Tõlkisin hiljuti oma vanale büroole tutvuse poolest meditsiiniteksti. On omaette küsimus, miks ma seda üldse tegin, sest neile tõlkides teenin ma iga lehekülje pealt 9 eurot vähem kui tavaliselt, aga noh, kui parajasti ühtegi muud tähtaega kukil ei ole, võib ju vastutulelik olla; ja kui ma hakkan endale ikkagi väga lollina tunduma, sest töö on sealjuures raskem kui tavaliselt (ma tegin seda kolm tööpäeva, mis olid minu kohta päris pikad, sest nagu meditsiinitekst ikka, oli ta elliptilisuseni tihe: lausete asemel lauselaadsed moodustised stiilis “MRT negatiivne”, peaaegu iga sõna oli termin – ja honorar on alla 100 brutissimo (brutissimo tähendab, et sealt ei lähe maha mitte ainult tulu-, vaid ka sotsmaks)), siis kujutan ette, et see on täienduskoolitus kvalifikatsiooni hoidmiseks. Tavalisest erinevas valdkonnas tõlkimise harjutus, mulle antakse tagasisidet ja makstakse pealegi, kui nii võtta, siis polegi enam väga halb diil. Ja olgem ausad, see oli vahelduse mõttes päris huvitav.

(Kuigi minus tekib küsimus: kust võtavad tõlkebürood selliste honoraride juures oma püsitõlkijaid? Või kuidas need püsitõlkijad ära elavad? Lasevad üle jala ja mahutavad tänu sellele rohkem lehekülgi ühte päeva? Või olen mina eriliselt aeglane? Või teeb normaalne tõlkija päriselt kaheksatunniseid tööpäevi? Ärge naerge midagi, ma mõtlen selle all reaalselt 8 tundi töötamist, mida kontoritööl käivad inimesed netis tööajal toimuvate vaidluste elavuse põhjal otsustades naljalt kunagi ei tee. Või lihtsalt ei ole tüüpiline tõlkebüroo tekst nii raske? Õigus jah, ma olen kunagi teinud ka selliseid kodumasinatöid, mis lähevad lupsti ja lupsti, kümme lehekülge päevas.)

Igatahes vedasin ma selle käigus koju kuus meditsiinisõnastikku ja avastasin õige varsti, et kasutan peamiselt kahte, natuke kolmandat ka.

Niisiis, need kaks päriselt kasulikku sõnastikku olid Antti Hervose, Walter Niendstedti ja Georg Loogna “Ladina-eesti ja eesti-ladina meditsiinisõnastik” ning Tiina Kukkese “Õendussõnastik”.

Natuke tolku oli ka Laine Trapido “Meditsiiniterminite lühenditest”, aga ühestki muust medsõnastikust ma enam midagi kasulikku ei leidnud, ennem sain infot juba vanast heast “Võõrsõnade leksikonist”, aga põhiliselt muidugi katse-eksituse meetodil guugeldades. Väga hullusti vist ei läinud, vaatasin, et meditsiiniharidusega toimetaja ei olnud peaaegu midagi muutnud.

Ja see oligi tänane arvustus.

Et see postitus oleks tõeliselt eklektiline, märgin siia üles ühe naljaka unenäomomendi, enne kui meelest läheb.

Kuidas see olukord algas, ma enam ei mäletagi, igatahes tekkis mingis muinas- ja/või seiklusjutulises soustis olukord, kus mind ohustas keegi koletis või muidupahalane ja üks ilus kangelane haaras mul ühe käega ümbert kinni ja ähvardas teise käega koletist pistodaga. Igati žanrikohaselt.

Mina ühest küljest nautisin olukorda, teisest küljest heitsin olukorrale kerge iroonilise muigega kõrvalpilgu (“hah, kui vaimustavalt STIILIPUHAS!”).

Ja siis hakkasin järsku tundma üha tugevnevat peeruhäda.

Mis mõistagi polnud enam üldse stiilipuhas, sest sellistes ülevates teostes, kus kangelased oma keha ja pistodaga daame koletiste eest kaitsevad, ei esine tegelastel mingeid kehagaase ega isegi mitte -vedelikke peale vere ja pisarate, äärmisel juhul higi.

Mispeale mul tikkus ka kange naer peale ja ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki peaks siis ise kirjutama sellise raamatu, kus on korraga koos nii ülevad kangelasteod kui ka eritavad kehad.

Kahjuks ärkasin ma seejärel kohe üles.

Mis läks hansapäevadel hästi: esinemine ja teine esinemine. Sõbralik valvelauatöötaja lubas hoones sees riideid vahetada. Ostsin ilusa klaasehte.

Halvasti: kaotasin ilusa klaasehte enam-vähem kohe ära.

Hästi: leidsin samal õhtul riiete ja kostüümide segadikku korrastades üles kübara, millest arvasin juba, et olen reisi peal ära kaotanud. “Looduses peab valitsema tasakaal,” ütles A.; hiljem Põhja-Eestis (milline hullumeelselt tihe nädal) kommenteerisime Rebasega sama asja stiilis “issand on andnud, issand on võtnud, issanda nimi olgu kiidetud”.

Veel hästi: Tallinnas sain lahke taksojuhi käest selle salli tagasi, mis ma ligi kuu aega varem tema taksosse unustasin. Ta tuli ekstra seda üle andma, puhkuse ajal.

Mis nägi välja nii: peatub hall auto. Sama väljaku teises servas telefoniga rääkiv naine. Naine läheb justkui muuseas autost mööda, sealt sirutub käsi ja ulatab talle kilesse mähitud paki.

