Üks päev halasin päev otsa A.-le, kui halb ma seal Delfi videos välja näen.

Järgmine päev helistasin ühele – ei võtnud vastu.

Helistasin teisele, ei võtnud vastu.

Kaebasin A.-le ära. A. oli minu juttu hoolega tähele pannud, pakkus, et nägid Delfis mu videot ja pärast seda mu kõnesid enam vastu ei võta.

Mhmh. Sest vaata, milline ma seal Delfi videos välja näen. Või siis – issand, sa oled Delfi videos, kollases meedias, enam me sind ei tunne.

Siis läks paar päeva mööda ja mul juhtus selline lugu, et unustasin välja minnes rinnahoidja selga panna. Ja näh, oli just selline päev, kus vastutulijad mind vaatavad ja mina mõtlen, kas mul on nina tahmane, munaplekk kõhu peal või püksid tolmused, enamasti kusjuures ei ole ja ühtegi muud head põhjust kah ei ole. Ma ei saa aru, miks ma muutun eriliseks pilgumagnetiks, kui ma ei ole üldse tegelenud enda silmatorkavaks tegemisega ja lähen välja enam-vähem dressidega. Justkui keegi teine samavõrd dressidega ei käiks.

Seekord jäi peaasjalikult üle kalkuleerida, kas sellepärast, et mul ei ole rinnahoidjat seljas või video pärast. Või siis – ise on avaliku elu tegelane ja rinnahoidjat ei ole seljas!

“Äkki nad vaatavad sind sellepärast, et sul on sünnipäev,” pakkus Taliesin.

Jah – endal veel sünnipäev ja pole rinnahoidjat seljas! Või siis – ise juba suur inimene ja varsa aru!

Advertisements

Sada aastat tagasi

mai 24, 2016

Lugesin neid Freemani Thorndyke’i-krimkasid, kus imelisel kohtuarstil ei jää midagi kahe silma vahele (ja tal on kõigi loomade karvad, lindude suled ja kõikvõimalikku sorti tolm kodus kapis, sorteeritud ja kataloogitud, jaa, see oli vist üks viimaseid aegu, kus keegi veel uskus, et kogu maailma info on võimalik kokku koguda, süsteemi panna ja sellest ülevaade saada?); esimese ilmasõja eelne meelelahutus; sellise vanaaegse meelelahutusega on hästi toredad igasugused kõrvalised detailid, see, mis on enesestmõistetav ja mida sedasorti kirjanduses küsimärgi alla ei seata, kõik väärtused ilusti ausalt ja möödaminnes lagedale laotud, antropoloogiline materjal missugune.

Selle peale tuli mul meelde, kuidas ma lapsena emma-kumma vanaema pool lugesin kuskilt vanast eestiaegsest ajakirjast juttu, milles keegi närudes lapsvaras varastas midagi; ta võeti kinni ja teise, korraliku lapse ema seletas midagi sellist, et “see oli halb laps, aga nüüd saab ta karistada,” ja lund langes muudkui edasi. Ma ei saanud toona ega saa praegugi õieti sotti, mis oli autoripositsioon: ühiskonnakriitika (“näete, millises vaesuses lapsed elavad”)? illustratsioon, kuidas rikastel ei ole vaeste vastu empaatiat? või tuleb see “halva lapse” sõnastus otse autorilt, “vaeste viletsus on õiglane, sest nad ongi sellised kurjad”?

Nii lähedane minevik ja juba olen ma nagu antropoloog võõral maal, kellele kohalikud võivad mida tahes hambasse puhuda; arheoloog, kes keerutab käes artefakti ja mõtleb, on see nüüd toidunõu või ööpott.

Tahan sekundeerida Väga väga naise Kenderi-postitusele ja lingin seda, mitte ei hakka ümber jutustama (aga viskan siia ka ristküsitluse esimese ja teise osa lingid; Oidsalu mõtted ja kirjanike avaliku pöördumise).

Üldiselt on teised inimesed mujal juba kõik ära öelnud, mis ma mõtlen, aga mul on jäänud kripeldama kaks asja.

Esiteks siit ja sealt mõtteavaldus: “Ma ei taha küll, et Kender vangi pannakse, aga sõnavabadus ei peaks siiski nii suur olema.” Sellises või natuke teises sõnastuses.

