Imelikud instinktid

märts 28, 2020

Inimesed on ärevil ja ma saan aru, see on adekvaatne, neil on põhjust; millest ma ei saa aru, on see, miks mina ei ole, kardan natuke, et järsku olen ma psühhopaat.

Kaur rääkis instinktidest ja kuidas praegused vajadused/nõudmised käivad neile risti vastu – aga mul on mingid valed instinktid, mina tunnen end praegu just nimelt nagu laulva revolutsiooni aegu, just, võitleme kõik koos, ühise vaenlase vastu ja sööme kartulikoori (õigemini konserve); käin jalutamas, trambin jalgu ja mõtlen mõnuga, kuidas ma näruseid viiruseid laiaks astun. Boonusena on mul hea ettekääne, et lauluväljakul trügimisest vabastus saada. Sund suure massiga kätest kinni hoida ja koos laulda, vat see ajaks mind tõsiselt paanikasse, ka ilma nakkusohuta.

Lihtne seletus: et ma olen privilegeeritud molkus. Et ma saan rahulikult tööd edasi teha. Et ma olen ka ammuilma harjunud kodus tööd tegema, et ma olen kogenud nii iseenda distsiplineerimises kui ka endale andestamises, kui distsipliin ei pea. Et mul pole töökohta kunagi olnudki ja töö on alati olnud kõikuv nähtus, vahel on, vahel ei ole, ja see ei ole kahendsüsteemne, kõik või ei midagi: tavaliselt mul ongi natuke tööd (see tegi ka 2008. aasta kriisi psüühiliselt palju kergemaks). Et mu elukaaslane ei käi mulle närvidele. Et ma elan kohas, kus on inimtühjad jalutamispaigad kiviga visata. Et inimtühjus mind seal ei häiri, õigupoolest olen nii harjunud seal üksi käima, et kui teist inimest näen, on hakatuseks tunne, et kes see siin minu pargis veel käib ja mis õigusega.

Või on hetkel privileeg ka see, et idee poolest kaldun ma suures plaanis pessimismi, individuaalses plaanis optimismi: ühtaegu “mingi suurem jama tuleb nagunii” ja “ah, küll ma kuidagi hakkama saan”.

Aga see ei seleta. Tunded ei küsi ideedest, privileegid ei kaitse paanika eest, hirm ei hüüa tulles. Õigemini, mõistusega saan ma aru, et peaks vist ärev olema. Ahah, ütlevad tunded, ole siis ärevil, mõistus, ega me ei keela. Ja lebotavad ise edasi. Ja ma ei ole ju normaaljuhul rahulik inimene, tavaliselt olen ma kogu aeg ärevil ja ähmis, igatsenud igavusehormoone, üritanud endale internetis hüpomaaniat diagnoosida! Kas mu elu on siiani olnud nii elev, et praegune ühisärevus, mis küllap mulle kuidagi ikka mõjub (ma ju klõbistan uudistel klikkida nagu teisedki), ei suuda täita tühimikku, mis argiärevusest jäi, tõusta üle tavalise fooni? Kas mu pidev varasem rahutus vaktsineeris mind?

Pmst oleks ma nagu sanatooriumis ja tunnen seepärast süümekaid.

(Rääkides süümekatest – võiks siis ju vähemalt panustada kuidagi.
Küsisin Indigoaalase juures, seal arvati, et pole tarvidust, aga igaks juhuks siin ka: kui keegi koolilaps, kelle vanemad ei saa ise tema koduõppega tegeleda, tahaks näiteks meili teel koolitükkide tegemisel abi, siis ma siin-seal vast oskaks aidata. Pedagoogiliste teadmisteta, umbes samal tasemel nagu lapsevanem ise, aga vähemalt on mul tugev eesti keel, ilmselt ka üsna korralik prantsuse keel ja matemaatikat – mille programmist ma olen küll suurema osa ära unustanud – ma ei karda; protsentarvutuse, kümnend- ja harilike murdudega, aritmeetika ja lihtsama algebraga peaks hakkama saama.)

