Piimakohv

Reisides saab ikka uusi kogemusi. Tallinnas avastasin näiteks poole kruusi pealt, et kohv on piimaga.

Kui inimene on silmitsi seletamatuga, hakkab ta kahtlema endas ja kogu maailmas.

Kas ma küsisin kogemata piimaga kohvi? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, mis sõnastuses ma täpselt tellisin.

Kas kohv oli alguses must (crema oli nagunii peal, selle alt ei paistnud), aga kui ma vetsus käisin, tuli keegi ja trollis mulle piima kohvi sisse? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, kuidagi ei suutnud meenutada, kas ma käisin vetsus enne kohviga alustamist või millalgi keskel ja kas kohv oli kohe alguses piimane või mitte. Maitsemälestuse peale ei saanud loota. Kui inimene on ainult kaks tundi maganud, maitsevad kõik asjad nagunii imelikult.

Või kas Kalamajas joovad kõik lattet, nii et kui küsida täpsustamata kohvi, saab automaatselt latte? Mul polnud küll sel hetkel ega pole praegugi õrna aimugi, mismoodi peaks täpselt maitsema latte.

Kuna ma olin seda juba natuke aega joonud, oletatavasti kõige piimaga tükkis, otsustasin, et joon ta lõpuni ja küsin midagi täpsustamata teise kohvi veel. Ja seekord jälgin kohe sihilikult oma sõnastust, küsin kindlasti lihtsalt “väikese kohvi, palun,” ja vaatan, mis juhtub! Ja hoian seejärel silma peal, keegi ei pääse vahepeal mu tassi kallale! Teaduslik mõtteviis, empiirilised meetodid, kontrollitud tingimustes katsed!

Tuli väike kohv, piimaga. Ja mu peale langes taipamine, et see ei seleta midagi: võib-olla küsisin ma esimene kord ikkagi piimaga kohvi ja loomulikult annab lahke müüja mulle nüüd juba seda, mida teab mind tahtvat. Et ma tunneksin end turvaliselt, et ma teaks, et minu vajaduste peale mõeldakse.

Võib-olla on Kalamajas seadus, et kõigile tuleb anda lattet, kui midagi muud ei küsi. Kui see nüüd ikka üldse oli latte. Võib-olla on hoopis mingi teine seadus? Vähemalt selles võisin kindel olla, et cappuccino-seadus see ei ole, cappuccino‘t olen ma elus varem kohanud.

Võib-olla on selles kohvikus nagu “Viie veaga noormehes” nende pudelitega, kus vesi veiniks muutub – tass on kaetud patenteeritud piimakeraamikaga, mis teeb esimesel paaril tuhandel kasutuskorral mustast kohvist piimakohvi, kui see tassis minutikese seisab. Mul oli lihtsalt piisavalt värske tass, nagu uuele kliendile paslik tervituseks anda. Vanad tassid antakse kundedele, kes nagunii uuesti tulevad, võib-olla koguni oma piim kaasas.

Võib-olla peitus selles universumi – või kohvikupidaja – või masinoraakli – varjatud sõnum. Kohvisid on mitmesuguseid, masin annab igaühele selle kõige õigema. Sina oled espressoinimene. Sina latteinimene. Sulle tuleb üldse kakao. Joo ja mõtle, mida see sinu kohta ütleb.

Kokkukõlksumine

See, kui ma räägin A.-le unesegase peaga, et on kaks asja, mida ma hakkaks kohe õppima, kui mõni kättesaadav kursus algaks: klounaadi ja viipekeelt; ja kohe samal õhtupoolikul saadab tuttav mulle edasi klounikursuse teate, on muidugi selline vanakooli Märk. Universumile sõnumite saatmine ja nende vastuvõtmine ja mis kõik veel.

Aga seda, kui ma otsin juutuubist laulu “Süda, miks sa muretsed” ja juutuub pakub mulle selle kõrvale lahkest südamest ka laulu nimega “Pohhui”, ei teagi, milleks liigitada. On see nüüd peen huumor või püüab juutuub seekord lihtsalt sünonüümisõnastikuna toimetada.