*

Aga hull hooaeg on ikka. Alates juuni lõpust on igal nädalal olnud mingi esinemine või õpetamine või midagi. Mõnel nädalal mitu. Erand oli ainult juuli esimene nädal ja siis oli mul muidugi vaja välismaale tantsu õppima tuisata. Igavus tundub luksusena.

*

Vaatasin oma esinemiste pilte – neid, kus ma meest mängisin – ja pagan võtaks. Ma olen aastatega juurde võtnud ja nagu pildi pealt paistab, on üha raskem mitte naise nägu paista, ükskõik, mis mul seljas on. Võib-olla peab grimeerimisega tegelema hakkama.

See pani omakorda mõtlema, kuidas mul sooga lood on. Kui mul muidu on selge naiseidentiteet… ei, nii on kah valesti. Suurem osa ajast viibin ma üldse kuskil sootus tsoonis. Ütleme siis nii, et kui sugu juba mängu tuleb, on mul tavaliselt naiseidentiteet.

Aga omaenda trupis/truppides tantsides meeldib mulle meherollis olla ja ma olen sellega nii harjunud, et kui vahel naisena tantsin, siis on drag queeni tunne, tähendab, kipun üle võlli naist etendama.

Sest kõik need asjad, mida ajaloolises tantsus mehelt oodatakse, on mulle loomulikult meeldivad. Loomulikult tahan mina olla see, kes juhib, ja loomulikult tahan mina oma jalgu näidata ja kõike osavat, mis ma nendega teha mõistan.

Ilusa kleidiga keerutada ja palju ruumi võtta on samuti tore – ja turvaline ja tähtis tunne, sest turvis on seljas ja ma olen suur ja lai, lükkan endale rahva hulgas tee lahti nagu jäälõhkuja! aga tunne on… nagu ma oleks kostüümis.

Aga kui ma olen nii, nagu siin pildil (mille tegi Ülari Tuisk), siis oleks nagu riietega. Ainult see nägu seal, jah…

Sarnane error jookseb sisse, kui vaatan oma mustlasesinemiste pilte. Mingi ilus naine, aga ma ei tea, kes see selline on ja kas ta mulle inimesena üldse meeldib.

Aga noh, tegelikult on vist päris tavaline, et inimesed kujutavad end oma peas teisiti ette kui pildi peal.

Aa, muide. Keskaja kleidiga ei ole huvitaval kombel drag queeni tunnet, võib-olla sellepärast, et seda ei ole seljas eriti tunda, nii et ma oleks nagu oma kodu-mina – samamoodi öösärgi või hommikumantliga, nagu ma kodus kogu aeg olen.

Tagasitee ja meenutused

juuli 6, 2019

Tšehhi-Poola rongis oli restoranvagun, päris nõude, ettekandjate ja à la carte toitudega – võtsin kahekäigulise lõuna: tomatisupi ja õunapannkoogid kreeka jogurtiga pluss kaks suurt kohvi, raha läks alla 10 euro. Niimoodi sõites on raha eest reisimisel juba täitsa pointi! Ühtlasi: vastus küsimusele, miks peaks keegi tahtma rahvusvahelise rongiga sõita, kui lennukid on olemas – inimlikud kellaajad, istud mugavas tugitoolis ja rüüpad kohvi, mis ei ole papptopsis, vahepeal võid mööda rongi edasi-tagasi joosta, kui tuju tuleb, ja öösel kuhugi ööbimiskohta voodisse magama minna, selle asemel, et kuskil lennujaamas kügeleda. Selles rongis oleks koridoris saanud isegi aknaid lahti teha ja seal vahel peadpidi kõõluda, katsu sa seda lennukis teha!

Wifit see-eest ei ole. Vana maailm. Tuleb sellesse sisse elada, viita aega söögilauas, mitte ninapidi netis.

Üldiselt aga on tagasisõidurongide sisustus meeldinud mulle seda rohkem, mida vanema väljanägemisega rong. Päevinäinud rongis, mis mind Tšehhi pisilinnast ümberistumisjaama viis, olid vanakooli pikad pingid, tahad, viska või külili, valgus, õhk ja jalasirutamisruum.

Restoraniga rongis olid kupeed, kus oli samuti päris hästi ruumi, ma olin ainult hädas heasoovliku poola vanaprouaga, kes tahtis minuga kangesti suhelda (aga kui ma üldse ei tahtnud, varjusin kas restoranvagunisse või laugude taha).

Pealtnäha veel peenemas Varssavi-Białystoki rongis oli kohutavalt kitsas, naaldusin vastu oma nurgakoha seina, et mitte kõrvalistujat müksida; kas seal oli restoranvagun, ei saanudki ma teada, sest ei tahtnud üle pinginaabri ronida. Suures kitsikuses ja uimasuses ei leidnud ma oma piletit üles, kui kontroll tuli. Lõpuks tuli istumise alt välja, aga kontroll oli selleks ajaks ära läinud, nähtavasti neid eriti ei huvitanud või oli mul nii loll ja aus nägu peas või olid nad juba näinud, kuidas ma pileti lehvides rongi ronisin.

Olen nüüd Białystokis ühes algajas öömajas (neil polnud booking.comis ühtki arvustustki veel, aga ma leidsin, et 12 euro eest per öö võin ma riskida isegi sellega, et ei taha sinna lõpuks jääda). On näha, et mingeid ruume tehakse alles juurde, inglise keelt on siin saada piiratud koguses – sisseregamisel ei saanud arugi, aga kui ma küsisin nõu, kas Kaunase piletit saab rongijaamast osta või tuleb ette bronnida, vaatas majutusemees abitult otsa. Oma üllatuseks avastasin, et suudan sama küsimuse ka poola keeles välja purssida. (Vastus on jah – ja vähe sellest, et rongijaamas, kassas saab ka kaardiga maksta).

