Käisin umbes kuu aega tagasi korra arsti juures ja sain maskikandmise kogemuse kätte. Mulle pakkus see ootamatut naudingut, mis siis, et palav, ma muutusin seal maski taga lausa eufooriliseks – kuigi oma rolli võis mängida ka magamatus, arsti juurde peab ju imelikul kellaajal minema -, silmad lõid särama, lausa sedavõrd, et röntgenoloog hindas mind tükk maad nooremaks ja seletas ise: “Teil on noore inimese silmad” (kõigi magamatussiniste silmaalustega!). Nautisin, et saan ringi käia, ringi vaadata ja keegi ei näe, mis nägu ma olen. Teised, keda ma vaatasin, olid muidugi sama maskeeritud, aga sellega, et ma teiste nägusid ei näe, olen ma harjunud, selle nimi on tavaelu. Nüüd oli seis lihtsalt võrdsem.

Nähtamatusele kõige lähem olek, mida ma kogenud olen. Ei tea, kas peaks enda kohta mingeid järeldusi tegema.

Mul oli ka koroona-distantsist raske ümber harjuda, palju raskem kui distantseeruma hakata, võib-olla samal põhjusel: distantseeritud elu tähendas, et vaatan maailma eemalt, läbi ekraani, ise nähtamatuks jäädes, välja arvatud need harvad korrad, mil ma veebikaamera sisse lülitan või ep-ga koera jalutan. Uuesti tavaelu alustades ei saanud ma enam kuidagi aru, kuidas ma enne jaksasin igal pool käia, kõike teha ja kõigiga suhelda. Kusjuures ma ei alustanud üldse kõike korraga, ainult pooles vinnas.

Aga võib-olla oli süüdi see, et koroona-ajal harjusin töid vastu võtma selle arvestusega, et mul pole vaja kuskil käia, ja pärast ei osanud kohe koguseid vähendada.

*

Frieda kirjutas, et 30% hapukoort enam ei leia. Mina olen praeguseks juba kolme eri keti poest otsinud tortelliine ja mida pole, seda pole. Vanasti olid nad küll kallivõitu, aga täitsa tavaline makaronisort. Või kui teistpidi vaadata, siis üks võõrapärasem pelmeenisort, rõngakujulised pelmeenid.

*

Jaanilaupäev oli meil selline vaikne ja viisakas vanainimeste oma – veetsime õhtupooliku kutsuga jõe ääres ja jõe sees, vesi oli mahe, pärast jõime Ep. ja Haldjaga verandal õlut, A. tegi vanas pesumasina trumlis natuke hõõguvaid süsa, et me saaks vorsti sussutada. Järgmisel päeval oli mul kahest õhtul söödud grillvorstist kohutav lihasöömise pohmakas, õigust öelda hakkas juba õhtul raske tunne. Õllest ei saanud olla, õlu oli alkovaba. Mu organism on varemgi vahel märku andnud, et liha ei ole ikka õige toiduaine, liha on maitseaine. Kanale ja kalale teeb (esialgu?) erandi.

Teine söögitähelepanek: olles maitsnud trühvliõli, trühvliäädikat (täpsemalt crema di balsamico‘t) ja trühvliga määrdejuustu, hakkan nüüd trühvliga vorsti näkitsedes jõudma järeldusele, et mulle vist trühvlid ei maitse. Päris kindel veel pole ja veel vähem kindel on see, et see ei muutu, järsku on see üks neid õpitavaid naudinguid, ega ka õlu mulle kohe ei maitsnud. Võimalik ju, et häda on lihtsalt vorstis – määrdejuustust tegelikult paha mälestust ei jäänud (aga seal oli mingit eristuvat maitset üldse vähe); äädikast jäi vänge mälestus, aga balsamico-kontsentraat oleks ka üksi vänge. Ja õli oli tegelikult päris hea (aga seal ei pruukinud päris trühvlit ollagi, järsku oli ainult essents). Ootame ja vaatame, esialgu tundub söömise jaoks kuidagi liiga lillelõhnaline (ütlen mina, kes ma joon vahel meeleldi lavendliteed, nõustun sööma roosisiirupit ja roosikomme).

*

Kui juba roosidest juttu tuli: sügisel lõikamata jäänud roos on kasvanud inimesekõrguseks – täna oleksin saanud lausa pilti teha roosist ja (täiskasvanud) inimesest, kellel ta on üle pea, minust jääb paar sentimeetrit veel maha – ja kasvatanud hulgaliselt õienuppusid, millest seitse tükki on nüüd äkiste lahti läinud ja vihmamärjaks saades selle roosipuu peaaegu külili kaalunud. Panin talle esialgu ühe reha toeks, see oli esimene toikakujuline asi, mis mulle kätte sattus. Aga mõne lehe kallale on tulnud elukad, kes on vist roositirdid, nähtavasti sooja talve kõrvalmõju. Ma loobin neid kohvipaksuga, kui Coca-Cola Zero pidavat satikate vastu aitama, siis kohvipaks võiks ju ka.

*

Vanasti olin ma suht stiilipuhta pirnikujulise kehaehitusega. Või siis vetsuukse-naiskolmnurga kehaehitusega. Nüüd keskeas oleks lisandunud rasvkude nagu peamiselt rinnapartiisse kolinud; see nali on juba paar aastat kestnud ja ma pole ikka veel õppinud riides käima (kohe meenub kunagise riietumismeemi küsimus “kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?”, ikka, ikka, nagu ma varemgi kirjutanud olen, seekord küll teises võtmes). Eriti leitsakuga, kui ei saa kanda nii tihedaid materjale, mis kataks kõike küllalt siivsalt ka siis, kui on, khm, esileulatuvatel kohtadel tihedalt vastas.

Suure büsti ja väikese kondiga on palaval ajal pmst kaks moevalikut: kas ma näen välja nagu telk või nagu porno. Rinnaümbermõõt ise ei olegi nii massiivne (absoluutväärtuses, tähendab), aga mul on erakordselt kitsas selg, EV on paar korda mulle kostüümi tehes väljalõikamise etapis kahtlustanud, et on valesti lõiganud, sest inimesel ei saa nii väike selg olla, mis tähendab, et need lastenumbrid, mis mulle õlgadest parajad on, ei. taha. eest. kinni nööpuda ja nööpideta mudelid ei mahu lihtsalt ümber või venivad eest imelikult välja (ja ronivad kõhu pealt üles, sest rind hakkab nii selja- kui ka kõhuosa kangast varastama) – kui just ei ole parasjagu suurt dekolteed, mis annab avarust ja lahendab osa mahtumisprobleemi ära. Aga siis, njah, juhtub nii.

