Osav liblikas

august 30, 2013

Istun siin ja teen tööd; ja nagu sellise valgusega tavaliselt, hakkavad millalgi putukad lambi ümber lendama: paar kärbest, kes küllap olid juba enne toas, ja hiline külaline ööliblikas.

Proovisin ööliblikat kätte saada ja õue toimetada nagu muidu, aga ma olen täna uimasevõitu, liblikas laperdas pilkava aeglusega kapi alla peitu. Mõtlesin, et panen vähemalt akna kinni, et uusi juurde ei tuleks. Lähen akna juurde – aken on kinni.

Nähtavasti pani liblikas siis tuppa tulles akna enda järel ilusti kinni.

Optim… pessim… ee…

august 29, 2013

Vaatasin täna pealt, kuidas üks sõber lahendab oma probleeme moel, mid… mitte just “mida ma ei kiida heaks”, sest ta ei kahjusta sellega kedagi, ammugi mitte mind, aga ütleme, et moel, mis ei paista tema elu kergemaks tegevat.

Ja kui ma korraks sellest distantsi võtsin, tegin ühe kasuliku metatähelepaneku: nii, ma ei arva, et tema lahendusmood aitaks suurt midagi lahendada, ei arva, et see oleks üldse miski õige mood, ja tunnen hirmsat vaidlushimu (oi-oi, kes oleks seda osanud arvata?) – aga see ei mõjuta eriti minu üldist suhtumist sõpra endasse. Tunnen vaidlushimu, kaastunnet, võib-olla muigan vahel nende mooduste üle – aga see kõik ei pane mind teda ennast maha kandma või temast eemale hoidma. Panen selle riiulisse “üks selle sõbra omadus” ja võtan umbes nagu silmade või juuste värvi (selle vahega, et silmade värv ei ärata vaidlushimu).

Ahaa, läks mõte edasi, sellest järeldub, et kui ma ise vahel tõmblen ja ebakonstruktiivseid lahendusi kasutan, ei ole vähemalt vaja karta, et mind selle pärast kõige täiega maha kantaks. Isegi kui sõbrad-tuttavad kõik kooris mõtlevad, et issand kui loll lahendus.

Võtsin veel suurema distantsi ja mõtlesin: näed siis, midagi on õppida ka teiste haigustest. Nii võib veel järeldada, et kui tahes haigelt ma toimetan, kellelgi võib sellest ikka kasu olla. Ah, kui optimismi sisendav! Ühe haigus on teise tervis!

Siis vaatasin teistpidi ja mõtlesin: ah, kui pessimismi sisendav. Sest kui maailmas on ükski katkine inimene, on tema paranemiseks järelikult VAJA, et oleks teisi katkisi inimesi ka. Kui järele jääb üksainus katkine inimene, siis peab ta katki jäämagi. Kalk lugu.

Siis vaatasin kolmandat pidi ja mõtlesin: tobu, kas siis conditio humanast – või mis humana, piisab juba conditio naturalisest – on kunagi karta, et kõik saaks nii terveks, et järele jääks ainult üks katkine inimene? Ei, pole hirmugi – isegi kui ei võta mängu sadu vastukäivaid tervisedefinitsioone ja oletame, et leidub terve vaimu absoluutne mudel. Kui ka definitsioonid üksteisele vastu ei käi, siis impulsid sõdivad omavahel ikka; entroopiast, kõige ärarikkujast, ei saa kunagi lahti, sest temast sõltub meie elutegevus; kogemused ei kuku kunagi päris õigesse kohta, vaid kandiline klots on löödud ümmargusse auku: koliseb, hõõrub, jääb poole pealt kinni, kukub välja, ilge jama, aga kaasa tuleb ometi vedada, ikkagi oma.

Mis annab paradoksaalse võimaluse: varem või hiljem õnnestub kohata inimesi, kellel koliseb tülika koormana kaasas just see õige kujuga kogemus, mis minu tühiku ilusti ära täidab. Näe, just juhtus. Ehk lähevad ka minu vale kujuga klotsid kunagi kellelegi humanitaarabiks.

