Jälle saab keskaja tantsu õppida

Nimelt algava nädala lõpul, reede õhtust pühapäeva õhtuni, on 16-tunnine keskaja tantsu ja teatri kursus. Õpetamas jälle Jane Gingell.

Täpsemalt:
reedel, 28. septembril: kell 18-21:
laupäeval, 29. septembril kell 10-21 (10-13; 15-18; 19-21)
pühapäeval, 30. septembril kell 10-17 (10-13; 15-17).

Täpseid kellaaegu saavad osavõtjad vajaduse korral ehk pisut muuta, aga laias laastus on ajakava selline.

Koht on Tartu katoliku kooli võimla suur saal, Oru 3.

Lisainfot küsige kasvõi siitsamast.

Osalustasu on 20 eurot – nii väike järjekordselt tänu Eesti Kultuurkapitalile.

Kuna muusika, mille järgi tantsitakse, on suuremalt jaolt Püreneede piirkonnast, siis ka koreograafiad meenutavad kõige enam sealtkandi (Baskimaa, Provence, Kataloonia, Galicia) rahvatantse. Jutustava sisuga cantiga’de (need on sellised rahvapärased palverännupajatuste-laulud, parajalt kollase sisuga, pealkirjad on kohati nagu SL Õhtulehest: palverändurit ründas lohe! nunn jäi rasedaks! palverändur hooras ja tappis ennast selle peale ära, aga neitsi Maarja päästis ta elu! loe juba täna!) juurde käib pantomiimilisem liikumine.

Avasta oma seesmine pühak/patune/kuradike/lohe/tantsulõvi!

——————————————————————
PS: vt materjali kohta ka eelmise suve kursuse postitust – teema on endiselt sama ja kunagi tahaks kõige sellega jõuda lavastuseni.

Millegi selliseni.

(Foto sain Jane Gingellilt endalt, see on tema tehtud.)

Uurin elu: higistamisest

Lugesin, mida Kitty mh antiperspirantidest kirjutab, ja mind hakkas paar asja huvitama.

Esiteks: kui keegi kasutab vahendeid, mis tõepoolest higistamist takistavad, mitte ei maskeeri, mismoodi ta oma keha siis jahutab?

Sest see ju higistamise kohastumuslik otstarve on. Et me saaks olla palavamas keskkonnas, kui muidu kannataks; või harrastada palavamaid tegevusi, kui muidu jaksaks.

Kallab ise endale vett peale? ma olen seda mõnes eriti palavas olukorras ise teinud, et organismi rasket higistamistööd kergendada, aga siis on riietel nii või teisiti märjad laigud. Õigemini – kogu riie on siis ise üks märg laik, aga ega vahet ei ole, sest kui mul ikka tõsiselt palav hakkab, on kogu mu riie üksainus märg laik ka omaenda organismi jõupingutuse varal.

Ja kui ei kalla, siis kuidas nad selle üle elavad? Ajavahemikus, kui mul on juba palav, aga higistama pole veel hakanud, on mul igatahes tunne: api-ma-suren-kohe-ära. Api-ma-suren-kohe-ära. Silme eest must, süda taob kõrvades, vererõhk on kuhugi keldrisse kolinud. Selle hetkeni, kuni ma järsku veest nõretama hakkan ja loodetavasti on niipalju liikuvat õhku, et seda aurustama hakata ja jahutusmehhanism korralikult töötaks. Pilt tuleb ette tagasi, kõrvus ei kohise, süda hakkab jälle löömise moodi lööma, tekib isegi midagi vererõhulaadset.

Teiseks: ütleme, et kellelgi on tsivilisatsioonilistel põhjusel higilaikude vältimine tähtsam kui seesmise jahutusmehhanismi töö ja ta tajub oma keha piisavalt hästi, et vajadusel väliseid süsteeme kasutada, et sellegipoolest ellu jääda. Ma ei tea, näiteks laseb endale konditsioneerist külma õhku peale või paneb jääkuubikuid krae vahele vms.

Sel juhul: kas ta võõpab kogu keha selle antiperspirandiga üle nagu see ärevushäiretega tütarlaps “Suure paugu teoorias”? sest loogiline oleks, et kui keha ei saa oma jahutust ühest kohast tööle, üritab ta seda teisest kohast. Mitte et ma sellest väga teaks, sest kui minu organism arvab, et on vaja jahutada, siis kukub ta nagunii igavesti suurest pinnast vett välja pritsima – leebemal, argisel, istuva eluviisiga juhul kogu näost, peast, turjast ja rinnaesisest. Raskemal juhul kogu torsost, veel raskemal juhul üle terve keha. Piisava palavuse juures võiks mind soolveepurskkaevuna tööle panna. Suvel tantsutundides nägin ma konkreetselt, kuidas suured tilgad minu pea küljest maha kukkusid; isegi jahedamas kliimas on mul pärast tantsimist _terve_ pluus märg, mitte üks-kaks kohta.

Või on viisakatel inimestel mingid kohad, kus riietel tohivad märjad laigud olla, ja mingid teised, kus ei tohi?

Kakskümmend aastat varem

Väikese hilinemisega jõudis mu kätte algversioon reisipostituse pildist.

Panen võrdluseks juurde veel ühe ülesvõtte meie nostalgiakäigust:

Nagu näha, on kahekümne aastaga toimunud kaks olulist muutust: põõsad on kasvanud kõrgemaks ja meie oleme läinud teravamaks.

Kui nii edasi läheb, jõuame järgmise 20 aastaga juba 3D versiooni.

Kui juba reisimälestuste mäletsemiseks läheb, siis tuleb märkida, et lisaks sellele, et ma esimest korda elus lennukiga sõitsin, sain Budapestis ka esimest korda elus lahtise autoga sõita. Juuksed läksid näkku, aga tuul jahutas mõnusasti.

Esteetidel on tulevikku

Suvel kutsus ema meid oma sünnipäeval natuke tantsima, natuke tantsu õpetama, tegime siis paar barokinumbrit ja õpetasime mõnda lihtsamat külalistele ka.

Külaliste hulgas oli täditütre kolmeaastane poeg, kelle jaoks oligi sellel peol kaks eredat elamust: üks oli meie tants, teine oli paprika, mida ta sõi elus esimest korda.

Nüüd käisime A.-ga isa sünnipäeval, kus külas oli sama laps; seekord oli tal üks tähtis elamus mustikaga marmorseks värvitud vutimunade söömine; ja teiseks tuli välja, et ta oli olnud elevil, et tuleb tädi Notsu, sest siis saab äkki tantsida. Kahjuks tantsimiseni ei jõudnud, nüüd polnud nii palju tantsuruumi ka. Aga ikkagi! Laps igatses barokktantsijaid taga!

Mul on üks vana sõber, kes on regulaarselt mures, et nooremast põlvkonnast tulevad uuspuritaanid, kes hülgavad kõik esteetilised naudingud, riietuvad ainult praktilisse kotiriidesse või jõhvsärki, söövad ainult kõhu täitmiseks ja laseks sellegi söögi võimalusel toitelahusega asendada. Loodetavasti annab keegi talle nüüd teada, et on sirgumas uus põlvkond, kes 1) armastab huvitavaid toiduaineid; 2) hindab barokki.