Ääremärkused sõnavabadusest ja loomeprotsessist

Tahan sekundeerida Väga väga naise Kenderi-postitusele ja lingin seda, mitte ei hakka ümber jutustama (aga viskan siia ka ristküsitluse esimese ja teise osa lingid; Oidsalu mõtted ja kirjanike avaliku pöördumise).

Üldiselt on teised inimesed mujal juba kõik ära öelnud, mis ma mõtlen, aga mul on jäänud kripeldama kaks asja.

Esiteks siit ja sealt mõtteavaldus: “Ma ei taha küll, et Kender vangi pannakse, aga sõnavabadus ei peaks siiski nii suur olema.” Sellises või natuke teises sõnastuses.

Mispeale ma alati mõtlen: mida sa nüüd sellega öelda tahtsid? heldeke, seda ju sõnavabadus tähendabki, et jutu eest vangi ei panda. See ei tähenda kuskilt otsast, et see jutt peab sulle meeldima või üldse kellelegi meeldima või et seda ei või ükskõik kui terava keelega kritiseerida [PS: sama kehtib ka teistpidi, kui keegi hakkab esimese kriitika peale virisema, et “kuidas on siis minu sõnavabadusega?” Kriitikul on kah sõnavabadus, Sherlock.]. Pmst oled sa praegu öelnud, et “ma ei taha küll, et ta vangi pannakse, aga ta tuleks ikkagi vangi panna.”

(Vrd ka sellega, kuidas tolerantsus ei tähenda, nagu kõik peaks meeldima ja kritiseerida ei tohiks.)

Teiseks: “Inimene, kes nii ilgeid asju kirjutab, peab olema ikka ise midagi sellist teinud või kavatsema teha”.

Mispeale ma mõtlen: kas sa oled ise loovkirjutamisega tegelenud? Mina olen (sahtlisse, õigemini väga mitmesse sahtlisse, ma olin ju teismeliselt-varakahekümneseslt grafomaan, sellega läheb mitu sahtlit täis). Mulle tuleb selliste märkuste peale alati meelde, kuidas ma millalgi 19-20-aastaselt kirjutasin minavormis loo naisterahvast, kes hääletab ringi ja sarimõrvab mehi, kes teda peale võtavad, “sest nad kõik on nagunii vägistajad ja mõrvarid” – lugu ilmselt segase tegelase vaatepunktist, kellele endale tundub seestpoolt vaadates kõik täiesti loogiline. Ja ausõna, mul ei olnud selle kirjutamiseks vaja, et ma oleks mehi sarimõrvanud või kavatsenud seda teha. Piisas, et mul oleks minimaalselt kogemust hääletamisega ja et mul oleks kunagi olnud hirm mõne võõra mehe ees; seejärel segasin need asjad kokku ja keerasin vägivaldse vindi peale, et hüpoteetilisele lugejale oleks selge, kui hull tegelane on (sest see, kui normaalne tegelane paistaks endale täitsa loogiline, ei oleks ju kellelegi üllatav, see kahekihilisus oleks ära jäänud). Ja kui juba kirjutamiseks läks, ei huvitanud mind mu enda mälestused või hirmud ega kavatsused enam karvavõrdki: ainus, mis korda läks, oli tegelase järjepidevus, eriti stiililiselt – et kui ta on öelnud A, kas siis on kuidagi usutav, et sama tegelane ütleks ka B; ja kompositsioon: et lool oleks õige rütm ja et ta lõpeks just paraja koha peal.

Kusjuures mul ei olnud tookord isegi mingit šokeerimise plaani. Täiesti tavaline kirjutamine, tehniline ülesanne “kuidas ebaloogilisusele sisemine loogika anda”.

Ongi kõik, sai ära öeldud.