(Nagu võite aru saada, hakkab see büstika tüdruku pildisari mind üha rohkem kõnetama – vt ka sportrinnahoidja kohta; või talveriiete kohta. Ja seda olen ma reaalselt teinud! Totter näeb välja küll, aga mõnikord on mugavasti bussi peale jõudmine olulisem. Trepist käies ka, kui keegi ei näe (kui näevad, siis ma parem lähen hästi aeglaselt.))

Päris paljalt on kõik normaalne, aga kodust väljas tuleks niiviisi pahandusi (nüüd jaheda ilmaga võib küll vahel sedagi endale lubada, nt öösel ujudes – vee ääres käib nüüd vähem rahvast, ei pea kartma, et keegi ühe või kahe palja naise peale politsei kutsub. Vesi on ka pärast neid äikesevihmu soojem kui õhk.)

Sellise uue figuuriga (ikka uus, kui pole veel kümmet aastatki olnud!) tundub mulle ka, et keha ja nägu ei sobi enam kokku, sest näost olen ma ikka kondisevõitu, näo poolest tundub mulle endiselt, et ma näen meheriietega parem välja, ja eks rinnapartii saab ka edukalt õllekõhuks maskeerida, ainult et nägu ei ole õllekõhuga mehe, vaid hoopis kiitsakama poisi oma.

Üritasin A.-le oma muret selgitada:

– Vaata, mul on figuur nagu Sophie Lorenil. Ja see ei oleks iseenesest probleem. Sophie Lorenil on ka Sophie Loreni figuur ja väga hea näeb välja. Aga temal on sinna juurde ka Sophie Loreni nägu.

– Sinul on samamoodi.

– Ei ole! Mul ei ole Sophie Loreni nägu.

– Ei, vaata. Sophie Lorenil on Sophie Loreni keha ja sinna juurde Sophie Loreni nägu. Sul on sinu keha ja sinna juurde sinu nägu.

Räägi siis sellisega.

Täna lasi ta mulle teemaarenduseks või lohutuseks sellist lüürilist laulukest, mis paistab olevat ka selle bändi kuulsaim, kui mitte ainuke lugu.

*

Riigipea monumendi näol on Eesti rahvale kingitud järjekordne meemigeneraator. Mulle meenus vältimatu analoogia “Jutustada inimesi” raamatust, kus juba suhteliselt alguses märgiti muuseas ruumikoordinaadina Lasse Vejnerti pead linnaväljakul ja pikapeale tuli ka välja (SPOILER!), et see ei olnud kuju, tegemist oli hoopis liiga altruistliku inimesega, kes oli teisi armastades unustanud ennast armastada ning muutunud seepärast iseenda vastu allergiliseks, nii et tema kehaosad tuli voolikutega ühendada ja mööda linna üksteisest võimalikult kaugele paigutada. Mõistatan, kas Lugejakirja versioon oli sellest inspireeritud või tulevad suurvaimudele sarnased ideed sõltumatult.

Vaatan, mida päevateemadel kirjutatakse. Ma ei hakka pikemalt seletama, sest ma olen juba Rentsi ja Ritsiku pool (Tudengiraporti postituses on veel korralikum lingikogu) niigi laias kaares kägubloginud. Lihtsalt paar metatähelepanekut, mis ei haaku liiga kõvasti ühegi teise konkreetse all-lõimega.

Üks: blogide kommentaariumides ja A. veisbukiseinal on silma jäänud inimtüüp, kes mõtleb õiguse ja õigluse üle kahesüsteemselt. Kui kellelgi on karistusregistris juba kanne olemas, siis ei ole enam ülekohtune miski, mida temaga teha võidakse. Kui vahel mõni surma saab – vahel isegi mõni ilma registrikandeta, aga eksitus noh -, siis on see selline väike äpardus, metsa raiutakse, siis laastud lendavad, kahju küll, aga ega me ju nõrku jõustruktuure ei taha. Proportsionaalsus ja põhiõigused on pehmodele. Kõige eest üks karistus nimega Konks!

Kusjuures selliseid seisukohti kuuleb huvitaval kombel ka inimestelt, kes teises kontekstis ise lõbusasti meenutavad, kuidas on ise seda või teist eeskirja ja seadusepügalat rikkunud, ohohoo, vahvalt oleme elanud, mitte nagu mingid mömmid.

Tundub, mõtlen ma seda vaadates, et õigusriik või üleüldse abstraktne õigus ei rahulda inimesi emotsionaalselt. Tahaks, et vahvatel läheks hästi ja nõmedatel halvasti, iseküsimus, kuidas nüüd täpselt kiirel pealevaatamisel kindlaks teha, et kes on vahva ja kes nõme. Odoot…

Järgmiseks turgatab mul, et kas selline abstraktne õigus nüüd mind ennastki rahuldab. On mul alust leebivalt “inimestest” rääkida, kui olen minagi inimene, nagu välja tuleb? Põhiline vahe on lihtsalt selles, et ma eelistaks abstraktsest õigusest kõrvalekaldumist lahkemas suunas; kohtunik poetab pisara, andestab kodutule võipakivarguse ja suunab ta vangla asemel varjupaika ja muud sarnast (seda, et see oleks riigile odavam, räägin ma juba ettekäändeks, et endast peenemat muljet jätta, tunded on ju teadupärast nõmedad, välja arvatud viha, ja seda, et mitte ühtegi eetikat ei saa viimselt ratsionaalselt põhjendada, ignoreerime tuimalt).

A noh, see on see minu ettekujutus, et abstraktse õiguse üks oluline funktsioon ongi kaitsta
inimesi kellegi kätte koondunud võimu omavoli eest. Milleks see õigus muidu üldse? Võimule jõu juurdeandmisel ei näe nagu mõtet, võimul on nagunii loomuldasa kalduvus seda juurde hankida. Kas me teame ajaloost riike, kes oleks muutunud spontaanselt oma kodanike vastu nii lahkeks, et selle kätte ära lagunenud?

Teisel on nähtavasti jälle ettekujutus, et põhivoorus on tugevus (kui kenasti algriimiliselt kõlaks “Tugend ist tugevus”) ja õigus, see on selleks, et riik oleks tugev. Õigust võib muidu rikkuda küll, kui olla nii kõva, et vahele või vähemalt süüdi ei jää. Selline karmide meeste kallis maa.

See vana dilemma, kummad süsteemivead on hullemad: kas vasar, mis lajatab süütutele, või võrgusilmad, kust päris süüdlased läbi lipsavad. Ilma vigadeta süsteemi valikute hulgas ei ole, ärge lootkegi, maailm ei ole niiviisi tehtud.

(Päris maailmas saame nagunii mõlemaid vigu, küsimus on lihtsalt selles, kumbi rohkem.)

