Ega seal teisel pool Alpe ongi juba Aasia

või midagi sellist pidid mõtlema kaubamaja toiduosakonna kaubapaigutajad või mis iganes nende nimi on. Muidu oleks ikka väga raske aru saada, mida tegi risoto-riis Aasia toidu kampaania riiulis. Ausalt, ma vaatasin kaks korda. Aasia kampaania silt? Olemas. Paki peal “risotto” kirjas? Jep.

***

Maailmaavastamine jätkub, hakkan oma eelnevat arrogantsi juba peaaegu kahetsema. Komistasin mingi tibiblogi otsa, olen täiesti fastsineeritud: avastasin paralleeluniversumi. Kus näiteks lihtne silmameik on ripsmetušš, lainer, lauvärv – eksin, mitte lihtne, vaid “väga, väga lihtne”. Mina arvasin siiamaani, et väga, väga lihtne silmameik tähendab, et panen prillid ette – üks liigutus ja kohe näha, et silmad peas.

***

PS.
Te ei kujuta ette, kuidas ma tahaks sellest tibiblogist kirjutada, ma tunnen kiljuvat antropoloogilist vaimustust, aga ma ei oska välja mõelda, kuidas seda teha nii, et ei oleks ilkumine, ja kuidas teha nii, et liiga äratuntavaid tsitaate sisse ei pane. A. küsis, kas asi on selles, et ma ei taha puutumatut loodust oma invasiivse uurimisega ära rikkuda. Mm, pigem ikkagi selles, et tahaks küll oma naljamomente edastada, aga mõnitada ka ei taha. Aga eks igaüks, kes avastab, et ta on antropoloogilise vaimustuse objekt, tunne end vast veidigi mõnitatuna. Hakkan esimest korda elus tundma, mis mõttes antropoloogia on tõepoolest kolonialistlik praktika, siiamaani, kui sellest lugesin, mõtlesin, et äh, niisama jutt.

Paar asja, millest vist saab kirjutada: ma ei suuda uskuda, et üks inimene võib olla nii lihtne! Ei ole võimalik! Küllap ta hoiab midagi peidus! kuigi samas avalikustab ta minu jaoks arusaamatul määral oma elu pisiasju. Praktilises mõttes paneks ta justkui kõik kirja, mis juhtub, vähe sellest, riputab ka pildid üles: ta pildistab asju, mida ta ostab, oma toitu, oma kosmeetikat, oma selle päeva meiki, riideid, mis ta täna selga pani, oma kaalu, oma küüsi, oma juukseid, isegi oma löövet, kui ette tuleb. Jäin lausa mõtlema, kas see on seesama absoluutne enesejaatus, termin, millega Hasso Krull oma tõlgitud Kärgatava Kõue enesekirjeldust määratleb. Kus ei salata maha midagi, mis toimub. Ainult et kas ainult see siis toimubki? Ometi peavad tal ju olema mingid seisukohad, ükskõik kui lihtsakoelised, ükskõik kui hästi-halvasti põhjendatud, mõni inimene meeldib talle kindlasti rohkem, teine vähem, mõni kultuurinähtus niisamuti.

Tähendab, ma tean, et selline maailm on olemas, ma ju kuulen tibisid kaubanduskeskuses rääkimas, aga ma ei ole ka siis kunagi uskunud, et see oleks neil kogu maailm. Kui nad omavahel räägivad, siis selge ju, et tuleb rääkida selles grupis aktsepteeritavat ja ohutut juttu, muu tuleb jätta… mujale. Ainult et mina oleks arvanud, et blogi ongi üks selline muja. Blogis saaks suhtelist anonüümsust pidada, on võimalik ju mingil määral reguleerida, kui palju sa oma isikut paljastad.

Vat siin ongi huvitav koht. Ta paljastab oma isiku näiteks näopiltide kujul üsna põhjalikult ära, nii et iga lugema sattuv tuttav saab ta kohe tuvastada – aga kõigest muust saab sama vähe teada, kui avalikus kohas teismeliste juttu kõrvalt kuuldes. Kas tal on ükski kanal, mille kaudu ta saaks suhelda nii, et ütleb ka seda, mis ta mõtleb? Kas ta üldse teab, et ta mõtleb? – sest seda, et ei mõtle, ma ei usu, nagu ma ütlesin, inimene ei saa olla nii lihtne.

Kuigi see lihtsusemulje on küll lugedes kerge tekkima – aga võib-olla on selles muljes rohkem mind kui teda? Mina vaatan, et ta riputab nii puhtalt, süütult ja lapselikult veebi üles asju, mida mina oleks võimeline avaldama ainult paksu irooniakihiga – asi pole selles, et ma ei tahaks, ma tõesti ei ole võimeline – ja kui kerge on siis uskuda, et kui ta sedagi ei häbene, siis vaevalt üldse midagi ja kui ta muid asju üles ei riputa, siis järelikult polegi midagi riputada.

Jah, see irooniatusvõimetus. Linkisin mõnele blogile sealt ka edasi, leidsin sarnaseid veel hulgem. Paljud neist olid teinud mingit “kui võlts sa oled” testi, kus küsiti, kui palju asju sa endale regulaarselt külge kleebid, peale määrid, maha lõikad või ära kisud. Selle testi järgi oleks ma puhas Mr Natural ise, aga taevake, mis on paar kunstküünt ja vahaplaastrit (ja igapäevast kulmukitkumist ja näomaski ja väga, väga lihtsat silmameiki) nende sisseehitatud näomaskide ja kunstküüntega, mis mu mõtlemisel küljest ära ei käigi (halastus küll, sai ikka rõve metafoor).

Üks huvitav asi veel: seal blogis kirjeldatud ihad ja kiusatused olid nagu varakeskaegsel mungal: seksuaalsust poleks nagu olemaski, keegi pole niipaljukestki armumisobjekt, et tema kohta kas või “nii nunnuuuuu!!!” hõigata. Kõik ihad, kõik kiusatused on seotud söögiga (mis on üles pildistatud ja sageli virtuaalse vildika abil punase ristiga tähistatud: sõin küll, aga see oli patune ja enam ei tohi).

Siit hakkas hargnema veel üks huvitav niit: nähtavasti on vaja ennast hirmus saledana hoida; ilma kunstpäevituse ja meigita välja minna on mõeldamatu, enda pidev vahatamine ja kulmukitkumine täiesti elementaarne, ühesõnaga väga ranged ilunõuded, aga samas ei paista sellel mingit konkreetsemat eesmärki olevat, kellele ekstra oleks vaja meeldida. Platooniline ilueesmärk? Lihtsalt nartsissism? Usin sotsiaalne mimikri?

Heakene küll, sai koloniaalisandat mängitud küll, jätan oma õilsa (lihtsa, puhta, süütu) metslase nüüd rahule.

Mõned kanaaritantsud

Kõigepealt klipikene minu barokiseltskonnale: mäletate, ma rääkisin, et vbla arenes baroki käteliikumine Hispaania rahvatantsudest välja. Ma kahtlustan, et millestki sellisest, tantsud on Kanaari saartelt (aga ei meenuta sugugi canario‘t, hehee, viimane tants seal videos oli hoopis kangesti kontratantsude moodi). Igatahes jälgige mängu, kuidas ka neil käed oluliselt üle silmade kõrguse ei roni ja on pigem ees kui otse küljel.

Aga Kanaari saared tõid mulle ikkagi meelde canario ja selle peale hakkasin meenutama Jane’i juttu, et midagi canario-laadset on säilinud Argentiinas “El gato” nime all, läksin otsima ja leidsin, et on jah, aga minu arust klapib ka chacarera selle esteetikaga päris hästi – kõik aeglased kohad on mööda maad ja need kiired kohad, nojah, eks ole.

