Ääremärkused sõnavabadusest ja loomeprotsessist

mai 20, 2016

Tahan sekundeerida Väga väga naise Kenderi-postitusele ja lingin seda, mitte ei hakka ümber jutustama (aga viskan siia ka ristküsitluse esimese ja teise osa lingid; Oidsalu mõtted ja kirjanike avaliku pöördumise).

Üldiselt on teised inimesed mujal juba kõik ära öelnud, mis ma mõtlen, aga mul on jäänud kripeldama kaks asja.

Esiteks siit ja sealt mõtteavaldus: “Ma ei taha küll, et Kender vangi pannakse, aga sõnavabadus ei peaks siiski nii suur olema.” Sellises või natuke teises sõnastuses.

Mispeale ma alati mõtlen: mida sa nüüd sellega öelda tahtsid? heldeke, seda ju sõnavabadus tähendabki, et jutu eest vangi ei panda. See ei tähenda kuskilt otsast, et see jutt peab sulle meeldima või üldse kellelegi meeldima või et seda ei või ükskõik kui terava keelega kritiseerida [PS: sama kehtib ka teistpidi, kui keegi hakkab esimese kriitika peale virisema, et “kuidas on siis minu sõnavabadusega?” Kriitikul on kah sõnavabadus, Sherlock.]. Pmst oled sa praegu öelnud, et “ma ei taha küll, et ta vangi pannakse, aga ta tuleks ikkagi vangi panna.”

(Vrd ka sellega, kuidas tolerantsus ei tähenda, nagu kõik peaks meeldima ja kritiseerida ei tohiks.)

Teiseks: “Inimene, kes nii ilgeid asju kirjutab, peab olema ikka ise midagi sellist teinud või kavatsema teha”.

Mispeale ma mõtlen: kas sa oled ise loovkirjutamisega tegelenud? Mina olen (sahtlisse, õigemini väga mitmesse sahtlisse, ma olin ju teismeliselt-varakahekümneseslt grafomaan, sellega läheb mitu sahtlit täis). Mulle tuleb selliste märkuste peale alati meelde, kuidas ma millalgi 19-20-aastaselt kirjutasin minavormis loo naisterahvast, kes hääletab ringi ja sarimõrvab mehi, kes teda peale võtavad, “sest nad kõik on nagunii vägistajad ja mõrvarid” – lugu ilmselt segase tegelase vaatepunktist, kellele endale tundub seestpoolt vaadates kõik täiesti loogiline. Ja ausõna, mul ei olnud selle kirjutamiseks vaja, et ma oleks mehi sarimõrvanud või kavatsenud seda teha. Piisas, et mul oleks minimaalselt kogemust hääletamisega ja et mul oleks kunagi olnud hirm mõne võõra mehe ees; seejärel segasin need asjad kokku ja keerasin vägivaldse vindi peale, et hüpoteetilisele lugejale oleks selge, kui hull tegelane on (sest see, kui normaalne tegelane paistaks endale täitsa loogiline, ei oleks ju kellelegi üllatav, see kahekihilisus oleks ära jäänud). Ja kui juba kirjutamiseks läks, ei huvitanud mind mu enda mälestused või hirmud ega kavatsused enam karvavõrdki: ainus, mis korda läks, oli tegelase järjepidevus, eriti stiililiselt – et kui ta on öelnud A, kas siis on kuidagi usutav, et sama tegelane ütleks ka B; ja kompositsioon: et lool oleks õige rütm ja et ta lõpeks just paraja koha peal.

Kusjuures mul ei olnud tookord isegi mingit šokeerimise plaani. Täiesti tavaline kirjutamine, tehniline ülesanne “kuidas ebaloogilisusele sisemine loogika anda”.

Ongi kõik, sai ära öeldud.

Advertisements

18 kommentaari to “Ääremärkused sõnavabadusest ja loomeprotsessist”

  1. jryiiiik said

    no ma lisan oma panuse: kui ma oleks kõik oma tegelased, siis, noh, oleks vist päris pahasti. ka minu persoonid ei ole alati kõige vagamad ja pühamad tüübid.

    ühesõnaga, kõigega mis ütlesid, olen nõus. lisaksin, et kõige jälgim žanr on elulookirjandus. tõsi, eks sealgi leidub loetavat, aga üldistusena jään endale kindlaks (kui keegi ei veena mind ümber, olen ümberveendav. seda ei maksa siiski üleskutsena võtta, asi pole kindlasti tööd ja vaidlust väärt). samas on see ainus žanr, mille puhul tasub, ei, pigem tohib peategelast kergelt ja ülima ettevaatlikkusega tegelikkusega seostada, et äkki ta tõesti on teinud ja mõelnud selliseid asju, mine isahane tea.

  2. nodsu said

    Ajalooraamatutega on kah see oht, et äkki on keegi nii päriselt teinud.

  3. nodsu said

    a teemast kõrvale kaldudes: “Alice B. Toklase autobiograafia” on küll väga tore lugemine. 😛

    • jryiiiik said

      Nojaa, biograafiad võivad olla lahedad. Ja näiteks “Sipsik” ja “Pierre Menard, Don Quijote autor”

    • jryiiiik said

      Aga noh, tegelikult on see minu poolt muidugi mõttetu lahmimine. Tegelen selle kuritegevusega puhtast kadedusest.

