Lühiarvustused

“Kõik kõikjal ja korraga” on pmst nagu “Aeg maha”, ainult et pikem, tõsisem ja suhetest. Mu meel sai võrdlemisi lahutatud.

“Kättemaks Kirumpääl” – võttepaik on hästi läbi mõeldud ja ehitatud, dialoogi keel on ilus. Nüüd võiks ka stsenaristi ja režisööri palgata.

Nali naljaks, ma mõtlesin lugedes kogu aeg, et toimetajat, toimetajat oleks vaja olnud, seda sisutoimetajat, kelle kohta fänfiki maailmas öeldakse beetalugeja. Kes oleks öelnud: kuule, sa just kirjutasid seda, kas on vaja kohe järgmises lauses uuesti? Või: kuule, sa just kirjutasid nii, kas sul on sellega, et järgmine lause räägib risti vastu, mingi sügavam mõte või unustasid juba ära, mis eelmises oli? Või: tore, kirjutasid lõpuni. Äkki lähed nüüd algusse tagasi ja roogid selle välja, mis su lõpliku ideega enam ei klapi.

Üllatavalt häid arvustusi on sellele kirjutatud kusjuures, ma olen hämmastunud, eriti just päris pressis (aga nojah, üks oli khmh Peeter Helme), Goodreadsis oli karmimalt öeldud.

Kuidagi närisin läbi, viimases otsas ei aidanud kahjuks isegi enam magama jääda, sest ma lappasin kogu aeg edasi-tagasi, et veenduda – ei, sellest tegelasest, kelle nimi peaks mulle justkui midagi ütlema, ei ole ka eespool rohkem kui seesama nimi ja fakt, et ta oli kõrtsis.

Kust tuleb konn ja kuhu kaob kala

Olin ostnud kurke, mitte neid suuri, millega kellelegi üle kolu anda, vaid väikesi, et kiiresti kilekotiga sisse teha.

Pesen kurgid ära, otsin kilekoti, otsin soola, otsin sinepiseemned, otsin küüslaugu, puhastan ära, lähen mustsõstralehti otsima.

Õues on pime, viimasel hetkel näen lävepakul musta mügarikku, hea, et peale ei astu.

Igavene jõmakas konn! Ei hüppa, järelikult kärnkonn. Hüppaja konn oleks raudselt juba ukse avamise peale minema hüpanud.

Võtsin ta nii hellasti, nagu sain, käeservade vahele (inimese käe puude olevat konnale ebameeldiv), tõstsin maha ja ta ukerdas naatide varju.

Mul kole hea meel, et selline uhke konn mul aias edasi elab. Korra juba pahandasin ühte, kui ma klaari alt ära niitsin, too läks aeglaselt ja väärikalt antoonovka alla – need õunad olid veel toored, sealt alt polnud vaja niita.

Mõtlesin, kas see on seesama konn ja kas ma olin tema mõnusa elu jälle ära rikkunud, kui ma viimati sügisõunte alt niitsin.

Aga põhiliselt mõtlesin, et kui ta ei ole hüppaja konn, kuidas ta siis lävepakule sai? See pakk on kõrge, plekiga üle löödud ja plekk ulatub veel natuke üle ääre ka. Väga halvasti ronitav lävepakk.

See on üks elu väikesi mõistatusi.

***

Tegin täna omast arust linnas ilgelt kavala otsuse: kohvikus süüa oleks kallis, kodus süüa ei jõua enam teha, sest nälg võtab juba silmanägemise ära. Ostan poest salati kaasa, siis on odavam kui kohvikus ja kiirem kui ise.

Võtsin soodukaga lõhe-poke. Tulen karbiga võidurõõmsalt koju, mõtlen, et mul on kapis veel kala, äkki paneks juurde. Võtan karbi lahti, et asjakorda uurida ja ei leia sealt üldse kala üles.

Kutsun A. appi, tema ei leia ka kala üles, aga märgib abivalmilt, et “see peab seal kuskil olema”.

“Kas see võib olla seal pisikese kileümbriku sees?” Sest seal on mingi roosa löga. Äkki on lõhe lõhepasta kujul?

Pärast kirjade läbilugemist tuleb välja, et roosa löga peaks olema vaarikavinegrett, järelikult ei saa ta olla kalapasta, järelikult kausis kala ei ole, järelikult tuleb mul kaussi ise kala lisada, ja mõtle, kui mul poleks seda kala olnudki!

