Nartsissist, ekshibitsionist või lihtsalt hajameelne

Jäin täna üht blogi sirvima ja mineviku poole sirvides umbes kolmandal leheküljel tundsin, et olen blogijast sisse võetud, sest ta mõtleb nii ilusasti, kas nüüd tingimata ilusatest asjadest, aga ta mõtete struktuur maitseb mulle hästi. Noh, olgu, noor ja meessoost ka. Huvitav aga, et oleviku poolt lugema hakates esimesed kolm postitust, kui ma ei olnud veel sealt parempoolselt ribalt isikuandmeid ära vaadanud, mõtlesin, et naisterahvas. Ega mul selleks vist muud head põhjust polnudki, kui et kohati mõtleb nagu mina. Pärast vaatasin sealt ribalt sedagi, et kah ENTP, hehee, mis ilmselt seletab natuke mõtlemise tuttavlikkust. Mitte et mingi testitulemus nüüd peaks palju isiksuse kohta ütlema, aga testitegemiskalduvuste kohta vast ikka. Ja kindlasti ütleb midagi minu kohta see seos, et näe, mõttestruktuur on kuidagi kodune – mmmmm, nämm.

Aga ega ma ei armu ainult sarnase struktuuriga mõtetesse. Kunagi, kui ma juutuubist kõiki olemasolevaid Goodies‘e osi taga ajasin ja need lõpuks otsa said, vaatasin ka tegelastega tehtud intervjuu läbi ja küllap oli igavavõitu intervjuu, sest ma hakkasin ajaviiteks proovima, kuidas oleks nende kehakeelt rääkida. No ja mis ma teada sain – ainus, kelle poosid ja žestid tulid vähimagi pingutuseta, oli see, kes oli mulle algusest peale kõige seksikam tundunud.

A. on minuga ühepikkune ja enam-vähem sama värvi silmade ja juustega. Kui ma teda esimest korda nägin, mõtlesin kohe, et milline ilus mees.

Ühesõnaga, pole mul tegelikult mingit maitset, paistab, et mulle meeldin lihtsalt mina ise, olgugi et elementide haaval pakutuna, ja paluks Y kromosoomiga sealjuures.

* * *

Ramloffi kommentaariumis tuli jutuks naabrite teema, nende šokeerimine ja imestamine ja. Mulle meenus siis kohtumine naabriga, mille käigus selgus, et mind vaadeldakse, ilma et ma ise sellest teaks – sest no kui mina naabreid ei näe, siis ei näe ka nemad mind, eks ole. Ega see mu teadmatust suurt ravinud ei ole, sest kuna nüüd pole keegi juttu teinud, olen ma jälle õndsa nähtamatusetundega riietatud. Ilmselt elaks ma panoptikonis üsna mugavalt ära, seni, kuni ma oma valvurit ise ei näeks.

Vahel on omainimestega jutuks tulnud selline repressiivorganite survetaktika, et nad valvavad sind demonstratiivselt, silmatorkava autoga maja ees, silmatorkava sabaga sinu järel. Hmm, huvitav, kas keegi on seda ka minu peal proovinud – võimatu see ju pole, kuigi tõenäosus on väike. Enivei, kui keegi seda üritaks, peaks ta vaeseke kõvasti vaeva nägema. Olgu või kolm autot, ma heidaks neile arvatavasti samasuguse kurja pilgu nagu igale nõmeparkijale oma maja ees, ja meelde jääks mingi konkreetne auto ilmselt sama vähe, kui mulle üldse autod meelde jäävad. Ma ei mäleta isegi, mis värvi on see oma trupi inimese auto, millega ma kõige rohkem sõita olen saanud, ja mark? kökk-mökk. Kõik autod näevad ühesugused välja, välja arvatud a) vanaaegsed autod, b) Zaporožets ja c) Poola Fiat.