(Kõrvalteemal – kas keegi üllatub, et mul läheb mõte kuhugi vasakule uitama? – nii eetika tundelistest alustest kui ka selle vasara-võrgu dilemma üle on siin ennegi lobisemist olnud.)

***

Kaks: isikliku kogemuse tõendusväärtus. Hakkasin mõtlema oma isiklikele kogemustele ja tuli meelde, et ma olen nooremana sitahipina ringi hääletades kokku puutunud elukutseliste kriminaalidega (mõni hooples sellega konkreetselt ise, mõne teise puhul oletasin omaenda loodusvaatluste põhjal – korra oli näiteks tegelasel, kes oli oma rõivastuse saanud nähtavasti Vene maffia moenädalalt, piiri poole nii kiire, et Tartu-Valga maanteel on vaja 180ga sõita, aga noh, võib-olla on mul eelarvamused) ja selle kogemuse põhjal võiks ma öelda, et kurjategijate kui niisuguste halb maine on täitsa teenimatu, minuga olid nad küll väga toredad ja lahked, ma tundsin end nendega täiesti turvaliselt. Ja see ei ole ainult minu isiklik kogemus, teised hääletajad on sama juttu rääkinud. Need, kellega jamaks läks, olid tüüpiliselt ikka korralikud keskklassi pereisad (nii et mingist hetkest peale hakkasid mul häirekellad plärisema niipea, kui keegi ütles “minuga on sul turvaline, mul on kodus sinuvanune tütar”). No mis me sellest nüüd ilma ja inimeste kohta järeldama peaks.

Mu varaseim jõulumälestus on selline, kuidas sugulased on meile pühadeks külla tulnud, isa teeb jõuluvana (või ka ei teinud, äkki öeldi, et ta leidis ukse tagant koti kinkidega, aga igatahes tema jagas välja) ja annab pärast minu etteastet, millest ma midagi ei mäleta, mulle suure pikkade jalgadega karu.

Järgmiseks esitas oma salmi või laulu onutütar ja mina andsin seepeale karu enesestmõistetavalt talle, nähtavasti olin ma süsteemi kohta mingid järeldused teinud: loed salmi – karu läheb sinu kätte.

Kerime nüüd lähiminevikku. Hilja õhtul skaipis A. isa teiselt poolt maakera, et mulle õnne soovida. Mina võtsin õnnesoovid vastu; tema liikus telefoniga järgmisse tuppa, et ka A. ema saaks mulle lehvitada. Mina ootan, näen juba ekraanilt ämma, ootan, et ka heli pildile järele jõuaks ja niipea, kui ma tema tere ära kuulsin, soovisin rõõmsalt: “Palju õnne!”

Ja ei saanud enne millestki aru, kui A. mulle külge müksas ja ütles: “Kuule, sinul on ju sünnipäev.”

*

Ma jõudsin just järeldusele, et kui kass käib köögis söögikausi ees edasi-tagasi, ennast jalgu sokutab ja vingub, siis üritab ta meile öelda: “Viige mind söögituppa sööma.” Seda tema söögituba kutsume meie küll vannitoaks, aga noh, vaatepunktide vahe.

Sest me olime küll juba tähele pannud, et kui me ta selleks ajaks vannituppa viime, kui me ise magada tahame, siis läheb ta seal aplalt oma krõbinate kallale, nii aplalt, nagu köögis mitte kunagi. Eile, kui ta köögis kausi ees jauras, mõtlesin ma, et okei, võtame hüpoteesiks, et ta tahab küll süüa, aga mitte siin, toimetasin ta vannituppa ja vualaa. Loom jäigi minust sinna õnnelikult sööma ja keeras pärast sealsamas mitmeks tunniks magama.

Ma ei tea, miks ta sinna küsimiseks ust ei kraabi. Kui ta tahab vannitoa esises esikus (ma ei tea, kuidas seda paremini nimetada, see on ruum, kust pääseb vannituppa, õue ja kööki) lillekastmise vett lakkuda, siis selle eesruumi ukse taga oskab ta küll kraapida. Võib-olla on asi selles, et vannituppa pääsemiseks tuleks saada läbi kahe ukse ja ta arvab, et kraapida tuleb kohe õige ruumi ukse taga.

Või on tal üldse iga avause jaoks ise kombed. Kui ta õuest tuppa tahab, kraabib ta akna taga. Kui ta magamistoa aknast õue tahab, kraabib ta akent või esimest ettejuhtuvat tapeetimata pinda, näiteks pildiklaasi või voodiotsa. Kui ta vannitoa esikusse tahab, siis, nagu öeldud, kraabib ta seda ust. Kui ta on selles esikus ja tahab vannituppa, siis kraabib ta vannitoa ust. Ja kui ta on vannitoas ja tahab välja, siis samuti. Aga kui ta elutoas mõnest uksest õue tahab, istub ta hääletult ukse kõrval ja ootab, et keegi seda märkaks.

Kusjuures elutoas suudab ta küll välja raalida, et istuda võib esiku-ukse taga, sest sealt edasi pääseb õue, aga näe, vannitoa ja selle esiku kohta ta sama järeldust pole teinud.

Või ei ole ta jõudnud lihtsalt veel ära õppida, et kui tal on hinges seletamatu rahutus, siis on vannituba see koht, kus mõnus hakkab. Pole õppinud sinna tahtma, alles kohale jõudes saab aru, et jah, just see!

Juhusele juhuslikult

mai 7, 2020

Mõtlen, kas ma viitsin hakata juutuubile kahe eri guuglikonto kaudu lähenema, sest mõnikord on naljasaadete või commedia-loengute kuulamise isu, mõni teine kord aga muusika kuulamise isu ja juutuubil on tekkinud paha komme pakkuda uusi soovitusi ainult selle põhjal, mida ma viimati pruukisin (mitte pikema mineviku).

Igatsen taga vana süsteemi, kus ta sorteeris oma soovitusi rubriikidesse – oi, see oli nii arendav, skrollisin muudkui alla ja vaatasin, hmm, huvitav-huvitav, ajaloost pakub seda, rokkmuusikast teist, koomikutest kolmandat ja barokist neljandat. See jõudis mitut puhku mu silmaringi laiendada ja sellistes suundades, kuhu ma teadliku enesearendamise käigus ei oleks osanud vaadatagi.

Sel põhjusel on mul ka telekast kasu, mis siis, et normaalne oleks lihtsalt vaadata netist seda, mille järele mul tuju on. Telekas ei arvesta mingi oma ettekujutusega minu maitsest ja see on just hea.