Mõistatan:

kas töötaja unustas kala sisse panna?

kas pood oli salakaval ja pani petliku sildi? Ma isegi mõtlesin, et see oleks nüüd see kord, kus oleks õiglane õiendama minna, aga mul võttis ju nälg silmanägemist ära, kuhu ma enam –

kas keegi salakaval klient kookis karbi lahti ja sõi lõhe seest ära ja keegi ei pannud tähele?

Aga karp kaalus automaatkassas õigepalju. Ikkagi töötaja või pood ise.

Ei tohi näh ikka poekraami osta, tuleb ise teha ja saaks palju parem! Aga see tähendaks, et ma peaks olema nii ettenägelik inimene, et taipaks juba enne silmanägemise äravõtmist söögiplaane haududa. Aga see tähendaks, et ei saaks tööd teha, kui parajasti tööisu on.

Tuleb leppida, et elan maailmas, mis on täis jõnkse ja jonkse ja kus mul on konn, aga ei ole kala.

Dumbuser küsib nõu: Zoom????

Huvitavad aegruumilised paranähtused.

Ma sain kutse Zoomi kohtumisele, pidi olema täna õhtul pool kaheksa.

Lähemal uurimisel vaatasin, et kutses oli kirjas “7.30 PM Pacific Time”, mis peaks meie ajavööndis olema 5.30 järgmise päeva hommikul, küsisin meili teel üle – ei-ei, ikka õhtul pool kaheksa peaks olema, meie aja järgi.

Lähen õhtul pool kaheksa sisse, esiteks puhverdab kaameranuppu nagu emerson ja teiseks näitab idioodi järjekindlusega kirja “Waiting for host to start meeting”.

Ja kutsel kirjas olnud kellaajaga täies kooskõlas näitab ka, et kohtumine peakski algama alles 5.30 homme hommikul. Jumala loogiline, et ma sisse ei saa, kui pole veel alanudki!

Helistan sellele, kes mulle lingi saatis, et mis värk on.

Tema vastu, et koosolek käib, kõik teised on sisse pääsenud.

Niisiis, mul on kaks kokkusobimatut infotükki. Üks: korraldaja või tema masin on saatnud vale ajavööndiga kutse ja seepärast sisse ei pääse. Kaks: kui inimesed mulle just ei valeta, toimus see koosolek sel ajal, mil ÖELDI (mitte sel Vaikse ookeani ajavööndi ajal, mis kirjas oli) ja kõik teised said sama lingiga sisse, kuigi nad on niisama Eestis kui mina.

Ainus seletus, mis mul endal pähe tuleb, et kogu ülejäänud Eestil õnnestus Johansonide unistus, nad lükkasid Peipsi koha pealt lahti selle väikese Maarjamaa ja triivisid läbi Panama kanali Vaikse ookeani äärde, ainult mina üksi olen selles vanas Eestis, mis on Euroopas, kaks tundi varasemas ajas kui Greenwichi oma, ainult mingil maagilisel kombel õnnestub meil füüsilises maailmas kohtuda – nähtavasti toovad meie isiklikud energiaväljad selleks hetkeks need kaks Eestit kohakuti.

PS: lisategur on see, et algne kutse oli FBs, mulle vahendati see meiliga ja FB kaudu ma otse ei pääse: ma tegin endale küll ainult selle grupiga suhtlemiseks salaja FB-konto ja nädal aega ma selle grupiga ka väga põgusalt suhtlesin, seejärel leidis FB, et ma olen nähtavasti oma ülima passiivsuse tõttu väga kahtlane isik, kui ma ülepea päris isik olen, ja kõigepealt blokkis, seejärel kustutas mu konto ära, sest ma ei järgi nende “kogukonnastandardeid” (ei, keegi ei häkkinud mu kontot ära ega jaganud selle kaudu lastepornot, sest need teised grupiliikmed oleks seda märganud).

Stiiliharjutusi

Maapind on siin andide poolest nii viljakas, et iseenesest, tõepoolest iseenesest kannab see pind vilja, nii et maasikad tärkavad maamullast istutamise vaevata ja õunad kaaluvad oksad looka, kuni need võrkaiagi enda all kõverasse vajutavad. Nädalajagu pärast niitmist on rohi nii kõrge, et võib maaslebaja täiesti katta.

Linnast läbi voolab jõgi Embecca, nõnda kalarikas, et liig hoogsalt ujudes võib saagile mõtlematagi kalu kaldale paisata.

Seetõttu on toiduained ja vili Tartus väga mugavalt kättesaadav ja odav.

***

Kui vägilasnaine Oana oli doktor Cornelius Tarvastuga Tartu linna elama asunud, hakkas ta Emajões kümblemas käima. Kui sügavale ta jõkke ka läks, vesi küündis talle ikka vaevu põlvini, Oanal tuli kõhuli heita, et vesi teda natukenegi kataks. Kalad ujusid talle vastu, peitsid end ta rindade vahele ja tahtsid sinna jäädagi, Oana aga tõmbas nad sealt välja ja ütles: “Uju minema, kalake, otsi endale teine pesa, inimeste maal ei ole sul mingit elu.”

***

Oli ainult küsimus: kas ma jätan trennipesu selga ja mängin, et nad on ujumisriided? või on pime ja ei huvita kedagi ja võin nad seljast visata. Lõpuks ei viitsinud seljast võtta, sest nad olid juba trennist märjad, pärast ujumist ei tahaks nagunii tagasi selga panna.

Vihmad vihmadeks, vesi on veel suviselt madal, liivapõhjanatuke on suuremalt jaolt kuival, paar sammu vette ja oled pahkluuni heljuvas mudas ja vesi ikka ainult põlvini! vahepeal koperdad veel mõne vana puurondi otsa. Ja iga kord, kui ma viskan lõpuks kõhuli, et mudaväljast üle ujuda, olen paari tõmbega üle pea vees. Viskaks kohe kalda ääres kõhuli, tuleks sügav vesi raudselt sinnagi vastu, oma viga, et ma nii kaua suman.

Tagasi tulles ei tahtnud mudas tammuda, katsusin hästi lapikult ujuda, et võimalikult kalda ligi saada, ja sain kogemata ühe ulpiva puurondi rinnahoidja vahele; tahtsin välja lükata, aga see kadus sealt kuidagi ise ära. Tõusin püsti ja taipasin, et ega ikka kadunud küll, koukisin käega rinnahoidjast ja leidsin, et see ront on kuidagi pehme ja libe ja siputab. Lasin loomakese alumise serva vahelt vette tagasi ja naersin oma uskumatut elukäiku: linnukesed toovad mulle aeda maasikad kasvama; kui ma astun millegi pehme ja pruuni sisse, on see šokolaad; ja kalapüügiks ei pea ise midagi tegema, sest mul on maagilised tissid.

Kuidas ma poes käin: abitult. Ja muud pudi-padi

Seda allahinnatud oliiviõli oli veel ainult üks pudel järel, kõige ülemise riiuli kõige tagumises servas. Ma küünitasin ühe käega, nihutasin õlakotti, küünitasin teise käega ja ikka ei ulatunud. Vaatasin ringi järi või pisikese treppredeli järele, pistsin pea riiulivahest välja ja nägin redeli asemel hoopis pikka noormeest.

– Vabandust, kas te saaksite ühe asja kätte, mida mina ei saa?

Tema tuli ja võttis nagu naksti selle pudeli sealt välja ja naeratas õnnelikult.

Mina: ma loodan, et te ise nüüd seda õli ei tahtnud, muidu oleks hirmus ebaõiglane.

– Aa ei, ei.

Ja nägi üldse õnnelik välja.

Inimestele meeldib lahke olla.

****

Läksin rongi pealt Balti jaama turule ja seal mängis üks mees mingit lõõtsaga pilli, millest ma ei saa aru, kas ta on akordion või lõõtspill, ja iga kord pean ma mõtlema, mis nende vahe üldse oli. Neid tavalisi lugusid, mida sellised mehed mängivad.

Tulin turu pealt tagasi ja äkitselt kostab sealt hoopis Araabia muusikat ja väga osavasti pealegi. Mul oli trolli peale kiire, aga kange tahtmine oli uuele muusikule natuke raha jätta.

– Kas see on ud?

– Jah, aitäh.

Ja mängis edasi, mul oli kahju, et ma olin turul jokutanud ja oma mineku liiga täpselt trollile ajastanud. Turu peal olen ma ennegi käinud, häid udimängijaid iga päev ei anta.

***

Ilmselt peaks ajaloo annaalidesse ära märkima, et kui ma sain tuttavatega kokku ja tutvusin uute inimestega ja sattusin selle tagajärjel räpikontserdile – mis oli kangesti nunnu -, tituleeris silma järgi otsustades vähemalt 15 aastat noorem mees mind tütarlapseks. “Oot, tütarlaps ootas enne,” vms, kui ta tuttavad mulle vetsusabas ette tikkusid. Mine võta kinni, kas üldise haabituse järgi või eeldusega, et kesned muud naisinimesed siis räpikontserdile tulevad.

Pärnul on uusi huvitavaid osi, kui õigete inimestega välja minna.