Ainete suitsetamisest

veebruar 28, 2018

Kui ma tööle asusin, oli A. tubli ahjukütmisega töötuppa kõva 15 kraadi sisse saanud (eile oli samaks ajaks isegi 18, aga eilse ja tänase vahel oli palju külmem öö).

Õnneks on siin ahju küljes ka pliit, millega saab väheke kiiremini vunki juurde anda.

Sätin kaks briketti ilusti üksteise najale (just najale, lihtsalt kõrvuti ei maksa, kõrvuti briketid vajuvad pärast lahku ja kustuvad ära) justkui viilkatuse, topin kasetohtu vahele ja pistan põlema.

Natukese aja pärast vaatan, et vindub, vaja järele aidata. Topin tohust paljaks katkutud kasekoort pilbastena vahele, kougin taskust pabertaskuräti ja panen ta oma püramiidi ette, tikust kergem põlema saada ja annab hakatuseks suurema leegi.

Siis leian enne tikutõmbamist, et äkki paneks ikka tohtu ka veel, võtan pabertaskuräti püramiidi eest ära ja kuhu ma ta ikka torkan, hambusse muidugi.

Ja siis sussutan ja sussutan, kuni ühtäkki avastan, et suu on suitsu täis.

Kurjavaimu taskurätt oli jõudnud sütest ise põlema minna.

Nüüd mõtlen, kas ma lasin mööda võimaluse öelda “sülgan tuld ja tõrva” täitsa mittekujundlikult.

Advertisements

Pidus

veebruar 24, 2018

Pole nii uhkel aastapäevapeol sestsaadik käinud, kui ma Budapestis olin ja kohalikud eestlased saatkonda peole kogunesid. Õigupoolest oli tänaõhtune aplombikamgi, klassikalise muusika, mitmehäälse laulu ja püha taevas, balletiga – ja teisest küljest – nagu tantsuklubi ikka, ega ma muidu sinna sattunudki oleks.

Sealjuures olid seal kaks väga nunnut jaapanlast (? vist), Eesti rahvariided seljas. Ma ütlen, seal, kus päriselt rahvatraditsioonidega tegeldakse, leidub alati ka multikultit.

Ja ei aeta asju surmtõsiselt – ametlik lõppakord oli “Isamaa hiilgava pinnalla” laulu lauldes tantsitud ingliska, mis läks loomulikult segi nagu ingliska ikka, suure itsitamisega.

Koduteel hüüdis pikk vastutulev noormees: “Eesti sada!” “Eesti sada,” ütlesin viisakalt vastu. “Palju õnne!” ütles tema ja kallistas, samuti viisakalt. “Palju õnne,” ütlesin mina vastu. “Ole siis tubli,” jättis tema hüvasti. Kusjuures täiesti kaine.

Tubli loom

veebruar 22, 2018

Käisin köögist läbi, kass nõudis juua, keerasin talle kraani lahti ja mõtlesin: nonii. Nüüd tuleb mul siin passida, kuni ta ära joob, et kraan jooksma ei jääks. Mida paganat ma teen see aeg (jah, armas lugeja, seekord ei olnudki mul molutamise isu).

Vaevalt olin ma seda mõelnud, kui nägin laual külili kruusi; ja kus külili kruus, seal ka veeloik. Ja siis külili klaasi seal kapil, kus peal nõud pesu ootavad; ja kus külili klaas, seal ka veeloik. Üks üleujutatud kokandusajakiri, leotatud leivakannikas ja vettinud toolipadi pealekauba ära lahendada, kui põrandast ja lauast väheks peaks jääma, need on lõppeks ju algajate värk.

Loomake, näed, oli minu aja sisustamise hoolega ette valmistanud. Kõige peale ta ka mõelda jõuab!

Elu-olu

veebruar 20, 2018

Ots otsaga kokkutulemine meenutab žongleerimist: et üks pall kinni püüda, tuleb mõni teine õhku visata. Ja meeles pidada, mis on õhus ja mis järjekorras nad sealt kätte tuleb saada. Kui ma järgmise kohvipaki õhku viskan, siis saab võimlemistrenni kinni püüda. Elektri viskasin ennist õhku, et loomaarst kinni püüda, nüüd püüdsin elektri kenasti kinni, kingsepp las olla veel lennus.

(Panin seda kirjutades tähele, mis luksuslikku elu ma elan: isegi “ots otsaga kokku” ei tähenda, et ma žongleeriks sellega, kust ma süüa saan.)