Ja sel põhjusel igatsen raamatukogu – või raamatupoe – riiulite vahel töllerdamist. Kataloogist oskan ma otsida muidugi, aga selles see häda ongi. Ma oskan otsida ja leian, mida otsin (kui seda leida on), aga ma ei saa niisama lihtsalt kogemata millegi otsa komistada, sest raamatuselja šrift äratas huvi või näitusele oli paeluva välimusega raamat välja pandud.

(Tõsi, seda vaegust korvab natuke Academia, mis küll soovitab uusi artikleid mu allalaadimiste järgi, aga tema seosed on nii iseäralikud, et mind tabavad vähemalt esialgu ridamisi üllatused, ja noh, ma olen meelitatud, kui massin arvab, et ma tahan järsku portugalikeelset artiklit lugeda, küll ta peab mind ikka targaks.)

Aga äkki on mul seda askeesi vaja. Lugeda läbi kogu see hunnik, mille ma koju vedasin, enne kui jälle vabalt raamatukogus saab käia ja mul pole kapinurga raamatukuhja jaoks enam vabandust.

*

Võtsin järjest ette “Noorema Edda” eestikeelse osa – olin seda rumalalt kaua edasi lükanud, ise “Vanemat Eddat” mitu korda segaduses üle lugedes ja püüdes seda luulet oma peas kuidagi tervikuks lõimida, sest mõtlesin, et kuna vanem, siis rohkem päris – ja Liviuse Rooma ajaloo alguse.

Ja huvitav kontrast tekkis: “Edda” hämmastab mind oma kummalisusega, loen teda kui kaunist eksootikat, kohtumist tundmatuga. Tegelased teevad justkui motiveerimatuid lükkeid, kääbused tapavad asja eest, teist taga Kvaasiri, jumalate süljest tehtud kõige targema mehe, ja pruulivad tema verest targaks tegeva joogi; on terve hulk tegelasi ja asju, kellest ei räägita peaaegu midagi, aga nad on nähtavasti tähtsad, sest neil on nimi: oraval Yggdrasili otsas ja hirvedel, kes seal lehti närivad; et kaevul on nimi, pole üllatav, aga nimi on ka ämbril, millega kaevule minnakse, ja ämbri sangal; nimi on katlal, kuhu Kvaasiri veri voolab ja kahel nõul, kuhu jook tehakse (mõtlen, kas siin taga on kõigele hinge omistamine, just nagu roomlastel oli kõigel-kõigel oma pisike jumal, ja meenub, kuidas Kaur ohvrikivide rohkust imestas). Ja nimed ise käivad samuti oma loogika järgi – Gylfi kohtab kolme meest, kellest igaüks istub erikõrgusel aujärjel, ja nimed on neil Kõrge, Samakõrge ja Kolmas – mitte näiteks Kõrge, Kõrgem ja Kõigekõrgem (kuigi küllap on nad kõik kolm nagunii Odin).

Väga väga naine kirjutas kuskil, kuidas ta ei mõista muinasjuttude võlu, sest seal ei kirjutata tegelaste siseelust, ainult “juhtus see ja juhtus teine”. Minus äratab pärimus põnevust, mh just hingeelu koha pealt: need veidrad, pealtnäha fragmentaarsed üksikasjad, mis siin on, olid tolle aja inimestele nii olulised, et just seda anti edasi; Snorri tundis vajadust just see üles tähendada, isegi kui kirjutamine käis käsitsi ja kallile materjalile. Ma saan nende lugude kaudu võtta ühendust hoopis teistsuguste inimestega, või kui “ühendus” on selle kohta palju öeldud, siis vähemalt vuajeristina piiluda. Need inimesed ei räägi seda, mida mina tahan kuulda, vaid seda, mida nemad tahavad öelda, nad ei püüa mulle meeldida (või siis: ei püüa meeldida mulle), ei varja oma kummalisust minu eest, ma saan mõistatada, mismoodi oleks olla sellise inimese peas ja mis ühendas üht fragmenti teisega.

(Ja vahel, kui veab, olen unes mõni selline tegelane, kelles need fragmendid arusaadavaks, tundega läbielatavaks tervikuks saavad – uni, mis ma hiljuti nägin, meenutab väga keldi müütides korduvat traagilise kahevõitluse motiivi.)

Ja siis võtsin käsile Liviuse ja tema hämmastab mind hoopis oma tavalisusega, tema keel on minu jaoks kodune, tema jutt on asjalik, kaine ja ta libiseb vahepeal enesestmõistetavalt metatasandile. Nt – vabalt refereerides – “mõni arvab küll, et Faustuluse naine olnud lõbunaine ja seepärast hakatigi rääkima, et Romulust ja Remust kasvatas emahunt” (lupa oli otsese tähenduse kõrval lõbunaise metafoor).

Esimese sajandi roomlast on minus hoopis enam kui keskaja skandinaavlast, tuleb välja, kuigi teine peaks nii ajas kui ruumis ligemal olema.

Aga selles emahundi kujus on küll vähem kainust ja rohkem teist maailma, kuhu piiluda. Eks ta ole Liviusest vanem ka. Roomas on teise maailma jaoks nähtavasti vaja sügavamale minevikku pugeda kui siin lähedal. Mul on kuidagi valus neid 3D-graffiti-beebisid seal kõhu all vaadata, mõtlen, kas hunt sellepärast ongi nii õnnetu näoga, et barokkskulptorid ta kallal sodimas käisid.

Nii, kui keegi nüüd igatses normaalse inimese postitusi, on täna tema õnnepäev, kokkuvõte võiks olla “tegin seda ja teist ja kolmandat ja siis tuli üks mõte”.

Inimesed kirjutavad puude lõikamisest, igaüks omas võtmes: Ritsikut tahab õunapuu tappa; Kaur on hävitaja Šiva.

Mina olin end eluaeg säilitaja Višnu esindajaks pidanud, aastast aastasse end ikka puude külge aheldanud, kui A. tahab midagi maha võtta. Aga kui ma sain kätte oksakäärid ja sae, avastasin, et kui mul on käes haamer, meenutab kõik naelu käärid ja saag, meenutavad kõik oksad võsa, millest tuleb tee läbi raiuda.

Mind on see hoog tänavu juba kaks korda tabanud. Ja samamoodi kaks korda olen olnud järgmisel päeval täiesti sooda ja tundnud seletamatu haiguse sümptomeid: kondid valutavad, kõhus keerab, kurgus kriibib, ja mõistagi üldine vastumeelsus mis tahes töö suhtes.

Kirjandusklassika ütleks nüüd, et mul on maks haige; esoteerikud ütleks, et puud maksavad kätte, ja ärkamise ajal jooksidki mul unesegase peaga pildid silme ees, kuidas puud mu kinni püüavad. Aga ärkvel peast olen ma sõltumatu mõtleja ning arvan, et töö ongi tervisele kahjulik. Isegi kui lõbus on! teadagi, mis lõbudega liialdades juhtub.