——————————————————————-
Hiljem tuli uus mõte:

üks seletus oleks ka suhtefoobia, millest hiljuti VVN pool juttu oli – et see ei ole lihtsalt suhtefoobia, vaid üldine hirm kindlustunde ees. “Kole küll, kui tulevik on film, mis enne nähtud, juhusele juhuslikult pole ruumi tehtud, ette teada hommikud ja ülehomsed õhtud.”

Indigoaalane kirjeldas kunagi, kuidas ta armastab planeerida ja broneerida; mina olen end suure surmaga neid asju tegema sundinud, aga see on mind alati ängistanud, piletite ostmine pani vastikult südame kloppima ja mattis hinge, ja tülikad ostukeskkonnad polnud selles ainsad süüdlased. Ostan ära, broneerin ära ja olen seotud, ma PEAN (kasvõi sellest seotusest välja vingerdama, aga seegi on seotus); sinna otsa perfektsionismipaine, püüd valida võimalikest parim. Ja isegi kui ma olen suutnud parima välja valida, on kõik teised variandid lukkus, ma ei saa neid enam võtta, oo õud, oo äng! Mu lemmikreisimismoodus oli hääletamine, selle otsuse saab teha viimasel minutil ja täpselt ette ei tea midagi. Kui turvaline.

Ja nüüd on Lotmani mõttes plahvatuslik olukord, asjad muutuvad iga hetk, rööpad on eest kadunud, korraga on palju võimalikke tulevikke ja ükski neist ei saa minu käest lubadusi nõuda.

Tuu-Tiki: “Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki.”

See seletab ehk paremini, miks mul on nii teistmoodi tunded, kui ühel ja teisel veebituttaval, kes ometi mõtlevad samamoodi. Eri ängid lihtsalt – keda ahistab ettemääratus, keda määramatus.

Mitte küll päris koduarestis, me ei ole kumbki sümptomitega, välja arvatud see, et iga kord, kui ma koroonauudiseid loen, hakkab mul närviline köha. A. käib jätkuvalt oma koidueelsel tööl, kus ta arusaadavalt juba kellaaja tõttu eriti inimesi ei näe; mina töötan kodus nagu ikka, ainult poes olen käinud ja ostnud rekordilise hunniku süüa, et harvem poes käia; ses mõttes on õnnestunud, et varem käisin iga päev, nüüd jäi vahepeal lausa kaks päeva täitsa vahele. Harvem poes käia aitab ka see, et isegi kui mul on patused mõtted minna välja ja osta raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära, sest mis siis, kui kõik raamatupoed end lisaks raamatukogudele kinni panevad? mul pole siis ju midagi lugeda! ignoreerigem seda, et enne raamatukogude kinniminekut vedasin ma sõna otseses mõttes nii palju raamatuid koju, kui jaksasin (käru ei olnud)*, ja needki tuli kapinurgale virna laduda, sest raamaturiiulid on täis, kuigi nad katavad terve elutoa seina. Ma üritan küll vahel A.-le seletada, et ma võiks küll kõik raamatud kohe riiulisse panna, kui ma tahaks, ja mul ei ole üldse liiga palju raamatuid – lihtsalt vastutustundlik inimene hoiabki raamatukogu raamatuid teises kohas, et enda omadega segi ei läheks, aga ega ma ka ise õieti ei usu. Aga päriselt ka, mul ei ole üldse liiga palju raamatuid, sest kuidas muidu oleks võimalik, et alati on mõni raamat puudu? (Näiteks praegu see uus de la Bruyère)…

Aga kuhu ma jutuga jäingi – ahjaa, ühesõnaga, kui mul ongi patused mõtted välja minna ja raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära osta ja võib-olla minna siis ka turult läbi ja osta küüslauku, sest Eesti oma vist mujalt enam ei saa, siis mõtlen ma, et okei, aga hommikukohvi jõuan ma ikka enne juua, ja ma jõuan tegelikult selle teise tassi ka – ja siis juhtub kuidagi ootamatult, et kui ma nüüd õudselt kiirustaks, siis jõuaks täpselt poe sulgemiseks. Nüüd, kus nad kõik kell kuus sulgevad.

Ja nii ei jõua ma turule ega raamatupoodi ja jäävadki pahelised kontaktid olemata. Mis on igas mõttes hea. Ma tunnen end niigi, nagu ma oleks mürgine koletis, kellega kohtumise peale vanad ja muidu haavatavad inimesed jala pealt kokku võivad kukkuda, kui ma nende suunas hingan. Mis siis, et mul pole sümptomeid (välja arvatud uudiseid lugedes) ja ma ennast haigena ei tunne – see ongi selline nõme haigus, et ühed ei saa arugi, et külge said, ja teised kukuvad jala pealt! ja mina olen tõenäoliselt see esimene, sest ma olen üldiselt selline tugev ja terve, ma käin arsti juures tavaliselt ainult oma tantsutraumadega.

Põhimõtteliselt, mõtlesin ma, olen mina nüüd esimest korda elus nagu autojuht. Selles mõttes, et suurema ohu allikas; kui autojuht näeb eemalt jalakäijat, on tal vaja sellest suure kaarega mööduda, sest teine võib muidu katki minna. Ma olen alati olnud ise see katkiminev jalakäija, kes kardab autosid, need urisevad koleda häälega ja äkki hammustavad. Aga vat nüüd on minust järsku saanud autojuht. See on hoopis teistmoodi närvesööv olukord, kui ma harjunud olen.

Aga nii on ainult siis, kui ma väljas käies mõnd inimest näen. Muidu, nagu ma juba Ritsiku pool märkisin – piinlik küll, aga esimene tunne on olnud nagu koolilapsel külmapühade ajal. Kuigi põhiline leivatöö läheb rutiinselt edasi, ära jäävad just kõige loomingulisemad ja põnevamad asjad. Jääb Poola sõitmata ja etenduses osalemata. Jäävad Eesti etenduse ettevalmistused pooleli ja etendus ära. Justkui üks kunst, puhkus ja eneseväljendus puha. Aga mina tunnen imelikul kombel kergendust.

Kas ma olin siis nii väsinud? Kas mu elu oli vahepeal liiga põnev?

Üldse ei imestaks tegelikult. Vaatasin kalendri üle, mul on juuni lõpust saadik olnud vähemalt 23 esinemist – mõnda väiksemat ei pruukinud ma kalendrisse märkidagi -, neist enamik nõudis eriproove, ja peale selle niikuinii regulaarne tantsuõpetamine kahes eri linnas, kokku 3-4 päeval nädalas. Arvestamata igasuguseid suvekoole ja tantsukursusi, kus ma ise õppisin.

Praegu hakkab tasapisi tunne, et saab ehk väljagi magatud. Ja siis ehk hakkan mõtlema mõne videoõpetuse kokkupanekule. Või korraldan ise mõne veebi-lauluproovi. Või isegi tantsuproovi? Kui ma üksi kuueinimese tantsu ette näitama hakkan, on sellel ka tubli koomiline potentsiaal, nii saab minust veel kuulus juutuuber.

———————————————————————–
* “Vajalikud sõnaraamatud olid mul õnneks juba varem välja võetud,” kiitsin tuttavale ajaloolasele, “nüüd võtan meelelahutust”. Ja näitasin talle oma hunnikut: Marju Lepajõe, Frazer, “Noorem Edda”, “Fairytale in the Ancient World”… “Mida keegi meelelahutuseks peab,” vastas tema. No aga ei ole siis või. Pealegi maitsekalt Asterixi lugude ja kvaliteetulmega tembitult.

————————————————————————
PS: avastasin, et üks mu ammune lemmik, kes kunagi katkestas, on vahepeal juba mitu aastat jälle bloginud; kuna tema Itaalia karantiinipostitused kerkisid blogipuus üles, avastasin ta jälle ja sain ühe päeva kohe mõnuga lugemata postituste läbikammimisele pühendada. Lugege ka, ta kirjutab hästi.

Tümikas herneteral

veebruar 12, 2020

Jõudsin võimlemast koju (põrandal aelemise võimlemisest, enne kui keegi riidlema hakkab, miks ma haige jalaga võimlen), kiskusin kõik riided seljast ära, hetk hiljem laekus A. poetretilt, jäi mind vahtima ja ütles:

“Kallis, sa oled endale viga teinud.”