Mispeale ma alati mõtlen: mida sa nüüd sellega öelda tahtsid? heldeke, seda ju sõnavabadus tähendabki, et jutu eest vangi ei panda. See ei tähenda kuskilt otsast, et see jutt peab sulle meeldima või üldse kellelegi meeldima või et seda ei või ükskõik kui terava keelega kritiseerida [PS: sama kehtib ka teistpidi, kui keegi hakkab esimese kriitika peale virisema, et “kuidas on siis minu sõnavabadusega?” Kriitikul on kah sõnavabadus, Sherlock.]. Pmst oled sa praegu öelnud, et “ma ei taha küll, et ta vangi pannakse, aga ta tuleks ikkagi vangi panna.”

(Vrd ka sellega, kuidas tolerantsus ei tähenda, nagu kõik peaks meeldima ja kritiseerida ei tohiks.)

Teiseks: “Inimene, kes nii ilgeid asju kirjutab, peab olema ikka ise midagi sellist teinud või kavatsema teha”.

Mispeale ma mõtlen: kas sa oled ise loovkirjutamisega tegelenud? Mina olen (sahtlisse, õigemini väga mitmesse sahtlisse, ma olin ju teismeliselt-varakahekümneseslt grafomaan, sellega läheb mitu sahtlit täis). Mulle tuleb selliste märkuste peale alati meelde, kuidas ma millalgi 19-20-aastaselt kirjutasin minavormis loo naisterahvast, kes hääletab ringi ja sarimõrvab mehi, kes teda peale võtavad, “sest nad kõik on nagunii vägistajad ja mõrvarid” – lugu ilmselt segase tegelase vaatepunktist, kellele endale tundub seestpoolt vaadates kõik täiesti loogiline. Ja ausõna, mul ei olnud selle kirjutamiseks vaja, et ma oleks mehi sarimõrvanud või kavatsenud seda teha. Piisas, et mul oleks minimaalselt kogemust hääletamisega ja et mul oleks kunagi olnud hirm mõne võõra mehe ees; seejärel segasin need asjad kokku ja keerasin vägivaldse vindi peale, et hüpoteetilisele lugejale oleks selge, kui hull tegelane on (sest see, kui normaalne tegelane paistaks endale täitsa loogiline, ei oleks ju kellelegi üllatav, see kahekihilisus oleks ära jäänud). Ja kui juba kirjutamiseks läks, ei huvitanud mind mu enda mälestused või hirmud ega kavatsused enam karvavõrdki: ainus, mis korda läks, oli tegelase järjepidevus, eriti stiililiselt – et kui ta on öelnud A, kas siis on kuidagi usutav, et sama tegelane ütleks ka B; ja kompositsioon: et lool oleks õige rütm ja et ta lõpeks just paraja koha peal.

Kusjuures mul ei olnud tookord isegi mingit šokeerimise plaani. Täiesti tavaline kirjutamine, tehniline ülesanne “kuidas ebaloogilisusele sisemine loogika anda”.

Ongi kõik, sai ära öeldud.

Unenäod ja uitmõtted

mai 20, 2016

(Hmm, viimasel ajal jõuavad siia ainult unenäod. Ju on elu siis rahulik, kui möll toimub ainult oma ajus.)

Unenägu:

läksime Marju Lepajõega kuhugi keldrisse. Ma olin ähmi täis, ikkagi Marju Lepajõe, ühest küljest tahtsin kangesti vaimukalt väljenduda, teisest küljest ei julgenud õieti üldse suud lahti teha, äkki ei tule küllalt vaimukas.

Keldris käisid näidendiproovid, oli vist “Macbeth”. Uuenduslik lavastus, proovides lasti kõrvalistel inimestel (nagu meie) kaasa mängida, andmata meile mingit täpset rolli, mingeid täpseid juhiseid. Otsustage ise, kes olete ja mida teete. Ma mäletan, kuidas mulle ühes stseenis mõõka pihku topiti ja mina ajasin vastu: “Teate, ma ei ole tegelikult mingi mõõgavõitleja.”

Lõpuks, kui peaaegu kõik tegelased olid maha tapetud, leidsin end ometi vastamisi peapahalasega, ju ta Macbeth oli, ja mul ikkagi oli mõõk käes. Ütlesin, hääl värisemas, mõõk värisemas: “See on MacDuffi eest!” ja lõin mõõgaga. Tulemusi ei mäleta, kes võitis, ei tea.

