Olen end vist reetnud mõtles Rosalind, kui Orlandole raamatuga vahele jäi. Õige, Stirlitz.

Agent meestemaailmas: "Olen end vist reetnud," mõtles Rosalind, kui Orlandole raamatuga vahele jäi. Õige, Stirlitz.


Kas mäletate “Massaro Verità” raamatust esimese mõõga ja viimase luua juttu, kus tüdruk läks meheks riietatuna Prantsuse kuninga valitsuskeppi ja krooni näppama? Õige pea oleks ta äärepealt vahele jäänud ja vaat millega: Prantsuse kuningas pani tähele, et “ta mängib pilli ja laulab, loeb ja kirjutab. Temperino on naine ja see ajab mu hulluks!”
Millest võime järeldada, et meesterahvaga taolisi asju juba ei juhtu. Samuti saame sellest muinasjutust teada, et mehed tunne huvi söögi vastu, ei oska salatit korjata ja kardavad roosilt torgata saada. Ebamaised olevused niisiis, kes elavad õhust ja armastusest, aga purunevad kergesti (oh kui kergesti: itaalia versioonis ütles vaene kuningas koguni “Temperino è la donna che mi fa morire!”).

Saatuse tahtel on minu elu möödunud suuremalt jaolt naiste seltskonnas, kus mehed on olnud eksootilised külalised. Loomulikult tekib sellises olukorras huvi: millega tegelevad nad ajal, mil ma neid ei näe? Me ei räägi ju poliitikutest ega filminäitlejatest ega muidukuulsustest, me räägime ikka päris inimestest, eks ole. Peaaegu iga päev näen tänaval möödumas lausa mitut meest. Kuhu viib nende tee? Milliste eriliste toimingute juurde nad siirduvad? Ilme on läbitungimatu, reaktsioonid kontrollitud.

Raske, raske on seda ka endal välja mõelda – mina näiteks sisustan suure osa oma ajast just nimelt laulmise, lugemise ja kirjutamisega. Kui ma hakkasin tegelema tantsuga, sain teada, et samahästi oleks muinasjutuvestja võinud Temperino reetlike sootunnuste hulka lisada ka selle. Eriti hästi sai see selgeks, kui tekkis veider tahtmine minna esinema trupiga, kus mõnes paaris tantsiks meherollis tõepoolest mees.

Ootamatult selgus siis, et kui meesterahvas juba tantsib, tegeleb ta ka oh kui paljude muude asjadega. Näiteks, uskumatu, aga tõsi, mängib pilli, loeb või kirjutab, ja kui tal selle kõrvalt veel aega üle jääb, siis on tal ütleme kolm-neli last – see kokkusattumus hakkas mingil hetkel tunduma juba liiga sage, et olla pelgalt kokkusattumus ja ma hakkasin kahtlustama tõsist tantsimise ja paljunemise seost – isegi kui tegemist ei ole selgelt viljakusmaagiliste tantsudega.

Nii või teisiti, mõni neist õnnestus oma pereelu, kunsti, kirjanduse ja muusika kõrvalt aeg-ajalt tantsupõrandale meelitada ja mul tekkis juba ettekujutus, et tegelikult ei olegi mehed nii müstilised olevused, kui nad välja näitavad. Kui ma nendeg- heakene küll, ühega neist sellest juttu tegin, hajutas ta minu illusioonid aga kiiresti: tema on erand ja kuna temagi on üles kasvanud peaasjalikult naiste keskel, siis ei tea ka tema, millega mehed päriselt tegelevad.

Natuke aega elasin usus, et küllap nad veedavad aega, harjutades võitluskunste ja kanaliseerides oma taltsutamatut energiat tsiviliseeritud agressiivsuse õilsasse vormi, kuna tavaline tants olekski selline sobimatu tilulilu, mille tõeline protestantliku eetika peal üles kasvanud mees kerglaseks põlgab. Aga kui minu agent, see eelmainitud erand ise võitluskunsti trennides käima hakkas, tuli välja, et oma erandlikkusest ta ei pääse. Isegi sellisel karmil alal nagu kickboxingus olid tüdrukud enamuses.

Pidin kurvalt järeldama, et need üksikud isendid, kellega ma olen elu jooksul kokku puutunud, ei paku mulle kaugeltki ligipääsu salateadmisele imelisest meestemaailmast. Pigem võiks hinge hiilida näriv kahtlus: äkki on nemad hoopis meesteriigi agendid, ülesandega uurida välja kõik naiste saladused (kuigi mis saladusi seal ikka – üks lugemine, kirjutamine, tantsimine, laulmine, söömine, keetmine ja pereelu puha). Õnneks olen ma aga selleks liiga usaldava loomuga.