Poes vaatas üks meesterahvas mulle äkitselt otsa. Ma imestasin, miks, vaatasin vastu – ja panin tähele, et tal on kaasas naine, kellel on samasugused püksid kui mul. Täpselt sama punast värvi. Üritasin piiluda, kas tõesti lausa samasugused püksid – aga ei olnud mahti neid pükse korralikult vaadata, sest jäi silma, et ka seljas on sama värvi asi kui minu dressipluus. Ja prillid kah ees. Nüüd hakkas tunduma, et isegi juuksed sama värvi. Päris otse ei saanud muidugi vahtida, taktitu, niisiis üritasin vaadata kõrvade, kukla ja millega inimesed ikka vaatavad, kui silmadega ei tohi.

Nemad tegid poes oma ringe ja otsisid oma asju taga, mina tegin oma ringe ja otsisin oma asju taga, sest lõppude lõpuks, mõtlesin ma, on mul seal ka muud tegemist kui uurida, mismoodi see teine naine täpselt riides on. Kuskil kassa ligi jooksime jälle kokku. Piilusin uuesti: ei olnud päris samad püksid. Ei olnud ka sama dressikas, ei olnud üldse dressikas, hoopis täpselt sama värvi jope. Lähemalt vaadates paistis ka, et need ei istunud samamoodi kui mul: minu riided olid mind täis, tal lohvkamalt ümber, aga eks ta oli väiksem ka, nii lühem kui õhem, loogiline, et kui ta minu riided selga paneb, siis on talle suured. Või oot, õigus jah, need ei olnud minu riided.

Mõtlesin, miks see mees mind vaatama jäi. Pidas oma naiseks? Ei, ei olnud võimalik, oma naine sealsamas kõrval. Arvas, et näeb kahekordselt? Või nägi vilksti, mõtles hajameelselt, et näe, minu naine – siis tuli meelde, et oot-oot, minu naine on ju siinsamas, kuidas ta siis seal olla saab? ja pidigi pikemalt vaatama. Või siis ei olnud meeles, kuhu ta naise viimati jättis, ei mäletanud, et sealsamas kõrval, ja jäi vaatama – näe, seal ta on, minu naine, ainult teistsugune – samad juuksed, aga teised prillid, samad riided seljas, aga tihedamalt ümber, aga ta on ju suurem ka, nii pikem kui priskem, loogiline, et kui tal minu naise riided seljas on, siis on parajad liibukad. Või oot, need ikka ei ole minu naise riided. Vähe sellest, see ei ole isegi üldse minu naine.

Aaaahhhh (kiun ja ving)

august 19, 2013

Kas keegi teab, mis salapärasel põhjusel on hea, kui mingit portaali või sõnaraamatut ei saa mitmes eri aknas korraga mitmes eri keeles lahti hoida? Ma mõtlen seda unelmate olukorda, et ühes aknas oleks lahti näiteks eur-lexi itaaliakeelne otsing, teises eestikeelne (sellest, mis keeles otsingulehekülg ise lahti on, sõltub ka see, mis keeles ta tulemusi pakub) – või et ma saaks vaadata Garzanti sõnaraamatust sama sõna itaaliakeelset seletust ja inglise vasteid kahes kõrvuti aknas.

Kas see on midagi rubriigist “it’s not a bug, it’s a feature”? Garzanti puhul saan ma isegi aru, et midagi on paremuse poole liikunud: vanasti oli seda keelt, milles sa sõnale vasteid saama hakkad, võimalik valida ainult avalehel; kui olid juba otsingu teinud, siis tuli keele vahetamiseks avaleht uuesti lahti võtta – mis tähendas tegelikult, et kõige mõistlikum oligi kohe alguses kaks akent või vahelehte lahti teha, üks inglise, teine itaalia keele jaoks. Nüüd on võimalik keelt vahetada ükskõik millal.

