Päevapool ja ööpool

jaanuar 18, 2022

Indigoaalane uuris, kuidas teistel une ja ärkamisega on. Mul on praegu haruldane juhus vaadata, milline ma hommikul ärgates olen, sest tundub, et mul õnnestus jälle ringiga sisse teha.

Niisiis, täna läksin magama nelja paiku öösel ja jäin ilusti magama, ärkasin spontaanselt üles üheksa-kümne paiku hommikul (seda ei ole väga vähe, mul oli üks magamine juba naha vahel, päeval neljast-viiest kuni kümneni õhtul, kokku tuleb üle kaheksa tunni ära, kuigi jah, enne seda oli üks 36-tunnine tööpäevak, mille jooksul ma tegin ainult ühe 2-tunnise uinaku). Hommikud on ilusad (ma olen neid tegelikult ka enne näinud, ainult et teiselt poolt), praegusel aastaajal näidatakse just siis päikest, edasi hakkab juba sombusemaks minema.

Ja milline olen mina ise selle taustal: heatujuline, reibas, töövõimeline, energiat on, ärevust sealjuures mitte, super. Aga ühtlasi ka kuidagi nürimeelne. Vaatan oma töövõime lainel surfates tööle otsa ja mõtted libisevad nagu mööda pealispinda, peab jõuga vajutama, et sügavamale kaevuda.

Eks pärast paistab siis, mismoodi selle nüri reipusega tehtud tööd välja kukuvad. Võimalik, et organism kohaneb millalgi ja mõistus tuleb pähe tagasi ka.

Praegu oleks ka paras aeg teha eksperimenti, kuidas ma end siis valgel ajal õues tunnen, kui ma ei pea selle nimel magamata olema. Sest muidu tunnen ma end valgel ajal väheke nagu kõhedalt, eriti külmal aastaajal, mil suurem osa ajast on pime – suvel harjub valgusega lõpuks ära ja soojus aitab ka. Imelik on avalikes kohtades nii nähtav olla, ja inimesi on ka kuidagi palju, nad on kiired, sagivad ja rühivad, õudne hakkab, justkui oleks keset elava liiklusega maanteed sattunud, mingid kogud tormavad viuh ja viuh mööda ja mina ei oska olla.

Aga nüüd, valgel ajal ärkvel ja maganud peast hakkan ma äkki ise samamoodi sagima ja rühkima ja torman viuh ja viuh.

Eile kahe magamise vahel oli küll naljakas moment. A. tõusis üles ja tegi oma hommikutoimetusi, mina olin mõtetega tantsuteksti juures. Kuni A. küsis sordiinialuse ärritusega, mis asi see on, mida ma ootan.

Sest ma olin unustanud end keset kööki, koha peale, kust toimetaval inimesel on vaja kogu aeg läbi käia. Lihtsalt ma ei olnud tähele pannud, kuhu ma olen seisma jäänud, sest peas käis üks ragistamine: kui ma alustan seda kolmiksammu juba eeltaktil, saaks kolmandas fraasis üleolevalt elegantse pausi teha. Aga kuhu ma panen siis eelmise salmi hüppekesed, mis ei taha sinna eelmise salmi sisse ära mahtuda ja mida oleks just hea uue salmi eeltaktile sokutada? ja kas see kõik kukub sama hästi välja Caroso tantsu muusika peal, mis on struktuurilt sama ja üldse sarnane, kui mul ei ole Negri õige tantsu muusikast vajaliku pikkusega salvestist? Mõttes mul muusika mängis ja ma tegin muudkui neid sammukesi ega märganud üldse, et kehalises maailmas seisan ma keset köögi kõige käidavamat kohta paigal nagu post.

Selline olek on mulle tõtt-öelda justkui loomulikum.

Päriselt

jaanuar 10, 2022

Klari, näe, kirjutas natuke aega tagasi, kuidas ta armastab teadusuudiseid, ja ma tundsin hingesugulust. Hakkasin nüüd ise jälle mingit loodussaadete sarja vaatama, et vulkaanid! maakoor! eluvormid! mineraalid! mandrite triiv! ja siis tuli mul meelde, kuidas Klari kirjutas millalgi ka, et miks ta peaks lugema päris maailmast, kui võib lugeda väljamõeldud maailmadest. Sest ma vaatan ise neid loodusfilme (ja loen teadusuudiseid) sama mõnuga nagu ulmet. Milline kooslus ja kuidas see pinnavorm on kujunenud, täitsa lõpp, mis maailm välja on mõeldud, ja kui süveneda, siis isegi teatava sisemise loogikaga. No ja mingid tegelased ka tegutsevad ja seiklevad kogu aeg, kõigil oma motiivid, ja kultuurid tekivad, mõjutavad, muutuvad, kaovad ja jätavad meile vaatamiseks mõjuvaid varemeid, arusaamatut kunsti ja surnud keeli, mille fragmentide kallal mõistatada. Nagu päris!

***

Kui juba teadusuudistest ja muust sarnasest juttu tuli, siis mõtlesin, et omaenda kirjelduste põhjal on Klari ja Kaur suht vastandliku temperamendi ja eluviisiga, aga oma veebielus parandavad nad mu elukvaliteeti üsna sarnasel moel (ja tänuväärse sagedusega). Te rõõmustate mu meelt.

***

Kuidas kirjeldada Raekoja platsi klaasmaju neile, kes pole näinud: seal on üks maja, milles elavad kalad. Ja siis selles majas on bakterid ja viirused puu otsas, pehmed, armsad ja värvilised; selles majas on tähtkujud, kuigi ümberringi on linnavalge ja olgugi taevas pilves; siis on maja, millest võib näha, et kui maja on veel väike, on ka tema mööbel väiksem (kui ta suuremaks kasvab, läheb see mööbel nooremale majale edasi); üks maja, mis on ise suur, aga kõik asjad on lausa tillukesed, nii et ainult nukud saavad nendega toimetada, ja neil nukkudel ongi seal majas omaenda tilluke maja, kus küllap on omakorda veel tillem maja, kus elavad nukkude nukud ja niiviisi lõpmatult sügavikku; siin üks maja on puhast põhku täis, aga teises näeb inimese lihaseid ja luid; sellest majast saab uiske, sellest teisest pannkooke, aga kolmandast luuletusi, kui luuletuste masin just rikkis ei ole (mul alati on); siin majas on labürint, aga siin teises kasvavad värvilised ideed alt üles, aga kolmandas hõbedased munad ülevalt alla; kõige selle vahel sõidetakse puust loomade seljas ja eile õhtul nägin ma, kuidas ühel inimesel käis koer ees, aga teisel tuvi ja see tuvi oli palju paremini välja õpetatud, ei tormanud ette ega jäänud jalgu.

Hubilai-khaan ei tarvitse uskuda kõike, mida Notsu talle oma kodulinnast räägib, ometi kuulab ta keskealist tartlast suurema tähelepanu ja huviga kui ühtegi teist maadeuurijat või sõnumitoojat.

Vastukaal

detsember 24, 2021

Kui koroonaaeg tuli, sain iseenda üle naerda. Mul oli varem ikka postapokalüptika-fantaasiaid olnud – mis ma pihta hakkan, kui tuleb selline mõõdukas maailmalõpp, mis tegelikult õieti midagi ei lõpeta, ainult kõik on teistmoodi? ja alati olin mõelnud, et noh, ma oskan tantsida, kõva häälega laulda ja hädaga õpiks ilmselt ka kastanjetid korralikult ära, ma saan nendega leiba teenida, kui tehnoloogia tagant ära kukub. Narre ja muid meelelahutajaid on ikka vaja läinud.

Ja siis tuli üks väike visisev maailmalõpuke ja ära kukkus hoopis meelelahutamine, ja tehnoloogia laiutas rohkem kui kunagi, ja mina teenisin klahve klõbistades hoopis suurema osa oma sissetulekust, ja esialgu nautisin seda isoleeritud elu päris kõvasti, kulus paar kuud, enne kui ära hakkas tüütama.

Sellal oli ka näha, et kui ma inimestega tööd ei tee, tahan ma nendega palju rohkem seltskondlikult läbi käia; ma ei tea siiamaani, kas ma olen intro- või ekstravert, aga igatahes saab minust piisava isolatsioonidoosi abiga inimese, kes suudab usutavalt suure suhtleja mulje jätta.

Soodomagomorra blogis tuli “Plekktrummi” saade jutuks, sabas see, kuidas üldse jutusaateid kuulata on, võrreldes lugemisega; ma jõudsin ära öelda, et juttu kuulates võib mõte uitama minna, mida lugedes ei juhtu, sest ma saan ise tempo valida, ja et vahel kardan piinlikkust ja seepärast ei kuula.

Aga täna oli meil paari trupi-inimesega nõupidamine, mõttetöö, inimesed toredad. Mõte uitab? ei, lendab nagu nool vibult. piinlik? – ei! äge, tõhus, elev! Seltskond läinud, mina elev, elevil.

Nii elevil, et seejärel oli vaja tund aega interneti laineis loksuda, et ma välja suudaks minna. Et mõte suudaks kuhugi küllalt põhjalikult maha istuda, et esimene tuulevine teda jälle sulekesena lendu ei puhuks. Aeg.lus.tada. Hingata.

Ja see näitas hoopis uue vaatenurga kätte: jutusaateid ei saa tihti vaadata, need on nagu suhtlemine! Vaatan jutusaadet, sel päeval päriselt suhelda ei jaksa, või tuleb samamoodi sinna otsa kõigepealt midagi lugeda.

Kusjuures imelikul kombel ei ole jutu kuulmine või liikumise nägemine ise see, mis mu suhtlusvalentsid ära täidaks. Mingit sarja või filmi võin vaadata umbes samamoodi, nagu ma suhtluse vastukaaluks loen. Lõdvenen.

Nähtavasti tarvitan ma lugusid hoopis muu ajuosaga kui pärisinimeste suhtlemist, ükskõik, mis meelt pidi need lood mulle kätte tulevad, ja ükskõik, kas inimesed on päriselt kohal või ekraani peal tillukesed.

Ja mis kehaosaga ma kirjalikku suhtlust töötlen, seda kohe üldse ei tea. Keeruline see eluke.

———————————————————–
PS: pühadest ka. Teen kohe oma suhtlematusjutu tühjaks kohtumiste kiitmisega: tantsijad liigutasid minu hinge söögiga, mis nad mulle kinkisid (õli! veini! kooki ja muud magusat! juustu! likööri!). Ise valmistun Tallinna minema, esialgu pere, seejärel sugulased, aga võib juhtuda, et 25. õhtul või 26. detsembril olen veel Tallinnas ja vakantne. Kas keegi tahab päriselus kohtuda?

Nähtamatuse võimatus

detsember 22, 2021

Ma hakkasin kohvikus koroonapassi otsima, müüja ütles, et pole vaja, “ma juba tean, et teil on”, ja mina jahmusin. Ma ei olnud ennast klouni moodi riidesse pannud nagu siis, kui ma tahan end ilusti riide panna, ma olin tagasihoidlikult tumedas, hall seelik, luitundlilla sviiter, must kleit, must kampsun, võiks arvata, et parasjagu nähtamatu. Ja ma ei usu, et mind saaks ka püsikliendiks nimetada nagu vanasti Sophoklese kohvikus – seal ehmusin ma kah selle peale, et müüja hakkas minu tavalist kohvi juba ette valmis panema, ja hakkasin seepeale konspiratsiooni mõttes teistsuguseid jooke vahele tellima, aga see oli arusaadav, seal käisin ma igal koolipäeval ja tavaliselt rohkem kui korra.

Aga tänases kohvikus oli mul vast neljas või viies kord selle poolaasta peale käia. Keskelt läbi harvem kui kord kuus.

Teagi nüüd, on see hea või halb. Seekord küll lihtsam, aga.

Vahel, kui ma taban kuskil suvalises kohas, poes või tänaval kellegi end jõllitamas, mõtlen ikka, kas ma kujutan seda ette, järsku ta lihtsalt vahtis hajameelselt tühjusse ja siis juhtusin mina seal tühjuses pilku tõstma. