Clark Kent

oktoober 25, 2008

Ramloffi armastusejutu peale hakkas mul enda armumismuretuse pärast kuidagi piinlik. Einoh, ma tean küll, et minu moodi on mõnus elada. Aga kusagil istub ka see mina, kes kahtlustab end sellise jutu peale südametuses. Ja loeb mulle kõik mu eelised ette ja vaatab süüdistavalt otsa: kui su sunniku elu nii kerge on, miks sa siis suuri tegusid ei tee?

Mis siin armumisest, räägime ikka rasketest asjadest: ortograafia ei ole mulle kunagi raskusi valmistanud*, ma oskan oma kakskordkahte peast ja olen lapsest peale viisi pidanud. No kas sellest ei saa siis järeldada, et mul tuleks lõpetada maailmas sõjad, lahendada energia- ja toidukriis, luua möödaminnes paar geniaalset kunsti- ja kirjandusteost ja flambeerida jäätis nii vingelt, et Lahore maharadža isiklikult aplodeeriks (ehk, nagu minu lähemas tutvusringkonnas öeldakse, nii et Pärsia šahh puhkeks nutma)?

Nali naljaks, aga kui mul juhtub olema liiga palju aega enese üle järele mõelda, kõigun kahe mure vahel. Üks: võiks ju oma potentsiaali realiseerima asuda, aga mis siis, kui mul ei olegi supervõimeid? Ühesõnaga, peab ikka edasi laisklema, siis on mul vähemalt samapalju supervõimeid nagu Schrödingeri kassil. Kaks: võiks ju hakata püüdlema täiuslikku vaimset tervist, aga mis siis, kui ma selle saavutangi ja tuleb välja, et mul ongi supervõimed? Siis peakski ju hakkama maailma päästma. Selle koha peal tabab mind kõikemattev laiskusehoog, mis keelab jumalapärast midagi ette võtmast, mille tulemusel peaks hakkama suuri tegusid tegema.

Oleks nagu vastandlikud mured, aga iga kord, kui ma neist mõtlen, läheb natuke aega, enne kui ma aru saan, kumb on kumb. Kui nüüd aru saaks, mis seos on hirmul supervõimete omamise ja nende puudumise ees… eee, siis võiks äkki hakatagi seda vaimset tervist, supervõimeid ja muud sarnast taga ajama.

Küll mul oleks hea meel, kui keegi üles tunnistaks, et tal samad mured on – tuttavate hulgas on kõik, kes minu superkangelasejuttu kuulevad, siiamaani silmad punni ajanud, nii et hakka või arvama, et ma ise olen imelik. Kõige oma kakskordkahega.

*Kui ma kirjavigu teen, siis meelega ja patusest naudingust.

Advertisements

9 kommentaari to “Clark Kent”

  1. mindfck said

    millised võimed on piisavalt super-, et need probleemiks kujuneksid?

    a maailma päästmine pidavat vist algama väikestest asjadest. vaatasin gandhi eluloofilmi just, inspireeriv, oled näinud?

    (ma kaarel muidu)

  2. nodsu said

    Muidugi olen Gandhi filmi näinud. Eks ma selle peale mõtlengi. Pmst kõlbavad täiesti tavalised omadused supervõimeteks, esimese hooga tuleb meelde julgus, ega liidriomadused ka halba ei tee (ja neid viimaseid mul teatavas koguses kindlasti on, julgusega on kuidas kunagi). Aa, ja muidugi Täiuslik Arusaamine kõigist maailma asjadest, et kohe nagu teaks, mis suunas seda maailma päästma peaks.
    A kule, vanasti oli sul wordpressis ju üks teine alias?

  3. mindfck said

    no nüüd pidi kasutajanime tegema

  4. nodsu said

    Ahah, ilmselt samadel põhjustel, mis minagi.

  5. kaamos said

    See oli mu lapsepõlveunistus- omada supervõimeid… Otsisin oma blogist isegi üles: jaanuaris olin oma unistust enesele meelde tuletanud 🙂
    Täiskasvanute asi, enam ei julge suurelt unistada. Ehkki võiks ju! Proovida vähemalt, kas pole?

  6. notsu said

    Eks see supervõimed mul väheke irooniline termin ole. Päris ausalt öeldes näeb hirm välja selline: mis siis kui ma täielise vaimse tervise saavutanult suudangi maailma päästa? siis ma ju pean, raisk!
    Kuigi võimalik, et täielise vaimse tervise juures langeks ära ka see probleem, et äääh, ei viitsi.

  7. notsu said

    Aa, ja lapsena ma maailma päästmisest ei unistanud. Siis unistasin ma sellistest väikestest asjadest: et mul oleks sõpru, et minust saaks geniaalne kunstnik ja et ma oskaks minna raamatutesse ja need tegelased ära päästa, keda ma ei taha surma saavat.

  8. mindfck said

    haha ma mõtlesin vähemalt mileedi puhul küll seda. mingi periood väiksena olin enam-vähem kõigi seiklusjuttude puhul põhimõtteliselt ainult pahade poolel. cooperi raamatute puhul on see vist arusaadav.

  9. nodsu said

    äh, neid mehi küll, olgu ainult ilus blondiin ja kohe valmis appi kargama.
    Aga kui rääkida, kuidas päriselt on, siis mileedit ma ise päästma ei kippunud, aga igasugustele tema põgenemisplaanidele elasin muidugi kaasa, eriti sellele Feltoni võrgutamisele. mis teha, isegi kurja tegelase plaani täideminek on vähem frustreeriv kui untsuminek.

    Ja John Silver on lihtsalt seksikas, eks ole, aga tema juba päästmist ei vaja (vbla sellepärast, et Stevenson oli üldse tegelaste ilmaasjata mahatapmise vastu).

    Aga tegelikult ma mõtlesin ikka, kuidas ma läheks ja de Bragelonne’ile mõistuse pähe paneks, omaenese hea seltskonna, piisavate kehaliste harjutuste ja muidu lihtsa ja süütu eluga :).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: