M.

Kindlasti kõiki huvitab kangesti, mis mu jalal viga on. Rõõmustage, õnnetud, ma käisin arsti juures ära.

Sain teada, et mul on vist üks Mmm… sündroom. Mis sündroom täpselt, unustasin ma umbes veerand tunni jooksul ära.

Kodus tahtsin oma huvitava uue kodulooma kohta internetti läbi lugeda, aga kuidas sa guugeldad, kui nime ei tea.

Hakkasin välistamismeetodil võimalusi vaagima ja mis nime taga mis jalahaigus võiks peituda.

Murphy sündroom: kui jalg vähegi valutada saab, siis ta ka valutab.

Morgothi sündroom: kui mina tantsida ei saa, siis ei tohi ka keegi teine saada, järelikult pean hävitama maailma. (Ja laulan rusudel kupleesid.)

Kapten Morgani sündroom: puujalg.

Maastrichti sündroom: luude ühendused muutuvad luude liitudeks.

Mefisto sündroom: kavatsen pahemat, kuid korda saadan paremat.

Marxi sündroom: üks tont lonkab ringi mööda Euroopat.

Musketäri sündroom: taskurätt ei tule talla alt lahti, kingapaelad on seestpoolt tikkimata ja tagatipuks hakkab ka õlg valutama.

Möbiuse sündroom: kui pind jalga läheb, siis on selle jala sisepind ühtlasi ka tema välispind. (Höhöhö, pind, capisce? ma olen ikka nii vaimukas.)

Mortimeri sündroom: nagu Miki sündroom, aga pahaloomuline.

Miki sündroom: nagu Mortimeri sündroom, aga healoomuline.

***

(Tegelikult olevat Mortoni neuroom. Ilmselt olen ma tarastamise ja vandenõudega liiale läinud. Arst tegi süsti, Elizabeth võib nüüd vast kergemalt hingata – kuigi mine tea nüüd ka, süstla sees olid kortikosteroidid, nii et rangelt võttes on mul nüüd Morton steroididel!)

Vanainimese keeleporinad: Tšehhi

Järjekordne uudne (niivõrd-kuivõrd, minuvanusel inimesel on juba kümne aasta tagune nähtus kah uus) keelenähtus, mis mind häirib: kui tõlgitakse nürilt, pikemalt mõtlemata “Tšehhi Vabariik”. Inglise keeles on va republicut sinna sappa vaja, sest “Czech” on pigem omadussõna, sama sorti nagu eesti keele käändumatud omadussõnad, “Republic” on seal pmst samas rollis nagu nimisõnaliide (vrd -ia “Britannias”).

Eesti keeles on aga Tšehhi (oma omadussõnafunktsiooni kõrval) täitsa normaalne toponüüm, umbes nagu Eesti, Ungari või Taani. Kui me ei ütle igal viimasel kui mainimisel Eesti Vabariik, Ungari Vabariik või Taani Kuningriik, siis pole vaja öelda ka Tšehhi Vabariik. Kui meil ühes lauses tuuakse järjest sama tendentsi näiteks Ungari ja Tšehhi, siis on loogiline kirjutada kas mõlemad lühidalt või siis vabariigitada juba mõlemat.

Tšehhid ise lisavad küll samuti “Republika”, aga neil on selleks oma hea motiiv (oletan ma): vältida sarnasust Böömimaa nimega. Mille segiajamise ohtu meil ei ole.

Por por por.

Ma tean, et kohanimede andmebaas peab Tšehhi Vabariiki lihtsalt ametlikuks nimeks (kuigi lubab ka Tšehhit) ja Ungari Vabariiki vananenud ametlikuks nimeks, aga see tähendab minu arust lihtsalt seda, et keegi on selle millalgi mehaaniliselt üle võtnud ega ole mõelnud.

(Vt ka “sotsiaalse” kohta. Kuramuse tüütud, vaesestavad või liiased tõlkelaenud.)

Tümikas herneteral

Jõudsin võimlemast koju (põrandal aelemise võimlemisest, enne kui keegi riidlema hakkab, miks ma haige jalaga võimlen), kiskusin kõik riided seljast ära, hetk hiljem laekus A. poetretilt, jäi mind vahtima ja ütles:

“Kallis, sa oled endale viga teinud.”

Käänasin oma kaela igatpidi, aga ei näinud midagi; A. läks telefoni otsima, et mu seljast pilti teha, ma ise leidsin aga peegli ja peeglist vaatamiseks oli mu kaelakäänamisvõime piisav. Mõlema õla peal palju väikesi sinikaid, ilusti sümmeetriliselt. Mitte mingid koledad lärakad, vaid peened, nagu kriksadullid.

Mõistatasime, millest selline asi võib tulla, ma pakkusin naljaviluks, et “ma tundsingi, et maika õlapaelad kratsivad”.

A. ütles seepeale, et tema just imestas, kuidas ma suudan enda teadmata sinikaid saada, kui tavaliselt ei kannata karedamat riietki kanda.

Nujah. Hüpoteese on kaks: maika õlapaelad kombinatsioonis raske õlakotiga, mida ma kannan ilusti vaheldumisi mõlemal õlal; või maika õlapaelad ja jalgade üle pea viimine, tähendab, kogu keharaskus turja peal.

Nii et kui ma teinekord vingun, et kratsib ja kratsib, siis asja pärast, mul tulevad sellest verevalumid, ma ei ole niisama viripill!

Iseküsimus, miks ma märkan väljastpoolt tulevaid ärritajaid nii kergesti, aga seespidiseid üldse mitte. Sest endal on mul parajasti see haige jalg, millest täpselt ei tea veel, mis värk on – röntgen näitab nagu midagi imelikku – aga suure tõenäosusega on mul olnud labajalas pisike luumurd, mida ma olen tuimalt ignoreerinud, “ah, väänasin korraks, oli natuke valus, olen edaspidi trennis ettevaatlikum ja läheb ise üle”.

Täpselt nagu katkise meniskiga, millega ma kepsutasin aasta otsa ringi, enne kui hakkas nagu väike kahtlus tekkima, et äkki SEE ei lähe ise üle. Seekord olin väheke lühemate juhtmetega, kõige tõenäolisemast ajast, mil see vigastus võis tulla, on kõigest kaks kuud möödas.

Aga päris seda ma ei luba, et edaspidi hakkan iga äratõmbamise ja väänamise peale traumapunkti minema, sest mul juhtub neid NII palju, siis ma peaks sinna sisse kolima, ja suurem osa läheb tõepoolest ise üle. Kusjuures see, kui valus mingi trauma on, ei ole mingi näitaja – seesama menisk segas elu ainult natuke, see-eest kevadel tõmbasin korra õla ära, tunne oli nagu invaliidil, aga uuringud näitasid kõigest, et mingi kahjutu vedelik on õlas, mis “läheb ise üle”, arstid ise ütlesid! ja läks ka! mis siis, et selleks kulus pool aastat.