Selle uuendusega on paraku kaasa tulnud selline äpardus, et niipea, kui vahetad keelt ühes aknas, vahetub see automaatselt ka teises. Miks, miks, miks ometi? On tore, et ma saan ühe lehe piires keelt vahetada; aga sellel, et mul saab kaks eri keelega lehte korraga lahti olla, on samuti oma head küljed. Võib-olla tahan ma seletava sõnaraamatu ja itaalia-inglise sõnaraamatu artiklit võrrelda, mh? Selle peale oli vana versioon raudselt parem; ja üldse oli seal vähem kellasid ja vilesid, tähendab, töötas kiiremini.

Eur-lexiga oli see jama juba ammu – otsingukeele automaatseks vahetuseks ei olnud isegi vaja, et ma avaks kuskil sama otsingu teises keeles, piisas sellestki, kui ma Guugli kaudu ettevaatamatult mõne eur-lexi lehe “vales” keeles lahti tegin. Niisiis hakkasin otsinguakent lahti hoidma oma igivanas Konquerori brauseris – mis on mulle vanast ajast jäänud ja kukub muidu poolte asjade peale kokku, aga kuna eur-lex õnneks vähemalt ülekujundamise all ei kannata, siis sellega saab hakkama – ja kui tahan eur-lexi asju guugeldada, teen seda Kroomiga. Nii et sellele on mul enda jaoks töötav lahendus olemas. Aru ma ainult ei või, miks ei võiks asjad kohe töötada, eriti kui neid oleks justkui uuemaks ja paremaks tehtud.

Või oleks sellele mingi muu lahendus, midagi, mida ma saaks ühe liigutusega oma otsast teha (umbes nagu reklaamid saab ühe liigutusega maha keerata), aga mille jaoks ma olen liiga dumbuser olnud? Kas keegi teab?

Töö- ja muiduhuumor

august 14, 2013

Midagi kergemat ka, muidu läheb päris masendavaks.

Mul töötab kümnesõrmesüsteem enamasti päris hästi, aga mõnikord jääb näiteks õlg või selg valusaks ja klaviatuur on vaja teise kohta ja imelikku asendisse panna.

Ja siis pärast vaatan oma tõlketööd ja mõistatan, mida ma mõtlesin sõnaga “v’je,aöt”. Vihje: vasak käsi oli õigel kohal, parem käsi sõitis.

Aga ega ma tööhuumorit üksi ei tee. Loen inspiratsiooniks oma tõlgitava raamatu vana ingliskeelset tõlget – selleks puhuks, kui aju prantsuse-eesti kanali peal kinni jookseb – ; see on archive.org lehe tekst, mis vist tähendab, et skännitud, sest muidu ma küll nii ägedaid tähevigu seletada ei suudaks. Viimase aja lemmikuid: “GASTRONOMY AS A FINE ABT”, “GASTRONOMY AS 8 FINE AUT”, eriti tore “THE CUBE’S OMELETTE” (mõista-mõista, mis see on?), “the Kegency”, “Kevolution”, mõistatustlik “FHILOSOPEICAL HIS TOBY OF COOKERY” ja halvaendelise kõlaga rahvus “the wealthy Komans”, kes, tõsi, esineb vahepeal ka maalähedasema nimega “Eomans”. See, et Athenaiosest on saanud AthensBus, mõjub… ütleme, kaasajastavalt.