*

Arst ütles, et ma võin mõneks ajaks kilpnäärme rahustamise järgi jätta, muidu läheb veel liiga rahulikuks kätte ära. Ja ma ei tea, kas sellest, aga minu ellu on tekkinud uus asi: molutamine. Tunnen sügavat rahuldust sellest, kui istun diivaninurgas ja ei tee seal mitte midagi. Bussiga sõites ei sügele, et tahaks lugeda, tahaks lugeda, kas riskida lugemisega südant pahaks ajada või mitte? vaid tahangi silmad kinni panna ja niisama olla.

Aga samuti ei tea, võib-olla sellest, et ma olen ärkvel peast liiga palju molutanud, igatahes uni on paar viimast ööd olnud sama õbluke kui ärkvelolu. Magan libamisi, päris sisse vajumata; ärkan hõljumisi, päris pinnale tõusmata. Piir hägustub.

*

Positiivsel noodil: midagi olen ma elus ikka õigesti ka teinud. Näiteks eile hotellis tegin ma õllepurgi kraanikausi kohal lahti.

Matemaatilisi harjutusi

veebruar 5, 2018

Üritasin proovi hakul tantsijatega lobisedes korsetti selga panna ja äärepealt oleks saanud ta selga Möbiuse korsetina. Möbiuse korsett on selline korsett, millel pole sise- ega väliskülge, vaid üksainus külg; samuti pole tal eristuvat ülemist ja alumist serva, vaid ainult üks serv. Õieti – nii ilus oleks see kõik olnud, kui ma oleks traksid enne küljest ära võtnud. Traksidega korsett on aga keerukam vorm nii topoloogiliselt kui ka praktiliselt ja ma ei jõudnud ära otsustada, mis kehaosa peaks ma sellest traksist läbi panema, mis puusa poole tilpneb.

Nüüd mõtlen: mis mõttes “mis kehaosa”. Jala loomulikult. Aga tagantjärele on kõik targad.

Seitsmekümnendate commedia

veebruar 2, 2018

Aga mina vaatasin siin vahepeal ühe Adriano Celentanoga komöödia ära, “Mani di velluto“, õigustades kibedal tööajal lullilöömist sellega, et itaalia keele praktika ometigi, kindlasti töötan ma selle tulemusel paremini, muudan oma itaalia keeletaju intuitiivsemaks! Puhas enesetäiendamine! Vanade filmidega on seda hea teha ka, stuudioheliga kuuleb kenasti teksti välja.

Mis ma nüüd öelda tahtsingi. Ah jaa: mulle meeldis, kuidas see film ei üritagi muljet jätta, nagu tegelased oleks päris inimesed. Näe, siin on Vana Kooli Ülemteener; siin jälle Koomiline Politseinik. Ja nõnda edasi, kõik olid põhimõtteliselt sellised multikategelased nagu Tom ja Jerry. Ja multikas – vähemalt disneylikus traditsioonis – on teadagi commedia dell’arte‘ga seotud.

Iga natukese aja tagant hüüdsin “näe, vaata, täielik commedia!” – olgu siis koreograafiasse seatud tegevuse peale või lausa pantomiimi – või selle peale, et nagu kord ja kohus, on peategelasel iseloomulik koomiline liikumismaneer.

See oli see, mis tegi filmi küllalt heaks, et vaadata. Oleks see olnud Ameerika peavoolukomöödia (no need kõik, kus mängivad Ben Stiller või Adam Sandler), oleks tegelased olnud sama skemaatilised, aga film otsa oleks teeseldud, et nad on inimesed, ja nii on palju piinlikum. Ma olen sellega isegi mõnes Prantsuse komöödias hädas olnud.

Mul oli plaanis osta tatart, majoneesi ja vetsupaberit, sest need olid otsas ja nii palju ikka raha on; aga pangaarvet kontrollides selgus, et üks õpilane on trenniraha üle kandnud, ja ma kasutasin osa kohe heategevaks otstarbeks ära, tähendab, libistasin korvi ka pudeli punast veini.

Pakin mina asju kotti ja lobisen kassiiriga, kui äkki läheneb pikk brünett noormees (no igatahes minust noorem): “Kas teil tuleb veiniõhtu?”

“Ee… mitte just päris veiniõhtu.”

“Mul on ka veini, ma mõtlesin, et me võiksime ühineda?”

“Mul on pigem plaanis söögi kõrvale tasapisi timmida.”

Kiitis plaani ja taandus, mul oli miskipärast vaja talle järele hõigata: “Ma olen jah sellest va söömise parteist!”

Tema, ise juba poe teises otsas, vastu: “Väga hea partei!”

Ja nii jäidki need veinid ühte kappi panemata.