Ja siis, kui ma ühel hetkel mõtlen, kas või fantaseerin, et keegi mind jälgibki, siis lähen ma kole elevile ja tunnen ennast hirmus tähtsana. Hiljaaegu käisime SMB.R-iga poes ja tema mainis, et ei armasta kliendikaarte, et tal tuleb tunne, et Suur Vend jälgib teda, ja et oleks veel, et niisama, aga nii intiimselt ja kommertslikult olulist asja nagu tarbimisharjumused. Ma leidsin, et mul pole sellest midagi kaotada. Mulle meeldivad minu tarbimisharjumused ja minus on piisavalt ekshibitsionisti, et neid Suurele Vennale heameelega demonstreerida. Ma hõiskaks heameelega kogu maailmale, et üleeile ostsin poest Saaremaa juustu, krõbedat värskelt küpsetatud saia, õlut, lillkapsast (Eesti) ja Loomingu Raamatukogu ja täna – allahinnatud lehtsalati, nektariine ja järjekordseid krõbedaid saiu. Ei, ekshibitsionisti Suur Vend ei häiri. Ja nartsissist ei pane teda jälle tähele. Mis Suur Vend?

Puhtad jalad. Tahan kõigest täiuslikke andeid ja et maailmas oleks rahu. Kaotatud mälu, hunt ja sukkpüksid. Milles peitub õnneliku suhte saladus? Kaunid printsid, rabi Harvey ja poola keel.

Rahva Raamatus oli müügil pehmekaaneline “Huckleberry Finni” ingliskeelne väljanne, mille kaanel olid hoolikalt käristatud teksadega jalad. Läikivalt puhtad, mõne kunstipäraselt paigutatud puruga. Isegi varbaküüned olid puhtad ja need käristatud teksad… noh, suvalisest poest ostetud dirty denim näeb raudselt võidunum välja. Selline küll paljajalu ringilaskev, kuid hügieeniline hulkurpoiss, kelle varustusest ei puudu kunagi pimsskivi, nii et minu jalad peavad tema omi vaeste sugulastena häbenema. Meenub hoopis sündmus, kui ma lapsena viisin veel väikelapsema venna arsti juurde ja unustasin ta täiesti tavalise aias mängiva linnalapse jalad ära kasimata, mille tõttu tuli arsti juures piinlikke momente üle elada.

Mäletan selliseid läikivroosasid imeasju ka ühest ingliskeelsest saja rahva lugude raamatust, kus Ungari jutu vaesel hanekarjusel olid samasugused eeskujulikud hügieenilised tallad. Küll need vana aja inimesed olid ikka loomult puhtad, küllap ei hakanud neile mustus lihtsalt külge.

***

Olen juba umbes nädalajagu kannatanud mingi misantroopia või lausa misokosmia all, mis võttis tänaseks sellised tuurid üles, et avastasin Emajõe pargis oma käed rusikast. Kusjuures ühelegi vihale ükshaaval lähenemine (noh, et võtaks ta koost lahti, otsiks üles, mis täpselt närvidele käib, mis tavaliselt aitab) ei töötanud. Kuni tüdinesin ära ja mõtlesin hoopis, mismoodi ma siis tahaks, et oleks. No ja mis see siis nüüd ära ei ole. Ma tahan kõigest, et kõik inimesed oleks üksteise vastu sõbralikud, ühtlasi vastutustundelised, räägiks küll vahel üksteist taga, sest lõbus on, aga see ei tähendaks üldise heasoovlikkuse äralangemist; et mul tuleks kõik asjad nii hästi välja, et Pärsia šahh puhkeb nutma; et jõmmid ei oleks enam kurjad ja selle asemel, et välismaalastele peksa anda, naerataksid välismaa keelt kuuldes heasoovlikult ja äärmisel juhul ütleks vell komm tu tartu, kui neil just on kange vajadus midagi üldse öelda (aga miks peaks). Et inimesed ei võtaks kurat teab kust ideede valmiskomplekte, mida nad siis teistele retsiteerivad, vaid tegeleks pigem iseenda kordumatu isiksuse probleemidega kui sellega, kuidas teised nende arust elama peaks. Et täiskasvanud ei mängiks koolihierarhiate mänge – ma ei usalda selliseid mänge koolist saadik põrmugi ja nii kui tekib väikegi oht, et keegi seda mängib, ei julge ma enam näolegi anda.

Avastasin ühtlasi heameelega, et mul on veidike olemas seda sotsiaalset pimedust, mida ma endale himustanud olen, seda võimetust jagada inimesi aktseptaabliteks ja ebaaktseptaabliteks. Väga radikaalsetel juhtudel ei tööta, aga väiksemad jõnksud juba jäävad kahe silma vahele. Mõni ajab selle sallivusega segamini, aga ega see ju ei tähenda, et ma endale närvidele käivaid asju tähele ei paneks. Ideaalis võiks jõuda sinnamaani, kus mulle käib ükskõik mis või kes närvidele ainult isiklikel põhjustel, eriti hea, kui ma jagan kohe ära, mis põhjustel.