*
Muu huumor juhtus paar päeva tagasi. Kui mul väga väga naise poole minemata jäi, mõtlesin, et vähemalt teen siis kõvasti tööd, päeval-ööl. “Päeval”-osa toimis, “ööl” läks ootamatuste nahka, mis tõi paariks järgmiseks päevaks tagatipuks koleda nohu. Aga ei saa öelda, et ma kahetseks. Ootamatused olid need, et sattusin noorte seltskonda; läksin nendega linna peale hängima; ja proovisin esimest korda elus olla wingman või õigemini winggirl. Tõsi, see, kelle wingman ma olin, ei olnud sellest ise tükk aega üldse teadlik ja võib-olla ei tahtnudki endale sellist asjapulka, aga ma olin oma uuest rollist nii õhinas, et ei lasknud end sellest eriti häirida, pealegi tegi see minu olemise mõnusalt pingevabaks. Või tegi olemise siis pingevabaks mu auväärne iga: eks ma olen varemgi täheldanud, et näiteks kontsertidel kuuleb palju rohkem muusikat, kui ei ole samal ajal vaja keskenduda kellegi ärasebimisele.

Aga millegipärast tekkis mul vastu rolli ootamatu löök ja sigines paar erakordselt vankumatut tantsimakutsujat. Kellest üks sai, ma ütleks, hakkama sajandi pick-up line‘iga:

“Ma näen küll, et sul on umbes miinus neliteist prillid. Aga mind see ei häiri.”

Ta lisas veel õige mitu minu viga või puudujääki ja kuidas need teda üldse ei häiri. Paraku ei saatnud tema püüdlusi edu, ma läksin varsti koju ära ja sain, nagu öeldud, nohu. Nähtavasti karistuseks ebaeakohase käitumise eest.

Täiendav huumor jõudis mulle kohale alles täna, kui ma tõlke huvides Jane Austenist õige sajandi stiili käisin ammutamas: see on ju mr Darcy abieluettepanek, ainult et tänapäevasemas, lühemas ja valjuhäälsemas vormis. Ma loodan, et see ei ole romantiline komöödia, sest muidu peaks me lõpuks veel abielluma.

Pahed ja voorused

august 13, 2013

Kurat küll.

Ma ei tahtnud toda netiemmede skandaalikest ise uuesti üles võtta – on asju, millest mulle meeldiks palju rohkem kirjutada ja mis juba ammu järjekorras ootavad – aga nüüd olen oma käomune Indigoaalase ja Triangli poole sellises koguses munenud, et oleks nagu silmakirjalik enda pool kirjutamata jätta. Eriti kuna üles on tulnud mitu päris huvitavat teemat, millest ma nagunii armastan alatasa kirjutada (olge valmis ohtraks lingipudiks), aga segamini nagu puder ja kapsad – kaastunne ja kõrkus, mille kohta ma olen huvitaval kombel veendunud, et need ei ole üks ja sama asi, isegi kui elavad sama inimese sees; alandamine ja arenema julgustamine; jõhkrus ja veenvus; tahtmine ja vajadus – või nauditavus ja otstarbekus; ning oh jah, esimese paariga üsna ühes kandis asuv segaselt eristatav paar tsiviliseeritus ja kõrkus; ja kõrge enesehinnang ja kõrkus.

Kõrkus
Ma ei eita, et puhuti ma selle all kannatan – õigust öelda on see blogi siin üks koht, kus ennast teolt tabada ja oma pahet teadvustada, et ähk olen selle võrra järgmine kord targem. (Vt kohtumist raamatukogus; või põlguseatakki tänaval järelekarjujate peale.)
Aga, aga… nüüd pean oma indigoaalase poole poetatud sõnu natuke sööma, sest enamikul kordadel, kui mulle tundub, et “ma suudan nii palju, et nüüd pean ma kohe-kohe maailma päästma”, on selle varjund pigem “mul on nii palju eeliseid, ma olen hõbelusikas suus sündinud, ilma et ma oleks ise selle kõige heaks lillegi liigutanud, ja häbi mulle, et ma sellega nii vähe korda saadan – with great power comes great responsibility” – ja üldse vt seda superkangelase-soigumist. St mitte “ah – sniff – see alamklass ei vääri tähelepanu ja on üldse teine liik,” vaid “igaühele on oma kaardid kätte jagatud, aga mina teen oma trumpidega vähem ära kui teised isegi oma sita lehega, ai, ai, ai, ma pean ennast parandama.”

