Et kerge meik

juuni 12, 2018

Iga paari aasta tagant juhtub, et ma loen kellegi märkust à la “ega ma eriti meikida ei viitsi, viskan ainult hommikul jumestuskreemi, ripsmekat ja põsepuna peale” (vt kuidas ma 8 aastat tagasi imestasin teemal “väga väga lihtne silmameik”). Ja siis ma irvitan alati tükk aega. Sest sellise sissejuhatusega kirjeldused vastavad tüüpiliselt sellele, mida mina teen lavameigiks. Selleks, millega näojooned peaks idee järgi paarikümne meetri kaugusele paistma.

Ma kah tavaliselt eriti meikida ei viitsi, aga tundub, et enda normaalsete inimeste ilmas arusaadavaks tegemiseks peab seda ütelust kuidagi tõlkima. Näiteks: minu hommikune ilurituaal on see, et ma käin pesemas ja enamasti kammin ka pea ära.

Advertisements

Laps laulis traumapunktis:

“Sädeleb, sädeleb, aisakell… Sädeleb, sädeleb, aisakell…”

Ja nii ikka paar minutit jutti.

* * *

Valisin söögikohas tükk aega lauda – tõelise eestlasena oleks tahtnud süüa kohvikuruumis, kus kedagi teist ei ole, aga valida oli ainult niskeste variantide vahel: 1) baariletile lähim ruum, kus on täiskasvanute laudkond; 2) lehtlaks maalitud ruumis üks mees; 3) kolmandas ruumis seltskond, mida pidasin pealiskaudsel vaatlusel perepeoks. Baariruumis oli pime, lehtlaruumis umbne (see oli ju libalehtla), läksin istusin perepeo kõrvale.

Maha istudes selgus, et see oli hoopis väikeste poiste pitsasööming ja et ma olin valinud parima võimaliku istekoha: mu toit ei olnud selline, et söögi kõrvale saaks lugeda, aga väikesed poisid pakkusid lakkamatut kuuldemängu.

Pärast asjalikku arutelu Marveli superkangelase-filmide üle ja lühidat kraaklemist teemal “Miks sa mind soolaga viskasid? – Aga sina ajasid mulle seda-ja-seda peale! – Aga ma kogemata, aga sina viskasid meelega! – Aga sa ajasid mulle seda ikkagi peale! – Aga miks ainult mina selle eest õiendada saan, kui tema ajas ka!” jõudis jutt kuidagi sinnamaani, et külmas vees tõmbuvad munad keha sisse. “Nagu pahupidi munad!”

Pärast pikka arutamist avastas üks: “Kuulge, lõpetage ära, siin on inimene ja ta üritab süüa!”

Millised taktitundelised lapsukesed.

Selle korralekutsumise ainus tulemus oli küll see, et edasine arutelu käis suure itsitamise saatel. Sh minu oma, kuigi ma üritasin seda varjata. Niisiis kuulasin ma edasi, vabisedes nagu suruõhupuur:

“… saad aru, käis ujulas ja kerad läksid sisse. Käis ujumas ja pärast läks ilma munadeta koju!”

Suur itsitamine.

“Kalad sõid munad ära!”

Lühike vaidlus, kas ujulas on kalu, kõrvalepõigetega kalade lühikese mälu teemale: “Ahvena mälu on kolm minutit! – Kuldkalal on veel lühem! – Kuldkala ei ole üldse olemas!”

Ja siis läksid nad itsitades laiali ja mina sain oma söömaaja nüüd juba vähema vabisemisega lõpule viia.