Käänasin oma kaela igatpidi, aga ei näinud midagi; A. läks telefoni otsima, et mu seljast pilti teha, ma ise leidsin aga peegli ja peeglist vaatamiseks oli mu kaelakäänamisvõime piisav. Mõlema õla peal palju väikesi sinikaid, ilusti sümmeetriliselt. Mitte mingid koledad lärakad, vaid peened, nagu kriksadullid.

Mõistatasime, millest selline asi võib tulla, ma pakkusin naljaviluks, et “ma tundsingi, et maika õlapaelad kratsivad”.

A. ütles seepeale, et tema just imestas, kuidas ma suudan enda teadmata sinikaid saada, kui tavaliselt ei kannata karedamat riietki kanda.

Nujah. Hüpoteese on kaks: maika õlapaelad kombinatsioonis raske õlakotiga, mida ma kannan ilusti vaheldumisi mõlemal õlal; või maika õlapaelad ja jalgade üle pea viimine, tähendab, kogu keharaskus turja peal.

Nii et kui ma teinekord vingun, et kratsib ja kratsib, siis asja pärast, mul tulevad sellest verevalumid, ma ei ole niisama viripill!

Iseküsimus, miks ma märkan väljastpoolt tulevaid ärritajaid nii kergesti, aga seespidiseid üldse mitte. Sest endal on mul parajasti see haige jalg, millest täpselt ei tea veel, mis värk on – röntgen näitab nagu midagi imelikku – aga suure tõenäosusega on mul olnud labajalas pisike luumurd, mida ma olen tuimalt ignoreerinud, “ah, väänasin korraks, oli natuke valus, olen edaspidi trennis ettevaatlikum ja läheb ise üle”.

Täpselt nagu katkise meniskiga, millega ma kepsutasin aasta otsa ringi, enne kui hakkas nagu väike kahtlus tekkima, et äkki SEE ei lähe ise üle. Seekord olin väheke lühemate juhtmetega, kõige tõenäolisemast ajast, mil see vigastus võis tulla, on kõigest kaks kuud möödas.

Aga päris seda ma ei luba, et edaspidi hakkan iga äratõmbamise ja väänamise peale traumapunkti minema, sest mul juhtub neid NII palju, siis ma peaks sinna sisse kolima, ja suurem osa läheb tõepoolest ise üle. Kusjuures see, kui valus mingi trauma on, ei ole mingi näitaja – seesama menisk segas elu ainult natuke, see-eest kevadel tõmbasin korra õla ära, tunne oli nagu invaliidil, aga uuringud näitasid kõigest, et mingi kahjutu vedelik on õlas, mis “läheb ise üle”, arstid ise ütlesid! ja läks ka! mis siis, et selleks kulus pool aastat.

Tõde

jaanuar 29, 2020

Epp kirjutas pool- või pärisvõõraste vastu huvi ülesnäitamisest (Ameerika näitel), mul läks lappama, tõstsin parem siia.

*

Hakkasin kõigepealt kirjutama, et minu jaoks tähendaks selline küsimus kutset kas valetamisele või keerutamisele, sest mul on sügav vastumeelsus selle suhtes, kui minust teatakse rohkem, kui ma olen otsustanud välja anda (ja sellisteks asjadeks peab mulle lähedasem olema) – aga õnneks pole keerutamine mulle ei eriti raske ega ebameeldiv –

kui mulle meenus, et ühes mu kodutee-poes küsis kassapidaja kord reipalt: “teile vist meeldib hilja õhtul poes käia?”, ma vastasin sellele, et jah, trennist tulles on kõige parajam aeg; ja sest ajast peale on ta tihtilugu küsinud “noh, trennis käidud?” ja mina olen seepeale iga kord, kui ma EI tule trennist, tundnud tungi üksipulgi seletada, kust täpselt.

Sest kuskilt on mu sisse juurdunud sõnamaagiline usk: räägin valesti, laguneb maailm. Mõtle, ütlen, et “trennis käidud jah”, kui ma ise tulin hoopis laulmast või mälumängust, see valeinfo kasvab nagu lumepall ja saab mu varem või hiljem kätte. “Kohtualune ütles, et trennis käidud, kuid sel päeval ei olnudki tal trenni!” hüüab süüdistaja. “Kas pärast sellist valet on veel põhjust ühtegi tema sõna uskuda?” Langetan häbistatult pea. Ärge kuulake enam kunagi midagi, mida ma räägin!