***

A. kaotas hiljaaegu Zavoodi oma seljakoti ära, temal on kahju mälupulgast, aga minul savist hundist… uuuuuuu…. :..( . Kaotamise pärast ei saa tema kallal norida ka, arvestades, et ma ise kaotasin sinna ükskord sukkpüksid ära. Eks selles vist olegi harmoonilise pereelu saladus.

***

Üks öö nägin muidu tavalist logistilist und, kus oli vaja liftiga sõita 18. korrusele, aga kuna see lift teenindas mitut maja, millest mõnel üldse ei olnudki nii palju korruseid, siis ta käis muudkui üles ja alla, risti ja põiki, kuni jäi ühes majas seisma, sest hüdrosüsteem oli katki, tõepoolest, vett purskas laias kaares üle trepikoja. Olin ennist kurvastanud, et liftis ei olnud sedapuhku ühte kena noormeest, keda ma seal muidu alatasa nägin, aga siis märkasin trepikojas printsi…

… ja prints oli just nimelt seesama prints, samast Tanarti tuhkatriinuloost, mis mulle Korowódi festivalil esimesena sügava mulje jättis. See tükk oli hea näide sellest, kuidas eri stiile võib kokku miksida, kui sellel on hea põhjendus – antud juhul siis see, et haldjast ristiema on nagunii muinasjutuline olevus ja võib küll sajand või paar varasemat stiili seljas kanda ja tantsida. Aga häid detaile oli seal veel palju, näiteks printsi ja teenri (suurepärased tantsijad mõlemad) erakordselt erinev kehakeel ja kurjade õdede ja Tuhkatriinu vastanduvad koreograafiad. Ainuke asi, mille kallal seal iriseda sai, oli see, et heliribal olid nad kasutatud lood kuidagi järsult ära katkestanud, kui enam tarvis ei läinud, muusikaüleminekud oleks võinud sundimatumad olla, mitte stiilis “vajutan maki nupust kinni, oih, klõps jäi peale”. Tants oli neil kõik suurepärane, tegin sealjuures nukravõitu tähelepaneku, et kui korraga tantsivad barokki mees ja naine, siis läheb suurem osa tähelepanu mehele, ükskõik kui hästi naine tantsib – mitte niivõrd sellepärast, et mees oleks haruldasem elukas, vaid lihtsalt sellepärast, et tal on jalad näha.

Teine hiilgav etteaste tuli Banchetto Musicale‘lt, keda ma, imelik küll, polnud kunagi näinud, kuigi nende kamba Virga on hea tuttav ja mitu korda siin meiega ühisprojekte teinud. Vähem stoorit, aga tantsijatel olid läbivad karakterid, nii et asi meenutas ikkagi pigem etendust kui kontserti. Sealjuures tehniliselt tugev, mõlema päeva etendused (15. ja 16. sajand) olid väga nauditavad ja vead ei hakanud silma (mina ei pannudki tähele, nad ise küsisid pärast murelikult, et “kas oli näha, et seal läks segamini?”). Pisikese commedia-kursuse ajal jõudsin ühtlasi ära tšekkida, et nad sunnikud on väga head näitlejad.

Ja mõlema päeva lõpus säras võõrustaja Pawanilia, väga teatraalsete etendustega, samas minu kui välismaalase õnneks ilma tekstita (mõni teine trupp seal koormas oma etteasted lobaga liigagi üle). Esimesel päeval 19. sajandi alguse “Fotograafi juures”, kus iga paar enne poosi tardumist fotograafi ateljees mõne tuuri jalga keerutas. Mulle pakkus suurt mõnu eri tegelaste erinevus, pärast tuli välja, et kõik olevat veel kirjanduslikud tegelased, puha Poola “kohustuslikust kirjandusest”, millest mina olin lugenud ainult “Pan Tadeuszt”. Mis näitab, et ei maksa kunagi karta, et “äkki publik ei saa aru ja tal hakkab igav” – isegi kui ei saagi (nagu mina), annab see asjale ometi ühe mõõtme juurde ja vaadata on just huvitavam.

