Püha pühkija

aprill 28, 2012

Leidsin Notalwaysrightist jälle ühe puudutuse teisest maailmast, mis on selle maakera sees, aga palju suurem kui välimine.

Ega ma ei ole ainus, kellele Lu Tze meelde tuli?

———————————————————————-
(eelmine selline viibe oli libarebase lugu).

Advertisements

Leivamurdmine

aprill 23, 2012

Eile bussis võistlesid vanaema ja kaks lapselast altruismis.

– Nii, mis te arvate, sõidame sinna poodi, kus Vana töötab ja ostame karbi maasikaid. Siis jagame ilusti ära: üks sulle, üks vennale. Eks ole?
– Ja üks Vanale!
– Ei ole vaja.
– Miks?
– Neid on seal karbi sees nii vähe. Kui tuleb suvi ja on palju maasikaid, siis võtan mina ka. Aga see on praegu nii väike karp, et teile jääb muidu liiga vähe.
– Ei jää vähe! Võta ikka!
– Ei võta.
– (nördinult) Mikkkks?

***

Jõudsin kohale, õpime tantsu, tuleb vaheaeg ja kaugemalt tulnud õpilased hakkavad üksteise võidu kooki pakkuma, justkui oleks koogimess, mitte tantsutund.

Täna jälle andis naabritüdruk meile poti suppi, mille ta ema oli mingi suurema ürituse jaoks teinud ja millest oli üle jäänud.

Äkki peaks kellelegi süüa andma. Looduses peab ju valitsema tasakaal.

———————————————————————-
PS süüa olen andnud kõigest kassile, mis kvalifitseerub pigem enesekaitseks kui altruismiks, aga see-eest sooritasin ohverduse ja lõhkusin oma kohvitassi ära – millest ma nüüd kohvi hakkan jooma? 😦
Peab meenutama, millest ma vanasti jõin, kui ma ei olnud veel A. tasside kallale pääsenud.
Pagan, kas mul vanasti oli üldse tasse? Üldse ei tule meelde. Mööblit küll ei olnud.

Ekskursioon

aprill 17, 2012

Sattusin täna päevasel ajal linna peale, sest universumil oli minu vastu vandenõu: kõigepealt äratas A. mind poole une pealt süütu küsimusega “Kui kaua sibulad supi sees keevad?” ja kui ma olin avastanud, et ta ei mõtle mitte suvalist suppi, vaid sibulasuppi, instrueerinud, et sibulasupi tegemist ei alustata üldse keetmisega, temaga vaielnud, kui palju vedelikku peaks nii paljudele sibulatele panema, roninud voodist välja, et oma seisukohta autoriteetidega toetada, roninud voodisse tagasi ja hakanud lootma, et mul õnnestub tagasi magama jääda, oli bürool hädasti tarvis mind selliseks jumalavallatuks kellaajaks nagu kell kaks päeval linna peale saada. Ütlematagi selge, et enam polnud mõtet proovidagi magama jääda.

Vahel mul juba tulevad rumalad mõtted, et võiks ju rohkem päevavalgust näha, võiks käia linnas siis, kui kõik kohad lahti on, võiks vahel kaaskodanikega samas graafikus elada. Mis on kõik õige: päeval on päevavalgus ja kõik kohad lahti. Need on plussid.

Aga praktikas järele proovides tuli kohe meelde, mis nuhtlus on olla ülejäänud inimestega samas graafikus. See tähendab, et nad liiguvad ringi seal, kus mina tahan liikuda. Neid on PALJU. Nad on tegusad ja väledad, nii et jooksevad mind peaaegu jalust maha, samas kui mina pole kohvigi jõudnud juua ja tahaks vaikselt ringi roomata. Need, kes ei torma, veerevad ratastel: tähendab, ka autosid on PALJU, nad mürisevad ja õhk on paksult vingu täis. Ja loomulikult on mul ilma selletagi süda paha, täpselt nagu mul oli süda paha terve kooliaeg, kui ma pidin kogu aeg vara ärkama. Selgub, et päevavalgus, mis kodus varasest ärkamisest unistades tundus tore ja helge, on hoopis kuri, sest kogu see ebameeldivus on niiviisi teravamalt tajutav. Pähe tükivad imelikud mõtted: kas mul peaks jalas olema terved sukad, mitte kolm korda nõelutud? kas saapad ikka võivad porised olla? kas riideid peab triikima?

