Parlanks

detsember 17, 2017

Bauskasse sõites mõtlesin, mis luksuslik elu küll ajaloolisega tantsuga kaasas käib – kujutasin ette, kuidas mainin möödaminnes: “Ah, ööbisime lossis, nagu tavaliselt,” ja see kõik oleks täiesti tõsi. Lossis, linaste linade vahel, eesriietega voodis. Õhtul peame pidu ja joome veini!

Ja kontsert oli kah väga huvitav: tuleb välja, et Bauska Ilonal on väga hea oskus: kuidas lihtsast materjalist (no ütleme, et mingi renessansiaegne “Kes aias”) veenev vaatemäng teha. Seda, et branle double võib ka huvitav vaadata olla, peab nägema, et uskuda. Üldse oli see kõik nii hea, et ma olin valmis mööda vaatama sellest, et mõni 15. sajandi lõpu tants läks 16. sajandi lõpu riietes. Ja teisest küljest näitab see, et ma 15. sajandi tantsus valedest riietest hoolimata 15. sajandi ära tundsin, et eri aegade stiil tuli tantsust endast hästi ilmsiks. (Niisiis vastand ühele suvel nähtud Vene trupile, kes vahetas küll hoolega riideid, aga ise tegid nad praktiliselt sama asja – “hästi ilusaid liigutusi”, olenemata sellest, kas seljas on keskaja ürbid või barokk-teatrikostüüm.)

Bauska lossis seal eesriietega voodis mõtlesin aga keset ööd, mis loll aju mul küll on, kes arvab, et kui ma eelmisel ööl olen kaks tundi maganud, tähendab see, et mind tuleb ka sel ööl kaks tundi pärast uinumist jälle üles äratada. Ja ei lasknud mind uuesti magama jääda, enne kui ma olin kümme korda kord vetsus, kord vett joomas käinud, läbi lugenud kaasavõetud raamatu ja kõik toas vedelevad reklaambrošüürid, kassatšekkideni päris veel ei laskunud.

Seesama aju arvas ka järgmisel öösel – selleks ajaks oli mul kahe ööpäeva peale kõva seitse-kaheksa unetundi ära tulnud – sealjuures õhtul korralik tantsutrenn ära tehtud – ja too seitse-kaheksagi unetundi tänu trennijärgsele uinakule – et kui ma kell kaks ära kukun, siis see on lihtsalt järgmine uinak, kell viis ärkame jälle üles ja jookseme reipa kisaga suplema või midagi sarnast.

Et lugu jälle positiivse poole peale kallutada, räägime nüüd vahepeal Rõngu unelmate pagariärist – mul on korduv unenägu, kus ma olen lõpmata külluslikus kohvikus, mis on täis maitsvaid saiu ja lehetainapirukaid, ja võin valida, mida tahan. Vot seal Rõngus on kah selline pagariäri – vitriinitäis kaalusaiu, -küpsiseid ja -maiustusi, kulinaaria veel sinna otsa, selle ees kastirida juba kaalutud kookide, keekside, leiva- ja saiapätsidega, selle ees omakorda riiul veel järgmiste leiva- ja saiapätsidega. Ruumi seal vahel nii vähe, et üks inimene mahub külg ees läbi, inimesed annavad üksteisele teed ja juhendavad sõbralikult, mis leib mis sorti on. Ma läksin seal väikest viisi lolliks ja tulin koju kahe pätsi leiva, nelja saiakese ja lahmaka õunakoogitükiga, ja nüüd aina mõtlen, oleks neil Tartuski firmapood. Oleks neil Tartuski firmapood. Midagi pakuvad nad ka tavalistes toidupoodides, aga see pole kaugeltki see!

*

Ärkasin järgmisel päeval üles (vaevaliselt) ja hakkasin ärevaid uudiseid saama.

[Toimetasin siit tagantjärgi ühe jupi välja, tundus, et olin ebadiskreetne, vabandust, kui kellestki segadust tekitasin.]

