Kombed

Mustal kassil on mood istuda hääletult sisendusjõulisel, väljendusrikkal ilmel külmkapi ees, saates meid oma suurte ümmarguste silmade ainitise pilguga, kui me mööda läheme, ja pöörates pilgu siis näitlikult uuesti külmkapiuksele, ega selle peale ei saa loota, et me ise aru saame. “Ruudi palvetab jälle külmkapi ees,” ütlen ma selle kohta.

Viimasel ajal on tal tekkinud sarnane ja eriti tüütu mood: istuda samamoodi sisendusjõuliselt ja väljendusrikkalt külmkapi ees, oodata, et ma kaussi midagi head paneks, näiteks hapukoort, ja seejärel jalutada sama väljendusrikkalt välisukse juurde. Mis mood see on külmkapi ukse ees õue paluda, tahaks ma teada?*

Viimati käis meie tants nii.

Kass istub väljendusrikkalt ja sisendusjõuliselt külmkapi ees, kui mina koogitainast segan.

Võtan laua pealt hapukoore ja suundun kassi kausi juurde.

Kass istub väljendusrikkalt ja sisendusjõuliselt külmkapi juures edasi.

Mina lähen, seesama hapukoor näpus, külmkapi ukse juurde, teen selle demonstratiivselt lahti, panen kinni, ja lähen uuesti kassi kausi juurde.

Kass tuleb kausi juurde kaasa.

Mina hõljutan kausi kohal hapukoort, kaussi tilkagi poetamata, sest mul on usaldamatu ja kahtlustav iseloom.

Kass ootab selle protseduuri lõpuni, kõnnib välisukse juurde ja nõuab õue.

Olen nähtavasti kasside keeles ühe õppetüki juurde õppinud.

————————————————————————-
* Ega ta muidugi meil ainuke loom ole, kes arvab, et üks žest sobib mitme vajaduse jaoks – hallil kassil oli vahepeal komme ükskõik mille küsimiseks suvalist siledat pinda kraapida. Algas sellest, et õueminekuks tuleb akent kraapida, arenes selleni, et näiteks veenõu täitmist saab nõuda seinale riputatud foto klaasi kraapides. Süsteem paistab olevat selline, et “kraabin küüntega siledat läikivat pinda => inimene tõuseb üles ja teenindab.”

Kes kuidas

Asjaolud: kolm tundi maganud; tantsutund, pikk pidu ja mälumäng seljataga, tähendab, päev otsa aktiviteeti naha vahel, katus sõidab.

Olukord: tänaval, olles lobisenud Ep ja Taliesiniga koristamisest ja tolmuimejatest; millest jutt jõuab sujuvalt selleni, et Sandra Jõgeva rääkinud, et mõni mees on valmis maksma selle eest, et kaks naist omavahel intelligentset juttu räägiks, samal ajal kui tema tohib koristada; maitse asi, mõni tahab, et need naised oleks lateksis ja võrksukkades, mõni eelistab klišeelise raamatukogutöötaja stiili – krunni, kampsuniga jne. No ja kellel siis midagi selle vastu oleks, kui keegi tema majapidamist koristaks ja ise selle eest peale maksaks. Intelligentset juttu võime ajada ka.

Ma hakkan arutama, et lateks on ebamugav, ei-ei, aga raamatukogutöötaja stiil ongi praktiliselt minu stiil, ma olengi juba krunniga tädi.

Taliesin (kes on kursis mu superkangelasefantaasiatega): Kuri krunniga tädi?

Mina: Ma ei tea, kas ma kuri olen, ma ei ole praegu eriti kuri, aga krunniga tädi olen ma kindlasti.

(Tänaval tuiavatest kah mitte kõige esimeses kainuses olevatest meestest möödudes, kõva häälega ja entusiastlikult.)

Ma olen KRUNNIGA TÄDI! Mul on KRUNN!

(Mehed seletavad midagi stiilis “oohoh” ja “päriselt või”.)

Mina: Tahate, ma näitan!

Mehed: Näita!

(Kisun mütsi peast – haa! – ja võngutan krunni.)

Mehed (vääriliselt rabatud): ASSARAISK!

Unise käega

Kass nägi hirmsat vaeva, et kuidagi oma pea minu käsivarreni küünitada. Isegi kui peab ennast kaelkirjakuks venitama, tema tahab inimesega kontaktis olla.

“Oh sa loom,” ütlesin ma, “nii hädasti on sul tarvis oma käsi minu peale panna”.

Ja jäin mõtlema: odot, midagi on siin lauses nüüd imelikku. Mis ma tahtsingi öelda? Oma pea minu peale? Oma käsi minu käele?

Oma hambad minu kätte, ütleb ta varsti ise kardetavasti.

Hägusad piirid

Tabasin end teolt: muutun pahuraks, kui ma märkan või taipan või kuulen või näen, et keegi ei meeldi kellelegi või keegi ei salli kedagi või keegi ei saa kellegagi läbi. Isegi kui emb-kumb asjaosaline mulle ise eriti ei meeldi või mind ei salli. Ärgu mind salligu, ärgu mulle meeldigu, aga teistega saagu palun läbi ja käitugu kenasti, aitäh.

Müstika. Justkui ma oleks teistes rohkem kohal kui iseendas.

Sellel ära-olemisel võib olla eeliseid. Tabasin end ka ühelt teiselt teolt – väsisin tantsukursuse viimasel päeval esimese satsi järel hirmus ära. Koordinatsioon kehv, aju ei võta, jalad töntsid, tuju halb. Lootsin, et söömine ja puhkus parandavad asja järgmiseks satsiks ära. Läksingi süües tugevamaks, mälu hakkas jälle tööle, jalad tulid alla tagasi. Aga meeleolu üle kontrolli tagasi ei tulnud. Vaatasin end ise kõrvalt, kuidas mul käib peas ringi “keegi ei armasta mind” ja tundsin kergendust, et vähemalt suudan ma ise sellest jamast distantsi hoida. Ei võta oma mõtteid liiga tõsiselt. Ei usu oma tundeid. Saan nad kõrvale ära panna. Näh, kolmanda isiku perspektiivis elamisel on ikka omi häid külgi ka.

Tagantjäreletarkusega tuli diip mõte, et see lollakas ringiketrav mõte võib sellesama perspektiivi häda olla. Kus ma saaks loota, et keegi näeks asja minu vaatepunktist – või mis armastamist ma muud õieti tahangi? – kui ma ise ei näe asja enda vaatepunktist, vaid kogu aeg kuskilt kõrvalt? Või mis muud armastamist ma õieti tahangi, kui et ise vahel käiks vahelduseks ka enda kingades ringi, mitte ei oleks kogu aeg nii kuradi erapooletu? et ise oleks enda poolt?

Russell olla oma lapsed vanematest sedaviisi ilma jätnud, et kasvatas-koolitas neid võrdselt teiste lastega, et mitte ebaõiglane olla. Ja oli sedakaudu muidugi just nimelt ebaõiglane, sest teistel õpilastel ju olid õpetajate kõrval ka oma vanemad olemas. Ma oleks sellele nagu veel parema spinni peale tõmmanud.

(Ja veame kihla, et see erapooletus lõpuks nagunii ei õnnestu, küllap ma paigutan oma pooltolemist ihkava osa kellegi sisse ikka ära ja siis tunnen poolehoidu, nii et vähe pole, ja olen rämedalt erapoolik ja ebaõiglane.)