Või: sellise lausega loon plaksti paralleelmaailma, kus ma tulin hoopis trennist. Aga kummas maailmas ma nüüd ise eksisteerin? Vaheseinad jäävad õhukeseks, ma võin kogemata kohtuda paralleel-iseendaga, mispeale me mõlemad energiasähvakus annihileerume. Aga see on väike mure, võrreldes sellega, mis üleüldse toimuma hakkab. Põhjus on ühes maailmas, tagajärg teises, Annuška pillas päevalilleõli maha siin, aga Berlioz jäi trammi alla seal, tühja koha pealt, ilma igasuguse õlita; silmad lähevad jooksma, kude hargneb, Eldritchi elukad sirutavad juba vangladimensioonidest kombitsaid, Prospero pole iialgi oma saua katki murdnud.

Niisiis:

“Ei, täna oli mälumäng,” selgitan ma, lähen ähmi täis ja tutvustan müüjale pikemalt tabeliseisu, häid ja halbu küsimusi, illustreerivate näidetega mõttetutest spordiküsimustest ja selgitustega, miks mind sport ei huvita ning millal mul endal mäng tuleb teha. Muuseas, ma sündisin Pärnus, mitte Harjumaal! tähendab, niipalju, kui ma tean, aga teada saan ma seda muidugi ainult kuulu järgi, ei, ega ma ei tahtnud jätta muljet, et ma mäletaks oma sündimist. Järjekord pikeneb mu selja taga, mul – ja meil kõigil – hakkab palav ja õhku napib. Keegi, mitte keegi ei taha seda kõike teada! Aga midagi pole parata, maailma kude vajab hoidmist, tõde, kogu tõde peab kuuldavale saama.

Minu glamuursest elust

jaanuar 21, 2020

Õhtul sain siis bussi pealt rongi peale ümberistumise ära proovida.

Kas te teate, mismoodi on ühistranspordiga sõita? See käib nii. Istud pehmel toolil hajameelses oleskelus ega pea ise midagi tegema. Sinu sõidukit juhib stiilne sohver, kes teeb pileteid müües veidi torisevat nalja. Ta rõõmustas ühes sinuga, kui sul õnnestus Tallinna bussikaardiga maksta ja pilet tuli tänu sellele odavam. Sinu ees istuv naisterahvas rõõmustas ka ja vahetas sinuga paar solidaarset lauset, laskumata ometi familiaarsusse. Nüüd istud sa mahedas sinises valguses ja passitad mõttes üht ilma muusikata üles tähendatud barokk-courante’i koreograafiat sama ajastu muusikapaladele.

Aeg hingata.

Pärast bussi ja enne rongi sirutad veidi jalgu, sest inimesel on ometi motsiooni vaja; korraks põikad läbi hubasest provintsilinna kohvikust, mis peaks kirjade järele juba kinni olema, aga on ometi täis seltskondlikku – ja kosmopoliitselt mitmekeelset – suminat; ning müüb sulle kohvi ja kooki, sest selles linnakeses ei panda kohvikut asja eest, teist taga kinni, kui kliente veel jagub.

Rongis istud lauakese taha, ostad häbelikult naeratavalt konduktorilt pileti; jällegi on su kojutoimetamise töö väikese, et mitte öelda tühise summa eest professionaalidele delegeeritud. Süvened courante’i-artiklisse ja märkad alles nüüd pisikeses kirjas märkust: see mees seal pildil on ju Charles II, ja tõepoolest: ta on tõesti väga elegantselt kikivarvul. Leiad nüüd kinnitust juba bussis tulnud mõttele, et Tauberti muusikata courante’i taktide arv sobib “La Bocanne’i” muusikaga.

Reisi kaunis lõppakord on romantiline flaneerimine läbi ööhämara Toomemäe käänuliste radade, mis kasvab üle klassitsistlikuks jalutuskäiguks piki Roosi tänava uhket promenaadi.

