Vale koletis

Nägi mõni öö tagasi sellise unenäo, mis nõuaks justkui epiteeti “tähenduslik”, aga mida ta tähendab, mine võta kinni.

Räägiti, et oli juba majjagi tunginud koletis, väljanägemiselt paras Cthulhu, väga ohtlik: tema puududus kivistas inimese või vähemalt kokkupuutunud kehaosa. Maja oli suur, kivist, suure neljakandilise trepikojaga – nelja pöördega mademetega trepp, ma ei tea, mis sellise nimigi on (aga unes olen juba varemgi näinud). Koletis oli vist teisel korrusel, igatahes mitte päris all, aga mina olin temast korrus-paar kõrgemal.

Mina olin vanaema Weatherwax, kes pidi asjad korda ajama ja koletisest võitu saama. Selleks võtsin ma kaasa ühe hirmus räbala ja võidunud teki, mis pidi mõjuma koletisele umbes samamoodi nagu tema puudutus inimestele.

Kõndisin karmilt trepist alla, tekk käes, hoidsin seda enda ees ja lähenesin koletisele. Ei õnnestunud ise päris puutumata jääda, mu jalad kivistusid, aga koletis oli alistatud.

Ta nägi kuidagi kurb välja. Mind lohistati sealt ruumist välja; kui ma sealt ära sain, hakkas jalgadesse tasapisi elu tagasi tulema.

Ja siis ma taipasin, et see ei olnud üldse halb koletis. Ta oli hoopis tulnud meid teise, päris õudse koletise eest kaitsma, sest keegi teine poleks seda teha saanud. Inimesi ja nende kehaosi muutis ta kiviks küll, tõsi, aga see oli tegelikult kaastundest, ta tegi seda ainult narkoosi korras, kui keegi oli saanud parandamatult viga, et too ei peaks valusid kannatama, ja nagu minu pealt näha, ei jäänud see pealegi püsima, kui tema juurest eemale tulla.

Vaatasin aknast välja, seal hõljus midagi karvast ja naeratavat, nagu Krõll.

See oli päris koletis; ainus, kes oleks saanud meid tema eest kaitsta, oli see Cthulhu, ja mina olin ta tapnud või vähemalt võitlusvõimetuks teinud.