*

Töötamisest rääkides – sain teada, et tehisintellekt ei ole QWERTYga kursis. Mis mõttes ta ei saa aru, et kui ma toksin sisse “roogo teataka”, siis ma otsin Riigi Teatajat, ainult klaviatuur oli viltu ees? Kui Skynet hakkab meie kohta infot koguma, on teda ikka maru kerge lollitada. Minu salakaval mõistus sünnitas kohe veel sellise nõksu, et käte alla panen Dvoraki klaviatuuri, aga toksin pimesi QWERTY järgi.

Ja kui ma nüüd teadvuse voolu najal edasi lasen, siis salakavala mõistuse jutt meenutas nädalatagust mõtet, et ma olen paras wannabe-makjavellist. Ise ei oska viisakuslobagi ajades küsimustele vastamata jätta, aga taban end juba teist korda söör Humphreyt kadedusega vaatamas ja mõttes märkmeid tegemas. Ma vaatan “Jah, härra ministrit” nagu õppefilmi. Ja nagu Humphreyst ei piisaks, ma imetlen lugudes üldse meistermanipulaatoreid ja elegantseid valetajaid. Mitte et ma tahaks psühhopaat olla, need tegelased võivad olla samahästi nii halvad, head kui keskmised. Mileedi, Vetinari, Lily Rowan – ilma et peaks isegi kõikvõimalikke kelmilugusid appi võtma (loomulikult ma armastan kelmilugusid, kuidas siis teisiti).

Ei tea, mille peale ma küll loodan, ise oleks nagu tõeseerumit joonud (või nagu JJ mind korra armsalt komplimenteeris: “Sinuga on hea rahulik, sinust ei pea kartma, et äkki sa mõtled midagi”).

Paras analoog on vist see, kui vägivallafantaasiatega kidur nohik vahib kaklusfilme, võib-olla ostab isegi sisseehitatud musklitega kostüümi.

Hmm. Niiviisi vaadates ei peaks üldse imestama, kuidas ma saan korraga ekstravert olla ja üksiolekut armastada. Makjavellikostüümi ju ei müüda, millega ringi patseerida, kuidas ma lähen niiviisi inimeste sekka, puhta paljas.

Tegin ka seda testi, mida blogituttavad järjest teevad, aga inglise keeles, sest see eesti tõlge oli selline, et mul hakkasid silmad verd jooksma ja süda läks pahaks. Ei suutnud pealkirjastki kaugemale lugedagi (“Tasuta isiksuse test”, ahah). Ma arvan, et sellised “eestikeelsed” tekstid teevad eesti keelele rohkem kahju kui ingliskeelsete tsiteerimine.

Minu tulemus sedapuhku ENFP-A (campaigner, tolles hirmsas eesti versioonis “esivõitleja”):
https://www.16personalities.com/enfp-personality

Ja protsendid on

Mind
This trait determines how we interact with our environment.
61% Extraverted – 39% Introverted

Energy
This trait shows where we direct our mental energy.
76% Intuitive – 24% Observant

Nature
This trait determines how we make decisions and cope with emotions.
35% Thinking – 65% Feeling

Tactics
This trait reflects our approach to work, planning and decision-making.
32% Judging – 68% Prospecting

Identity
This trait underpins all others, showing how confident we are in our abilities and decisions.
53% Assertive – 47% Turbulent

Mulle tundub küll, et see on väheke loll test, sest kirjelduse põhjal tuleb loogik (INTP) palju tuttavam ette – “loogiku tüüpi inimesed kipuvad jagama mõtteid, mis ei ole päris lõpuni välja arendatud, kasutades teisi oma ideete ja teooriate tagasipõrgatamiseks, vaieldes pigem iseenda kui tegelike vestluskaaslastega”, kas ei ole täpselt nagu mina? ja kui ma olen selle süsteemi isiksusetüüpide foorumites kolamas käinud, on samuti NT-de foorumites kõige tuttavam tunne.

Tähendab, see ENFP “Charming, independent, energetic and compassionate, the 7% of the population that they comprise can certainly be felt in any crowd” kõlab küll meelitavalt, aga pigem kellegi moodi, kes ma tahaks olla, mitte kes ma olen. Äkki ma valetasin testi tehes kogemata.

Kuigi see “They tend to see life as a big, complex puzzle where everything is connected – but unlike Analyst personality types, who tend to see that puzzle as a series of systemic machinations, Campaigners see it through a prism of emotion, compassion and mysticism, and are always looking for a deeper meaning” tuleb teisalt väga tuttav ette. Ja “Worse still if they find themselves beset by the administrative tasks and routine maintenance that can accompany a leadership position.” kõlab VEEL tuttavamalt. Ju ta üks horoskoop on.

Aga võib-olla on selle T-F segaduse põhjus juba selle süsteemi ülesehituse viga. Mõtlemine ja tundmine-empaatia (T ja F) ei peaks minu arust üldse ühe telje kaks otsa olema. Ma suudan täiesti kujutleda inimest, kellel on nii T kui F graafik püsti nagu kuusk, ja inimest, kes on mõlema peale kehv. Ise pakun, et mul võivadki nii T kui F päris tugevad olla – kui me räägime väärtushinnangutest, sest ma armastan nii loogikat kui ka südamlikkust. Ainult et selle südamlikkuse praktilise rakendamisega on keerulisem lugu, sest ma elan, pea pilvedes nagu hajameelne professor/ogar loomeinimene mullu ja muistegi (seda, et ma olen neil skaaladel selgelt N ja väga vähe S, usun ma küll, isegi praeguse testi skaaladest olen ma sellel kõige selgemalt ühes servas).

No umbes nagu mulle tundub teistsugustes lollides testides, mis lubavad öelda, kui mehelik või naiselik sa oled, et kui me juba arhetüüpidega möllame, mõõtku siis mehelikkust ja naiselikkust mõlemat eraldi, nii et oleks võimalik saada ka tulemusi nagu “kõike ja rohkem” kui ka “sugu, mis sugu?”.

Vaatasin nüüd, mis tuntud tegelased veel minuga sama tüüpi peaks olema ja Michael Scott. No aitäh. Ja no muidugi. “Piinlikud naljad” võiks mu teine nimi olla.

***
Loomade elu: tulin jalutamast koju, kass jooksis õues juurde, et minuga koos tuppa tulla. Vaatasin hajameelselt silmanurgast, et tema koon on imelikult hele, nagu polekski meie kass, mõtlesin, et toas vaatan.

No ja kui ma lõpuks saapad jalast ja mantli seljast sain, nägin, et kass on tähtsalt hiire keset vaipa pannud ja ise luurab teda, et Tomi ja Jerryt mängima hakata. Hiir polnud ka loll, läks kohe minu seljakoti taha peitu ja lasi tükk aega edasi-tagasi – koti tagant peeglilaua aluse kola taha ja sealt tagasi, sedamööda, mis suunast kass parajasti varitses. Kass kurises elavalt, justkui tahaks öelda “kus sa oled, tule nüüd välja”, vahepeal müksis mind peaga.

Ma otsustasin, et isegi kui kassil on loomulik vajadus hiiri püüda ja see on looduse igavene ringkäik jne, siis harrastagu seda ringkäiku parem õues, ja proovisin hiire jooksusuunale pappkarpi ette panna, suu hiire poole. Hiir läks ilusti karpi ja kui ma karbi püsti ajasin, jäi sinna ka pidama, aga karp osutus liiga kõrgeks – et seda peeglilaua alt kätte saada, pidin nii palju kallutama, et hiir hüppas jälle välja.

Lõpuks keerasin ühele rajale tühja supipurgi suu ette ja ta läks purki, mis õnnestus mul ometi kord püsti keerata, nii et hiir sees. Toimetasin ta õue, kõndimise ajal vaatlesin: ruugelaigulise kasuka ja valge kõhuga (valge kõht võiski olla see imelik hele laik, mida ma kassi koonul silmanurgast nägin). Pärast netist uurides tundus, et kaelushiir.

Kassile jäi see purgiaktsioon nii märkamata, et minust ta sinna kurisema ja peeglilaua ümber luurama jäigi.

Imelikud instinktid

märts 28, 2020

Inimesed on ärevil ja ma saan aru, see on adekvaatne, neil on põhjust; millest ma ei saa aru, on see, miks mina ei ole, kardan natuke, et järsku olen ma psühhopaat.

Kaur rääkis instinktidest ja kuidas praegused vajadused/nõudmised käivad neile risti vastu – aga mul on mingid valed instinktid, mina tunnen end praegu just nimelt nagu laulva revolutsiooni aegu, just, võitleme kõik koos, ühise vaenlase vastu ja sööme kartulikoori (õigemini konserve); käin jalutamas, trambin jalgu ja mõtlen mõnuga, kuidas ma näruseid viiruseid laiaks astun. Boonusena on mul hea ettekääne, et lauluväljakul trügimisest vabastus saada. Sund suure massiga kätest kinni hoida ja koos laulda, vat see ajaks mind tõsiselt paanikasse, ka ilma nakkusohuta.

Lihtne seletus: et ma olen privilegeeritud molkus. Et ma saan rahulikult tööd edasi teha. Et ma olen ka ammuilma harjunud kodus tööd tegema, et ma olen kogenud nii iseenda distsiplineerimises kui ka endale andestamises, kui distsipliin ei pea. Et mul pole töökohta kunagi olnudki ja töö on alati olnud kõikuv nähtus, vahel on, vahel ei ole, ja see ei ole kahendsüsteemne, kõik või ei midagi: tavaliselt mul ongi natuke tööd (see tegi ka 2008. aasta kriisi psüühiliselt palju kergemaks). Et mu elukaaslane ei käi mulle närvidele. Et ma elan kohas, kus on inimtühjad jalutamispaigad kiviga visata. Et inimtühjus mind seal ei häiri, õigupoolest olen nii harjunud seal üksi käima, et kui teist inimest näen, on hakatuseks tunne, et kes see siin minu pargis veel käib ja mis õigusega.

Või on hetkel privileeg ka see, et idee poolest kaldun ma suures plaanis pessimismi, individuaalses plaanis optimismi: ühtaegu “mingi suurem jama tuleb nagunii” ja “ah, küll ma kuidagi hakkama saan”.

Aga see ei seleta. Tunded ei küsi ideedest, privileegid ei kaitse paanika eest, hirm ei hüüa tulles. Õigemini, mõistusega saan ma aru, et peaks vist ärev olema. Ahah, ütlevad tunded, ole siis ärevil, mõistus, ega me ei keela. Ja lebotavad ise edasi. Ja ma ei ole ju normaaljuhul rahulik inimene, tavaliselt olen ma kogu aeg ärevil ja ähmis, igatsenud igavusehormoone, üritanud endale internetis hüpomaaniat diagnoosida! Kas mu elu on siiani olnud nii elev, et praegune ühisärevus, mis küllap mulle kuidagi ikka mõjub (ma ju klõbistan uudistel klikkida nagu teisedki), ei suuda täita tühimikku, mis argiärevusest jäi, tõusta üle tavalise fooni? Kas mu pidev varasem rahutus vaktsineeris mind?

Pmst oleks ma nagu sanatooriumis ja tunnen seepärast süümekaid.

(Rääkides süümekatest – võiks siis ju vähemalt panustada kuidagi.
Küsisin Indigoaalase juures, seal arvati, et pole tarvidust, aga igaks juhuks siin ka: kui keegi koolilaps, kelle vanemad ei saa ise tema koduõppega tegeleda, tahaks näiteks meili teel koolitükkide tegemisel abi, siis ma siin-seal vast oskaks aidata. Pedagoogiliste teadmisteta, umbes samal tasemel nagu lapsevanem ise, aga vähemalt on mul tugev eesti keel, ilmselt ka üsna korralik prantsuse keel ja matemaatikat – mille programmist ma olen küll suurema osa ära unustanud – ma ei karda; protsentarvutuse, kümnend- ja harilike murdudega, aritmeetika ja lihtsama algebraga peaks hakkama saama.)

——————————————————————-
Hiljem tuli uus mõte:

üks seletus oleks ka suhtefoobia, millest hiljuti VVN pool juttu oli – et see ei ole lihtsalt suhtefoobia, vaid üldine hirm kindlustunde ees. “Kole küll, kui tulevik on film, mis enne nähtud, juhusele juhuslikult pole ruumi tehtud, ette teada hommikud ja ülehomsed õhtud.”

Indigoaalane kirjeldas kunagi, kuidas ta armastab planeerida ja broneerida; mina olen end suure surmaga neid asju tegema sundinud, aga see on mind alati ängistanud, piletite ostmine pani vastikult südame kloppima ja mattis hinge, ja tülikad ostukeskkonnad polnud selles ainsad süüdlased. Ostan ära, broneerin ära ja olen seotud, ma PEAN (kasvõi sellest seotusest välja vingerdama, aga seegi on seotus); sinna otsa perfektsionismipaine, püüd valida võimalikest parim. Ja isegi kui ma olen suutnud parima välja valida, on kõik teised variandid lukkus, ma ei saa neid enam võtta, oo õud, oo äng! Mu lemmikreisimismoodus oli hääletamine, selle otsuse saab teha viimasel minutil ja täpselt ette ei tea midagi. Kui turvaline.