Lisaks olen ma ka optimist, nii et ma ei ole kaotanud lootust: kunagi saan teada, mida teevad mehed… ja mine tea, äkki tuleb kogu salapärasuse loori alt välja, et nad on ikkagi täiesti samasugused inimesed nagu naised.

Kas tõesti on tegemist salaagendiga?

Kas tõesti on tegemist salaagendiga?

,

Advertisements

Tants ja tagaajamine

november 28, 2008

Kui napilt enne tunni algust oli kohal neli oma trupi tantsijat ja kaks uudistajat ja Tõnu pistis ukse vahelt pea sisse, siis ütlesin talle rõõmsalt “ei tea, kas asja saabki, ainult kaks inimest on”.

Aga õnneks sigines Inimesi küllalt palju (napilt, aga siiski), et kultuurikojal tasub tõesti selline ring tekitada. Järgmisel neljapäeval kell seitse läheb siis päris õppimiseks, seekord oli rohkem niisama suhtlemine, sest algajad olid esialgu pigem varmad vaatama, kuidas me ise läbi rõnga hüppame. Aga ma luban, et nädala aja pärast me enam ei hüppa ja kogu aur läheb uute inimeste tantsitamisele.

Kes vihjest aru ei saanud: praegu on veel suhteliselt kerge juurde tulla, keegi pole veel suurt midagi õppinud.

Ja kes teab, võib-olla jõuate teiegi sinna teenekasse staatusesse, kus ma vaatan otsa teile ja veel kümnele tegelasele ja ütlen “ei tea, kas inimesi ka tuleb?”

Huvitav ainult, kunas me küll selliste jõu- ja ilunumbrite juurde jõuame nagu pildil?

Kuidas ma poes käin vol. 2

november 24, 2008

Jah, ka minul oli täna sama ilus ilm kui kõigil teistelgi. Läksin mäealusesse poodi ja sattusin kohe koduvärava taga purgaa kätte. Tänavanurgaks oli nahk juba soe ja võis hakata ette kujutama, kuidas ma forsseerin kangelaslikult tänavaid koos Archie Goodwini ja tundmatu kõrgekontsalise tibiga. Tibi koperdab, ei saa läbi hange. Konts läheb all katki, tibi kukub, sukad katki, ai paha. Meie Archie Goodwiniga lohistame ta leebivalt ja huumorimeelselt lähemasse supermarketisse sooja.

Konsumisse jõudes olin omadega selle peale nii rahul, et käisin ülbelt, hõlmad laiali, mis siis, et tuisukindlate kilepükste takjas iga paari minuti tagant järjekindlalt lahti kärises.

Tagasiteeks oli enesekindlus nii suureks läinud, et nüüd lohistasime Archie Goodwiniga läbi hangede juba Nero Wolfe’i ennast. Ometi kord sain ma talle öelda, et ärgu virisegu ja käitugu nagu suur inimene.

Sellest, mida ma poest sain või mida ma sealt üldse saan, kunagi hiljem. Mulle ikka meeldib seda va põnevust üles kruvida.

Öö, päev ja renessanss

november 21, 2008

Maitsekad inimesed manerismiperioodist

Trendikas paar manerismiajast

Oktoobris lubasin neile, kelle ööelu sakib, et korraldan poolavaliku matinee, kus oma trupi rahvas saaks tantsida ja uued huvilised pealt vaadata. Ja näe, ei möödunud aastatki, kui ma juba lubadust täitma asun. Nüüd on asi võtnud küll sellised tuurid, et saaks teha Jakobi Mäe Kultuurikoja egiidi all täitsa ametliku algajatekursuse – septembris unistasid nad, et ma korraldaks lastekursuse, aga selle reklaami peale ei ilmunud ühtegi last, hoopis täiskasvanud hakkasid kaeblikult helistama, et kas neid ei võetagi. Võetakse küll, miks mitte.

Nii et kavatsen tuleval neljapäeval ehk 27. novembril kell 19 tutvumisürituse teha. Mitte küll sellises peoformaadis, nagu ma esialgu plaanisin, aga samas võib üritust, mis algab enne kella 22, ilmselt ikkagi peaaegu et matineeks nimetada (kes tunneb huvi, miks matinee ei ole kellaajal, mida lõokesed ja neist hirmutatud öökullid hommikuks nimetavad, vaadaku “Viimasest samuraist” järele, mitte sellest Tom Cruise’iga, vaid Helen De Witti omast). Ööeluliste probleemide vastu tundub selline varane kellaaeg ilmselt küll kummastav ravim, aga ma usun, et pikema aja jooksul annab päevane tantsimine ka ööelule jumet. Neljapäeva õhtul see tund toimuma jääbki, kuigi esimeses tutvumistunnis on võimalik kellaaega natuke edasi või tagasi loksutada.

Tantsustiilid ise on peaasjalikult sellised, kuigi stiilipidudel läheb vaja ka sellist lihtsamat materjali. Barokiga ma algajaid parem kohe kiusama ei hakka.

Kursuse eest tuleb küll maksta, 220-270 krooni (kuni 26. eluaastani kehtib odavam variant, edasi algab ealine diskrimineerimine), kuidas see seal Jakobis täpselt vormistatud on, ei tea, aga ma oletan, et vajaduse korral on võimalik selle kohta ka mingi paber saada, mida tuludeklaratsiooni vahele kleepida. Varasema underground-eluga võrreldes see väga suur muutus ei ole, sest varemgi korjasin ma raha, et saali üürida. Kui meil õnnestub edaspidigi maksujõulisi tellijaid leida (igal aastal on paar tükki olnud), siis saab esinedes osa raha ka tagasi. Ning kes paari tunni järel leiavad, et ei olegi nii raske, võivad ka Saltatriculi edasijõudnute tundi tulla, selle eest pole esialgu peale maksta vaja (seal on endiselt üüriraha kogumise süsteem, aga paari kuu jagu üüri on juba olemas).

Ja matinee ise on enesestki mõista prii sissepääsuga.

(Pildi sain siit.)

Felicie Vinci kood

november 17, 2008

Nagu näha, on ajaloolased meile siiamaani kogu aeg valetanud ja selle taga on … (täida lünk oma lemmikvandenõulaste nimega) vandenõu.

Kahjuks ei maini ta seda Itaalia ranniku lähedalt leitud savitahvlit, mis väitis, et
“Ma talletan tundmatu ime
siin Aadria sinises vees.
Kust roomlased said oma nime?
Nad roomasid eestlaste ees.”

See, et Mesopotaamia oli tegelikult Mesipotimaa, on juba vana tõde.

Mägi-Kurdla valab taevas õnnepisaraid.

PS:
Paistab, et lehtede lugemisest on vahel kasu ka. Ekstaole, kes loeb ise lehti, mitte ei oota minu kombel, kuni keegi mulle lingi saadab, sai seda nalja lugeda juba varem, Ekspressist.
Aga Õhtulehe kommentaarid on muidugi imelised.

Tulevikuperspektiiv

november 15, 2008

Lihtsalt hämmastav, kuidas minu eest ollakse valmis rasked füüsilised tööd (nt puudeladumine) ära tegema, kui ma ainult süüa teeks. Just nagu eile.

Üritasin seda fenomeni kuidagi uurida, A. ütles, et mis seal imestada, inimestele meeldivad lihtsad ja ühemõttelised ülesanded.

Puudeladumine mulle ise päris vastik ei ole, kui ma saan a) kasutada teda seltskondliku suhtlemise vormina; b) mängida, et tegelikult ma hoopis varastan neid puid; c) mängida, et ma olen vaene ori puuhalgude istanduses; d) mängida, et ma ehitan tegelikult endale maja; e) mängida igasugu muid asju, mis mulle praegu meelde ei tule. Ja liigutamisest saab endorfiinilaksu kah, jumala tõsi. Ainult et vahel juhtub, et kuskil poole maa peal kukub veresuhkur vastikult madalale ja ma muutun apaatseks või pahuraks. Töölist minust ikka ei saa.

Aga milleks peakski, kui, nagu öeldud, piisab ainult vihjest, et äkki ma lähen süüa tegema, ja kõik hüüavad rõõmsalt “jaa, jaa”.

Kui ma tulevikus uut ametit pean otsima, hakkan teiste kodudes külaliskokaks. Hildur Sokk ja Lucy Eyelesbarrow, hoidke alt. Või tegelege koristamisega, seda mulle teha ei meeldi.

Lubasin kunagi Ramloffi pool, et kirjutan inimkonnast ja uuenemisest ja kuidas see mind ei huvita, kunagi pikemalt. Kohe ei olnud aega ja praeguseks on esimene hoog paraku maha jahtunud, enam ei mäleta, mis mõttes inimkond mind ei huvita, aga see-eest on mõned asjad, mis mulle väga segased tunduvad, paremini välja settinud.

Kirjutasin, kuidas ma ennekõike hoolin sellest, “kuidas ma ise uuenetud saan või uuenemata jätta otsustan”, ühiskonna uuenemine jäägu sinnapaika. Vahepeal olen jõudnud järeldusele, et see “ise”, mille uuendamisega ma tegelen, on äärmiselt ühiskondlik nähtus: just see, et ma elan (keerulises) ühiskonnas, nõuab minult sellisel tasemel afektikontrolli, et mul on võimalik öelda selle kontrollija kohta “mina” ja mõelda temast kui millestki, mis asub ülejäänud inimkonnast lahus.*

Sellest vaatepunktist on aga veel keerulisem mõista, mida õieti taotlesid need postklassitsistid (romantikud on liiga kitsas termin, kui ma tahan sinna haarata ka näiteks Nietzschet ja Ramloffi viidatud Crowleyt), kes ühest küljest taotlesid isiksuse vabadust või tahte vabastamist ja jaatasid sõnulseletamatut elujõudu, teisest küljest kleepisid vabaduse ja elujõu sellesama indiviidi külge.

Ramloff mainib Crowley teema juures, et too ei pidanud Tõelise Tahte all silmas “tujudest ja ihadest kerkivat suva” ja ma isegi usun, et oma mõistesüsteemis ei pidanudki. Aga kui mõelda, mis valu ajas 18. sajandi lõpust peale inimesi loomulikku olemist, tõelist tahet ja tundevabadust idealiseerima – ühesõnaga, alates ajast, mil vähemalt ülemkihi suhtlemisstandard oli juba sama keeruline, kui mitte keerulisem, ja sama pikaajalist väljaõpet nõudev kui tänapäeva ühiskonnas – on mul suur kiusatus arvata, et nad igatsevad taga just nimelt oma individuaalse isiksuse sisse mahamaetud “tujusid ja ihasid”. Ainult et need tunded ja see vabadus oleks ühele romantikule tegelikult vastuvõetamatud ja piinlikud, sest ühe tagajärjena hägustuksid piirid teiste inimeste (või üldse kogu “välismaailma”) ja tema kordumatu isiksuse vahel, keda ta just vabastada tahab.

Mõni ime, et sellest sigineb nii palju raevu ja meeleheidet. Unistatakse looduslähedusest, primitiivsete kultuuride süütusest ning, jah, elujõust, mille juurde indiviid peaks ideaalis tagasi pöörduma – unustades, et meie aja indiviid ei saa pöörduda tagasi sinna, kus sellist eraldatud indiviidi ei eksisteerinud.

Ramloff heidab tänapäeva ühiskonnale ja religioonidele ette “nice-olemist”, mille põhjuseks ta toob meheliku printsiibi nappuse. Et selle üle üldse arutleda, pean ma jätma kõrvale meheliku ja naiseliku printsiibi mõisted, sest minu jaoks on need paraku sisutud**.

Aga jah, “nice-olemine”. Paistab, et selle all mõeldakse samuti afektikontrolli, aga kuna seda väljendit kasutavad põlglikult sageli ka inimesed, kes üldiselt afektikontrolli ega tsivilisatsiooni ei tauni, siis peab tegu olema erijuhuga. Minu tõlgendus on “selline afektikontroll, mida inimene ise ei pea õigeks ega vajalikuks”.

Ja siit jõuan otsaga välja selle juurde, mismoodi ma ise arvan olevat võimalik elada, oma vägivaldsust, seksuaalsust ja kehalist käitumist küll kontrollides (ei anna kohe lõuga, kui keegi mu vihale ajab, ei aja võõrale mehele kohe käsi külge, kui ta minu arust seksikas on, ei aja oma näppusid võõrasse taldrikusse ega kuse avalikus kohas), aga siiski neuroosist neuroosi kukkumata: kui ma olen teadlik, et teatav enesekontroll on aus vahetuskaup selle eest, et ma saan elada, ilma, et mulle kohe lõuga (või nuga) antaks jne JA selle eest, et ma saan olla eraldi indiviid (olgu mis on, aga individuaalsus ka pakub teatavaid naudinguid, mitte ainult ei hävita), tegelen ma sellega palju õnnelikumalt. Ja muidugi olen taolisel juhul teadlik ka sellest, et ma võin lepingust välja astuda, koos kõigi sellest tulenevate ohtudega.***
Ühtlasi aitab teadlikkus vältida enesekontrolli, mida minult selle lepingu raames tegelikult ei nõuta.