Nimelt sain pereõe käest teada hea uudise ja halva uudise. Hea: et arst on mulle tegelikult juba kolm nädalat tagasi saatekirja kirjutanud, lihtsalt mulle unustas öelda. Halb: et mu vereproov ütles järelikult, et mind ON vaja endokrinoloogi juurde saata.

Järgmiseks tuli sama asja kohta veel hea uudis: et ma saan kohe homseks aja (soovitus teistele ka: ärge piirduge eriarsti aega otsides ainult ühe kliinikuga). Ja eriarstilt endalt kõigepealt halb uudis: et mu kilpnääre möllab – ja hea uudis: “väga hea, et see kohe selgus”.

Tema ankeedile vastates polnud küll tunnet, et “kohe” – pooled küsimused olid sellised, et “oot, see on sümptom või? mul on eluaeg niiviisi olnud!” Ja mitme asja järgi, mida ta isegi ei küsinud, aga mida ma ise lugesin, kahtlustangi, et see võis mul juba õige noorelt olla. Ma olen eluaeg olnud: halb magaja; kõhuvalutaja; ärevil; ja ainevahetuse mõttes toiduraiskaja. KL pakkus puhtalt mu iseloomu pealt juba kakskümmend aastat tagasi, et järsku on mul selline kuri kilpnääre (“seda sa sööd neid õunasüdameid kogu aeg ära” (õunaseemnetes on joodi)), tookord rehmasin käega, aga vat mis nüüd välja tuli.

Aga selles mõttes ilmselt tõesti vara, et arst näikse arvavat, et selle peaks rohtu süües korda saama. Mis võib küll olla huvitav kogemus: kuna selle ravimiga käib tavaliselt kaasas kaalutõus, siis tuleb mul võib-olla esimest korda elus hakata toidupaki pealt kaloreid lugema.

Hea uudis on see, et kompulsiivse lugejana ei ole mul seda keeruline teha.

Peaks nüüd sellele kursaõele tänu avaldama, kes mind arsti juurde kamandas, kui me temaga oma tervisest lobisesime, nagu me tuttavatega viimasel ajal ikka teeme, mida edasi, seda sagedamini. Ei tea jah, millest see küll tuleb.

*

No ja üleüldse on viimasel ajal nii, et heale tuleb halb otsa ja halvale hea. Näiteks on halb, et mul on raha kole otsas. Aga hea on see, et uue lepinguga õnnestus honorari 3 euro võrra per lehekülg kergitada, nii et millalgi tulevikus läheb sama töökoguse juures rahaga kergemaks.

*

Et ühemõtteliselt positiivsel noodil lõpetada: alles tegi VVN mulle laheda kingituse, nüüd kirjutas Ilona Bauskast, et tahab mulle üllatuse saata. Olen väga põnevil.

Advertisements

Muusikat pimedasse novembrisse

detsember 1, 2017

Ma ei tea tegelikult, kas keegi videolinkidel klikib – ma ise teen seda haruharva – aga panen siiski siia üles lingi ühele kontserdile, mille otsa ma juutuubis juhtumisi komistasin (link on kontserdi algusele, ta tuleb seal kuues jaos). Mulle mõjus see töötegemise mõttes väga kasulikult – ei saanud töö tagant ära tulla, sest kontsert oli vaja lõpuni kuulata. Ja huvitaval kombel mitte ei seganud tööd (nagu muusika tavaliselt), vaid hoidis mind hoopis tüdinemast.

Kui ma paar postitust tagasi kirjutasin, mis kirjandus on mu kodu, siis see on ehk minu muusikalise kodu näide: ma sattusin mõjutatavas vanuses palju hilisrenessanssi ja varabarokki kuulama ja see vajutas mulle oma pitseri. Ja see kontsert on just see materjal, eriti Kapsberger.

Või on asi selles, et varabarokne lootus läbi pessimismi või melanhoolne optimism lihtsalt passib praegusesse pimedasse aastaaega. Andku ta jõudu veel kellelegi.

Sümpaatne bänd on ka.
———————————————————————–
PS: detsembris võib muidugi samuti kuulata. Ma olen neid inimesi, kellel algab uus päev pärast magamaminekut-magamist-ülesärkamist, nii et mul oli 1. detsembril kl 1-2 paiku veel viimane november. Vabandage eksitamast.

… ja võõrsil

november 24, 2017

Sai just meenutatud, kus ma olen kodus.

Täna oli keegi mu blogisse blogipuust tulnud, vaatasin, mis seal veel on, sattusin Õhtulehe filmiblogi PÖFFi-artiklisse ja tundsin end kohe võõramaalasena.

Kohe esimese lausega: “Teate küll neid tüüpilisi filmiarvustusi – kasutatakse sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib.”

OK, “diskursus” ja “narratiiv” on sõnad, mis tulevad peaaasjalikult ette kirjandusteoorias, vahel ka ühiskonnateadustes, erialažargoon, sellisena vahel kuritarvitatud, mujal ei lähe tingimata vaja. Aga mis mõttes keegi peaks sõnaraamatust otsima “fragmentaarset”, “efemeerset” või “metafoori”? okei, viimane on küll kirjandusteaduse termin, aga seda õpiti ju põhikoolis.

Aga selle mõtte peale meenus kohe päris põhikool: kuidas me õppisime prantsuse keeles uue verbi “négliger”, mis tähendab “hooletusse jätma”. Sellest tuletis “négligé” ‘hooletusse jäetud’.

Mispeale mina kommenteerisin, et ah nii, täitsa loogiline – kui inimesel on negližee seljas, on ta lohakil, end hooletusse jätnud. Hea on uus sõna kohe tuttavate sõnade külge kleepida.

Mispeale klassiõde* nõudis nördinult: “Miks sa selliseid sõnu tead nagu mingi “negližee”?”

Mispeale mina tegin kök-kök ja möm-möm, sest kust mina tean, miks ma tean. Esimest korda elus kuulsin, et see võiks mingi imesõna olla, mida normaalne inimene ei tea. Mina olin arvanud, et teen tähelepaneku, mis tekitab ahaa-elamuse kõigil, kes selle peale juba ise ei tulnud.

Õhtuleht ja põhikool muidugi, võiks öelda. Mida ma üldse ootasin. Aga teisest küljest, kui me eeldame, et normaalne inimene ei tea pooli sõnu, kas sellest isetäituv ennustus ei saa? paljukest neid vastuvoolu ujujaid ikka on.

(Meenus veel, et Morgie oleks nagu kunagi postituse teinud sõnadest, mida tänapäeva noored või lapsed ei teadvat – üks selline sõna oli kindlasti “tupruma”. Aga ei leia, tee või tina. Leidsin ainult Indigoaalase blogis arutamise “ülla”, “alluva”, “veendumise” ja “vooruse” teemal.)

*

Sõnamoodidest veel. KL rääkis, kuidas ta kuulas pealt eri põlvkondade vestlust.

Laps: See on mul uhiuus!
Kasvataja: Ahah, tutikas, jah?
Laps: Eiiii! UHIUUS!

Ei ole midagi vanamoelisemat kui vananenud släng.

—————————————————————————————————-
* Sama klassiõde, kes eri õppeainetes regulaarselt küsis: “Milleks meil seda TARVIS on?”

Kus on kodu koht

november 23, 2017

Juutuub soovitas mulle muusikat, ma ei teinud ühtegi videot lahti, aga ühel keldi folgi soovitusel oli kitšine 19. sajandi muinasjutupilt peal ja sa juudas, kus mu hing kohe liigatas.

See ei klapi kuidagi sellega, mida ma teadlikult esteetiliseks pean, aga kõhutunde ja seljaaju tasemel töötab 19. sajandi või belle époque’i sentiment minu peal alati ja paneb igatsema.

Ja sama aja eneseteadlik huumor (nagu “Kolm meest paadis”) tundub vahetult naljakas, ilma et ma peaks seda endale tõlkima. Täpsemalt: see tundub naljakas mu täiskasvanud minale. Vähem reflekteeriva lapsminu jaoks oli sama vahetult naljakas Sancho Panza loopimine ja see, kuidas Falstaff pesukorviga jõkke visati. Kahju, et ma Molière’i eelteismelisena ei avastanud – ilmselt oleks naljad stiilis “sülitage maha ja astuge sinna sisse. See on arsti korraldus,” mulle siis täpselt parajad olnud; hiljem olen õppinud teda armastama, aga see juhtus alles siis, kui temaga teatri kaudu kokku puutusin – esimene kontakt oli teismeeas ja siis kirtsutasin ma nina, et hnhhh, fulgaarne.

Praegused kihistused: mõistus, mis vaimustub Queneaust, “Tristram Shandyst”, “Fatalist Jacques’ist” ja “Raevunud Orlandost”; tunded, mis liigatavad vaarvanemate aegse sentimendi ja hilisemategi muinasjutuliste lugude peale (varsti saab “Sõrmuste isandast” minu jaoks see, mis oli “Robinson Crusoe” vana Betteredge’i jaoks); ja siis on veel mu kultuurimeele lapsepõlvekodu Shakespeare. Shakespeare on turvatsoon, kodu, kuhu pugeda puhkama, kui ma olen liiga väsinud, just nagu piilupart Donaldi loodki.

(Nii laia labidaga lüües, eks ole. Tegelikult tuleb meelde küll, et isegi siis, kui ma lugesin “Orlandot” kogu aeg selle pilguga, et kuidas seda lavastada, tõi mõni koht ometi pisarad silma, ei ole ta ainult mõistusele, ei ole.

Ja kui siit peaks nüüd jääma eksitav mulje, et mulle meeldib kõik, mis on paar-kolm-nelisada aastat vana, siis Voltaire jätab mu tõtt-öelda ikka külmaks mis külmaks; kui ma pean mõne valgustaja võtma, siis iga kell ennem Diderot.)

(Ja nüüd järelmõttena kaalun, et äkki peaks oma turvatsooni hulka ka Edith Hamiltoni “Antiikmütoloogia” arvama, kõigi selle veretööde ja verepilastustega.)

(Ja veel – kuidas ma võisin unustada Jane Austeni? ainult seepärast vist, et teda ei lugenud ma lapsena. Aga niipea, kui lugesin, muutus ta samavõrd koduks nagu Shakespeare – ja nagu Shakespeare, ei valmista temagi samas mu mõistusele piinlikkust.)

Solarisel

oktoober 31, 2017

Mul on hea diskreetne, digitaalne mälu; pideva, analoogse peale mitte. Tähendab, mul jäävad meelde sõnad ja numbrid, need moodustavad peas mustreid ja võrgustikke, iisi. Ma mäletan ajast, mil mul mobiili ei olnud, endiselt A., oma ema, U., KL ja ep. mobiilinumbrit pluss mitut lauakat. Aga kuhugi vähekäidud kohta ilma aadressita teist korda niisama lihtsalt pääseda on võimatu.

Kui ma elasin KL pool ja me käisime igal pool koos, hämmastas mind kogu aeg, kuidas ta lihtsalt oskab. “Ma olen seal ju käinud,” ütles ta enda õigustuseks. Ja siis, nagu mina ei oleks. Ma imestasin selle peale samamoodi, nagu ep. imestab, kui ma tean peast lõikude kaupa teksti, mida sai viimati loetud kakskümmend aastat tagasi.

Nii on ruumiline maailm mul ujuv ja muutlik nähtus, muidu on kõik üks voogav sigrimigri, aga aeg-ajalt vormuvad sealt kindlad struktuurid välja. Merest või udust kerkivad üheks ööks majad ja korterid, järgmiseks ööks on kadunud. Võib-olla on nad seal kuskil alles, aga kuidas neile jälle pihta saada?