Igatahes siin tantsib üks sümpaatne paar mõlemat.

Ja siin on jälle nemad, ainult et jalalibistamine ja klõbistamine on kahe eri tantsu vahel ära jagatud.

Tüüpiline muidugi, et kõiki lahedaid asju saab ainult mees teha. Naise asi on niisama ringi lehvitada ja ilus olla, aga ega see mees vähem ilus ei ole, saab ainult sinna juurde veel poole rohkem särada.* Vähemalt selle asjaga on renessanss-canario‘s parem lugu, näha pole küll midagi, aga koliseb isegi võruseeliku alt. Mis aga jalgade maad mööda vedamisse puutub, siis lööb see mood argentiinlastel ju isegi tangos välja, kui hästi järele mõelda. Eks nende vanade asjadega kipu vist nii olema, et perifeerias jäävad nad paremini ellu kui emamaal: argentiinlased silitavad jalaga põrandat, üks Daakias elav rahvas kutsub ennast roomlasteks ja eestlastel on laulupidu.

Ka see chacarera oli kenakene, kuigi natuke halvemini näha, sest tantsijaid oli rohkem ja osa ajast on jalad kellegi teise käte taga peidus. Igatahes soovitan mööda neid linke juutuubis edasi surfata, sealt jääb palju huvitavat ette.

Siis on veel üks malambo – muidu ilus vaadata ja ka ajaloolises mõttes põnev – mingid elemendid tulid tuttavad ette 17. sajandi canarios‘tes, paradetas‘tes ja jacaras‘tes. Mida ma kõiki tahaks teha, ainult et põhiallikat ei ole käepärast. Lähim eksemplar on vist Vilniuses.

Need laiad püksid meenutasid hirmsasti neid noore Louis XIV aegseid rhingraves‘e. Hmm. Argentiina gautšodel kujunesid need praktilistel põhjustel, et hea mugav hobuse seljas sõita. Aga kui järele mõelda, siis oli ühel korralikul Louis-aegsel härrasmehel samuti vaja omajagu hobusega sõita. Nii tüüpiline on, et selle perioodi trendiriietest mõeldakse kui maitsetust kreemitordist, oiatakse, kuidas mehed olid naiselikud ja naised vormitud, ja unustatakse ära, et tegelikult olid nii meeste kui naiste rõivad 17. sajandi teisel-kolmandal veerandil tublisti mugavamad kui poolsada aastat varasemad või hilisemad “maitsekad” riided. Ühed vähesed suht mugavad riided uusajal üldse.

Aga jah, kui ma tahan tõsisemalt Hispaania baroki elik escuela bolero‘ga tegeleda, peaks ikka Argentiinas ära käima või mõne argentiinlase siin ära lohistama. Haa, Diego Mastrangelo tuleb detsembris Tallinna tango meistriklassi andma, huvitav, ega ta juhtumisi ka folgimaid tantse ei tea ja kuidas talt nende õpetamist välja norida? Ei saa ju väga teda ära hirmutada ka, isegi kui ta tahab ainult tangot õpetada, oleks hea teda siin sagedamini näha.

—————————————————————————————————————————————–
* Hakkasin jälle mõtlema selle asja peale, kuidas üks meesterahvas hakkas ühe taolise video peale joonelt virisema, et “äh, see mees on ilge nõme macho nagunii”. Videos näidatud mehega tal mõistagi isiklikku tutvust polnud, tal oli lihtsalt sügav teadmine, et kui too nii hästi tantsib, siis peab kindlasti nõme macho olema – või oli point rohkem selles, et “ää, miks ta seda videomeest imetleb, kui samal ajal võiks mind imetleda”. Jah, toosama eks, kellel juhtus ekstsess alžeerlase, pruudi ja ninaluuga. Mina jälle mõtlen, et noh, esiteks teame me mingi videomehe machondusest umbes sama vähe või veel vähem kui seda, “mida autor raamatuga öelda tahtis”. Ja no kui ta juhtumisi ongi macho, siis vähemasti kaugelt kena vaadata, isegi kui huvitava jutu ajamiseks ja kooselamiseks tuleks tema kodumaal keegi teine otsida, mõni sümpaatne nohik. Aga põhjamaised machod ju lihtsalt joovad ja sõidavad autosid hunnikusse, nii et ainult kole vaadata ja hirm kuulda. Põhjamaal justkui nohikmeestest ainult ongi tolku, isegi tantsivad siin kuigivõrd kenasti pigem nohikud. Kahju, et need ülejäänud raisku lähevad.

Vahepala

Mul on plaanis kunagi midagi kirjutada ka, õigupoolest vähemalt üks päris konkreetne plaan (mis, tõsi, on olnud juba vähemalt pool aastat), aga senikaua lingin üht vaimustavalt halba fanfic’i – õigupoolest meta-fanfic’i – või see on ju meta, kui kirjutaja kirjutab meelega nii halvasti, et oleks juba hea?

Ma ei teagi, mis oli mu lemmikkoht, kas see, et “she didn’t say this out lout to Hermione because she didn’t understand the feelings she was feeling and was confused” või see pärl “The glow from their bodies got even brighter and vaporized their space underwear and they were floating like in zero gravity now (the moon has a little gravity but it wasn’t working on them because of the magic)”.

Jeph Jaquesil olla olnud seda erakordselt lõbus kirjutada, mis paneb mind halbkirjutamist täiesti uuest perspektiivist vaatama.

Kuulub Questionable Contenti selle osa juurde. Episoodi algus oli umbes siin, aga kesse keelab veel rohkem tagasi klikkida.

Prügiautod

Maarja Kangro on Ljubljanas hädas hakkajate prügiautodega, kes tema akna all piiksuvad. Ma ei tea, võib-olla oleks ka mina praegu hädas, kui nad kell kaheksa akna all piiksuks, võib-olla ei paneks tähelegi, kui ma juba magan, võib-olla ei oleks veel magama läinud ja ei laseks ennast segadagi. Aga kui ma olin laps, siis suvel Pärnus käisid meie akna taga ka prügiautod ja kui ma oleks toona kinnisvara reklaaminud, oleks ma kindlasti kõigi mugavuste ja kesklinna läheduse kõrval ära maininud: “Hommikuti saab vaadata prügiautosid.” Kui palju lapsi meid seal parajasti juhtuski olema, kõik olid prügiauto käimise ajal ninapidi vastu akent kleebitud ja vaatasid, kuidas ta seal oma imesid toimetab. Nüüd tulid need autod meelde, kõik see vaimustus, kuidas suured prügikastid õhku tõusevad – mitmevärvilised!

Semigallia idüll

Enne, kui me teele asusime, olin ma tund aega magamist teeselnud, et ma saaksin hiljem teeselda, et on normaalne päev, mil ma olen normaalselt maganud. Kella poole seitsmesele bussile minnes jääb mul paratamatult üle seda ainult teeselda. Riia bussijaamas uskusin seda veel peaaegu isegi. Ah tühja sellest magamisest, kui seal on selline einelaud! Muidu näen ma unes, kuidas mul on kohvikus valida nende ja nende saiade ja pirukate ja salatite vahel, see einelaud ongi just selline. Läksime ja ütlesime müüjale “Ää”, inglise keelt tema ei osanud ja mul tuli suust enne välja “ludzu vienu piespiena maizu” ja võib-olla koguni “sieru salatu”, kui ma oleks seda kõike vene keelde tõlkida jõudnud. K. ütles tunnustavalt: “Sa oskad läti keeles koguni käänata.” Ei-ei, käänata on selle kohta palju öeldud. Ma oskan ühe käändkonna akusatiivi ja deklineerin sellega optimistlikult kõiki sõnu kõigi lauseliikmete rollis (peale aluse), et äkki läheb pihta. Aga igatahes oli meil nüüd olukord, kus meie rääkisime läti keelt (khm) ja müüja vene keelt vastu. K. sai siltide pealt sõnade lugemisega sama edukalt hakkama kui mina, aga J. koogi puhul ei tulnud meil enam kellelegi meelde, mis sildi peale kirjutatud oli, ja me ütlesime jälle “Ää”. Kogu see ilu maitses õige hästi, nagu üks unenäokohviku toit maitsema peabki.