Ajasin endamisi hääletult halisedes asjad ära, peitsin ennast pooleks tunniks kohvikusse (ainult pooleldi õnnestunud sõjakavalus, ka seal oli PALJU inimesi), kaotasin sinna oma mütsi ära ja otsisin seda paaniliselt kolmest valest kohast, enne kui oma trajektoori mitmendat korda läbi käisin ja leidsin mütsi tooli pealt, justkui ma ei oleks sinna juba kaks korda vaadanud.

Tasapisi hakkasid asjad paranema, sedamööda, mida kaugemale aeg normaalsete inimeste graafikust jõudis. Õhtu lähenes, tuul vaibus, tasapisi hakkas soojem, selgus, et A. kulinaarsel impulsil oli ka kasulik külg, uskumatu, aga tõsi: supitegemise tulemusel oli kodus suppi; mul hoiti armastavalt kätt, nii et kui ma oma magamata peaga täie hooga kapiukse nurka rammisin, ei olnudki enam tahtmist nutma hakata ja ennast teki alla ära peita.

Koju tulles oli juba päris hea, pime, vaikne, mõnus, tänaval piisavalt ruumi. Turvaline koduplaneet.

Õhtul haakis end S.-ga kaasa meie poole tulema üks imeilus noormees, sest me lubasime süüa ja mine tea, võib-olla tõotas olla naisterahvaste seltskonda, võib-olla olime muidu toredad.

Söögi ajal – ja joogi ajal – kiskus jutt kaklemisele ja sellele, kui väga oleks vaja kakelda, kuni ma sain aru, et jutt sellest, et “ütleme, et sa lööd mind, no löö mind,” ei olegi enam päris teoreetiline.

Ütlesin, et ei taha teda lüüa, ta on liiga armas; suure vihaga võiksin ma küllap endast mitu korda suurema inimese läbi seina lüüa, aga ma ei ole ju praegu vihane.

Ta küsis, et mis siis, kui ta mind esimesena lööks, kas ma siis oleks nõus.

Ma ütlesin, et siis ma ilmselt hoopis solvuks.

Nojah, rõõmustas imeilus noormees, solvuks, saaks vihaseks ja siis annaks molli.

Ja pakkus, et ta võib lüüa ainult õige natukene, üldse mitte kõvasti, ainult nii palju, et ma ikka vihastaksin ja vastu lööksin – ja mina jälle löögu korralikult ja kõvasti – “kas või kannaga vastu kukalt – ei, ära kannaga vastu kukalt ikka löö”.

Ma punnisin ikka vastu, siis vaatas ta lootusrikkalt A. otsa, et äkki läheb temaga õnneks.

Ma ütlesin, et ennem juba saab minu käest molli, mina olen kindlasti agressiivsem.

A. heitis väljendusrikka pilgu oma suurtest kurbadest silmadest ja lausus leebelt: “Aga mina olen palju vastutulelikum,” – mis on täiesti õige.

Ja läksid omavahel ukse taha.

Tagasi tulles selgus, et A. andis talle siiski kõigest suitsu, mitte molli, aga siis tuli varsti ka juba suur trööstija Uni ja laotas oma kaitsva varju üle pettunute ja väsinute; taandusime kikivarvul.

Meestega suhtlemine on hirmus kasulik. A. juba kunagi väheke valgustas mind teismeliste poiste maailmast, hiljaaegu tegi Ambrosius oma nurga alt sama – ja nüüd ma siis bussipeatuses teismelisi poisse nähes hoopis rõõmustasin, et saan neid uue pilguga vaadata, ja kujutasin ette, kuidas neil selle teismelise poisi hormoonikokteiliga elada on.