Ma kaldun arvama, et ka Tavainimese märkus oli sama tunde pealt kirjutatud.

(Või noh. Mul on väga raske siiralt vihastada, “miks nad ometi eesti keelega sama palju vaeva ei näe, kui mina nägin,” kui ma ei ole seda vaeva näinud. Kuidas ma saaks kedagi laiskuse eest hukka mõista, kui ma olen ise laisk nagu porikärbes? Pigem tunnen end natike süüdi, et saan täitsa asja eest, teist taga feimi ja respekti. Justkui ma ise oleks endale õigekirja pähe pannud. Ei ole ju. Selles mõttes on õnnetute emmede kirjaoskamatus palju ausam kui minu ärateenimata kirjaoskus.)

Muide, “mulle on palju trumpe kätte jagatud” tunne ei lähe vastuollu ideega, et inimesed on põhimõtteliselt võrdsed: olemegi võrdsed mängijad kosmilises lauas, lihtsalt kõigil kaart ei jookse ühevõrra hästi. St too inimeste võrdsus kehtib jumaliku pilguga vaadates, aga järeldada sellest, et kõigil on igas valdkonnas võrdsed võimed, tähendaks seda, et oma kogemuste või näiteks statistika ees tuleks silmad-kõrvad kõvasti kinni pigistada ja “la-la-la-la-laa” karjuda.

Ühtlasi tähendab selline jumalik võrdsus ja kätte jagatud kaartide ebavõrdus minu jaoks automaatselt seda, et erakordselt inetu oleks teise inimesi halvemaid kaarte märgates sellest tema väiksemat inimsust järeldada. Kui ma nii teen, siis just seda ma kõrkuseks nimetangi – eri liigist olemise tundeid; või tegelikult kahtlustan ennast selles isegi siis, kui ma vaimustun puhtast süütust metslasest (sedasorti vaimustuse kohta olen ma valmis möönma, et see võib olla kõrgim kui otsene mõnitamine, mis lähtub tõenäoliselt võrdsemalt positsioonilt).

Kaastunne

Kirjutasin meelega “kaastunne”, mitte “haletsus” – viimasel on tõesti ülalt alla vaatamise varjund küljes. Aga kaastunne, taevake, tuleb ju siis, kui ma näen kellegagi valusaid asju juhtumas, teades, et ta on kannatamisvõimeline olend – tähendab, nagu mina (kuigi ma tean, et ebameeldivate inimeste puhul on seda raskem meeles pidada). See on mõistuslik pool; aga tunnete tasandil on see enamikul inimestel kaasasündinud ja vältimatu. Juba imikud oskavad nutma hakata, kui näevad kedagi teist nutmas.

Kolmandaks on abiks elu jooksul tekkinud kogemused. Minu kallal on noritud, mul on meeles, kui vastik see oli – ja kedagi teist samas olukorras nähes samastan ma end pigem temaga kui norijaga.

Ma ei saa aru, miks peaks seda tajuma põlgliku või kõrgina. Võib-olla juhtub see siis, kui inimene ei luba ka iseendal valu peale “ai” öelda, arvab, et see on alandav, ja järelikult on kellegi teise valu peale “ai” ütlemine toda teist alandav.

Tsiviliseeritus
See kipub õudselt kergesti kõrkusega segi minema; aga nagu ma arvan, et oma “kaardipaki” eest tänulik olemine on pigem üks alandlikkuse vorm kui kõrkus ja kaastunne üks suuresti instinktiivne reaktsioon, mitte kõrkus, arvan ma samamoodi, et tsiviliseeritus tingib teatud ebamugavustundeid, ilma et tundja end sellepärast tingimata paremaks peaks. Ainult et kui ma pean tänumeelt ja kaastunnet positiivseks, siis tsiviliseeritus on lihtsalt üks ühiskonna olemise viise, millel on omad head ja vead – rohkem tsiviliseeritust tähendab vähem vägivalda, aga rohkem enesekontrolli, mis läheb kergesti neurootiliseks kätte ära – ja tähendab seda, et konfliktsete, kuid sordiini all olevate tunnete pulbitsedes tuleb alatasa kannatada piinlikkust.