*

Uitmõte:

kui olen hommikuni töötanud või muidu kuuganud, olen end mitu korda tabanud hajameelselt mõttelt: “Nüüd näen ma päeva selja tagant.” Ja iga kord, kui ma põhjalikumalt järele mõtlen, tundub ebaloogiline: kui mina olen omadega õhtusse jõudnud ja uus päev tuleb juba peale, siis on ju hoopis päev mulle ringiga sisse teinud, jõudnud minule selja taha, hoopis mina vaatan üle õla, kuidas ta mulle järele jõuab. Päeva näeb selja tagant hoopis see, kes ärkab enne loojakut – mitte et mul talvel sedagi ei juhtuks, aga siis mul selliseid seljataguseid mõtteid miskipärast ei tule. Aga teisest küljest, äkki on see nii, nagu luuraja läheb juba ette kuhugi luurama, mitte siis, kui vaindlased juba oma salanõu peavad, vaid peidab ennast enne nende pesapaika ära. Mina olen end juba ette paika sokutanud ja päev tuleb pahaaimamatult, jalutab minust mööda, ei teagi, et ma seal olen, jätab oma seljataguse minu eest kaitseta.

Nagu täna.

Kirjutan tänaöised uned üles, enne kui meelest läheb.

1) Lugesin raamatust / nägin filmis / elasin läbi sellist lugu: ühel saarel elas mees. Ta oli ühe kotka või kulli välja õpetanud endale süsi kandma, vist piibu süütamiseks. Lind võttis hõõguva söe lõkkest, lendas mehe juurde, poetas söe talle, mees sai sellega piibu põlema või ahju tule tehtud. Võimalik, et mees ise oli kalur.
Millalgi sõitsin paadiga sinna saare peale tagasi, randusin, ronisin kõrgest kaljukaldast üles, nägin: kõik oli maha põlenud, terve saar lage, ainult krõbisevad mustad söed. Mõtlesin, kas läks põlema linnu poetatud söest – ja et kas see on siis üks õpetlik lugu – või millestki muust, küsida polnud kelleltki.

Viimane kaader: see kotkas lendas, võttis lagedakspõlenud saarelt ühe söe, lendas ühe tiiru mere kohal ja kukutas selle söe maismaa kohal alla. Võttis uuesti ühe söe, lendas tiiru, kukutas alla. Sihitult süsi poetava linnuga lugu lõppeski.

2) Asutasin vanematega lifti peale minema, aga selle satsiga sain igatahes minema ainult mina ühe võõra noormehega, kes oli sellesama asutuse töötaja. See oli üks neid mu unelifte, mis sõidavad vahepeal pikalt horisontaalis, noormees läks esimeses peatuses maha. Kuna see firma oli juustuäri, siis oli liftis menüü üleval, mida mis peatuses saab tellida. Mulle hakkas pärale jõudma teadmine, et sellel reisil on toidu tellimine ette nähtud, raha raiskamata ei pääse, valisin välja kõige odavama peatuse, kus piisas leiva tellimisest. Vaatasin uksest välja, mõtlesin, et läheks isegi maha, seal oli suur vorsti- ja juustulaat, nägi välja lõbus, aga ma kahtlustasin, et see on petlik: tegelikult on see asutus paraja diktatuuri all, turistid tulevad pahaaimamatult sisse, aga katsu sa seal sees lõbustustest kõrvale hiilida (vrd “The Prisoner”). Saaks ainult minema. Samas laat nägi tõesti lustakas välja, täitsa nagu päris, mõtlesin, kui hull see ikka saab olla ja äkki pääseb ikka kuidagi lõpuks välja ka. Nägin hulka inimesi ühtse grupina lahkumas: see oli Saksa delegatsioon, kes oli saapad koju unustanud ja läks neid ära tooma.

*

Päris elus läheb meeldivamalt: sain individuaalis teise koha. Ideaalne, auhinna saab, aga ise järgmise aasta mängu tegema ei pea.

Mitu korda sama trükiviga: õlevõtja. Õlevõtmispakkumine. Õlevõtmine. Eriti meeldib mulle “õlevõtmispakkumine hääleõiguse omandamiseks” – meenutab seda klassikalist liisuheitmistehnikat, teate küll.

No ja miks siis sinna pidama jääda. Ka kellegi “õle valitseva mõju saanud isik” mõjub toredasti maagiliselt. Ma pean peale passima, et keegi minu õle valitsevat mõju ei saaks, ma tahan oma õle valitsevat mõju enda kontrolli all hoida! Minu kratt!

——————————————————————————
PS: olgu siin kirjas üks teinegi tänane kogemus: läksin mööda mustast kassist, kes harjutas vana kooli õudusfilmi rolli: kui ma möödusin, ajas oma punase suu pärani ja tegi tasast intensiivset deemonlikku häält: “khhhhhhhhhhzzzz!”.