*

Olin ette Murca kogemustest heidutatud, ootasin räpast, umbset, üleköetud bussi, kus on vaeste patuste alev ja Tikensi vaestemaja ja ei ole eksklusiivset lugupeetud väärikat tunnet. Aga jah. Kas asi on selles, et Lääne-Viru maakonnaliinid on teistsugused, või mulle lihtsalt meeldivad need asjad, mida meil peetakse vaeste asjadeks? Vaeste õnnelike ilusate inimeste kohad?

Mõtlesin, kuidas mul poleks erilist kõhklustki, kui mulle antaks valida: kas sõita maakonnakeskusest provintsilinna limusiini või bussiga. Armas aeg. Limusiin oleks ju nii vulgaarne. Mõtle, kui keegi näeb ja arvab, et ma sõidan stripiklubi firmapeole.

Või kuidas ma olen nii uhke, kui ma käin nõelutud riietega, sest minu riided, vabandage väga, ei ole nagu pabertaskurätikud, et lurtsti ja prügikasti.

Või siis kuidas ei ole kahtlustki, et kui ma tahan endale mõnda hilpu juurde, otsin ma seda parema meelega kaltsukast, isegi kui rahakoti poolest võiks uue riide poes käia. Taevake. Seal uue riide poes pole ju riiete kvaliteeti isegi kandmisega järele proovitud. Kust ma niiviisi tean, et nad üldse head riided on? Kas ma pean kellegi palkama, et ta neid kõigepealt natuke kannaks? Kuid milleks, milleks ometi, kui kaltsukas pakutakse mulle seda proovikandmisteenust täiesti tasuta, kauba peale.

Ja kui nüüd enne rongi, enne ümberistumist puhub perroonil tuul, nii et talle peab selja keerama, muidu hakkab külm, siis veenab see mind ainult kindlamini, et mul on seiklus. Sest mis ütleks paremini “seiklus” kui teatav füüsiline ebamugavus, enda seadmine elementide meelevalda?

Aga noh. Auditooriumile, kes on nüüd ehk juba jahmunud, peab ehk andma soolaterakese, millega seda juttu süüa. Kirjeldame autorit, et enne, kui tuhanded lugejad teda imiteerima tõttavad, saaks nad ise otsustada, kas tema kalduvusi annab nende elusse üle kanda.

Kunagi üliõpilasena elasin ma vahepeal kuu aega elektrita – isegi ei mäleta, mis sellega tookord juhtus, sest elektrihädasid oli mul hulgem – oli see nüüd see kord, mil eelmise üürniku jäetud elektrivõla peale keerati vool kinni, või too tehniline viperus, mille muutmiseks mul ei jagunud terve see kuu aega viitsimist, kuni üks sõber asja ära korraldas ja sai uhkusega öelda: “Ma elektrifitseerisin Notsu”. Seni veetsin oma õhtud küünlavalgel, keetsin süüa puudepliidi peal ja olin õnnelik nagu siga poris.

Kui üks sõber, kes mul seal külas oli käinud, pidi seltskonnamängu korras mind iseloomustama, rääkis ta siis, et ta on rabatud mu vähenõudlikkusest. Ja muidugi ta eksis, sest mul on nõudmisi küll ja veel, ma olen elu peale igavesti ahne. Milline teenimatu kompliment, milline arusaamatus lihtsalt sellest, et ma tahan neid asju, mida mina tahan.

Ülestunnistus

detsember 8, 2019

JJ näitas mulle ühise tuttava fotosid: kassid, oma kasukas kehva soojapidavusega, seepärast talvel kampsunid seljas. Ja ma pidin seepeale endale tunnistama, et tõepoolest: kampsuniga loomakesed on nunnud. Vaatan muudkui pilti ja teen pluti-pluti-plutt.

Varem pole olnud juhust endale selle kitšilembusega vahele jääda, sest päikeseprillidega kutsu või mütsiga kiisu pilte vaadates hakkab korraga loomast kahju ja inimeste peale piinlik. Nüüd, kus kampsun oli asja pärast, sain süümepiinadeta heldida.

Ach, mis fulgaarne maitse.