Kunagi jahusin oma vägivallapostituses sellest pikemalt, tsiteerin siin lühidalt: “küsimus on selles, kas me tahame elada oma tsiviliseeritud, neurootilises, aga suhteliselt turvalises ühiskonnas, või muretumas, lõbusamas, aga vägivaldsemas ühiskonnas. Ja tõtt-öelda ei ole meil seda valikut teha antudki – me oleme juba sedaviisi üles kasvanud ja ei saaks neljateistkümnenda või kuueteistkümnenda sajandi elus lihtsalt hakkama, käsi ei sirutuks piisavalt kiiresti pistoda haarama.” Ainult et praeguse seisuga tundub mulle, et rääkimata sellest, et eri ühiskondades lööb tsiviliseeritud vägivallakontroll välja eri kohtades (mõelgem näiteks, et Hiina kultuuris on kooliõpilaste peksmine OK, aga toidulaual kasutatakse nuga vähem kui meil või üldse mitte), need asjad käivad erinevalt ka ühe ühiskonna liikmetel; ma olen hakanud aru saama, et kõigil ei löö samad situatsioonid sellist piinlikkuselahvakat üles, mis mul.

Niisiis, kuna ma ei pea seda enam enesestmõistetavaks, ütlen kenasti must valgel välja, et minus ei tekita kohutavat ebamugavustunnet mitte ainult teadmine, et varauusajal põletati meelelahutuseks kasse (naljakas on, noh, kui kräunuvad), vaid ka: suurem osa reality-TVd; peaaegu kõik “naljakaimad koduvideod”; Võsareporteri tüüpi saated; ja üldse see, kus inimeste peidus asjad päevavalgele kistakse ja näidatakse: “oo, vaadake, kui vaesed; kui koledad; kui harimatud; kui lollid!” Ma ei saa sellisest asjast mõnulaksu, vaid pean võitlema ihaga pea teki alla peita ja haliseda. Ma ei usu, et see ebameeldiv hormoonilitakas oleks sama, mis kõrkus. See ei ole isegi sama, mis “ma ei taha sellest teada” – palju oleneb sellest, kuidas mulle millestki teada antakse: on teadaandmisi, mis on mõeldud selleks, et asja parandada; teadaandmisi, mis on mõeldud meenutama “ka need, kes elavad halvemates oludes, on samamoodi inimesed nagu sina”; ja teadaandmisi, mis on enam-vähem samal pulgal sellega, kui eurooplased eksootiliste maade pärismaalasi puuris näitasid, kepiga torkisid ja naersid.

Poolloomalik kaastunne ja va tsiviliseeritud vägivallaabjektsioon annavad kahe peale kokku sellise tulemuse, et on paha vaadata, kui kellelegi haiget tehakse; see, kellele seda tehakse, ei pea isegi nõrgem olema (samuti ei pea ta isegi hea olema, vaid võib olla midagi väga-väga paha teinud: krahv Monte-Cristo on minu silmis üks kõlbmatumaid eeskujusid.). Aga kui ta juhtub nõrgem olema (nagu suvaline inimene ajakirjanikuga võrreldes inforuumis on) ja on selge, et ta enese kaitsmisega hakkama ei saa, on tung vahele astuda suurem, ja ka see ei tähenda, et too nõrgem oleks vähem inimene. See on lihtsalt mõistlik juba sellepärast, et ebavõrdse jõu puhul on suurem oht, et nõrgem pool lüüakse päris laiaks, ja kesse viitsib pärast verd ja soolikaid kokku kraapida.