Siis sai kell pool üksteist nagu lubatud ja mina võtsin väriseva südamega ette vene keeles helistamise. Valdis ütles esimese asjana, kui aru sai, kes me oleme, reipalt “Tere!” ja meil õnnestus segaste kirjelduste ja minu kehva vene keele vahendusel üksteist üleski leida. Järgmiseks leidsime üles Bauska lossi ja kuidas sinna sisse pääseb. See polnud tegelikult veel midagi, sest sees läksime otse, kallistasime inimesi, läksime trepist üles, pöörasime paremale, läksime otse, siis pöörasime paremale, siis pöörasime paremale, läksime trepist üles, siis pöörasime vasakule, läksime trepist üles, siis pöörasime vasakule, siis pöörasime vasakule, siis läksime otse läbi tuhande uksega koridori, Laura jäi jalgupidi juhtmesse kinni, siis me jälle kallistasime inimestega, jäime jalgupidi juhtmesse kinni ja jõudsime niiviisi oma garderoobi. Mõni etapp võis mul praegu meelest ära minna. “Me vältisime hoolikalt seda ruumi, kus Minotaurost hoitakse”, märkis J. Ah, ja siis toimetati meid uuesti läbi tuhande uksega koridori, paremale, trepist alla, paremale, otse, otse, paremale sinna saali, kus kontsert pidi tulema. Ballare tegi juba proovi, st me kallistasime inimestega. Ja Ainars tantsis Ballo del Fiore jogurtiversiooni.

K. uuris, kas ma oskan teaduslikult välja selgitada, miks lätlased hõljuvad seal, kus eestlased on maapinnal või koguni trambivad. Jäime lausa murelikuks, et hõljumisparadigmas jääme küll kesiseks ja läksime oma suure murega nurga taha harjutama, et ometi kord ära otsustada, kumba lugu me tantsime.

Järgmiseks oleme otsustamatuna tagasi ja Guna teatab, et meile on mõeldud viis minutit, nii et tehku me parem kolm lugu, kui saame. Arvutame kolmest kaks ja püüame ruumi kolmekesi ära täita. Selgub, et suures saalis vabapidamisel jookseb tants perioodiliselt nurka hunnikusse. Teeme avastuse: saalil on neli nurka ja neli seina ja kõigi nende suunas saab liikuda, peaasi, et ühel kriitilisel hetkel jookseks päripäeva, muidu juhtub õnnetus. Praktikas tekivad ootamatud häired. Meid on kolm inimest ja pikemat aega mitu erinevat arvamust, mis pidi on päripäeva. Lepime kokku, et plaadivahetuse ajal jäävad J. ja K. armunult reveranssi, et ei tekiks piinlikku pausi.

Saali imbuvad rahvatantsijad, kes küsivad, kas me kohe lõpetame, aga meile on proovitegemine meeldima hakanud ja me ei saa enne minema, kui oleme mõlemad lood veel korra läbi teinud. Nüüd on vähemalt soe. Tants ja tagaajamine on ainus moodus, kuidas vanas lossis soe hakkab.

Garderoobis asub K. tegelema aristokraatse harrastuse, nimelt õmblustööga, ebaaristokraatses poosis. Jõuame konsekventsidega sinnamaani, kus Lumivalgukese ema istus akna ääres ja tikkis, äkki lõi ta korraga maha seitse kärbest. Neid vaadates ohkas ta ja ütles – vaat selle koha peal hargnevad versioonid juba laiali.

Ehitame ennast piduriidesse, heidame nendega kostüümikottide peale ja teeskleme magamist – mina näen koguni unenägu ja leian, et olen välja puhanud küll.

Kontserdil on meil kõigil kole hirm, et äkki hakkame haigutama, aga peaaegu et ei hakkagi. Meie numbri ajaks on adrenaliin haigutusehirmu ära ajanud. Kõik nurgad ja seinad on enneolematult hästi paigas ja päripäev on iga kord päripäeva! J. ja K. on plaadivahetuse ajal oma armunud reveransis, nii et lausa lust vaadata – aga nad ei tõuse sealt… ega tõuse… ega tõuse… ja plaadivahetus venib ja venib… ja ma ei ole endale selleks ajaks mingit asjalikku tegevust leidnud, tekib vaata et piinlik olukord, kuidas seda nüüd peenemalt kirjeldadagi – “jäi lolli näoga keset lava vahtima.” Püüan kõigest väest lolli näo asemel armukadedat nägu teha. Hiljem selgub, et rahvale olla väga meeldinud. Lätlastel on seal mõned suured mehed, kes hüüavad iga loo järel kõva häälega hoo! Kas mulle tundub nii või hüüavad nad tõesti meile kõvema ja pikema “hoo!”, umbes nagu “HOOOOO!”?

Kontsert läbi, vastastikused komplimendid. “Te olite nagu luiged!” ütleb Guna. Meie, masajalgsed eestlased? “Nagu luiged!” Püüame selgitada, kuidas tegelikult on (vt seda kohta, kus lätlased hõljuvad ja eestlased trambivad), tema ei usu.

Pidusöök: keskaja vurhvi söömaajal saab kasutada eriti ökoloogilisi ühekordseid nõusid. Selle kapsaleheidee peaks ära varastama. Guna rõhutab, et kui hea nõu see on – lõpuks kapsalehte ära süües saad veel kord kõiki maitseid tunda. Ma hooplen, et mul on kodus üks selline vaip ka, millest ma saan vaesel ajal puljongit keetma hakata.

(Aga söök ise on jah, hea. Nüüd võiks ma üldse pika kõne maha pidada, kuidas ma ei ole Lätis kunagi halba sööki saanud, seevastu on seal igasugust head kraami, mida siin ei ole. Et siin on kah head toitu, aga seal on igale meie asjale reeglina ekvivalent olemas ja siis veel kümme muud. Eestis kipuvad parimad söögikohad olema sellised etnilised, noh, gruusia või mehhiko või midagi. Lätlastel on seevastu hästi palju söögikohti, kus on kohalikku toidutraditsiooni edasi arendatud. Ega see traditsioon ise nii väga erinev ei ole, võiks siis öelda, et kui tahad hea Eesti kodutoiduga söögikohta leida, mine Lätisse.)

Ma tsirkuleerin ja mind tuntakse ära – Calendula omad, kellele ma Tukumsis meistriklassi tegin, lausa piinlik, et mina neil enam nägu ja nime kokku ei pane, aga noh, nendel olin ka mina üksi meeles pidada, aga minul neid paarkümmend tükki. Jutustavad, et nad iga kord, kui nad “Hunsdon House’i” (mida nad järjekindlalt “Hudson House’iks” nimetavad) harjutavad, meenutavad nad, mis mina selle või selle koha peal ütlesin. Hah! Ma olen autoriteet! Lätis on trupp, kelle jaoks ma olen autoriteet! Keksin sellega veel garderoobis J. ja K. ees edasi – ma olen autoriteet, Lätis on kaks truppi, kes tantsib minu rekonstruktsiooni! – aga ma olen ju eikeegi!

Viskan enne balli korraks pikali, ei, ma ei maga, ja poole unenäo pealt ilmuvad J. ja K. uurima, kuhu ma jäin, ball on juba tükk aega käinud. Leian, et olen jälle välja puhanud küll, ainult äratraumeeritud jalg valutab, ja nagu needus tulevad innukad noormehed mind kõige särtsakamatele tantsudele kutsuma (ja ma ei saa ju noormeeste innukust raisku lasta, viimaks kaob see haruldane liik muidu veel ära). Oh, õnneks ei ole kõik tantsud mingit hüppamise branle’id, osa sobib ka minusugustele haigetele vanainimestele. Valdis moodustab ühel hetkel K. ja minuga trio, et tantsida “Spagnoletta Nuovat”, mida ta ise vaevu mäletab ja mida meie oleme vaevu nuusutanud, meie sammutehnika on niikuinii erinev, ühesõnaga saab palju nalja, aga me kogu aeg tantsime ikkagi.

Pärast balli korjab mind üles see, kes Bauska lossis tantsutruppi peab, tunneb huvi, kuidas ma rekonstrueerin, sest ta ise teeb samuti oma rekonstruktsioone, ja paistab, et tahab meid külla kutsuda – et Läti vanatantsuskeenele värsket verd tuua. Ma olen juba enam-vähem deliiriumis. Me oleme nagu luiged, meid tahetakse külla, ma olen autoriteet! Homme Bauska, ülehomme Krakov!

Asjad koos, oleme kohe-kohe aftekale sõitmas ja sööme lossi piletikassas Ballare kingitusi ära (ja saame teada, et päh on läti keeles päh, kui Guna avastab, et datlikivid on datlivaagna servale ritta laotud). Ma nõjatun piletikassa barjäärile, vaatan tähendusrikkalt J.-le ja K.-le otsa ja ütlen “Vaadake, ma nõjatun baariletile”, võtan baariletile nõjatuva poosi ja see on minu arust elu parim nali. Ka kõik sõnad on väga huvitavaks muutunud, näiteks “dattel” või “kampsun”, juba ma naeran. Siis on aga ühel noormehel üüratu korvpudel maailma parimat õlut – see on TÄIESTI kibe, kõige kibedam õlu, mida ma olen saanud, Bauska kohalik õlu -, ja piisab poolest toobist, et ma muutuksin täiesti kaineks. Tüüpiline, mäletan ka ühelt folgilt, et mul oli magamatuse ja palja vee peal erakordselt huvitav hakanud ja üks ettevaatamatult joodud õlu pani katuse kohe peale tagasi. Aga nüüd on meil siin ikkagi maailma parim õlu ja kui me ilusasti palume, toovad nad seda teinekord Tartu kaasa ka.

Seekord istub Valdise kõrval ballarekas ja kui nemad räägivad läti keelt, pole mul vaja vene keelt rääkida, mis tähendab, et me vajume pikkuse järjekorras üksteise najale. Ma näen ühe unenäo.