Ja nüüd on Lotmani mõttes plahvatuslik olukord, asjad muutuvad iga hetk, rööpad on eest kadunud, korraga on palju võimalikke tulevikke ja ükski neist ei saa minu käest lubadusi nõuda.

Tuu-Tiki: “Kõik on väga ebakindel ja see mind just rahustabki.”

See seletab ehk paremini, miks mul on nii teistmoodi tunded, kui ühel ja teisel veebituttaval, kes ometi mõtlevad samamoodi. Eri ängid lihtsalt – keda ahistab ettemääratus, keda määramatus.

Mitte küll päris koduarestis, me ei ole kumbki sümptomitega, välja arvatud see, et iga kord, kui ma koroonauudiseid loen, hakkab mul närviline köha. A. käib jätkuvalt oma koidueelsel tööl, kus ta arusaadavalt juba kellaaja tõttu eriti inimesi ei näe; mina töötan kodus nagu ikka, ainult poes olen käinud ja ostnud rekordilise hunniku süüa, et harvem poes käia; ses mõttes on õnnestunud, et varem käisin iga päev, nüüd jäi vahepeal lausa kaks päeva täitsa vahele. Harvem poes käia aitab ka see, et isegi kui mul on patused mõtted minna välja ja osta raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära, sest mis siis, kui kõik raamatupoed end lisaks raamatukogudele kinni panevad? mul pole siis ju midagi lugeda! ignoreerigem seda, et enne raamatukogude kinniminekut vedasin ma sõna otseses mõttes nii palju raamatuid koju, kui jaksasin (käru ei olnud)*, ja needki tuli kapinurgale virna laduda, sest raamaturiiulid on täis, kuigi nad katavad terve elutoa seina. Ma üritan küll vahel A.-le seletada, et ma võiks küll kõik raamatud kohe riiulisse panna, kui ma tahaks, ja mul ei ole üldse liiga palju raamatuid – lihtsalt vastutustundlik inimene hoiabki raamatukogu raamatuid teises kohas, et enda omadega segi ei läheks, aga ega ma ka ise õieti ei usu. Aga päriselt ka, mul ei ole üldse liiga palju raamatuid, sest kuidas muidu oleks võimalik, et alati on mõni raamat puudu? (Näiteks praegu see uus de la Bruyère)…

Aga kuhu ma jutuga jäingi – ahjaa, ühesõnaga, kui mul ongi patused mõtted välja minna ja raamatupoest igaks juhuks kõik raamatud ära osta ja võib-olla minna siis ka turult läbi ja osta küüslauku, sest Eesti oma vist mujalt enam ei saa, siis mõtlen ma, et okei, aga hommikukohvi jõuan ma ikka enne juua, ja ma jõuan tegelikult selle teise tassi ka – ja siis juhtub kuidagi ootamatult, et kui ma nüüd õudselt kiirustaks, siis jõuaks täpselt poe sulgemiseks. Nüüd, kus nad kõik kell kuus sulgevad.

Ja nii ei jõua ma turule ega raamatupoodi ja jäävadki pahelised kontaktid olemata. Mis on igas mõttes hea. Ma tunnen end niigi, nagu ma oleks mürgine koletis, kellega kohtumise peale vanad ja muidu haavatavad inimesed jala pealt kokku võivad kukkuda, kui ma nende suunas hingan. Mis siis, et mul pole sümptomeid (välja arvatud uudiseid lugedes) ja ma ennast haigena ei tunne – see ongi selline nõme haigus, et ühed ei saa arugi, et külge said, ja teised kukuvad jala pealt! ja mina olen tõenäoliselt see esimene, sest ma olen üldiselt selline tugev ja terve, ma käin arsti juures tavaliselt ainult oma tantsutraumadega.

Põhimõtteliselt, mõtlesin ma, olen mina nüüd esimest korda elus nagu autojuht. Selles mõttes, et suurema ohu allikas; kui autojuht näeb eemalt jalakäijat, on tal vaja sellest suure kaarega mööduda, sest teine võib muidu katki minna. Ma olen alati olnud ise see katkiminev jalakäija, kes kardab autosid, need urisevad koleda häälega ja äkki hammustavad. Aga vat nüüd on minust järsku saanud autojuht. See on hoopis teistmoodi närvesööv olukord, kui ma harjunud olen.

Aga nii on ainult siis, kui ma väljas käies mõnd inimest näen. Muidu, nagu ma juba Ritsiku pool märkisin – piinlik küll, aga esimene tunne on olnud nagu koolilapsel külmapühade ajal. Kuigi põhiline leivatöö läheb rutiinselt edasi, ära jäävad just kõige loomingulisemad ja põnevamad asjad. Jääb Poola sõitmata ja etenduses osalemata. Jäävad Eesti etenduse ettevalmistused pooleli ja etendus ära. Justkui üks kunst, puhkus ja eneseväljendus puha. Aga mina tunnen imelikul kombel kergendust.

Kas ma olin siis nii väsinud? Kas mu elu oli vahepeal liiga põnev?

Üldse ei imestaks tegelikult. Vaatasin kalendri üle, mul on juuni lõpust saadik olnud vähemalt 23 esinemist – mõnda väiksemat ei pruukinud ma kalendrisse märkidagi -, neist enamik nõudis eriproove, ja peale selle niikuinii regulaarne tantsuõpetamine kahes eri linnas, kokku 3-4 päeval nädalas. Arvestamata igasuguseid suvekoole ja tantsukursusi, kus ma ise õppisin.

Praegu hakkab tasapisi tunne, et saab ehk väljagi magatud. Ja siis ehk hakkan mõtlema mõne videoõpetuse kokkupanekule. Või korraldan ise mõne veebi-lauluproovi. Või isegi tantsuproovi? Kui ma üksi kuueinimese tantsu ette näitama hakkan, on sellel ka tubli koomiline potentsiaal, nii saab minust veel kuulus juutuuber.

———————————————————————–
* “Vajalikud sõnaraamatud olid mul õnneks juba varem välja võetud,” kiitsin tuttavale ajaloolasele, “nüüd võtan meelelahutust”. Ja näitasin talle oma hunnikut: Marju Lepajõe, Frazer, “Noorem Edda”, “Fairytale in the Ancient World”… “Mida keegi meelelahutuseks peab,” vastas tema. No aga ei ole siis või. Pealegi maitsekalt Asterixi lugude ja kvaliteetulmega tembitult.

————————————————————————
PS: avastasin, et üks mu ammune lemmik, kes kunagi katkestas, on vahepeal juba mitu aastat jälle bloginud; kuna tema Itaalia karantiinipostitused kerkisid blogipuus üles, avastasin ta jälle ja sain ühe päeva kohe mõnuga lugemata postituste läbikammimisele pühendada. Lugege ka, ta kirjutab hästi.

Tümikas herneteral

veebruar 12, 2020

Jõudsin võimlemast koju (põrandal aelemise võimlemisest, enne kui keegi riidlema hakkab, miks ma haige jalaga võimlen), kiskusin kõik riided seljast ära, hetk hiljem laekus A. poetretilt, jäi mind vahtima ja ütles:

“Kallis, sa oled endale viga teinud.”

Käänasin oma kaela igatpidi, aga ei näinud midagi; A. läks telefoni otsima, et mu seljast pilti teha, ma ise leidsin aga peegli ja peeglist vaatamiseks oli mu kaelakäänamisvõime piisav. Mõlema õla peal palju väikesi sinikaid, ilusti sümmeetriliselt. Mitte mingid koledad lärakad, vaid peened, nagu kriksadullid.

Mõistatasime, millest selline asi võib tulla, ma pakkusin naljaviluks, et “ma tundsingi, et maika õlapaelad kratsivad”.

A. ütles seepeale, et tema just imestas, kuidas ma suudan enda teadmata sinikaid saada, kui tavaliselt ei kannata karedamat riietki kanda.

Nujah. Hüpoteese on kaks: maika õlapaelad kombinatsioonis raske õlakotiga, mida ma kannan ilusti vaheldumisi mõlemal õlal; või maika õlapaelad ja jalgade üle pea viimine, tähendab, kogu keharaskus turja peal.

Nii et kui ma teinekord vingun, et kratsib ja kratsib, siis asja pärast, mul tulevad sellest verevalumid, ma ei ole niisama viripill!

Iseküsimus, miks ma märkan väljastpoolt tulevaid ärritajaid nii kergesti, aga seespidiseid üldse mitte. Sest endal on mul parajasti see haige jalg, millest täpselt ei tea veel, mis värk on – röntgen näitab nagu midagi imelikku – aga suure tõenäosusega on mul olnud labajalas pisike luumurd, mida ma olen tuimalt ignoreerinud, “ah, väänasin korraks, oli natuke valus, olen edaspidi trennis ettevaatlikum ja läheb ise üle”.

Täpselt nagu katkise meniskiga, millega ma kepsutasin aasta otsa ringi, enne kui hakkas nagu väike kahtlus tekkima, et äkki SEE ei lähe ise üle. Seekord olin väheke lühemate juhtmetega, kõige tõenäolisemast ajast, mil see vigastus võis tulla, on kõigest kaks kuud möödas.

Aga päris seda ma ei luba, et edaspidi hakkan iga äratõmbamise ja väänamise peale traumapunkti minema, sest mul juhtub neid NII palju, siis ma peaks sinna sisse kolima, ja suurem osa läheb tõepoolest ise üle. Kusjuures see, kui valus mingi trauma on, ei ole mingi näitaja – seesama menisk segas elu ainult natuke, see-eest kevadel tõmbasin korra õla ära, tunne oli nagu invaliidil, aga uuringud näitasid kõigest, et mingi kahjutu vedelik on õlas, mis “läheb ise üle”, arstid ise ütlesid! ja läks ka! mis siis, et selleks kulus pool aastat.

Tõde

jaanuar 29, 2020

Epp kirjutas pool- või pärisvõõraste vastu huvi ülesnäitamisest (Ameerika näitel), mul läks lappama, tõstsin parem siia.

*

Hakkasin kõigepealt kirjutama, et minu jaoks tähendaks selline küsimus kutset kas valetamisele või keerutamisele, sest mul on sügav vastumeelsus selle suhtes, kui minust teatakse rohkem, kui ma olen otsustanud välja anda (ja sellisteks asjadeks peab mulle lähedasem olema) – aga õnneks pole keerutamine mulle ei eriti raske ega ebameeldiv –

kui mulle meenus, et ühes mu kodutee-poes küsis kassapidaja kord reipalt: “teile vist meeldib hilja õhtul poes käia?”, ma vastasin sellele, et jah, trennist tulles on kõige parajam aeg; ja sest ajast peale on ta tihtilugu küsinud “noh, trennis käidud?” ja mina olen seepeale iga kord, kui ma EI tule trennist, tundnud tungi üksipulgi seletada, kust täpselt.

Sest kuskilt on mu sisse juurdunud sõnamaagiline usk: räägin valesti, laguneb maailm. Mõtle, ütlen, et “trennis käidud jah”, kui ma ise tulin hoopis laulmast või mälumängust, see valeinfo kasvab nagu lumepall ja saab mu varem või hiljem kätte. “Kohtualune ütles, et trennis käidud, kuid sel päeval ei olnudki tal trenni!” hüüab süüdistaja. “Kas pärast sellist valet on veel põhjust ühtegi tema sõna uskuda?” Langetan häbistatult pea. Ärge kuulake enam kunagi midagi, mida ma räägin!

Või: sellise lausega loon plaksti paralleelmaailma, kus ma tulin hoopis trennist. Aga kummas maailmas ma nüüd ise eksisteerin? Vaheseinad jäävad õhukeseks, ma võin kogemata kohtuda paralleel-iseendaga, mispeale me mõlemad energiasähvakus annihileerume. Aga see on väike mure, võrreldes sellega, mis üleüldse toimuma hakkab. Põhjus on ühes maailmas, tagajärg teises, Annuška pillas päevalilleõli maha siin, aga Berlioz jäi trammi alla seal, tühja koha pealt, ilma igasuguse õlita; silmad lähevad jooksma, kude hargneb, Eldritchi elukad sirutavad juba vangladimensioonidest kombitsaid, Prospero pole iialgi oma saua katki murdnud.

Niisiis:

“Ei, täna oli mälumäng,” selgitan ma, lähen ähmi täis ja tutvustan müüjale pikemalt tabeliseisu, häid ja halbu küsimusi, illustreerivate näidetega mõttetutest spordiküsimustest ja selgitustega, miks mind sport ei huvita ning millal mul endal mäng tuleb teha. Muuseas, ma sündisin Pärnus, mitte Harjumaal! tähendab, niipalju, kui ma tean, aga teada saan ma seda muidugi ainult kuulu järgi, ei, ega ma ei tahtnud jätta muljet, et ma mäletaks oma sündimist. Järjekord pikeneb mu selja taga, mul – ja meil kõigil – hakkab palav ja õhku napib. Keegi, mitte keegi ei taha seda kõike teada! Aga midagi pole parata, maailma kude vajab hoidmist, tõde, kogu tõde peab kuuldavale saama.