Otstarbekus (ja ka see, mida ma ennist “jõhkruse ja veenvuse” ning “alandamise ja arenema julgustamise” paariga silmas pidasin)

Selle kohta ütlesin ma suurema osa, kui mitte kõik, tegelikult juba Triangli kommentaariumis ära – Indigoaalase kommentaarile kirjutatud (ja sellele kohe järgnevas) vastuses. Ja seda on ka mõnes muus käomunas jutuks tulnud. Lühidalt: inimese alandamine ei ole tema veenmiseks otstarbekas. Ma olen selles nii veendunud, et kui näen artiklit, mis seisneb peamiselt alandamises, on mul vääääga raske uskuma jääda, kui autor väidab, et tema eesmärk oli kellegi arendamine, veenmine ja näitamine, et too on eksiteel. (Kas keegi tõsiselt usub, et nood netiemmed parandasid oma keelemeelt? või et nad otsivad nüüd abi kuskilt paremast kohast kui sellest foorumist, mis nüüd ära kukkus, nii et nad enam isegi seda kesist tuge ei saa?) Tähendab, sellisel puhul kahtlen ma autori heas usus ja oletan, et eesmärk oli lihtsalt kellegi nõrkuse arvel lõbu saada – või ennast paremana näidata (siin tuleb mängu “tahtmise ja vajaduse” paar: “ma tahan kellegi arvel nalja saada” ei ole päris sama, mis “tema arvel on vaja nalja teha”). Ja siis tuleb üles juba vältimatu piinlikkus – “vägivaldne meelelahutus, uuuuhhhh” (pea teki alla ja halin).

Õiglus
Ma olen aru saanud, et osa arvab, et kirjaoskamatute netiemmede alandamine on mõttekas isegi siis, kui nood sellest arenema ja õppima ei kuku – nimelt väärivad nood oma lolluse ja keelesolkimise pärast karistust ja neil ei tohigi hea olla. Noh, sel juhul pean ma karistust ebaproportsionaalseks: esiteks, kui nad ongi lollid, oleks tegemist “halbade kaartide” eest karistamisega, mis oleks ebaõiglane; teiseks on neil üldise keelekasutuse üle oma madala staatuse pärast tühine mõjuvõim (nagu ka kõigi muude ühiskonna asjade üle), nii et keele üle muretsejad peaks tähelepanu koondama pigem arvamusliidritele, ajakirjanikele ja kirjanikele (ja jurissssstidele, sisisen ma õelalt) – üldse, keelevigu, mis on minu arust keelele tõsiselt kahjulikud, on raskem märgata; mul on lausa mulje, et õigekirjavigade ja murdepärasuste kallal armastavad eriti norida need, kes ise kasutavad sellist süntaksi, toortõlkeid ja kantseliitkeelendeid, et kadunud Helju Vals pöörleb hauas nagu vurrkann. Ja teiseks… mh, see läheb siia õela altruismi auku: ma nimelt ei saa hästi aru, miks on maailmal ühtäkki tervikuna parem, kui ainus asi, mis muutus, on see, et kellelgi seal sees on nüüd halvem. Ma tean-tean, et maagiliselt mõeldes on see täitsa loogiline: kui maailmas on midagi pahasti, siis üks hea abinõu on keegi ohverdada. Lihtsalt emotsionaalselt ei jõua see hästi kohale.

Sõnavõlud

august 4, 2013

Ma ronisin vanade kodundusraamatute kallale selleks, et otsida surtout‘ (inglise centrepiece) eesti vastet – see on selline liud, millele täänpä pannakse peamiselt soolad-piprad-sinepid, aga vanasti oli see üks massiivne ja skulptuurne jurakas, vaadake siit, asi, mis kuulub nende hulka, mille üle muuseumikülastajad kadedalt õhkavad “Kus ikka elasid!”. Loomulikult ma selle asjanduse nime sealt ei leidnud – võin etteruttavalt öelda, et parim, mis ma guugli pealt leidsin, oli “keskvaagen” ja seda otsingut natuke varieerides sattusin hoopis tšakrate, mitte lauanõude peale – , see-eest sain uue mõistatuse (paksendus on minu lisatud):

Külmade toitude juurde serveeritakse viina, õlut, kuid ka mitmesuguseid karastavaid jooke, nagu morssi õuntest, pihlakatest, jõhvikatest, naturaalsetest mahladest valmistatud kokteile, piimašampanjat jne.*

Jätame kõrvale intrigeeriva süntaktilise küsimuse, kas morss võib olla nii õuntest, pihlakatest kui ka jõhvikatest või on pihlakad ja jõhvikad hoopis lubatud kokteilimaterjali hulgas (ühes naturaalsete mahladega) – aga mis pagan on piimašampanja? Šampus piimaga? Piim gaseeritud veega? Piim limonaadiga? Vahustatud piim? Vahustatud piim viinaga (pakkus A.)? Piimast kääritatud alkohol à la kumõss, ainult et lehmapiimast?

Avastasin, et see on olnud isegi mõne piimatööstuse standardtoodangu hulgas, aga mida ta sisaldab, sellest etikett vaikib.

Vanemast käsiraamatust leidsin teise võluva sõna (st teisest võluvama: vanem keelepruuk sisaldab palju šarmantseid pisierinevusi):

Külaline, kes mõnesuguseil põhjusil koosviibingust osa võtta ei saa, on kohustatud sellest aegsasti teatama, et korraldajail oleks teada kindlasti osavõtjate arv. Samuti on ebataktiline ning korraldajaid näävav jääda ilmumata teatamatult.

Peaks püüdma selle sõna oma aktiivsesse keelepruuki juurutada.

Aga tolle keskvaagna kohta, mida ma alguses õieti otsisingi, olen valmis ka teiste pakkumisi kuulama.

———————————————————————————————————————-
* Pastak, H. Toit, tervise varaait. Tln 1972.
** Teadmata ilmumisaasta ja -kohaga käsiraamat minu riiulis – teadmatus tuleb sellest, et kaasi ega tiitellehte enam ammu ei ole. Arvatavasti XX sajandi kolmekümnendate algus, sest näidiseelarved on 1935. aasta omad.

Ended

august 4, 2013

Olen nii paar päeva kodus olnud, hakkasin sõnaraamatust ühe võõrsõna tähendust kontrollima, kui kuulsin tagaakna alt põõsast haukumist. Meie oma loomaaed – isegi A. vanemate kassiga laiendatud kujul – ei tohiks kuidagi haukuda, niisiis läksin vaatasin. Väike terjerikulmudega must koer jahtis midagi meie jasmiinipõõsas.

Suunasime ta V. V.-ga tasapisi eesaeda ja väravast välja, täpselt sel hetkel, kui siittänava taksi mööda jalutati, nii et läks purelemiseks. Seepeale ilmusid naabermaja jõnglased välja ja hakkasid koera sisse kutsuma ja temaga õiendama: selge, nii lähedalt ta oligi. Järgmine kord võin ta otse üle aia tõsta.

Elevus möödas, märkan, et talla all on midagi libedat ja poolvedelat. Hmm. Uudishimuliku inimesena ei lähe ma kohe pesema, vaid katsun kõigepealt näpuga ja nuusutan.

Puhas šokolaad! Kui tõenäoline on, et ma astun aias koera jahtides millegi ligase sisse ja see on šokolaad? See meenutab mulle, et peaks ka ebatõenäolistest reisijuhtumistest eraldi kirjutama. Ehk täna hiljem. Või homme. Või üldse kunagi hiljem.

V. V. pakub, et šokolaadi sisse astumine – erinevalt tavalisest variandist – tähendab küllap halba. Minu oletus on pigem, et oleme sattunud laiskademaale, kus kuked kulda, kanad karda ja koerad puhast šokolaadi.

Tulen tuppa tagasi, näen sõnaraamatut, meenub, mis mul pooleli jäi, meenub sõna, mida ma pidin vaatama: “auspiitsid (ld. auspicium < avis lind + aspicere vaatama), augurite ennustused; ended, ettetähendused, paljutõotav algus.”