Olid kohe vähem hirmuäratavad, päris liigutavad.

Aga mulle tundus, et kui ma neid niiviisi armastava pilguga vaatasin, siis hakkasid nad vastu vaatama, mitte muidugi ametlikult, vaid rõhutatult möödaminnes.

Ja esinesid – ametlikult üksteisele, aga vahepeal käis pilk vilksti minu poole. Tegid moonwalki, uhkeid jalalööke õhku, üks loopis oma kartulikrõpse õhku ja püüdis kinni (või siis ei püüdnud kinni).

Ja seda armsamad nad olid. Umbes sama armsad kui ühel tantsufestivali kontserdil, kus umbes samavanused surmtõsiselt hip-hoppi tegid. Siis oli samasugune “issand kui nummi” tunne, mida arvatavasti ei tohiks nende kuuldes väljendada, sest vaevalt nad nummid tahavad olla.

Nii et ma siis lootsin, et kui ma heldinult naeratan, siis saab sellest välja lugeda ka “issand kui lahe”. Kurvastavat nad selle peale igatahes ei paistnud.

Kalendaarselt

aprill 6, 2012

Läänemerelt tulnud tusailm kattis linna, millest prokukraator polnud midagi kuulnudki, ja umbes samal ajal kees minu tüüpiline teismelisekriis à la “ma ei meeldi kellelegi” üle kriisiks “ma ei suuda iseendaga leppida”.

Selgus nimelt, et mul on – kõige oma agnostilise kristluse juures, mis on moraalses mõttes for all intents and purposes igast muust agnostitsismist sama hästi kui eristamatu – südametunnistuse näol siiski olemas väga karm jumal, kes ei esita küll sugugi samu käske, mis Vana Testamendi oma, aga ei ole sellepärast veel vähem kuri. Iga üleastumise peale läheb kohe kangeks ulgumiseks ja hammaste kiristamiseks.

Niisiis olin ma ennast umbe jooksnud, aga vähemalt olin juba jõudnud abi küsida ja kohe, kui küsisin, ka sain. Nii mitme aasta jagu korraga (saadan õhusuudluse.)

Väikese hilinemisega jõudis kohale taipamine, et ega ma muud ei avastanudki, kui et ma ei jaksa ennast oma kurja jumala käest ise ära lunastada, nii saab ennast ainult edukalt meeleheitele ajada.

Või kui teile see retoorika ei meeldi, võite ümber sõnastada: “ise ennast juukseidpidi mülkast välja ei tõmba”.

Või kolmandat moodi: jälle ma ei ole supermän ja tegelikult keegi (peale mu kurja jumala) ei nõua mult, et ma supermän oleksin.

Muide, väga väga naine kirjutab sarnasest mõttenihkest hoopis teises sõnastuses ja teise nurga alt. Teadisegikes kirjutas ka, aga luku taga, nii et seda ma ei lingi. Huvitav, et samad asjad eri inimestel korraga üles tulevad.

Üks paar nädalat tagasi lahendasin topoloogilise ülesande ja võitlesin ühtlasi tarbimisühiskonnaga. Tähendab, õmblesin lõhkise öösärgi tervest sabast ja ühest A. T-särgist, mis on tema peene maitse jaoks juba liiga koltunud, endale terve öösärgi.

Mitte keegi ei saa seda vaadates kahelda, et tegemist on ausa kodumaise käsitööga: väikesed usinad hiina lapsekäed ei teeks iial nii kõveraid õmblusi.

***

Kui mul see tunaeelmise postituse teismeeakriis oli, siis tegin sellest väljatulemiseks radikaalse liigutuse: lõikasin endal 10 cm juukseid maha. Tähendab, ma saan aru, et igaüks ei saa selle radikaalsusest aru, aga mis on väike samm inimkonnale, on suur samm mulle: mul ei ole vähemalt tosin aastat käärid juustes käinud ja enne seda oli kah viimane kord see, kui ma lõikasin suvalisest kohast tüki välja, et habemega naisele habet teha.

Kui ma oma sisima naise otsingutega samas tempos jätkan, siis ei möödu kümmet aastatki ja olengi juba kõhutantsus, kunstpäevitus peal ja litrid küljes.

Nii, lubasin teha tantsijatele fioretto-postituse, aga kukkus välja natuke põhjalikum, oldagu lahked.

Kes on Negri tantsuraamatuga põhjalikumalt kokku puutunud, on ilmselt kursis fioretto spezzato probleemiga: Negri kirjeldas, mis samm on fioretto, kirjeldas, mis samm on seguito spezzato, mida ta lühemalt lihtsalt spezzato‘ks nimetab – üksteisest täiesti erinevad, välja arvatud see, et võtavad reeglina sama kaua aega.
Olgu siin fioretto kirjeldus (haa, ma ei ole väga optimistlik, et keegi selle lõpuni jaksab lugeda, aga vähemalt siis te kujutate ette, millega ma rinda pistan):

tantsudes tavaliselt pruugitavat fiorettot ei tehta maast kuigi kõrgel, vaid maadligi ja kindlalt, tõstes vasaku jala nelja sõrme jagu maast lahti & sirutades ta parema jala varbaist ette, neist kahe sõrme kaugusele, põlved sirged; siis, olles ühtaegu oma keha maast lahti tõstnud ja teinud tillukese hüppe, tuleb leida oma vasak jalg sealt, kus ta enne oli & parem jalg niipalju eestpoolt, et selle kand oleks vasaku jala varba ligi & sellest kahe sõrme kaugusel & kikivarvul; seejärel tuleb vasakut jalga kergitada ja asetada see parema asemele, mis peab tõusma nii, nagu tegi vasak jalg siis, kui ta seda fiorettot alustas, & peab pidama sama järge, mida enne pidas vasak; & liikudes väledalt ja kergelt /…/

Spezzato on midagi tunduvalt süütumat (kuigi kirjeldus näitab hästi Negri (ja tegelikult juba Caroso – Negri kopeeris suuresti tema pealt) udust seletamisstiili):

Sedasinast seguito spezzato‘t tehakse kahe tavalise löögi jooksul niiviisi: kõigepealt, kui keharaskus asub võrdselt kahel jalal, tuleb esimese löögi ajal sirutada vasak jalg poole kämbla jagu edasi & kahe sõrme kaugusele paremast jalast, pannes ta täistallaga vastu maad. Seejärel, teise löögi algul tuleb liigutada paremat jalga, tõstes kõigepealt kanda, & parema jala varvas peab olema vasaku kanna ligi & samal ajal, kui parema jala varbad maad puudutavad, tuleb tõsta mõlemat kanda & ühtlasi kogu keha, seejärel, löögi lõppedes tuleb koos oma kehaga langetada ka vasak kand, seejärel, kolmanda löögi alguses, tuleb astuda parema jalaga ette samamoodi, nagu enne tehti vasakuga, & seda seguito’t kutsutakse murtuks ehk spezzato‘ks; sest sama aja jooksul, mil muidu tehtaks tavaline seguito, tehakse niisuguse murdmise teel kaks.

Ja siis, kui sammuseletused ära lõppevad ja algavad tantsude endi kirjeldused, on igas kolmandas tantsus sees selline nähtus nagu fioretto spezzato. Johhaidii.

Enamik interpreete on käega löönud ja otsustanud, et seda terminit võib võtta ambivalentselt, sest Negri käest küsida nagunii ei saa: nii teeb siis mõni nendes kohtades spezzato‘sid, mõni fiorettosid. Kui keegi suutis end ennist neist tsitaatidest läbi närida või on lihtsalt neid tantse kellegi käe all õppinud, siis ta saab aru, et fioretto nõuab tunduvalt rohkem osavust kui spezzato – mis tähendab, et see, kumba kasutatakse, oleneb reeglina pigem tantsijate kogemustest ja julgusest kui teoreetilistest põhjendustest.

