Väga väga naine kirjutas andide õnneliku vastuvõtmise kasulikkusest, viidates muuhulgas Amanda Palmeri jutule – mis oli põhiliselt samast asjast, aga mulle jäi üks kõrvalteema silma: seal kohas, kus oli juttu, kuidas AP kunagi elava kujuna töötas, märgiti ka, et “isehakanud pettusepolitsei” (suuremalt jaolt internaliseeritud, nagu tundus) tõngus seda tegevust ninaga, et põle see ikka miski töö või vähemalt mitte päris töö. Sellele järgnes väga liigutav lugu sellest, kuidas ta kunagi hiljem ise pakkus inimlikku kontakti ühele teisele elavale kujule. Aga mul jäi see “mitte päris töö” asi kriipima, õigemini see, miks miski peab päris töö või üldse töö olema, et seda kõlbaks teha. Just nagu elavaks kujuks käimise mõte oleks selles, et töö peab olema, ja kui selgub, et seekord ikka ei sattunud päris töö (mis siis, et tore on, nõuab vaeva, rõõmustab inimesi ja toob raha sisse), siis on piinlik ja tuleb tööd, mis töö oleks, mujalt otsida.

Ma saan ennem aru murest, kas see on ikka piisavalt kunst – kunsti piiride üle käib kogu aeg vaidlemine ja kuna ma eeldan, et elavaks kujuks läheb pigem kunstihuviline inimene, siis on selge, et talle on tähtis, et see, mis ta teeb, oleks kunst. Samuti saan ma aru murest, kas sellega õnnestub küllalt teenida, et üür ära maksta ja söögi jaoks kah jätkuks. Aga oletades, et inimene jõuab otsusele, et on ikka kunst küll; ja münte koguneb päevaga piisavalt; ja tegemist on asjaga, mis ei tee kellelegi kahju – miks peaks teda siis vaevama, kas see on töö?

Ma suudan sellesse muresse mingil määral sisse elada – ma tunnen vahel samasuguseid pisteid; aga mul tekib sellisel puhul ikka küsimus, miks need pisted peavad pistma. Okei, ma põhjendan: tööd, mis oleks töö, on vaja teha selleks, et saada ühiskonna heakskiit ja esimeses järjekorras muidugi heakskiit ühiskonna introjektsioonilt iseeneses. Aga miks ei võiks mingit kasulikku tegevust sama hästi heaks kiita ka siis, kui see ei ole töö? või ka kõigest mittekahjulikku tegevust? Miks on see, kui fännid tasuvad oma lemmikartistile või veebikoomiksiautorile pisiannetustega, kuidagi vähem aus äraelamisviis kui näiteks Miki Hiire eriväljaande ümbrise vahele topitud suveniirjurakate tootmine? Miks peaks kellelegi, kes juba teeb midagi sellist, mis teisi rõõmustab, otsa vaatama ja nõudma, et ta endale töö otsiks (siinkohal aplodeerin Oliver Parrestile, kui ta kõneleb, et “töötule antud ülesanne leida midagi, milleks teda vaja on, ei päde. Neid ei pea enam millekski veel rohkemaks vaja olema, sest kõik vajalik on juba tehtud. Tegemata on veel ainult mõned üleliigsed asjad, ning pole kindel, kas neidki kõigile jagub. Praegustest töötutest on maailmale kõige rohkem kasu, kui nad hoiduvad täiendavast tarbija üleväntsutamisest. Kui mul oleks raha, siis ma maksaksin neile selle eest.”)*

Siinkohal vaatan kahtlustava pilguga otsa protestantismi eetikale ja kapitalismi vaimule; sest see ei ole Euroopa ajaloos alati nii olnud. Hüva, meelelahutajate staatus oli keskajal kaunis madal; aga oli enesestmõistetav, et ühiskonnas on ühest küljest oma koht feodaalil, kes elab rendisest, ja teisest küljest kerjusel, kes elab annetustest. Suurem osa inimesi tegi tööd, aga see ei olnud nende inimsuse alus, vaid seisusest tulenev enesestmõistetavus.

