Mõnikord on hea…

… olla kole.

Hüva, kunagi vanasti arvasin ma, et sellest hullemat asja ei ole olemas ja kui ma koledusest nagunii ei pääse, siis tuleb seda hoolega varjata. Näiteks mitte kellelegi öelda, sest peale vaadates ei saa inimesed nagunii millestki aru. Vaatasin ennast peeglist, mõtlesin, et inimestel läheb süda pahaks, kui nad mind näevad, võtsin julguse kokku ja läksin ikkagi õue. Keegi kividega loopima ei hakanud: ahaa, inimesed ei saa ikka tõesti millestki aru.

Siis hakkas mulle tunduma, et pääsen küll või äkki juba olengi lausa pääsenud, sest isegi kui ma räägin, mõtlevad nad, et ma teen nalja või norin komplimente. Hingasin kergendatult.

Millalgi hiljem vaatasin tagasi sellele õnnetule minale, kes kuskil minevikus endiselt kole oli, ja läksin trotsi täis. Ta on ju jumala lahe! Ta on palju ägedam kui mingid nõmedad ilusad! Ja kui see või teine mulle rääkis, kui kena ma välja näen, tundsin tahtmist karjuda ikkagi: “Ma olen kole!” – mitte enam objektiivse teadusliku fakti, mitte isegi minapildi kajastuse, vaid parteilise kuuluvuse mõttes.

Aga ma ei pidanud praegu seda silmas. Ja siit hakkab nüüd päris postitus, mida ma kirjutada tahtsin:

Soomusrüü ja kamuflaaž (ja ainult vahel harva trikoo sukkpükste peal või nahast bikiinid)

Hiljuti blogimaailmas vohanud vaidlused signaalide andmise ja tõlgendamise – ja valede signaalide andmise – ja valetõlgenduste üle tõid meelde ühe A. gestaldis kuuldud jutu ühest naisest, kes ei saanud kuidagi kaalus alla võetud. Käis hoolega kaalujälgijates, ajas end normaalkaalu, sõi kohe paksuks tagasi.

Kuni ta avastas, et tal on standardsemas figuuris ebamugav olla, sest mehed vaatavad ja hüüavad järele. Paksuna oli turvalisem ja niiviisi peidus püsida oli palju olulisem kui hea välja näha või isegi oma liigeste eest hoolitseda.

Ja see tõi omakorda meelde selle, mis minuga kuukene tagasi juhtus.

Vahepala superkangelastest, mis ilu-koledusse otseselt ei puutu, mida on aga taustaks hädasti tarvis

Kes siin pikemat aega on lugenud, teab mu superkangelase-püüdluste huumorit – vt ka siit – ja kunagi e. pool tuli sellest superkangelase asjast mahukas offtopic-vaidlus, mille ma kleepisin praegu siiasamasse.

See superkangelase otsing ei tähendanud alati isegi täiuslikult terve hingeelu ja “see, kes ollakse” olemise tagaajamist. Vahel tähendas see hoopis unistust, et ma leiaks enda seest kellegi, kes läheks mõnele mu hädisemale aspektile appi, kui abi vaja. Enamasti jälle mingile minevikuminale.

Veel vahelisem vahepala minevikuminadest, mis naaseb aga kangelaste juurde

Nende minevikuminadega oli omaette sott, nad olid “minust endast” kuidagi väga eraldi. Targalt ja psühholoogiliselt võiks ehk öelda, et ma olin paar portsu ebameeldivaid mälestusi endast niimoodi ära isoleerinud, et nad olid justkui kellegi teise mälestused, mitte minu, mkmm, tänan, ei. Minevikuinfo oli olemas, aga meenutades nägin situatsioone kolmandas isikus, justkui ma näeks seda inimest, kes ma siis olin, kõrvalt. Ja see kolmas isik käis mulle kohutavalt närvidele ja kõige parema meelega ei oleks ma tahtnud temaga üldse mingit tegemist teha ega tuttav olla. Ainult et ega ta kuhugi ära ka ei kadunud. Nagu piinlik sugulane või tuttav – oleks nagu oma, natuke nagu hooliks ka, aga peaasi, et keegi teada ei saa, ja oleks, et keegi mind temaga ei näeks. Miskipärast ei kaotanud seda piinlikkust kuhugi kõik need inimesed, kes mind päriselt neil aegadel tundsid ja tahavad sellest hoolimata edasi tunda.

Igatahes, kuna ma andsin endale aru, et omaenda minevikuversioone ma maha kustutada ei saa, siis oli selge, et tuleb nendega kuidagi leppida. Ja kui ma sellisena, nagu ma praegu olen, leppimisega hakkama ei saa, tuleks senikauaks kas või mingi kujuteldav kangelane välja mõelda, kes saaks. Selline salakaval konstruktiivne enesepettus, sest on ju selge, et ma ei suuda välja mõelda ühtegi mängutegelast, keda ma ka ise uskuma jääks, kui temas mind ennast üldse ei oleks.

Ja siis tuli vahepeal surnud seis. Üritasin küll, lootsin popkultuuri kui meie kollektiivse alateadvuse väljenduse peale ja otsisin prototüüpe, aga “Sõjaprintsess Xena” või “Charlie inglite” või isegi vanade “Avengersi” osade vahtimisest polnud suuremat kasu, sest minu sees lihtsalt ei ole sõjaprintsess Xenat. Tea, kas üldse kelleski on, eks ta näeb rohkem välja nagu meesvaataja märg unenägu kui päris naisterahvas. Ja “Avengersi” Emma Peel, kuigi väga vaimustav (nii seksikas! nii daamilik! nii külmavereline! valdab nii täiuslikult BBC-fu võitluskunsti!), oli algusest peale meestele ilastamiseks mõeldud, M-appeal, eks ole. Ka vähem-meheliku pintsliga maalitud raamatutegelastest polnud eriti rohkem asja. Ma ei ole ühestki otsast Muumimamma ega ka Mary Poppins ega tema Kettamaailma teisik Susan (väga väga naisel, kes sama prototüübipuuduse üle kurtis*, on vähemalt see eelis, et Mary Poppins sobib) ega üldse mingi osav lastega asjataja, nii et mul tuli sügava kahetsusega isegi Nanny Oggist loobuda. Tundsin ka, kuidas mul puudub vanaema Weatherwaxi enesestmõistetav ülbus (ma olen eluaeg pigem Magrat olnud) ja väikese My rõõmus tigedus. Shakespeare’i Rosalindid, Portiad ja Violad on igati elusad ja toredad, sealjuures naiselikud ja päästavad lõpuks olukorra, aga tundusid kuidagi kättesaamatult terved. Mul oli vaja endasugust kangelannat, ainult, ee, sellist, kes hakkama saab.

Uskudes jätkuvalt mingi kehaosaga, et päriselus suudan ma kõike, eks ole, ainult seda omaenda mineviku minategelast armastada mitte. Mullu kevadeks kees see puder ühe juhusliku sündmuse ajel päris põhja.

Aga sestsaadik hakkas jää ka liikuma. Otsast ja ääri-veeri proovisin ühele ja teisele oma piinlikest minevikuminadest rääkida ja minu suureks üllatuseks olid reaktsioonid positiivsed. Noh, et nagu täitsa armsad tegelased oleks seal minevikus. Põrnitsesin neid ise umbuslikult uuesti ja ei saanud ikka hästi aru, mis neis armsat on, kui nad on vastikud. Aga vähemalt ma piilusin neid sagedamini ja hakkasin tasapisi ära harjuma.

Siis juhtus ühe meilivaidluse käigus selline lugu, et ma olin parajasti norimise tujus ja ütlesin norimise pehmendamiseks iseenda kohta “kuri krunni ja prillidega tädi”.

Vahepala lõpp: ilmuvad uuesti kangelased ja koleduseteema

Paar tundi hiljem tuli see kuri tädi mulle meelde. Ütlesin enda kohta mitu korda: “Kuri krunniga tädi. Kuri krunniga tädi.” Ja iga korraga hakkas üha parem tunne.

Tõepoolest, taipasin ma. Ma olen oma kangelasi valest kohast otsinud. Üks väheseid täiesti realistlikke, ühtlasi hirmuäratavaid, ühtlasi vaieldamatult naissoost tegelasi ongi ju selline kuri tädi. Kui ma tahan endale usutavat rolli, millega ma oleks küllalt julge, et kasvõi iseendale appi minna, siis tuleb ilusad tibid ja daamid kõrvale jätta. Tibid on objektid, mitte subjektid, daamid on õrnad ja kah kuidagi objektivõitu, aga tädid teavad alati, mis nad tahavad, and take no bullshit.

Ja ma proovisin kujutada ette, kuidas ta mu kõige hädisemale minevikuversioonile appi läheks ja esimest korda elus see appisaatmine ka õnnestus. Siiamaani olin ma proovinud end kujutleda kartmatuks, aga hellasüdameliseks kangelaseks, kes isegi kedagi nii vastikut armastaks. Ühesõnaga, nii hellasüdameliseks, et ma ei jäänud ka ise kunagi uskuma. Kurja krunniga tädina polnud mul vaja hellasüdameline olla: oleks ma sellise tädina päriselt minevikku läinud, oleks ma seda õnnetut minevikumina aidanud puhtalt sellesama no-bullshit-hoiakuga. “Kui mina olen siin, ei tehta kellelegi liiga, sest mina sellist jama juba ei salli”. Mitte stiilis “ossavaesekene, tule, ma lohutan sind.” Ja kui hästi järele mõelda, siis olnuks no-bullshit ka minevikumina jaoks igati väärikam. Kellele ikka meeldiks, kui teda mingi ninnu-nännu kaitsmisega teistest esile tõstetakse.

(Kui veel paremini järele mõelda, siis meenus mulle isegi üks prototüüp: mu oma prantsuse keele õpetaja, kuigi ta ei olnud ei krunni ega prillidega, aga see-eest hästi kuri. Mälestustest ujus välja üks tore episood, kus ta kaitses mind noriva klassivenna eest: mitte põhimõttel, et “ei tohi liiga teha, ta on ju nõrgem”, vaid “minu klassis ei nõmetseta!”, vahet pole, kes nõmetseb ja kellega. Ei mingit alandavat ohvrirolli.)

Ma elasin selle kurja krunniga tädina hea mitu päeva, kuigi natuke ikka vaatasin ka, et ma teda pideva pruukimisega liiga ära ei kulutaks. Iga kord, kui kuhugi oli kõhe minna, mõtlesin: “Kas siis üks kuri krunniga tädi sellist asja kardab? Ei, kurja krunniga tädi kardetakse ennast!” ja läksin julgelt välja. Enne viskasin pilgu peeglisse: krunn – olemas, prillid (head paksud!) – olemas. Kui juhtumisi sai selga üsna vormitu outfit, vaatasin rõõmuga: nii halvastiistuv! nii vapustavalt tädilik! nii vaimustavalt kole!

See mäng vajus varsti siiski ära, aga nende paari päevaga oli märkamatult juhtunud, et minevik oli läinud kolmandast isikust esimesse (mis tõi küll kaasa enam-vähem november otsa resigneerunud viginat ning nuttu ja hala, sest ega see, et ma ühe oma eemaletõukava versiooni jälle omaks võtsin, ei tähendanud, et ta oleks mulle veel meeldinud, ja nüüd oli see eemaletõukavus MINU OMA, mis oli alguses veel õudsem), mis pikemas perspektiivis on kindlasti hea. Taastus tahtmine vahel hea välja näha ja ma hakkkasin jälle rõõmustama pigem selle üle, kui ma peeglist ilus paistsin.

No ja nüüd, kõige selle signaalivaidlusega, tundus jälle kuidagi ihaldusväärne, kui saaks olla… kas nüüd isegi otseselt kole, aga ebasire ja ebatütarlapselik kindlasti. Kuri krunniga tädi tundus jälle täitsa asjaks minapilt. Ei sellelt julge keegi mingeid valesid signaale lugeda. Või vat ajan endale selga liiga suured riided, tanksaapad, ajan käed tasku ja keegi ei pane tähelegi, et ma naisterahvas olen.

Justkui ma julgeks ilus olla ainult siis, kui on nii hea ja turvaline olla, et ei pea ennast maskeerima, olgu siis kangelaseks või üldse nähtamatuks.

Aga see ei ole päris nii lihtne, ma ei saa praegu veel ikkagi aru, kuidas see õieti käib. Sest vormitu-nähtamatu olla võib mõnus olla ka siis, kui enesetunne on rahulik. Lihtsalt on vahel hea, kui saab üldse ära unustada, et mul keha on – et mul üldse mingi välimus on, omandada silmad, selle asemel, et olla nähtaval. Pealegi, nagu Rents paraku meenutas, ei ole ka koleolemine mujal kui minu peas nii turvaline midagi – meenub kohe, et need korrad, kui mulle Eestis on midagi avalikus kohas järele karjutud, on ütlemised olnud pigem sinna auku, et “imelik oled!”, mitte “õu tibi, hea raam sul” (või mis need seksuaalsemat vurhvi järelekarjumised ongi?). Ja vahel on isegi minu sees kõhedusetunne just “kui ma liiga koledana välja lähen, saan lõuksi,” ja siis tuleb ennast hoopis ilusaks maskeerida.

Riided on ikka peaegu alati kostüüm, tuleb välja. Või soomusrüü. Küsimus ainult selles, mis lohe eest end parajasti on vaja kaitsta.

————————————————————————————————————————————–
* Ma ei saa ikka märkimata jätta, et ta seal prototüübipostituses “Tom Jonesile” mõnevõrra ülekohut tegi: isegi kui Sophia kõrvaltegelasena ehk erilist rollimudelit ei paku, siis mingi alistuv hädapätakas ta nüüd ka ei ole, tegi ikka täitsa enesestmõistetavalt oma elu kohta otsuseid, sellest hoolimata, et ta võimalused ei olnud selleks kõige paremad.