  4. puru said

    Aga ei tea, kuidas sarimõrvar lugejana seda sinu lugu oleks hinnanud, arvestades sinu kogemuste puudumist vastavas valdkonnas? Või noh, kui keegi selleteemalise raamatu avaldaks. Mitte et sarimõrvarite kui lugejaskonnaga väga palju arvestama peaks, nende arvukuse mõttes. Aga näiteks kui keegi kirjutab kirurgi igapäevaelust, ise sellega üldse kokku puutumata – päris kirurg ilmselt ei saa erilist lugemiselamust, isegi kui tekst on muidu hea ja loogilise ülesehitusega, sest detailivead segavad nii palju. Aga mõni kirjanik kirjutab kuidagi nii, et kuigi ta ilmselt ise pole vastavaid sündmusi läbi elanud, tunduvad need jube usutavad, isegi grotesksena – ja ilmselgelt ei tungi ta mittekirurgina kirurgide mängumaale. (Kenderi kohta ei oska öelda, pole lugenud.)

  5. nodsu said

    Grass tuli meelde. Ta saavutas väga grotesksete ja koledate asjade usutavuse ja mumst oli üks põhjus, miks see toimis, rütm. Kui rütm on paigas, siis tekib omaette jutureaalsus, nii et detailides ei hakkagi nagu enam sonkima.

    Kenderiga oleks vist žanriliselt kohasem “Ameerika psühhopaati” võrrelda, a ma pole ka seda lugenud.

  6. Morgie said

    Kenderi tekst on lihtsalt niii rõve, et ma paneks selle kaane peale “alla 18 keelatud” vms, aga kohtuprotsessi see nüüd tõesti ei väärinud.
    Iseenesest hirm, et mõni tekst võib toota reaalset kuritegevust, ei ole alusetu. Ent seda suudavad ka täiesti süütud tekstid nihkes ajus.

    • jryiiiik said

      Seoses selle ja tollega mõtlesin juba kunagi varem: tahate kirjandust, mis tõepoolest muudab maailma halvemaks kohaks? Aga palun! NN naistekad oma kontrollifriikidest, naisi objektidena käsitlevate printsidega mõjutavad kindlasti inimesi ja päris kindlasti pole selles mõjutamises midagi head.

    • nodsu said

      Muide, ma olen “naistekatest” mõelnud, et need on just samavõrd tarbekirjandus nagu porno ja kui seda sellena võetakse – puhtalt ihade virtuaalse rahuldamise tekst, mitte käitumisjuhis või maailmakirjeldus – siis pole häda midagi. ma loen sama eskapistlikult kriminulle. kuigi, kuigi, mnjaa, ei saa öelda, et miss Marple mind üldse mõjutanud ei oleks. (kuigi kolmandast küljest ei ürita hakka ma ilmselt kunagi ise miss Marple’iks hakata, sest ei ole see tüüp.)

      Ma oletan, et inimeste mõjutamise potentsiaalilt on propagandaks toodetud asjad siiski tugevamad. ühest küljest usu- ja ideoloogiatekstid, teisalt programmilised maailmamuutmiseks mõeldud ilukirjandusraamatud.

      A isegi need ei mõjuta inimesti ühtmoodi. Üks tudeerib sama teksti nagu teadusobjekti ja täheldab sealhulgas tekstis kajastuvaid väärtushinnanguid. Teine, lollike, arvab, et see on ainus juhis, otse talle. Kolmas muutub juba lugedes hoopis vastaliseks.

  7. nodsu said

    Leidsin, et Ramloffi pool oli kunagi cartlandidiskussioon.

    a ma leidsin selle, otsides hoopis üht teist diskussiooni – kus ta hoiatas nn vaimse kirjanduse ohtude eest rumalatele inimestele. ja kui ma selle leidsin, siis selgus, et seal märkisin ma lihtsalt vahele, et fanaatilisele inimesele pole raamatutki vaja, küll ta kuskilt suure juhi leiab (või teeb selleks iseend).

    ma otsisin tglt taga oma kunagist kommentaari, mis rääkis pmst sama asja, mida Ramloff oma postituses: et igasugune lektüür on ohtlik eelkõige inimestele, keda pole enne piisavalt mitmekesise lektüüriga vaktsineeritud. vaktsineerimata võivad rumalukesed jah uskuma jääda, et see on päris või et nii peabki. a leidsin ainult omaenda blogist metafooridega vaktsineerimise märkuse.

  8. Kaur said

    > Iseenesest hirm, et mõni tekst võib toota reaalset kuritegevust, ei ole alusetu.

    Kindlasti ei ole alusetu.

    Kõige ohtlikum meedia on kindlasti reklaam. See on otseselt TEHTUD meie käitumise muutmiseks. Kuidas mõjutab F1 vaatamine meeste liiklusharjumusi? Või ajalehes nähtud Porche pilt? Meelemürkide reklaamist ma ei räägigi.

    Kui mõelda nii, et tuleb keelata iga teos, mis võib muuta inimeste käitumist kuritegelikuks, siis ei saaks eksisteerida ükski kunst, ei kujutav ega kirjutav.

    Antud juhul on aga mindud teose keelamisest sammu võrra edasi – minnakse autori enda kallale. Võigas.

    • nodsu said

      … mis on kusjuures näide sellest, miks lodevalt sõnastatud õigusnormid on halvad. Nende alusel saab arbitraarselt käru keerata neile, kelle nägu ei meeldi (jaa, ma vaatan mh sinu otsa, intellektuaalomandi õigus).

  9. Teresa said

    Asi ei ole vististi mitte sedavõrd õigusnormides, kuivõrd õiguse mõistjates. Lihtsalt oli tellimus, et sellele vastikule Kenderile (Savisaaserele, K…le) tuleb ära teha, mis ta siis on niisugune vastikult ülbe (või liiga armastatud mingi seltskonna poolt, kes mulle ei meeldi; või teeb oma tööd liiga hästi jne.).

  10. nodsu said

    a täpsemalt sõnastatud õigusnormid jätaks õigusemõistmisele vähem omavolivõimalusi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: