Matemaatilisi harjutusi

veebruar 5, 2018

Üritasin proovi hakul tantsijatega lobisedes korsetti selga panna ja äärepealt oleks saanud ta selga Möbiuse korsetina. Möbiuse korsett on selline korsett, millel pole sise- ega väliskülge, vaid üksainus külg; samuti pole tal eristuvat ülemist ja alumist serva, vaid ainult üks serv. Õieti – nii ilus oleks see kõik olnud, kui ma oleks traksid enne küljest ära võtnud. Traksidega korsett on aga keerukam vorm nii topoloogiliselt kui ka praktiliselt ja ma ei jõudnud ära otsustada, mis kehaosa peaks ma sellest traksist läbi panema, mis puusa poole tilpneb.

Nüüd mõtlen: mis mõttes “mis kehaosa”. Jala loomulikult. Aga tagantjärele on kõik targad.

Advertisements

Seitsmekümnendate commedia

veebruar 2, 2018

Aga mina vaatasin siin vahepeal ühe Adriano Celentanoga komöödia ära, “Mani di velluto“, õigustades kibedal tööajal lullilöömist sellega, et itaalia keele praktika ometigi, kindlasti töötan ma selle tulemusel paremini, muudan oma itaalia keeletaju intuitiivsemaks! Puhas enesetäiendamine! Vanade filmidega on seda hea teha ka, stuudioheliga kuuleb kenasti teksti välja.

Mis ma nüüd öelda tahtsingi. Ah jaa: mulle meeldis, kuidas see film ei üritagi muljet jätta, nagu tegelased oleks päris inimesed. Näe, siin on Vana Kooli Ülemteener; siin jälle Koomiline Politseinik. Ja nõnda edasi, kõik olid põhimõtteliselt sellised multikategelased nagu Tom ja Jerry. Ja multikas – vähemalt disneylikus traditsioonis – on teadagi commedia dell’arte‘ga seotud.

Iga natukese aja tagant hüüdsin “näe, vaata, täielik commedia!” – olgu siis koreograafiasse seatud tegevuse peale või lausa pantomiimi – või selle peale, et nagu kord ja kohus, on peategelasel iseloomulik koomiline liikumismaneer.

See oli see, mis tegi filmi küllalt heaks, et vaadata. Oleks see olnud Ameerika peavoolukomöödia (no need kõik, kus mängivad Ben Stiller või Adam Sandler), oleks tegelased olnud sama skemaatilised, aga film otsa oleks teeseldud, et nad on inimesed, ja nii on palju piinlikum. Ma olen sellega isegi mõnes Prantsuse komöödias hädas olnud.

Mul oli plaanis osta tatart, majoneesi ja vetsupaberit, sest need olid otsas ja nii palju ikka raha on; aga pangaarvet kontrollides selgus, et üks õpilane on trenniraha üle kandnud, ja ma kasutasin osa kohe heategevaks otstarbeks ära, tähendab, libistasin korvi ka pudeli punast veini.

Pakin mina asju kotti ja lobisen kassiiriga, kui äkki läheneb pikk brünett noormees (no igatahes minust noorem): “Kas teil tuleb veiniõhtu?”

“Ee… mitte just päris veiniõhtu.”

“Mul on ka veini, ma mõtlesin, et me võiksime ühineda?”

“Mul on pigem plaanis söögi kõrvale tasapisi timmida.”

Kiitis plaani ja taandus, mul oli miskipärast vaja talle järele hõigata: “Ma olen jah sellest va söömise parteist!”

Tema, ise juba poe teises otsas, vastu: “Väga hea partei!”

Ja nii jäidki need veinid ühte kappi panemata.