Paradoksaalne, kuigi ajalooliselt mõistetav, et töö hakkas inimväärikuse aluseks tükkima paralleelselt sellega, kui seda enam kõigile tahtjatele ei jätkunud: siis, kui olid juba olemas töötud, ei sallitud enam kerjuseid.

Ja nüüd, kus elu on parem ja võrdsus suurem kui uusajal, on see suurenenud just sedapidi, et peaaegu kõigil on mingi töö, vähemasti nominaalselt, ükskõik kui mõttetu on selle sisu või ükskõik kui vähe tööpostil olija tegelikult päeva jooksul midagi teeb, ja kuigi kuluks märksa vähem ressursse, kui näiteks nendesamade Miki Hiire suveniirjunnide tootjatele maksta hoopis selle eest, et nad need tootmata jätaksid (ja järelejäänud ajaga kasvõi elavaks skulptuuriks või laulukooris käiksid) – personalikulu oleks sama, aga hulk naftat jääks raiskamata ja õhku-vett määrimata.

Ohh. Leidsin tagantjärgi Tavainimese kaunilt sõnastatud kommentaari samal teemal:

Aga see töökohtade vajalikkuse/kasulikkuse/mõttekuse teema mind täitsa intrigeerib. N-ö ingli pilgu läbi vaadatuna diskvalifitseeruks arvatavasti kõva 80% meie askeldamistest. Kusjuures vaadata tuleb kogu väärtusahelat ja sidusharusid. Ei saa ennast õigena tunda raamatupidaja, kes korraldab arvemajandust firmale, kes tarnib porivaipu vabrikule, kus toodetakse plinkivaid põhjapõtru ja helendavaid peerupatju, või meediakontorile, kus treitakse nupukesi mõne teini-iidoli tukalõikusest, staarmeikari tissivälgutusest ja kümnest pöörasest peeniseõnnetusest.

Ja ma ise ajasin tookord tema kommentaariumis tegelikult sama joru, mida praegugi.

Kuskil ohkasin kunagi ka selle üle, et tundub, et mõttetu töö olemise mõte on selles, et meil pole inimeste vahel ressursside jagamiseks paremat mehhanismi – oh oleks ma majandusgeenius, äkki mõtleks välja. Küllap kirjutasin tookord ka pikemalt, aga kuidagi ei tule enam meelde, kus. Isegi täpne sõnastus ei tule meelde, et guugeldada. Öelge, kui mäletate.

—————————————————————————————————————————————————–
* Ma kardan, et siin on ka selle juured, miks meie kui ühiskond oleme valimiskasti kaudu otsustanud, et nt omastehooldajad peavad virelema, sest see, mida nad teevad, “ei ole töö”: tegevus on vaieldamatult kasulik ja vaieldamatult pingutav, aga kuni see ei ole “töö”, ei saa lubada, et keegi sellega ära elab. Ja sellises mõttes “töö” on paraku ringdefineeritud kui “tegevus, mille eest makstakse palka”, tähendab, vajalikul tegevusel, mille eest ei maksta, on vähe lootust töö seisusesse pääseda.

————————————————————————————————-
PS: märkasin, et midagi samast ooperist olen kirjutanud ka Indigoaalase kommentaariumis – aga ikkagi mitte päris seda, et “muud ressursijagamise mehhanismi pole osatud välja mõelda.”

Vbla ongi ainus koht, kus ma selle üles võtnud olen, põgus märkus Rentsi pool – “inimesed üldiselt võiks vähem tööd teha, kui ainult suudaks veel kuidagi välja mõelda, kuidas ninaesise jaotamiseks mingi muu mehhanism välja mõelda kui palgamaksmine”.

Advertisements

Käbidest kariloomad

juuli 27, 2015

Leidsin venelaste 1985. aasta “Kääbiku”-telelavastuse ja lustisin kõvasti. Tähendab, kohati tegid mulle ehk nalja kohad, mis polnud sellisena mõeldud – nt mäekollide sisenemisballett kombinatsioonis Bilbo õudusilmega, justkui tegemist oleks eriti tundliku tantsukriitikuga – aga enamikus kohtades lõbutsesin arvatavasti nii, nagu autorid olid tahtnud, sest on selge, et nad tahtsidki lõbusat lavastust teha.

See lavastus on anti-Jackson, võiks öelda. Leidsin telelavastuse ühest kirjandusblogist, mille pidaja kirjutas mh ka Jacksoni versioonist; ma ise olen esialgu ainult I osa näinud, aga juba seal oli palju rõhku dramaatilisel märulil, ja kui blogijat uskuda, siis II osas on tasakaal juba täitsa paigast ära – või kuidas seda nimetada, kui vaatajal tekib võitlusstseeni ajal mõte, et loeks õige vahepeal meilid ära, nagunii nüüd mitukümmend minutit midagi uut ei juhtu (sest iga üksik mõõgalöök ja tulepurse sellises kontekstis arusaadavalt sündmuseks ei kvalifitseeru). Ja kui Jackson liialdab võitlusstseeenidega, siis venelased jätsid need telelavastuse formaadi tõttu kas üldse pildist välja või esitasid üksnes vihjeliselt. Ma ütleks ka, et Jacksonil esineb tahtmatut koomikat rohkem – üks põhjus on muidugi see, et ta, vaeseke, tahab püüdlikult tõsist ja ülevat filmi teha. Aga algmaterjal ise ei ole nii hirmus tõsine ja ülev.

Vene “Kääbiku” ehtsast papist kulissid – no umbes nagu “Star Treki” esimeses seerias – valmistasid mulle sellist puksuvat rõõmu, et jäin kohe mõtlema: ma peaks vist välja ütlema, et “low production values are my kind of production values”. Ka rootslaste Picasso-filmis on üks alalisi rõõmuallikaid see, et neil on seal kõigi stseenide tarbeks üks tuba ja üks tänavapilt.

A. arvas, et selline eelistus ei ole sugugi põhjendamatu: kui üks asi mängib kõikvõimalikke asju, tulevad selle asja võimalused paremini esile. Ma ise mõtlesin selle peale, kuidas laste loomingulisust pidid paremini äratama mänguasjad, mis ei ole liiga detailselt millegi moodi – siis saavad nad esineda selles rollis, mis lapsel parajasti vaja. Aga ega vaataja loomingulisusega teisiti ei ole. Huvitav, et seda (vähemalt tänapäeva peavoolu) kinos nii vähe kasutatakse, kui teatris ei oleks sugugi üllatav, et näiteks üks ja sama kast on etenduse jooksul kord tool, kord voodi, kord maja; vaataja, kes hakkaks vinguma, et “see ei ole tool, see on suvaline kast” või “see on vineerist kastrulipilt, mitte kastrul ja sellega ei saa süüa teha”, jätaks endast ise lolli mulje, aga kinos peetakse seda miskipärast kohasemaks.

Mulle tuli meelde artikkel vanade filmide eriefektide üle naermise tobedusest:

Laughing at the silly effects or the stylized dialogue in an old movie doesn’t prove that you’re better than it. It demonstrates that you lack the imaginative capacity to project yourself backwards in time, to appreciate the rhythms and storytelling styles of an era that is not your own. /…/ There’s no way to quantify this, but audiences seem less willing than ever to make that effort, and more contemptuous of movies that ask it of them. In part, as Nicholson suggests, it’s that “CGI has conquered our imagination”: We no longer tolerate anything less than photorealism, even though the stop-motion movements of Willis O’Brien’s King Kong or Ray Harryhausen’s skeletons still offer a kind of eerie presence that modern effects can’t touch.

Tõsi, osalt võib kiusatus vanamoeliste eriefektide üle naerda tulla ka sellest, et tänapäeva inimesel on raske vahet teha, kus möödaniku filmitegijad on tinglikkuse meelega sisse panud ja kus nad taotlevad realismi. Oletan, et “Dr Caligari kabineti” puhul oleks vaja päris rumalat vaatajat, et hakata ilkuma selle üle, et seinad on viltu ja aknad neile peale joonistatatud ja üldse, päris elus räägivad inimesed hääle, mitte vahetiitritega.

———————————————————————————————–
PS: nüüd meenus ka Crackedi artikkel sellest, kuidas liiga palju arvutiefekte teeb kõik multikaks. Peter Jackson saab teiste hulgas oma jao kätte: “So, in the end, this physics-defying stunt just turns Legolas into an immortal Looney Tunes character.”

Eile öösel oli esimest korda üks väike siil väljas. Ta poseeris veranda ja lillekasti vahel ega läinud sealt miskipärast veranda alla peitu, vaid turritas ja podises nagu kahetaktiline mootor.

*

Käisin ka Rakveres mustlemas; pool etendust tibas vihma, pool etendust kallas ja see pani mind mõtlema, et hea, et ma ikka oma tükke toreduse pärast nii pikaks ei venita, et etendusest saaks publiku kannatlikkuse proovikivi. Teine huvitav küsimus oli see, kumbapidi on külmem: kas vihmakeebi ja vihmavarju all suhteliselt kuivas ühe koha peal istuda või läbiligunenult hüpata?

Läksime pärast kohvikusse tahenema, kostüümi vähem vettinud osa veel seljas; veidi hiljem ilmus sinna kaks erariides inimest, aga vaata et sama vettinud moega; mõtlesin, ega mitte ometi sama tüki publik.

Kui kaks koos kohvikusse tulnud inimest istuvad tavaliselt vastamisi, siis nemad istusid, külg külje kõrval, näoga meie poole; ma ei saa pead anda, kas nad meid päris kogu aeg vahtisid, aga iga kord, kui mu pilk neile pidama jäi, küll. Tasuta postluudium, mugavamates tingimustes. Sellises olukorras pole vähemalt põhjust pead vaevata, miks mind vahitakse – kui mul on seda viimasel ajal paar korda erariides juhtunud (päriselt, lähen välja nagu Saccitractor vulgaris var. tartuensis, aga vaadatakse – Tartus! – mitte möödaminnes, vaid ilmsüütult lausa otsa), olen koju tulles ikka uurinud, kas mul on nina tahmane.

Tagasiteel hooplesin oma loomaaiaga: kuidas mul elavad kuuri seina all siilid ja põranda all kimalased, kes sumisevad ööd ja päevad läbi nii kõvasti, et ma olen vahel hajameelselt otsima hakanud, kus see masin on, mille ma olen unustanud välja lülitada.

Kekutan

juuli 16, 2015

Nää, vaadake, kuidas me mustleme. Muusika on taustaks suvaline pandud, aga see on meelega, sest nagunii on igast tantsust ainult jupikene. Ma olen enamasti oma privaatsuse murendamisega pipardanud, mistõttu siin ei ole tavaliselt “minu tänaste riiete” teemal pilte – või üldse minu pilte – , aga kuna meid on videos mitu, siis raalivad mu siit nagunii välja ainult need, kes tunnevad, ja nemad võivad.

Hea võhmatrenn, võin ma selle kohta muide öelda. Kui sellega ära harjuda, siis ei ole suvalises trennis enam niisama kerge nahka märjaks saada.

Alles jõudsin mainida, mis vahe on kultuurilisele Teisele, Kolmandale või Neljandale projitseeritud vabadusel ja pärisvabadusel – et viimasega on see tüütu asi, et tagajärjed tulevad – kui elu tõi kohe näite.

A. koristas kuuri, tuli sealt äkitselt tagasi tuppa ja teatas, et meil on kuuris siilipesa, ei tea, kust pagan nad küll sisse ja välja käivad.

Läksin vaatasin – kuuri seina ääres, poolenisti põrandatala all oli mulla sees lohk, lehti ja samblatuuste täis veetud; üks siil külili, okkad meie poole, karvane kõht teisele poole ja minu nägemist mööda vähemalt kaks väiksemat tegelast ninapidi kõhukarvades. Seep see on, kui kevadel liiga agaralt erootikaga tegelda.

Jäigi esialgu mõistatuseks, kust nad sisse ja välja käivad. Sellel kuuril ei ole vähemalt meie aia poolt sellist auku seina all näha, kust siilisuurune loom käima mahuks ja uks käib kah korralikult kinni. Ainus, mis mul pähe tuli, oli see, et sealt kuurist pääseb teise kuuri, mille ukse alt annab end ehk läbi litsuda. Aga kahe kuuri vahel on päris kõrge lävepakk, tavalise trepiastme kõrgune: kas siil jaksaks trepist käia?

Igatahes üht aktiivset siili olen viimased paar päeva õue peal askeldamas näinud, põrutab rohu sees ringi, nii et vagu taga; kui see ongi mamma, siis ju ta jaksab trepist käia. Huvitav, kui ta tahab hakata poegi õue peale viima, kas meil tuleb siis siililifti mängima hakata?

Õuh, romantika

juuli 5, 2015

Käisin statistiks, “Mustlaslaager läheb taevasse”, nägin alguses põgusalt Lendavatki, kes fotograafi assisteeris, ainult hiljem enam ei kohtunud.

Teate küll seda lugu, suured tunded ja (ma oletan, et) tsiviliseeritud kunstiinimeste tungid, mida on äge mustlastele projitseerida. Suure tähega Vabadusest kõnelemine läks ju moodi üsna hilja, kui ei saanud enam naljalt sülitadagi, ilma et tsivilisatsioonile pihta saaks. Suure tähega Loodusega sama lugu.

Filmi olin esimest korda näinud alles mullu või tunamullu; nüüd, kus ma suurem osa proovist ja etendusest elusa kulissina n.ö laval töllerdasin ja püüdlikult loomulik välja nägin, tundus tekst kuidagi hüplikum, justkui see oleks üles ehitatud non sequitur‘i põhimõttel. Lavastusest jäi osa kohti, suuremad tagaajamised ja linnastseenid muidugi välja, aga ma kahtlustan, et asi ei olnud selles, pigem selles, et filmis tõmbas visuaal mu tähelepanu tekstilt kõrvale ja ka montaažiga saab loole sidusust juurde anda.

Igatahes, etendus sai läbi ja keegi kohalik tähtsam tegelane tuli lavastajale tänu avaldama ja ütles umbes nii: hea, et te näitasite, milline on tõeline armastus. Me eestlased kipume seda suure töötamise kõrvalt ära unustama.

Ja lisas veel midagi tõelise armastuse kohta.

Meie, statistid, vahetasime vargsi pilgu ja arutasime: aa, tõeline armastus on siis see, kui sa kellegi ära tapad. Khm.

Ja ma mõtlesin jälle tsiviliseeritud inimese mõnudele. Hea on elada rahulikku mugavat elu ja projitseerida fantaasiad, mis oma ellu ei mahu, kellegi teise peale, projitseerida kellegi teise peale suure algustähega Vabadus: ühest küljest selle käegakatsutavam pool, võimalus ilma kumminaalmaksudeta elada (eriti kui sellise elu ebamugavaid külgi ei pea oma fantaasiasse sisse laskma ja õhtul saab ise kenasti vanni minna). Ja teisest küljest vabadus enesekontrollist, vabadus kedagi maha lüüa, kui tahtmine tuleb (eriti kui sellegi ebamugavate külgede peale ei pea mõtlema, sest etendus saab läbi ja üks mahalööja sai pealegi mugavalt surma). Selle suure algustähega Vabaduse mõnusaim omadus ongi õigupoolest see, et tal ei ole ebamugavaid külgi nagu proosalisel päriselu-vabadusel, tolle viimasega on see vastik asi, et kõigel on tagajärjed, enamasti pikad ja tülikad.

Nii. See kõik ei päästa sellest, et ma olen näruselt manipuleeritav; näen läbi, kuidas mind või üleüldse vaatajat mõjutatakse muusika, suurte sõnade (no tõesti, nii palju suure algustähega sõnu polnud ma ammu kuulnud) ja paisutatud häälega, ja ikkagi pole midagi teha: nii proovis kui etendusel hakkavad pisarad jooksma. Ja ega kuhugi minna ei tohi, tuleb seista seal, kus seisad, lasta neil joosta, avalikus kohas nutma hakata, võeh. Aga siin tulid teisest küljest ilmsiks jälle lavaloleku eelised: ühest küljest ei saa kuhugi peitu minna, teisest küljest võib ülbelt oma pisaratel joosta lasta ja arvestada, et publik mõtleb kindlasti, et ma lihtsalt näitlen hästi. Ja silma alt ma pealegi õnneks ei värvinud.