Mitte et neist kohtadest mälestusi ei oleks, on küll. Seal kohas, kus ma metsas magasin, pruuskas hommikul hirv ja mul oli vähe süüa. Seal kohas, kus ma majast välja tulin, sadas uduvihma, seisis vaat sellise nurga all kaks autot ja maja ees tegid noorukid suitsu; ei olnud tegelikult külm, aga ma külmetasin, sest olin vähe maganud; hommikusöögiks olin söönud näkileiba toorjuustuga; tundsin oma riietel õrnalt nende armsate kasside kusehaisu, kelle liivakast esikus oli. Kui mul õnnestub need asjaolud uuesti kokku ajada, pääsen kindlasti ka sinna majja tagasi.

Võib-olla piisab vähemastki. Näiteks on mul õrn lootus, et Tartust Kivi tänavalt pääseb otse Pärnu Supeluse tänavale, kui õigesti astuda, sest mõlemad on kaskedest palistatud ja lilled lõhnasid ükskord öösel niimoodi. Korra paistis Turu tänava otsas tumelilla pilvemüür, “Tatra mäed,” mõtlesin ma. Oleks ma kindlameelsem olnud, oleks ma kindlasti tänava otsas kevadisse Slovakkiasse pääsenud. Usku oli vähevõitu. Sellised ei saa Narniasse ka.

Aadressidega kohad on teine asi, neil on numbrid ja tähed, need langevad kenasti mu peas olevasse võrgustikku: klakk-klakk-klakk. Kõik on lihtne, kõik on selge, ma praktiliselt näen neid. Need õieti ei asugi selles voogavas maailmas. Kui ma just ei otsusta mälu järgi kohale minna – sest tõsi ta on, üleeile kogesin U. poole minnes õige mitteeukleidilist tänavavõrgustikku, paralleelsed sirged käisid, nagu süda lustis, niuh ja näuh, siuh ja säuh, põigiti ja pikuti.

On ka kolmandat sorti kohti: need haruldased paigad, kuhu ma oskan aadressitagi minna, nendega hoiab mind koos mingi maagiline nabanöör, sest ausõna, ma ei mõtle, kuidas ma koju lähen, jalad ise viivad. Koju; KL koju; ep. koju; peahoonde; Jakobi mäele.

Ega maagilist sidetki päris uskuda saa: mul on elus mitu kohta, kuhu jalad viiks ikka, aga koht ise on haihtunud või lukustub minu ees, seal elavad võõrad inimesed, justkui seal ei olekski minu kodud, mu sõprade kodud, mu vanaema suvila ja Sophoklese kohvik. Seal õnnestub vahel käia küll, aga ainult unes. Uutele elanikele ei tohi ka siis vahele jääda, no mida ma neile ütleks.

Pollyanna paneb kollile nime

september 27, 2017

Mul hakkab juba huvitav, kas kuskil tuleb ka see piir ette, mille juures ma enam ei rõõmusta, et mul on just vat see-ja-see haigus. Mitte kõik need teised, mille ma arstiteaduse entsüklopeediat lugedes endal diagnoosisin. Õigemini – korraga kõik need teised pluss vat see-ja-see haigus, mida kõiki peab ravima isemoodi ja hea veel, kui nende ravi üksteisele vastu ei käi (nagunii käib).

Eelmine kord rõõmustasin artroosi üle; esmaba tulin rõõmsalt koju: “Mul on vöötohatis!”

Võib-olla mängib siin rolli see, et kui see on ka teoorias rõve valus haigus, siis mul piirdub ta kõigest rõvedaga – näeb natuke kole välja, kipitab natuke, aga laseb end suur osa ajast ära unustada. Ja ma saan rohtu võtta ja ennast arstida!

Kui oli veel nädalavahetus ja ma pidin internetiga leppima, siis sain ma karta korraga vöötohatist. JA histamiinitalumatust. JA igasuguseid allergiaid. JA kõikvõimalikke sise- ja välisparasiite.

Ja nüüd saan ma rohtu võtta ja ennast arstida. See on ikka maru hea variant võrreldes igasuguste allergiate ja talumatustega, mille puhul just nimelt ei tohi seda või teist süüa või sisse hingata või katsuda. See, et mul TULEB midagi sisse süüa, tundub palju kergem sellest, kui järsku enam EI TOHI pooli asju süüa, kuni tundub, et ohutuid toite ei ole enam alles jäänudki. Enda heaks midagi teha on palju käegakatsutavam kui tegemata jätta.

Ja pealegi, mis ma siis kõige selle kohupiima, kreeka jogurti ja toreda haisva Läti juustuga pihta oleks hakanud, mis ma külmkappi muretsenud olin?

Põhjuseta tulemused

september 25, 2017

Kas kellelgi on veel nii? Et on selline nutujärgne kergendatud, puhastunud, värske tunne – ja ma mõtlen “näedsa, kui hästi nutmine seekord mõjus,” ja järgmisel hetkel tuleb meelde, et odot, ma ei nutnud ju.

Kuidas mulle tundub

juuni 22, 2017

Süvenedes ei saa tõhus olla: et palju asju ära teha, tuleks mööda pealispinda libiseda, siuh siit, säuh sealt. (Lihtne näide: riidekapi koristamine. Veel lihtsam näide: raamaturiiuli koristamine. Ma teen ikka selle vea, et vaatan raamatute sisse.)

*

Loen aeg-ajalt väga väga n. blogist, kui tähtis on olla vajalik, ja mul on hoopis vastupidine tunne, ja võimalik, et mul on vastupidine tunne olnud väga kaua aega: miks ma muidu nooremast peast suhtefoobik olin? niipea, kui keegi mind vajama hakkas, leidsin end kiiresti tagurdamast. Niipea, kui tunnen enda suunas palju vajadusi, tulevad fantaasiad enda ärapeitmisest. Lähen istun põõsasse ja häält ei tee. Mul on ID-kaart taskus, piir ei ole kaugel. Telefon tuleb maha jätta või vähemalt kõnekaart välja võtta, siis ei saa keegi mind üles leida. Lähen riidekappi magama.

See on üks põhjus, miks ma ei taha tõlketööst loobuda ja ainult gunsti teha, isegi kui ma saaks seda endale lubada: rangelt võttes on mind ka neil vaja, kes mind tõlkima tahavad, aga nende vajamine on vähem intensiivne ja ükskõiksem, vähem isiklik ja väga kitsas: tegelikult sobib neile kes iganes, kes sama töö ära teeks, ja küllap nad hädaga leiavad ka.

Kui ma ise teisi vajan, on palju lõbusam, vaadaku ise, kuidas nad selle üle elavad.

Eks ma ole hõisanud, kui turvaliselt ehitatud isud mul on – magusat liialt süüa ei saa: paar kommi ja ei taha mitu päeva magusat nähagi; päris purju juua ei saa, joon klaasi või kaks ja äkitselt hakkab alkoholi maitse vastu ja tuleb hoopis õudne isu vett kaanida; vahukoort pole üksi süües mõtet poolt pakkigi teha, lõpp ajab ikka iiveldama. Mõttejõuga end vaos hoidma ei pea, isud hoiavad ise.

Aga vahel on see nii tüütu! Naudin oma esimest kohvi, heal juhul teistki, aga kolmas enam sisse ei läheks, ei oleks hea, ei ärataks isu. Kohvijoomine on suur mõnu, aga või ma saan seda siis igal hetkel mõnuleda!

Või siis alkoholiga – mulle meeldib, kuidas ta mulle mõjub, aga seda mõju ei ole eriti võimalik kogeda, kui ma olen teda juhtumisi liiga hiljuti juba kogenud. Võtsin täna väljas kohvi kõrvale klaasikese likööri; pärast, tükk aega hiljem, tegin kodus salati, kuhu kõrvale oleks valge vein sobinud, ja mul OLI valget veini – aga ei saa juua, sest kõht, nina, keel ja üldse kogu organism ütleb “tänane joomine on juba joodud.” Teinekord järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval, pealtnäha asja eest, teist taga, sest mul ei käi sellist pohmelli, millest teised räägivad. Ei mingeid koledaid nähtusid, selle poolest oleks lausa tore joodikuks hakata, aga sunnik ei maitse muidu kui ainult natuke ja piisavalt harva. Justkui mingi sõralise organism, mitte primaadi oma. Pean hoolega vaatama, kuhu ma oma kohvitassi või veiniklaasi ajastan: paigutan valesse, tähelepanematusse hetke ja olengi mõnu asja eest, teist taga ära raisanud, pärast oleks jälle tähelepanu, aga pole talle seda mõnu pakkuda.

Tervislik, turvaline, odav pidada pealegi. Ent mis mõnud saamata jäävad!

————————————————————————————————-
(ja kas mind ähvardab, et rõõmusid tuua ei saa ega kaua mul ela laulud*?)

Hüdra

aprill 19, 2017

Kuidas, kuidas, kuidas on minuga juhtunud see, et ühtäkki avastan ma end impressaario ja produtsendi rollist?

Ma ei ole üritanud sinna saada. Ma pole tahtnud sinna saada. Ma olen tahtnud ja tahan tantsutekste uurida, lasta endal mõtetel pähe tulla, proovida järele, kas need mõtted saavad lihaks; õpetada inimestele ja avastada, mis päriselt töötab ja mis mitte; vahel panna isegi sidusamaid lavastusi kokku, luua väikesi maailmu oma peopesal ja avastada, et need töötavad isegi siis, kui nad on mu peopesast välja kasvanud. Kirjutada lautotabulatuure tavalisteks nootideks lahti, otsida tantsu juurde uut muusikat. Ise tantsida, ise õppida, tunda surinat, mis tekib ajudes, kui ma pean korraga koordineerima oma käsi, jalgu, liikuma mööda mustrit, suhtlema partneriga ja sealjuures sundimatu välja nägema. Vahetevahel laulda. Vahel tantsida ja laulda korraga ja kadestada Catherine Zeta-Jonesi kopsumahtu. Kasvõi kastanjette mängida (jumalukene, see on vist kõige raskem koordinatsiooniülesanne, mida ma elus lahendanud olen). Tõlkida, olgu või värsse, olgu või nii, et neid peab laulda saama.

Ma ei ole otsinud võimalust kirjutada iga päev kümneid meile, teha telefonikõnesid, mida aeg-ajalt ei võeta vastugi, ühitada eri inimeste vastukäivaid plaane ja ettekujutusi, lepitada omavahel suuri isiksusi, võluda kuskilt välja raha ja kõikvõimalikke muid ressursse. Kõike seda ma parema meelega väldiks. Isegi kui mul tuleb vahel hästi välja*.

Häda on selles, et see ei paku mulle tegevusena mingit rahuldust. Ainus rahuldus, mida sellest saab, on tulemuserahuldus, uhkustunne raskuste ületamisest, taotine suurushullustus “ma suudan kõike lahendada ja mulle pole miski võimatu.”

Aga see on rahuldus, mille üle rõõmustaks tulemusele orienteeritud inimene, ja ma ei ole kunagi eriti tulemuste peale lennanud. Ma tahan teha asju sellepärast, et ma tahan neid teha, mitte sellepärast, et ma tahaks nad ära teha.

Ära tegemine juba kõlabki nagu “kaela pealt ära” ja on ju teada, kuidas sellega on – raiud ühe pea kaela pealt ära, kasvab kümme uut asemele. Kui ette ei vaata, jäädki raiuma ja mõtled: kuidas minust, veendunud töövastasest, küll professionaalne pearaiuja sai, kui ma tahtsin ometi kõigest vaikselt oma aeda harida.

———————————————————————————
* Ja olgem ausad, vaevalt see mul enamasti nii üle mõistuse hästi välja tulebki. Mul pole millegagi võrrelda, sest kõrval ei tegele keegi täpselt samade asjadega, aga tõenäoliselt tuleb mul see välja parajal “käib kah” tasemel, mitte enamat. Ma ei usu, et ma oleks ülikompetentne asjaajaja. Ma arvan, et on inimesi, kes on selle peale palju paremad.