Teisel päeval tabas neid algul ebaõnn – välilava muutus vihmaga kasutamiskõlbmatult libedaks -, aga kui festival seepeale sisse kolis, osutus äpardus hoopis õnneks: publik oli küll tihkelt tillukese saali servadesse kiilutud, aga tänu sellele olid tegelaste mängu nüansid eriti hästi näha. Jane kommenteeris, et õhkkond nagu 17. sajandi lõpu õukondlikul divertismendil – ühed õukondlased teistele, kõik on mütoloogilise taustaga üldiselt kursis, kellelegi midagi seletama ei pea. Lugu iseenesest oli lihtne, kuidas Amor liidab ühe meesterahva amatsooniga, ilma et see ta ära tapaks nagu kord ja kohus – ja siis tuleb meesterahval kolm korda amatsoonide hulgast see õige valida, nagu muinasjutus ikka. Selle lavastuse puhul oli üldse kõik hea (ma ei ole üheltki Eesti koosseisult nii head barokki kunagi näinud), aga mind vaimustas näiteks selline detail, kus amatsoonide kuninganna iseenesest lihtsa koreograafia abil tüdrukuid nagu kaardipakki segas, et vaatajal oleks kohe selge, et küll nad on ikka kõvasti segamini aetud ja küll vaesel mehel on nüüd raske. Tüdrukutel ju mask kah kõigil ees ja ega siis mehele meelde jää, et tal oli kollase kleidiga amatsoon, mitte roosa või beežiga.

Nii et kui mõni impressaario siit nüüd läbi peaks käima, siis neid kolme truppi soovitan soojalt (olen vahepeal mitu korda unistanud, kuidas Pawanilia näiteks TÜ taasavamise aastapäeval vastava stiiliga etendust annab).

Muidu oli seal festil veel mitu päris korralikku gruppi ja üks kehvake, kelle nime ma ei hakka mainima, võib-olla neil ei olegi suuri ambitsioone ja milleks siis asja eest, teist taga poriga loopida, aga kui keegi neid tellida kavatseb ja enne minu käest küsib, siis võin nelja silma all öelda. Kui ma enne kiitsin Tanarti ajastute intelligentse miksimise eest, siis too grupp on hea näide sellest, kuidas miksida ei maksa. Konkreetsel juhul siis nii, et lavastus oleks idee järgi nagu 17. sajandi alguses (sisuliselt ühe ajaloolise sündmuse taaskehastamine), seljas on 18. sajandi riided, välja arvatud ühel naisterahval, kellele on selga eksinud biidermeier, ja siis teadustatakse: “Nüüd näete, mis tantse Poola ja Prantsuse õukondlased siis üheskoos tantsisid” ja tantsuks on… polonees. Hiljem asi natuke paranes, suurem osa tantse oli Playfordi raamatutest, mille ilmumisperiood oli nii pikk, et neid annaks mööndustega sobitada nii 17. sajandi sündmuse kui ka 18. sajandi riietega (kuigi riided ei sobinud mõistagi endiselt sündmuse ajaga kokku). Täielik müstika, kui arvestada, et kollektiiv on staažikas (st sellised apsud võiks olla juba aastaid tagasi ära tehtud ja minetatud) ning need 18. sajandi kostüümid tundusid üsna kallid olevat (eks katsu sellist asja odavalt teha), tähendab, midagi nad oma üritusse nagu investeeriks. Kõige selle pompoosse väljanägemise ja arusaamatu ajasturosolje juures jättis ka tehnika soovida.

Aaaga siis oli üks veel miksija grupp, kelle tutvustuse põhjal ma alguses arvasin, et jama, aga tegelikult oli äge, sest stiilide segamine oli teadlik, toimis ega kannatanud liigse tõsimeelsuse ega autentsustaotluse all. Nimi on Ver Vetustatis ja see pilt näeb üsna sedamoodi välja, nagu nad selle miksimiskava ajal nägidki – odot, siin on lausa pilt etendusest endast – vaadake lava-asukaid, mitte publikut – ehk siis vampiirid, nõiad, kollid, zombid ja üks poodu, kes töllerdas ringi, pea ripakil. Ja nende esituses tegelikult väga elegantselt tantsitud 15. sajandi koreograafiad. Ma kahtlustan, et tegemist oli peene naljaga kunstiloolise gooti ajastu kontrasti kohta sellega, mida tänapäeval gootideks kutsutakse, või noh, tegemist võis ju jälle olla mingi poolakate inside joke’iga, millest ma aru ei saanud, kui nii, siis toimis see jällegi, nagu Pawaniliagi puhul – andis sidusust.

***
… õigus, jah, jutt jäi katki printsi peale, kellest ma olen ilmselt siis sisse võetud, kui juba unes näen, aga midagi pole teha, ta oli ka väljaspool lava selline ülimalt printsilik. Unes teatas tema, et ta pidi sinnasamma minema, kuhu minagi ja ärgu ma muretsegu, kohe antakse auto ette. Mina mainisin, et seal on ju liftipeatus ka, äkki läheks ikka liftiga, aga tema meenutas, et lifti hüdrosüsteem on ju katki. Ainult et me ei saanud kuidagi minema, sest tal oli muudkui aega küll (haigutus) ja kuhu meil kiiret ja no mis siis, kui me hiljem jõuame, eks nad siis ootavad. Printside värk.

***

Tollel Varssavi commedia-kursusel hakkas silma, et noortel, eriti tütarlastel, on koomilise karakteri kehastamisega suuremaid raskusi kui vanematel. Kolmekümnestel (ja üle selle) pisikestel ja nunnudelgi naisterahvastel ei olnud mingi probleem endale õllekõht ja meesšovinistlikud kombed külge mängida – või siis väikelapse tähelepanuvõime(tus) ja entusiasm. Noortel tüdrukutel, tundus, ei paindunud peaaegu põlvedki, nii tikksirged olid kogu aeg, nagu heidaks keegi nähtamatu õpetaja neile kogu aeg ebadaamilikkust ette. Keeruline see noorte elu.

***

Tulin Varssavist tagasi ühe ingliskeelse juudi koomiksiga (sellest sarjast, Vermontis välja antud veel, ma poleks selle pealegi tulnud, et nii pisikeses kohas nagu Vermont võiks olla mõni nii suur vähemuskogukond, et omaette kirjastust pidada) ja kolme poolakeelse koomiksiga. Ühe lugesin juba diagonaalis läbi, nüüd peaks veel sõnaraamatu hankima, et sellest teisest diagonaalist kah aru saada.

Kuulan pealt

Eile jalutasin üle silla, kui äkki kostis eestpoolt kole hääl, ma jätsin jõe vaatamise katki, et näha oma lühinägelike silmadega, mis seal siis õieti on. Eespool olid mingid kogud, üks tegi naishäält ja siis teine veel hirmsamat meeshäält. Peas lappas läbi võimalusi: purjus? pilves? lihtsalt vägivaldsed ja ennustamatu käitumisega? Kas lähevad üksteisele kallale? Kas peaksin sekkuma? Äkki tulevad koletised siis mulle kallale? Ja nii edasi. Kuni jõudsin nendega kohakuti ja selgus, et polegi koletised, lihtsalt noorevõitu, keegi oli just vist nalja teinud ja teist ehmatanud või midagi ja võikad hääled väljendasidki ühtaegu ehmatust ja lõbustatust (tekst umbes “Aah täitsa segane ma saad aru ehmatasin”). Ja koledus tuli sellest, et häälemurdest polnud veel ülearu kaua möödas, kukkesid enam sisse ei visanud, aga moduleerimisega paistis veel raskusi olevat. Huhh.

Õhtul korjasin õuest ploomide vahelt pesu kokku, kui kuulen kahe lapse hääli, jalgrattasurinat ja suurt haukumist, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Siis ütles üks laps teisele: “Ära sõida aukudes!” ja mina mõtlesin tükk aega, et mis mõttes, ega see teine laps ei augu, hoopis koer augub, kuni ühendas ära, mida ta õieti ütles. Eesti keele võlud, o nagu obune.

Renessansstantsu trenn

Alustan uue renessansstantsu trennide hooajaga, nii et sel neljapäeval kell 19 on esimene kohtumine, kus uued inimesed saavad asjaga tutvuda ja tulevast nädalast hakkavad eraldi algajate trennid, neljapäeva õhtul 18-19 ja reede õhtul 19 – kuni jaksame (st mingit muud trenni peale ei tule ja võib ka kauem teha kui tund). Koht on Tartus Jakobi Mäe Kultuurikoda (Jakobi 41).

Edasijõudnute ajad on T 19-20 ja N 19-21, võib-olla tekitame ka tänavu teisipäeval 18-19 eraldi barokitrenni. Kes tunnevad, et nende tase on kuskil algajate ja edasijõudnute vahepeal, võivad kahe rühma trenne kuidagi kombineerida.

Kui küsimusi tekib, esitage aga.