Mul tuleb vahel isu kassi hammustada, aga vat ei hammusta!

(Kass ise muide küll nii distsiplineeritud ei ole.)

*

On ju, te olete kõik juba saanud seda kirja, et kui te sellele-ja-sellele kohe raha ei saada, siis paljastab ta teie tuttavatele kõik piinliku, mis te veebist olete vaadanud, ja näitab veel sedagi, mis näoga?

Tundmatud kirjasaatjad on nüüd eriti meeleheitele läinud, ma saan juba teist korda selle kirja vene keeles. Jään ootama edasisi lingvistilisi ekskursse. Kui vene keel ei näkka, äkki sanskrit? Aga baski keel?

Mina aga ei reageeri, puhtast laiskusest muidugi, ja ootan ärevusega, millal paljastatakse tuttavatele kõik need fänfikid ja tv-troobid, mida ma loen siis, kui arukas inimene hoopis magama läheks. Ja videod, kuidas ma sinna juurde hambaid torgin.

Balanss

november 25, 2019

Tähtajaga töö viimasel etapil on kaks poolust: ühest küljest ma viimistlen, ajan kahe silma vahele jäänud vigu taga, otsin võimalusi, kuidas seda-ja-seda veel paremini sõnastada. Teine poolus on otsustamine, et aitab, siit edasi ma enam ei tee, jääb, nagu jääb.

Ühtaegu pingutamine ja pingutuse teadlik kõrvaleheitmine. Et saaks võimalikult hea; et üldse kunagi valmis saaks. Mõlemad hädavajalikud.

Rööprähklus

november 14, 2019

Üleeile, kujutage pilti, kukkus mulle king pähe. Hea veel, et tavaline karaktertantsu king, mitte näiteks Iiri kõvaking!

See pani mind oma eluviisi peale mõtlema. Eriti kui samal õhtul astusin porilombiauku ja väänasin natuke jalga. Paar päeva enne viimast kontserti ei vaadanud ma jälle proovist tulles jalge ette, jooksin sellele poeukse lahtihoidmise jullale otsa ja käisin käpuli. Nädal varem olin ma liiga jõuliselt Vanemuise tänava uuendustöid forsseerinud ja paarisentimeetrise tähistamata kõrgusevahe peale külje maha pannud.

See viimane oli ehk isegi hea, leidsin ma, sest oleks ma kramplikult püsti püüdnud püsida, oleksin küllap pahkluud väänanud. Nüüd sain kõigest sääre peale sinika ja võiks endale õige otsuse eest õlale patsutada, kui ma suudaks ainult puhta südametunnistusega öelda, et see oli ülepea mingi otsus. Tegelikult keeras lihtsalt maailm end poole tormamise pealt külili.

Eks mul oli iga kord vabandus ka. Kolm tundi trenni tehtud, kõht tühi ja jalad pehmed all, pimedas pealegi! Saapanina irvitas, nagu kodus selgus, kui ma jalad lahti võtsin, muidugi jääb see igasuguste jullade taha kinni! Ma olin ainult viis tundi maganud ja see asfalteerimistöö oli valgustamata! Aga küllap oleks ka pehmete jalgade, irvitava saapa ja magamata ööga võimalik tervemaks jääda, kui viisakama tempoga käia. Isegi pimedas.

Pane endale või kiirusehoidik peale. Aga seegi ei kaitse mind pähekukkuvate kingade eest, küll ma oskan ka aeglasemalt rabistada, peaasi, et pea ikka laiali otsas oleks.

Ja just praegu segasin kirjadele vastamise vahelt panni peal toitu ja istusin täie hooga küünarnuki vastu tooli seljatuge.

Viskusin voodisse siruli ja ütlesin ahju kütvale A.-le dramaatiliselt:

“Mitte keegi ei ole halvem multitaskija kui mina!”

“Puškini pojad,” vastas A.

Tõlkisin hiljuti oma vanale büroole tutvuse poolest meditsiiniteksti. On omaette küsimus, miks ma seda üldse tegin, sest neile tõlkides teenin ma iga lehekülje pealt 9 eurot vähem kui tavaliselt, aga noh, kui parajasti ühtegi muud tähtaega kukil ei ole, võib ju vastutulelik olla; ja kui ma hakkan endale ikkagi väga lollina tunduma, sest töö on sealjuures raskem kui tavaliselt (ma tegin seda kolm tööpäeva, mis olid minu kohta päris pikad, sest nagu meditsiinitekst ikka, oli ta elliptilisuseni tihe: lausete asemel lauselaadsed moodustised stiilis “MRT negatiivne”, peaaegu iga sõna oli termin – ja honorar on alla 100 brutissimo (brutissimo tähendab, et sealt ei lähe maha mitte ainult tulu-, vaid ka sotsmaks)), siis kujutan ette, et see on täienduskoolitus kvalifikatsiooni hoidmiseks. Tavalisest erinevas valdkonnas tõlkimise harjutus, mulle antakse tagasisidet ja makstakse pealegi, kui nii võtta, siis polegi enam väga halb diil. Ja olgem ausad, see oli vahelduse mõttes päris huvitav.

(Kuigi minus tekib küsimus: kust võtavad tõlkebürood selliste honoraride juures oma püsitõlkijaid? Või kuidas need püsitõlkijad ära elavad? Lasevad üle jala ja mahutavad tänu sellele rohkem lehekülgi ühte päeva? Või olen mina eriliselt aeglane? Või teeb normaalne tõlkija päriselt kaheksatunniseid tööpäevi? Ärge naerge midagi, ma mõtlen selle all reaalselt 8 tundi töötamist, mida kontoritööl käivad inimesed netis tööajal toimuvate vaidluste elavuse põhjal otsustades naljalt kunagi ei tee. Või lihtsalt ei ole tüüpiline tõlkebüroo tekst nii raske? Õigus jah, ma olen kunagi teinud ka selliseid kodumasinatöid, mis lähevad lupsti ja lupsti, kümme lehekülge päevas.)

Igatahes vedasin ma selle käigus koju kuus meditsiinisõnastikku ja avastasin õige varsti, et kasutan peamiselt kahte, natuke kolmandat ka.

Niisiis, need kaks päriselt kasulikku sõnastikku olid Antti Hervose, Walter Niendstedti ja Georg Loogna “Ladina-eesti ja eesti-ladina meditsiinisõnastik” ning Tiina Kukkese “Õendussõnastik”.

Natuke tolku oli ka Laine Trapido “Meditsiiniterminite lühenditest”, aga ühestki muust medsõnastikust ma enam midagi kasulikku ei leidnud, ennem sain infot juba vanast heast “Võõrsõnade leksikonist”, aga põhiliselt muidugi katse-eksituse meetodil guugeldades. Väga hullusti vist ei läinud, vaatasin, et meditsiiniharidusega toimetaja ei olnud peaaegu midagi muutnud.

Ja see oligi tänane arvustus.

Et see postitus oleks tõeliselt eklektiline, märgin siia üles ühe naljaka unenäomomendi, enne kui meelest läheb.

Kuidas see olukord algas, ma enam ei mäletagi, igatahes tekkis mingis muinas- ja/või seiklusjutulises soustis olukord, kus mind ohustas keegi koletis või muidupahalane ja üks ilus kangelane haaras mul ühe käega ümbert kinni ja ähvardas teise käega koletist pistodaga. Igati žanrikohaselt.

Mina ühest küljest nautisin olukorda, teisest küljest heitsin olukorrale kerge iroonilise muigega kõrvalpilgu (“hah, kui vaimustavalt STIILIPUHAS!”).

Ja siis hakkasin järsku tundma üha tugevnevat peeruhäda.

Mis mõistagi polnud enam üldse stiilipuhas, sest sellistes ülevates teostes, kus kangelased oma keha ja pistodaga daame koletiste eest kaitsevad, ei esine tegelastel mingeid kehagaase ega isegi mitte -vedelikke peale vere ja pisarate, äärmisel juhul higi.

Mispeale mul tikkus ka kange naer peale ja ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki peaks siis ise kirjutama sellise raamatu, kus on korraga koos nii ülevad kangelasteod kui ka eritavad kehad.

Kahjuks ärkasin ma seejärel kohe üles.