Majutajad on väheke nagu ähmis ja janunevad häid arvustusi. Mulle tundub, et kui ma neile seda 12 eurot zlottides maksin, ümardasid nad summa minu kasuks. Ja “dušš koridori peale” on esialgu tähendanud seda, et meid elab parasjagu korruse peale kaks inimest – ja korruse peale on ka kaks duširuumi.

Täiendus: nüüd hiljem õhtul on rohkem rahvast siginenud, aga vetsu pärast löömiseks vist ikka ei lähe.

*

Viimasel päeval sain kahelt inimeselt elu komplimendi.

Tantsuõpetaja: “Tu as le plus de la présence,” sest ma suhtlen oma partneritega ja ei närveerivat.

Ja kui ma pärast esinemisproovi susserdamist (selle “tervelt ühe tantsuga”, mille üheks näidisesinejaks mind prauhti pandi – ja mille viimase otsa olime ära õppinud alles samal hommikul) küsisin, kas ta on ikka kindel, et ta tahab mind selles näha, siis: confie-toi à ta sensualité, confie-toi à ta musicalité. Mispeale ma mõtlesin seesmise muigega – okei, ma võin ju end siis rahustada mõttega, et isegi kui ma teen tont teab mis liigutusi, siis vähemalt näen ma seksikas välja, eriti korsetiga. Mis siis, et päris nii ta seda vist ei mõelnud. Igatahes julgustav, kui mulle keset kõiki neid noori imekauneid balletitüdrukuid nii kenasti öeldakse.

Imelikul kombel susserdasin ma esinemisel oluliselt vähem, võib-olla tänu sellele, et üks korraldaja palus mul kontserdi ajal, kui ta ise mängima pidi, magavat last valvata, nii et ma kõõlusin Tuhkatriinuna saalist väljas galeriil, sain sealt saaliaknast kaeda, kuidas pidu särab sees, ja harjutasin, harjutasin ja harjutasin.

Ja õhtul ütles klavessiinimängija (kes ei olegi rootslane, ta lihtsalt meenutas mulle üht rootslasest tantsijat – “oo, aitäh, mind pole kunagi rootslasest tantsijaga segi aetud,” rõõmustas ta – Haagis elav lübecklane hoopis, aga noh, Madalmaad või Lõuna-Skandinaavia, üks plattduuitsch puha): “I’m so glad we met. You are such a freak!”

*

Millega päädib veinidegustatsioon noorte barokkmuusikute seltskonnas? Ohjeldamatu kaanonilaulmise ja spontaanse ühise Romanesca- ja Folia-teemalise vokaaljämmiga, loodame, et pisilinn meile selle andestab.

Erinevus rikastab

jaanuar 12, 2019

Kõigepealt vihastasin. Mu viimatine arve tuli vormistusvigade pärast kolinal tagasi (ligi kuu aega pärast saatmist, tähendab, nüüd lisandub laekumisele ilmselt veel kuu). Seal ei olnud isegi midagi otse valesti – lihtsalt olin unustanud tellija postiaadressi õigesse lahtrisse märkimata (miks neil seda üldse vaja on? kas nad peavad omaenda aadressi tõepoolest arve pealt vaatama?) ja iga tellimuse numbri taha tellimuse saatmise kuupäeva lisamata.

Raamatupidaja saatis mulle korraliku pdf-pildifaili, kus puudujääv info oli kenasti punasega sisse kantud.

Selle peale ma kõigepealt vihastasingi. Kui ta oli selle info juba üles otsinud ja mulle vaatamiseks sisestanud, miks ei võikski ta neid omaenda parandusi arvesse võtta, nagu oleks ma algusest peale nii kirjutanudki? Kui need kuupäevad nii tähtsad ongi – ta ju TEAB juba neid kuupäevi?

Mis inimesed need üldse on, kes selliseid asju oluliseks peavad, jorisesin mõttes. Ja siis saabus valgustus: seda tüüpi inimesed, kes viitsivad raamatuid pidada ja üleüldse selliste pisiasjade kallal nikerdada, mille kallal mina ei viitsi. Kas mina viitsiks tema asemel iga päev sadu arveid numberhaaval kontrollida, kas need on ikka õige asja eest ja õige summaga saadetud? Nalja teete. Novott, mõtlesin, las tema siis tähtsustab selle oma töö juures seda, mida tema tähtsaks peab, isegi kui see on minu arust ogar. Kannatan vahel need tähenärimised ära, peaasi, et ma põhiliselt sellega tegelema ei peaks. Mul võiks selle üle, et ta on teistmoodi inimene, õigupoolest hea meel olla, just nagu mul on hea meel selle üle, kuidas käsitööoskajad on teistmoodi kui mina.

Olen eneseimetlusest, kui küpselt ma mõelda oskan, lõhkemas.

(Kuigi natuke ikka närib – kui neile on nii oluline, et arved oleks iga pisiasjani täpselt nii, nagu nemad tahavad, miks siis ei võiks vajalik info tellimislehtedelt niipea, kui tellimus on täidetud ja vastu võetud, automaatselt kuhugi tehtud tööde leheküljele eraldi reale kolida, kus minul piisaks klikkimisest nupul “lisa see rida arvele”? Ma tean, et see on võimalik, üks mu vana klient just sellist süsteemi peabki. Hingan sügavalt ja mõtlen: minu arust oleks see loogilisem, aga ju nende arust on teisiti ja mina ju nende tööd teha ei tahaks. Isegi hea, et nad elektroonilisi arveid on hakanud vastu võtma, kuigi postkontori töötaja ehk igatseb mind, mu võluvat naeratust ja meie väikesi sundimatuid vestlusi.)

Ahvatlused

oktoober 4, 2018

Külmal ja pimedal tänaval kaks lõbusat joodikut. Aitavad üksteisel püsti püsida.

Joodik: Tüdruk! Ega sina ei ole see, kes on meie peale kuri ja tuld vilgutab?
Mina: Mina ei vilguta!
Joodik: Aga ütle, ütle, kumb meist ilusam on?
Mina: Pime on, ei näe!
Joodik: A tule vaata valges!

Mina turtsatan ja lähen edasi, kuulen, kuidas selja taga üks joodik ütleb teisele: “Heh-heh. No kust sa selle valge siin võtad.”

Pärast mõtlesin, et huvitav ja kena iseenesest, et nad jätsid subjektsuse lahkelt mulle ja seadsid just ennast objekti rolli. Pole tänaval järelehõikujate hulgas just tavaline.
*

Ma võin oma ebatavaliste vigastuste nimistusse lisada tamburiinitraumad. Kui me suvel tamburiinitantsu esimest korda õppisime, avastasin pärast kodus, et olen endal selle õla siniseks tagunud, kuhu tamburiini vastu tuli lüüa. Sest ega ma ei mõista piiri pidada, kui öeldakse, et nüüd löö vastu õlga, siis põrutan kohe täie jõuga, eks ole. Ja seda kohta tuli muidugi mitu korda harjutada.

Nüüd sügisel hakkasime kordama, rahvast palju, ei osanud pikivahet hoida ja kui me pöörde pealt täie hooga käed üles viisime, sain trennikaaslase tamburiiniraamiga sellesama täie hoo pealt litaka vastu sõrme. Ausalt, sel hetkel mõtlesin, et olen midagi ära murdnud, sest kätt ei andnud korralikult liigutada ja peast võttis uimaseks. Õhtuks oli ka igavene rammus sinikas sõrme peale kasvanud ja ma mõtlesin murelikult, kas ma selle käega nüüd hakkangi india tantsus mudrasid õppima. Aga päev hiljem – nagu peoga pühitud. Tüüpiline mina, palju kisa, vähe villa.

Kui juba traumade peale läks, siis keskaja kursuselt tõin kaasa põlvesinika – sellest, et ma mängisin psühhopaadist röövlit, kes lõpuks kõik oma kambajõmmid maha lõi ja tagatipuks ise mõõga otsa hüppas, sest see tundus sel hetkel hea idee. Ma hüppasin nähtavasti liiga innukalt.

Mõtlesin selle röövlimängu ajal (või noh, kes kuidas, mõni sai ka hoopis nunna või palveränduri rolli, näo järgi ilmselt), et ammu oli vaja, sest nii hea oli olla. Kui tihti üks suur inimene ikka tõsiselt mängida saab, selleks peab ikka teatrit tegema. Siis tulid muidugi kohe rollimängud meelde, aga see on maailm, millega ma pole jõudnud kuigipalju kokku puutuda, ainult ükskord ammu natuke nuusutada.

Süüdimatust röövlist veel. Katsusin tol päeval nende destruktiivsete tungide mängimisel seesmist loogikat leida ja mulle tuli meelde miski, mis oli samal hommikul juhtunud: vaatasin oma vähemaganud silmadega telefonilaadijat, selle kõrval vedelesid käärid ja tuli korraks selline mõte, et lõikaks õige juhtme läbi. Mitte et ma näeks sellest erilist kasu tõusmas, vaid lihtsalt. Juhe, käärid, tavai, ühendame ära. Teadmine, et sellest tuleks jama, teeb ahvatluse ainult suuremaks.

Ja oleks see siis ainult see üks kord. Prillidest sõltuva inimesena tuleb mul sildadest üle minnes või müüridelt alla vaadates niipea, kui ma oma sügaviku kohal olemist märkan, õudne tahtmine prillid üle ääre kukutada. Telefonist pole mõtet rääkidagi, eriti suur tahtmine teda päästmatult käest poetada tuleb huvitaval kombel peldikutes. Viskaks kuivpeldiku kogumispaaki, laseks veega alla. Oi, ups, mis paha lugu juhtus, teate, mu telefon kukkus peldikusse.

Minna hiirega poolelioleva töö kausta peale, millest ma pole veel varukoopiat teinud, ja valida “Delete”. Oh seda häda ja õnnetust, näe, terve nädala töö kaotsis.

On ka üks lapsepõlvemälestus, kus isa lahendas maleülesannet ja mina tundsin õudset kiusatust nupud laua pealt ära lennutada – kuni ma ei pidanud vastu ja pühkisingi. Ega osanud vastata, miks ma seda tegin. Loomulikult küsiti, miks, ja mul polnud õrna aimugi.

Keegi pakkus kunagi hiljem, et ju sa ikka tähelepanu tahtsid, mida muud. Aga see tundub kahtlaselt ratsionaalne seletus. Kõiki neid muid lolle tahtmisi teha midagi pöördumatut ja mõõdukalt kahjulikku ei saaks küll selle arvele panna, suurem osa neist tuleb siis, kui publikut pole läheduseski. Kui juba käibeseletusi kasutada, võib sama hästi Vana Aadama kaela ajada.

Kusjuures praktikas olen ma otsuseid tehes täpselt vastupidine – viivitan viimase võimaluseni, ei taha end kuidagi siduda, tahaks kõik rauad kõrvuti tulle jätta. Piletite eelmüük ja hotellibroneerimine täidab mind õudusega – siis PEAN ma ju minema, raha juba raisatud! Või isegi: ma ei saa ju enam neid KÕIKI valida, kui ma olen ühe välja valinud. Ja otsin ettekäändeid, et kõrvale viilida. Oh, jah, näed, kassile vaja süüa anda ja üldse peaks praegu tööd tegema ja ma olen juba väsinud ka.

Võib-olla peaks oma Vana Aadamat vajalike otsuste kiirendamiseks ära kasutama, aga ega teda ei tea usaldada – niipea, kui mõtlesin selles kontekstis hotellide broneerimisele, tekkis kohe uus kiusatus: broneerida kõige kallim, kaugelt üle jõu, ja kohe kindlasti selline, mida ei saa tühistada. Laostada ennast ühe hiireklikiga.

Parem vist ikka oma kiiga-kaaga sündroomi juurde jääda.

Uurin elu: higistamisest

september 9, 2018

Lugesin, mida Kitty mh antiperspirantidest kirjutab, ja mind hakkas paar asja huvitama.

Esiteks: kui keegi kasutab vahendeid, mis tõepoolest higistamist takistavad, mitte ei maskeeri, mismoodi ta oma keha siis jahutab?

Sest see ju higistamise kohastumuslik otstarve on. Et me saaks olla palavamas keskkonnas, kui muidu kannataks; või harrastada palavamaid tegevusi, kui muidu jaksaks.

Kallab ise endale vett peale? ma olen seda mõnes eriti palavas olukorras ise teinud, et organismi rasket higistamistööd kergendada, aga siis on riietel nii või teisiti märjad laigud. Õigemini – kogu riie on siis ise üks märg laik, aga ega vahet ei ole, sest kui mul ikka tõsiselt palav hakkab, on kogu mu riie üksainus märg laik ka omaenda organismi jõupingutuse varal.

Ja kui ei kalla, siis kuidas nad selle üle elavad? Ajavahemikus, kui mul on juba palav, aga higistama pole veel hakanud, on mul igatahes tunne: api-ma-suren-kohe-ära. Api-ma-suren-kohe-ära. Silme eest must, süda taob kõrvades, vererõhk on kuhugi keldrisse kolinud. Selle hetkeni, kuni ma järsku veest nõretama hakkan ja loodetavasti on niipalju liikuvat õhku, et seda aurustama hakata ja jahutusmehhanism korralikult töötaks. Pilt tuleb ette tagasi, kõrvus ei kohise, süda hakkab jälle löömise moodi lööma, tekib isegi midagi vererõhulaadset.

Teiseks: ütleme, et kellelgi on tsivilisatsioonilistel põhjusel higilaikude vältimine tähtsam kui seesmise jahutusmehhanismi töö ja ta tajub oma keha piisavalt hästi, et vajadusel väliseid süsteeme kasutada, et sellegipoolest ellu jääda. Ma ei tea, näiteks laseb endale konditsioneerist külma õhku peale või paneb jääkuubikuid krae vahele vms.

Sel juhul: kas ta võõpab kogu keha selle antiperspirandiga üle nagu see ärevushäiretega tütarlaps “Suure paugu teoorias”? sest loogiline oleks, et kui keha ei saa oma jahutust ühest kohast tööle, üritab ta seda teisest kohast. Mitte et ma sellest väga teaks, sest kui minu organism arvab, et on vaja jahutada, siis kukub ta nagunii igavesti suurest pinnast vett välja pritsima – leebemal, argisel, istuva eluviisiga juhul kogu näost, peast, turjast ja rinnaesisest. Raskemal juhul kogu torsost, veel raskemal juhul üle terve keha. Piisava palavuse juures võiks mind soolveepurskkaevuna tööle panna. Suvel tantsutundides nägin ma konkreetselt, kuidas suured tilgad minu pea küljest maha kukkusid; isegi jahedamas kliimas on mul pärast tantsimist _terve_ pluus märg, mitte üks-kaks kohta.

Või on viisakatel inimestel mingid kohad, kus riietel tohivad märjad laigud olla, ja mingid teised, kus ei tohi?

Kakskümmend aastat varem

september 4, 2018

Väikese hilinemisega jõudis mu kätte algversioon reisipostituse pildist.

Panen võrdluseks juurde veel ühe ülesvõtte meie nostalgiakäigust:

Nagu näha, on kahekümne aastaga toimunud kaks olulist muutust: põõsad on kasvanud kõrgemaks ja meie oleme läinud teravamaks.

Kui nii edasi läheb, jõuame järgmise 20 aastaga juba 3D versiooni.

Kui juba reisimälestuste mäletsemiseks läheb, siis tuleb märkida, et lisaks sellele, et ma esimest korda elus lennukiga sõitsin, sain Budapestis ka esimest korda elus lahtise autoga sõita. Juuksed läksid näkku, aga tuul jahutas mõnusasti.

Ei saa minust ikka kangelast.