Nice-olemise juurde tagasi pöördudes: sellest vaatenurgast on tegemist tarbetu afektikontrolliga, mis on arvatavasti ka teadvustamata****. Võimalik, et see on pealekauba veel puudulik ja ebakompetentne – kui ma näiteks luban endale vihastamist, kuid kontrollin selle viha väljendust, suudan ma käituda siiramalt ja sarmikamalt kui olukorras, kus ma keelan endale vihastamise ja surun selle alla, nii et viha hakkab kuskilt kõrvaaukudest moonutatud kujul välja pressima.

Nii et minu usku mööda aitab juhul, kui ma tsivilisatsiooni eelistest loobuda ei taha, rafineeritusest tingitud hädade vastu ainult kõrgema taseme rafineeritus.

Mine tea, äkki sellepärast öeldaksegi, et “saage nagu lapsed”, mitte “jääge nagu lapsed”?

_____________________________________________________________________

* See on muidugi väga eliaslik idee, nii et minust oleks viisakas siinkohal vanameistrile viidata: “Ettekujutus üksteisest absoluutselt sõltumatult otsustavatest, tegutsevatest ja “eksisteerivatest” üksikisikutest on inimeste loodud kunstprodukt […]. Osaliselt põhineb see […] individuaalse enesekontrollisüsteemi konkretiseerimisel ja individuaalsete afektiimpulsside isoleerimisel motoorsest süsteemist […]. (N. Elias, Tsiviliseerumisprotsess, Tln 2005, I kd, lk 68-69)

** Arvestades, kui vähe inimesed üldse instinktidest sõltuvad, võiks järeldada, et mehelikkus ja naiselikkus on seotud isasuse ja emasusega, aga juba see on libe tee – loomariigis (ja taimeriigis) käituvad isased ja emased nii erinevalt, et ka nendel mõistetel sisu ei ole. Kas isase ärasöömine on eriti emane käitumine? mida tähendab isasuse suhtes see, et isane merihobuke sünnitab? jne. Oletan, et munarakkude resp. spermatosoidide olemasolu ei ole see, mida mees- või naisprintsiibi all tavaliselt mõeldakse. Mul on samasuguseid raskusi mehelikkuse ja naiselikkuse mõistetega, kui need jäävad väljapoole inimeste primaarseid ja sekundaarseid sugutunnuseid (nt talje ja puusaümbermõõdu suhe, häälepaelte pikkus, nahaaluse rasvkoe hulk).

***Põhimõtteliselt võin ma kas või siinsamas ühiskonnas loobuda oma agressiivsuse, seksuaalsuse ja kogu muu käitumise kontrollist. Tõenäoliselt tooks see kaasa marginaliseerumise ja/või vangistuse.
Samuti võiksin ma kolida kuhugi ühiskonda, kus ühiskonna liikmete enesekontroll on väiksem, aga väline kontroll, nt karistuste näol see-eest suurem (just nagu karistuste pehmenemine on käinud komplektis üldise afektikontrolli kasvuga).
Ma julgeksin koguni väita, et see, et meie ühiskonnas võib suhteliselt paljalt ringi kõndida, ei näita mitte seda, et me oma seksuaalsust ei tõrjuks, vaid hoopis seda, et meie sisekontroll on nii tugev, et tänaval nähtaval olevat keha ei ole sünnis pidada kehaks.

****Teadvustamise all ei pea ma silmas, et ma peaks kõik alateadlikud automatismid ükshaaval teadvusesse tooma – seal ei ole nende jaoks ruumi. Arvan piisavat sellest, kui olen teadlik nt agressiivsuse või seksuaalsuse kontrollist kui niisugusest – siis saan neile tungidele ka kaitseventiile otsida

Rahuldus tööst

november 11, 2008

Ei, eurodokumente uurides tuleb kompusid ikka veel, kuigi kõik ei ole nii kirjanduslikud. Näiteks on Euroopa Kohtus kohtujurist nimega Kokott, aga vähemalt korra on sellelt kohtult eelotsust taotlenud Huy kriminaalkohus.

Kirjanduslik kompu

november 9, 2008

Kas on veel keegi, kellele valmistab rõõmu, et üksvahe oli Euroopa Komisjonil õigusnõunik nimega A. Caeiro?

Blogi-kadunuke

november 8, 2008

Olukord meenutab seda matuste faasi, kui kõik suruvad omastel kätt.
Tavaliselt jõuavad matused kunagi ka sellesse faasi, kus kadunukesest peielauas lõbusaid mälestusi pajatatakse.
Aga blogi puhul on muidugi alati võimalik, et ta tõuseb kolmandal või mingil muul päeval surnuist üles.