Argielu

juuli 2, 2015

Muidu on siin niiviisi olnud, et sai Pärnus käidud; ma avastasin, et laulmine on raskem kui tantsimine, sest paaritunnisele unele järgnenud pikal-pikal päeval (proov, 3 kontserti, järgmine proov, veel üks kontsert) tantsimine ei kippunud pilti tasku võtma, aga laulmine küll; teiseks avastasin, et kui ma pärast seda pikka päeva lähen õhtul hilja pikka teed mere äärde ja jalad valutavad, siis mere äärest tagasi tulles enam ei valuta, kindlasti sellepärast, et ma avasin supelhooaja ja ujusin viis tõmmet ja ma ei ole veel sellist väsimust näinud, mida mul vesi maha ei peseks; kuu paistis, kui me randa läksime, kui ma ujusin ja kui me veini jõime ja juustu sõime; ja sõber Arni oleks kindlasti rõõmustanud, nähes sellist kultuurset söömist-joomist, mille juurde lauldakse Lully muusikat Molière’i sõnadega meie enda tagasihoidlike isikute tehtud tõlkes.

Laada peal jõudsin ma vähe näha, aga leidsin sealt söögiputka, mis vastas mu eelarvele ja ajahädale: kõigepealt sain ma sealt 4 raha eest uhke räimevõileiva, kohvi ja vahvli – see oli kõige odavam eine, mis mulle üldse silma jäi ja miskipärast kõige sabatum; hiljem sain sealt sama raha eest guljašši (seda õiget, mis supp on), paprikapastat, hapukoort, leiba ja piparmündivett anti sinna juurde isupärast, võta, palju tahad, nagu neis legendides, mis ma vana aja sööklatest olen kuulnud, ja kõige krooniks tuli lapsukene, küsis, kas ma küünalt tahan lauale ja andis mulle küünla lauale (mis tundus olevat ümberpööratud kast, ruuduline lina peal). Õhtul, kui ma läksin uut räimevõileiba nõutama, selgus, et leib oli otsas (ilmselt sellepärast, et mina olin seal guljašši söömas käinud ja isupärast leiba söönud), niisiis andsid nad mulle räimevõileiva nime all lihtsalt taldrikutäie praeräime; ma ei kurtnud.

Oleks mul siis meelde jäänud, mis putka see oli, trupikaaslased ütlesid vist, et Lasteküla või midagi.

Kui ma seal istusin, nägin tuttavat muusikaõpetajat-festivalikorraldajat, kes oli meie esimest kontserti ühe silmaga natuke vaadanud. “Te olete sellised elitaarsed.” Ja lisas kiiresti: “Mitte halvas mõttes.”

Järgmisel päeval käisime oma lemmik-valgevenelasi vaatamas (neil on küll miskine skisma toimunud, nimi on uus ja selle all ei ole kõiki neid, kes vanasti), nad tegid teadusteatrit, näitasid lastele trikke, kuidas soodast ja äädikast gaasi teha ja nõnda edasi. Seal juhtus üks kurb lugu, nad keerasid kokku möga, millele aeglaselt sai sõrme sisse libistada, aga kiiresti surgates põrkas tagasi (millega seda tehakse? ma arvasin, et tärklisega, Eva, et saviga) ja kutsusid lapsi lugema, tähendab, sõrmega möga sorkima; sorkis üks, sorkis teine, sorkis kolmas ja kui neljas oli selle peale julguse kokku võtnud ja tahtis surkima minna, sai see etenduseosa läbi. Ma pidin peaaegu nutma hakkama.

Lõpetame optimistlikul noodil. Ma ostsin viimase sularaha eest laada pealt suure tüki head pekki.