Nüüd ma enam ei olegi nii hirmus välja puhanud ja tahaks vaata et koguni magama minna, aga siis ilmub veini, kohvi ja juustu, paar armsat kutsut, ja jälle hakkab puhanud olla… vahepeal kõik räägivad läti keeles, aga see ei ole üldse hirmus, sest üks lahke Ballare venelane aeg-ajalt tõlgib mulle inglise keelde (ja ise sekkub vestlusse vene keeles, K. kahtlustab, et selleks, et meie aru saaks, sest ise paistab ta läti keelega täiesti sina peal olevat) ja tuleb välja, et majaperenaine on alles äsja truppi tulnud ja nad nüüd kõik räägivad talle tema kohta midagi head. No kuidas siis turvaline ei ole. Huvitav, kas nii tunneb ennast imik, kes kuulab juttu, aru midagi ei saa, aga on hea ja huvitav? Perioodiliselt ilmub jälle keegi, kes räägib meile meie kohta midagi head. Arutame J.-ga, kuidas küll Lätis käies alati nii populaarne tunne on. Me nagu meeldikski kõigile. Ja me oleme nagu luiged ja kaks truppi tantsib minu rekonstruktsiooni ja ma sain maailma parimat õlut ja kaks kõige ilusamat poissi, ilusad nagu printsid, vaatas mulle ballil sügavalt silma. Pärast veel needsamad ilusad printsid masseerivad mind. Vahepeal kõnnin saunast tuppa jahtuma, poisid vaidlevad kirglikult prostitutsiooni vajalikkuse üle, suurem osa ajast läti keeles, läti tüdrukud naeravad, vahepeal vene keeles, meie naerame ka. Järgmine kord on osa inimesi ära kukkunud ja J. on asunud ühele ilmsüütule lätlasele selgitama, kuidas see pilt meenutab “Tulnuka” filmi ja et juutuubis seda vist ei ole, aga kindlasti on seda võimalik kuskilt tõmmata. Saunalinadesse riietatud inimesed äratavad hirmsa joonistamiskihu, kardan, et seda ei saaks tähelepanu äratamata teha, aga küll on kahju… ühest küljest on palju anatoomiat näha, teisest küljest huvitav draperii. Ühel poisil on väga hästi nähtavad lihased pealegi, mine tea, kus ma selliseid veel joonistada saaks. Aga ei julge.

Perenaine palub minult häbelikult vabandust, et tal tuleb mind vist sauna sohvale magama panna. Meil on tegemist inimesega, kes on lasnud endale majja paarkümmend inimest pidutsema, sööma, saunatama, magama, ja ta palub vabandust, ma ei tea mille eest, võib-olla et tal ei ole igaühele eraldi baldahhiiniga voodit ja kohvi voodisse. Ja ma magan! mina, kes ma tavaliselt kuskil eriti ei maga, välja arvatud päeval. Kuigi vahepeal maandub sellelesamale sohvale ruumipuuduses (ja majaperenaise vabanduste saatel) üks kaunis prints, mis võiks ju rahulikku magamist häirida, näiteks kui peab mõtlema, et peeru ei tohi lasta. Aga ta oskab kuidagi nii hääletult maanduda ja hääletult magada, et nagu polekski teist seal, nii et ma magan.

Loomulikult kõik kallistavad meid, kui me ära hakkame minema, ja majaperenaine tänab, et me ikka tulime – umbes viis minutit pärast seda, kui minu kostüüm on tema kapi lae alt põrandale kaalunud ja kapi ukse küljest rebinud. Järgneb hirmus kihutamine, umbes nii et Valdis peaks bussile ette keerama, et see välja ei saaks sõita, ainult et mitte päris – aga Valdisele korralikult head aega ei jõuagi öelda, ah.

Pärnus saame bussijaama kiirtoidukas päris nõudega üsna viisakat süüa, nii et ma mõtlen, äkki peaks oma virina Eesti söögikohtade arvel tagasi võtma.

Kui ma vahepeal ei maga, küsib K., kas mul peavalurohtu on kaasas – mõtlen, et äkki oleks pidanud talle allergiarohtu andma ja ütlema, et see on peavalurohi, platseebo peaks ju valude vastu eriti hästi aitama, aga siis ta teab juba, et mul on ainult allergiarohud.

Kodus tuleb mul juba kell kaksteist öösel uni peale, peaaegu ei jõua “Miss Marple’itki” lõpuni vaadata. Unes näen söögikohta, kus on valida lõpmata paljude hõrgutiste vahel, seekord pole need saiakesed, vaid rohkem nagu grillitud baklažaanid ja konnakoivad. Konnakoibade marinaad on paraku, tundub, liiga äädikane.