Nii tegutsesin ka mina, kuni mul tulid ühes ja samas tantsus ette fioretti spezzati ja fioretti gagliardi. Pole vaja vist mainidagi, et ka fioretto gagliardo on tema (ja Caroso) sammukirjeldustes täiesti olematu.

Arbeau‘l seevastu on olemas sammuke nimega fleuret, mis küll algab erinevalt (kahe väikese hüppega), aga lõppeb samamoodi, üks jalg õhus, nagu Caroso ja Negri fioretto. Neid kaht väikest hüpet (ühe väikese hüppe asemel) ma tegelikult isegi ei pelga, sest igasugustel kahtlastel pindadel tantsimine on näidanud, et “maadligi hüppe”* asemel kahe jala kikivarbule ongi koledal karedal pinnal palju turvalisem teha kaks tibusammukest, väga erinev välja ei näe. Aga mis eriti tore, Arbeau kirjeldab seda muude galjardisammude vahel ja ei ütle kuidagi, et seal tehtaks olemuslikult teistsuguseid hüppeid kui galjardis muidu. Ja Arbeau oli erinevalt Carosost ja Negrist geniaalne kirjeldaja.

Millest võiks teha ulja järelduse, et kui fioretto on juba gagliardo, siis on seal täiesti normaalsed hüpped, mitte maadligi.

No ja kui ühes tantsus on nii fioretto gagliardo kui fioretto spezzato, siis miks ei võiks oletada, et see õnnetu spezzato on seal üksnes rõhutamaks, et tegemist on normaalse fioretto, mitte hüpliku galjardi-fiorettoga?

Spezzato semantikast (‘murtud, katki tehtud’) hiilin kõrvale seda teed, et “äkki ta mõtles hoopis, et fioretto in modo di spezzato, tähendab, nagu spezzato’d, jalgu maa küljes hoides ja ainult natuke nõksutades, aga tahtis trükimusta ja paberit kokku hoida, ta kasutab ju nagunii kogu aeg lühendeid, kui vähegi saab”.

Ja oi, ma tahan sellest niiviisi mööda hiilida, sest tulemus on struktuuriliselt mõttekas: 1) ei ole enam vaja ühe ja sama nimega samme suvaliselt kord ühte, kord teise kasti loopida**; 2) seevastu saab kahe eri nimega sammud kenasti eri moodi ära teha.

See, et ma Arbeau’ 2+1 galjardihüppest ikkagi kokku kaks galjardihüpet teen (item 1 kahe jala hüpe, item 1 ühe jala hüpe), on juba minu meelevaldne kontamineering: “aga Carosol ja Negril ju ON üks kahe jala hüpe ja üks ühe jala hüpe – aga Arbeau’l ju ON normaalsed galjardihüpped”, st põhimõttel, et “mulle parajasti sobib nii”. Järjekordne vinjett teemal “miks minust kunagi teadlast ei saa“.

————————————————————————–
* Kui arvestada, et tõenäoliselt on ka Hispaania 17. sajandi floreta itaallaste fiorettoga kuidagi suguluses, siis ikka äärmiselt maadligi, täiesti varbaid mööda maad vedades.

** Mis ei takista mul jätkamast oma täiesti meelevaldset toimetamist trabuchetto’de kallal (maniakaalne naer – ma ei loobi neid mitte ainult kahte kasti! ma loobin neid nii mitmesse kasti, kui mul vaja on!).

—————————————————————————

PS: kui keegi näeb siin järeldustes kuskil jämedaid vigu, siis olgu aga lahke kommenteerima.

PPS: kuigi hästi järele mõeldes hõlmab grupp “kes on Negri tantsuraamatuga põhjalikumalt kokku puutunud” Eestis minu teada veel kuni kolm inimest. Mis ei ole just suur kriitiline rahvamass, kes tuleks siia ja ahhetaks, et issand kui loll. On põhjust optimismiks (või pessimismiks, mine võta kinni).