Ustavad lugejad vast mäletavad, et minuga juhtub iga natukese aja tagant mõni õnnelik õnnetus – kunagi jätsin näpu puuhalgude vahele, viimasel ajal on mul saanud hobiks rünnata poste, küll pea, küll jalaga (näljasest peast, ühe päeva neljanda tantsutunni ja kui ka mitte tantsutunde arvesse võtta, siis kuuenda trenni algul – kui ma polnud veel taibanud, et kui ma söömise jaoks aega ei võta, läheb ka õppimisega halvasti – mispeale mul ei tahtnud tantsimine kohe üldse välja tulla). Nende ühine nimetaja on see, et mingeid tagajärgi ei ole peale selle, et mina hakkan kuskil viis kuni kümme minutit pärast äpardust pisardama, värisema ja võib-olla isegi väikest viisi pilti tasku ajama. Õnnetused ise on sealjuures koomilised, slapstick-komöödia vaimus – kuidas sa ei naera, kui keegi jookseb ilusat noormeest vaadates vastu posti või tahab näidata, et “mul on tegelikult veel energiat küll” ja vehib asja eest, teist taga jalaga, litaki kivisambasse sisse. Okei, too kunagine puuhalumoment oli naljamomendi poolest puudulik, siis ma olin veel noorem ega vallanud seda žanri veel nii hästi.

Täna, kallis lugeja, avasin ma õlipudelit. Õnneks ilma trammita.

Õigemini, avarii tabas mind seda kuramuse kilet või korgi pealt ära kiskudes, päris avamiseni ma ei jõudnudki. Ribast sikutades tuli ainult seesama rõngakujuline riba ära, noaga kaapides tuli pool plamassi, aga teine pool jäi peale. Ründasin seda noaga, ei tea, kas nuga oli liiga nüri või ma ise jälle liiga näljane ja teadagi, kuidas mu liigutuste sujuvuse ja kannatlikkusega siis lood on, ja nuga libises siuhti otsapidi nina ja ülahuule vahele. Mis tähendab, et õieti peaks vist rahul olema, et ta nüri oli.

Vingatasin, A. tuli kööki vaatama ja leidis mind, käsi suu eest.

Uuris, mis ma endaga tegin, mina üritasin läbi käe artikuleerida: “Ma ajasin endale noa nina alla! Ma ei julge vaadata! Ma ei julge vaadata!”

Ja näitasin talle ja sain niiviisi teada, et isegi verd ei tule. Tüüpiline minu trauma – palju kisa, vähe villa.

Otsisin kogenud koomik-kaskadöörina sügavkülmast välja vana hea viinapudeli, posti otsa jooksmise ajast juba tuttava, ja jahutasin ninaaalust, et paiste ei läheks.

Verd ei hakanudki tulema, kuigi väikese krammi ma endale sinna lõin – nüüd näen välja, nagu oleksin algaja vuntsikasvataja, kes on esimeses katsetuses pettunud ja oma kogenematu käega selle jälgi likvideerida üritanud.

Ja kõige selle tühisuse peale tundsin, kuidas süda hakkab pahaks kiskuma ja silme ees halliks. Jälle täitsa tüüpiline mina – printsess herneteral ja sünnipärane damsel in distress, kui liblikas laskub mu jalale, on kohe oih ja aih – aga naljakalt muidugi. Sedasorti printsess. Kui keegi mulle vappi hakkab koostama, paluks sinna, kuhu tavaliselt aadlikroon käib, joonistada banaanikoor, vapikilbile hädavares.

Pragmaatiline A., kes on jällegi kogenud… ee… treener? kõrvalosatäitja? soovitas mul selle peale süüa võtta.

Võtsin taldriku täis, hakkasin laua pealt tomatit haarama, et garneeringuks lõikuda – ja sain tomatilt elektrilöögi.

Maailma kurjusest jahmunud, ei julgenud ma enne midagi laual olevat puutuda, kui olin seal asuva läpaka vooluvõrgust välja kiskunud. Mõelge ise – võtan oliiviõli – saan noaotsaga augu sisse; võtan tomatit – annab särtsu. Mis veel majoneesi võttes juhtuks?

Nüüd on mul juba ammu kõht täis, maailm on mahenenud, teravad nurgad tasandunud. Nähtavasti tuleb mul leppida sellega, et isegi, kui minus pole piisavalt kangelaslikkust, on mul vähemalt supervõime söömise abil maailma sõbralikumaks paigaks teha. Ja söömata peast lööb jälle koomikutalent välja. Võidan igal juhul.

Muljed

august 9, 2018

“Do you know where the bathroom is?” küsisin ma pikalt ja sihvakalt, haldjaliku ilu ja baleriini kehaehitusega blondilt Tšehhi neiult, kes alati malbelt ja lahkelt naeratas, kui kellegi pilgud tema omaga kohtusid.

“I don’t know where the bathroom is, but the toilet is here,” vastas tema oma kõikumatu haldjaliku malbusega.

*

No ma ütlen. Kui ma juba olin kastanjettidega tantsimise ajal otsustanud, et mitte keegi ei hakka mind enam kunagi armastama, sest ma ei oska piisavalt hästi tantsimise ajal mängida või mängimise ajal tantsida, tundus selle järel hea mõte panna oma ebakompetentsuse sügavus uuele proovile, minnes balletitundi, mis oli pealegi suuremalt jaolt tšehhi keeles.

Aga minu suureks üllatuseks oli see päris rahulik ja leebnustav kogemus. Ja nendes tšehhikeelsetes võimlemis- ja balletitundides käimise peale hakkab tasapisi üha rohkem tšehhi keelt külge jääma. Just niipalju, et nad arvavad veel, et minu kuuldes võib rahumeeli tšehhi keeles kedagi taga rääkida, aga ma saan sellest juba lõbu tunda.

Poodides ja üldse igal pool kipub mul küll pigem mingi lääneslaavi algkeel suust välja tulema. Nii peavad nad mind viimati veel tubliks poolakaks, kes ei üritagi põtra mängida (viie aasta taguse Praha suvekooli ajal sain teada, et tšehhidele käib närvidele, kui Poola turistid tulevad ja mõtlevad, et miks peaks nad midagi muud kui poola keelt rääkima, nagunii kõik saavad aru – isegi kui neil on selles õigus).

Mu lemmiktantsupartner K. (kellega ma polegi veel eriti tantsida saanud, nuuks) on päriselt tubli poolakas, kellel on tšehhi sõnaraamat kogu aeg ligi.

*

Mina ja eelarvamused: avapeol tutvustati meile õpetajaid ja ühest balleti- ja võimlemisõpetajast arvasin ma, et ta hakkab mulle närvidele käima, sest ta on laia kehakeele ja kõva häälega meesterahvas. Mõtlesin pahuralt selle peale, et kursuse keskel vahetab ta selle neiu välja, kellega ma juba harjunud olin, äh, nagunii kukub laiama.

Aga kui ta lõpuks meile tundi tegi, oli ta lahke, julgustav, tähelepanelik ja piisavalt taktitundelise huumorimeelega.

*

Český Krumlov – või tema vanalinn, aga siin ongi suhteliselt palju vanalinna – meenutaks muidu päris palju Tallinna oma, aga on väiksem ja vähemate turistidega. No ja jõgi on siin ka, mis meanderdab sinka-vinka iga natukese aja tagant majade vahelt läbi. Vahemaad, mis kaardi peal paistavad hiiglapikad (sest ma käin lõppeks kaks või kolm korda üle jõe!), võtavad päriselus maksimaalselt viisteist minutit rahulikku jalutamist. “Nagu mängulinn,” leidis Vene neiu. Jane leidis pigem, et nagu filmi võtteplats, sest renoveeritud ja krohvitud müüridele on vanad müürikivid trompe-l’œil põhimõttel peale joonistatud nagu Bauska lossis. Topograafia kokkusurutus aitab sellele muljele muidugi kaasa – tunne on, et lükkad sõrmega ja kukub ümber, aga tegelikult on müürid paksud.

Müüridest rääkides oli meil täna privileeg lossimüüri terrassidel soojendust teha, küllap lõbustades pildistavaid turiste, keda ennast nii eksklusiivsesse kohta ei lasta. Pärast võimlemise lõppu tuli välja tõsiasi, et meie jällegi ei saa tõsiasja moel välja tulla, sest terrassivärava võti, nagu näha, keeras ainult väljastpoolt. Mispeale leidus noor ja tugev mees, kes ronis üle müüri ja võtme läbi väravaprao vastu võttis.

Mina lõbustasin jälle Wrocławi sõpru sellega, et käisin öösel riietega ujumas – kui seda nüüd ujumiseks nimetada saab -, sest ma ei tahtnud kohalike tundeid oma sündmatu alastusega solvata. Ma alguses kaalusin, kas teha sõprade ees nägu, et kogemata, aga lõpuks kasutasin parem nende abi ja andsin pluusi nende kätte hoida, et vähemalt see kuivaks jääks. Suplus tegi mind hoobilt väga-väga õnnelikuks, mis on arusaadav, millegipärast wrocławlasi Wrocławist ka, millest ma saan vähem aru. K. väitis, et nüüd oleks ta ka nagu ise vees ära käinud.

*

Täna tulin innovaatilisele ideele, et kui mul on hommikul poole üheksast kuni kaheni nonstop andmine käinud, ilma et vahepeal oleks süüa jõudnud (ja hommikul ei jaksa ju süüa, näiteks täna ajasin endale kõigest paar lusikatäit kohupiima ja rosinaid sisse ja segasin endale natuke soolaga vett kaasa, et nagu isetehtud spordijook noh), siis on järjekordsesse tundi minemise asemel hea mõte süüa, enne kui tuleb veel üks tund, kus on tõenäoliselt kõige keerulisem hakkama saada.
See parandas eilsega võrreldes asja niipalju, et ma 1) ei ramminud asja eest, teist taga jalga vibutades varbaga kivipiilarit; 2) ei langenud seejärel pisarateni masendusse, kui parema kastanjeti sõlm pidevalt liiga lõdvaks libises, nii et tremolo välja ei tule, ja vasakul nöör pidevalt kastanjeti lõugade vahele jäi, vaid mängisin siis süüdimatult lihtsalt “ta-pi-ta-pi-ta-pi” või vahel lausa “ta-hõkk-ta-hõkk-ta-hõkk” või “khh-pi-khh-pi-khh-pi”, olenevalt sellest, kumma käe kastanjetid parajasti häält ei teinud; 3) olin suuteline kätte saama info, et need, kellel paremini välja tuleb, on selle stiili õppimisega alustanud pool nädalat enne mind ja kaks neist on nagunii oma trupi abiõpetajad ja balletiprofessionaalid.

Isegi nina alla tulnud punn ei häirinud ja see paneb üleüldse mõtlema, et võib-olla saab osa tuska ja selle üleminekut hormoonide arvele panna, sest eks pahurus käib ju samuti hormoonidega nagu punnidki.

*

Teised tantsuõpilased on üle mõistuse toredad, eriti vaimustab mind üks käheda häälega naisterahvas, kes üritab tiheda tantsugraafiku vahelt ka oma lapsi karjatada, ja Vene tantsija, kes näitab üles kadestusväärset ükskõiksust oma väljanägemise disainimise vastu. See on vist nakkav, sest täna tegin ma kõik tunnid retuusides, lotendav pluus peale visatud – sõber Arni minestaks seda nähes õudusest, aga ehk lohutaks teda, et see kõik on kultuuri ja tulevaste esteetiliste elamuste teenistuses.

Väljavaated

august 1, 2018

Mul on hulk realistlikke ja põhjendatud lähitulevikuvisioone.

Ma sõidan öösel lennujaama, aga jään ukse taha ja pean neli tundi õues istuma ega pääse peldikusse (keskendugem olulisele, onju).

Ma panen turvakontrollis asjad valesse kasti ja üldse on puha keelatud asjad kaasas, terve saba peab minu taga ootama, kõik vihkavad mind ja soovivad, et mind poleks kunagi sündinud, ja ma saan kuulsaks, sest nad kõik kirjutavad sellest kogu interneti täis. Illustratsioonidega.

Ma ei saa tööd enne ärasõitu valmis, jään lootma igasuguste kahtlaste lennujaama ja välismaa wifide peale, ei saa tööd sealt üles laetud ja kõik Eesti kohtud teevad kehtetuid otsuseid, sest neil on jäänud see üks pretsedent teada saamata.

Selgub, et turvakontroll loeb mu seebitükke ikkagi vedelikeks; vähe sellest, kuna nad ei ole originaalpakendis, peetakse neid kahtlasteks lõhkeaineteks ja hävitatakse – ja seda šampooni Eestis enam rohkem ei müüda (päriselt!), nii et ma oleks oma viimasest šampoonist ilma ja pean edasi eluaeg pesemata juustega käima. Sellest pisiasjast rääkimata, et mind areteeritakse terroristi pähe.

Minu käsipagas osutub väravas, kus on juba liiga hilja minna pagasit viisaka inimese kombel ära andma, ikkagi maagiliselt liiga suureks ja kogu minu järelejäänud raha läheb pagasi tagantjärgi äraandmise peale. Aga sellest pole midagi, ma olen juba arreteeritud, minu ülalpidamine on Guantanamo mure.

Ma ei leia ümberistumisel õiget väravat üles, terve lennuk ootab minu järel, armastajad ei kohtu, tähtsad lepingud jäävad sõlmimata, Fukuyama eksis, ajaloo lõpp tuleb hoopis nüüd ja hoopis teisel põhjusel, kui tema arvas.

Ma ei saa kontserdi koosseise enne ärasõitu paika (täpsustus: see juba õigupoolest juhtuski, kuigi ma pole veel ära sõitnud – aga pole variantigi kõiki inimesi enne minu ärasõitu ühte proovi kokku saada ja tantse nende vahel korralikult jagada), esinemisel vaatavad kõik nõutute nägudega, muusika mängib, keegi ei tantsi, publik niheleb piinlikult, eesriie. Mõni kriitik nimetab seda kontseptuaalseks tantsuetenduseks, hääled publiku seast aga küsivad, kas me sellist purkisittumist tahtsimegi?

Ma unustan vajalikud lood üles laadida ja keegi ei saa minu äraoleku ajal proovi teha ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt).

Enne, kui üleslaadimiseks lähebki, ei jõua ma vajalikke lugusid just selliseks lõigata-kleepida, nagu vaja läheb ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt). (või ikkagi jõuan? või on nad juba õigeks praavitatud? krt, enam ei mäleta, sest liiga palju on meeles pidada. Näiteks et ma ikka mäletaks abee Faria kotis põgeneda.)

Ma unustan vahepeatuskohas öömaja broneerida ja pean tänaval magama, tuleb politsei ja paneb mu vangi. Kuus aastat hiljem kaevab abee Faria mu kongini tunneli ja pärast tema surma põgenen ma tema laibaks maskeerituna, hakkan Austraalias põgenenud sunnitööliste kuritegelikuks pealikuks ja varastan Austraalia sohu Livingstone’i otsima tulnud Poola vägedelt allveelaeva. Karistuseks vangistatakse mind üksikule saarele.

Esiteks unustan ma seda meestekostüümi selga proovida, mida Riias vaja läheb, ja teiseks on ta mulle vahepeal üldse liiga väikseks jäänud ja ma pean paljalt esinema. Inimeste sündsus saab riivatud, nad põgenevad paanikas saalist, ustest jääb selle tulva jaoks väheks, sambad löövad vankuma, hoone variseb järgmisele hoonele otsa, tekib doominoefekt ja Riia linn langeb rusudesse, ma pean piilupart Donaldi kombel põgenema kuhugi, kus keegi mind ei tunne, kosmeetilise operatsiooniga tundmatuseni muutuma ja madruseks hakkama. Järgmiseks röövib minu laeva Austraalia sunnitööliste kuritegelik pealik.

Euroopa ravikindlustuskaardi tegemisega olen ma nagunii hilja peale jäänud, aga noh, ülaltoodut arvestades parem ilmselt ongi.

*

Üleüldse. Mul pole praegu eriti muud varianti, sest nüüd õhtul oli vaja veel proovi teha, ent kursuse alguseks tahaks ikkagi kohale saada. Aga ma saan aru, et on inimesi, kes lähevad lõbu pärast lennureisile. Isegi kui neil oleks aega, et lõbusasti hääletada; või aega JA raha, et mõnusasti tsiviliseeritud inimese kombel rongiga sõita (noh, et sõidad ütleme kakssada või viissada kilomeetrit, siis jääd kuhugi öömajale, imetled vaatamisväärsusi, võib-olla paar päevagi, siis natuke jälle edasi, uued vaatamisväärsused, võib-olla käid ooperis, vahepeal käid suplemas). Miks ometi?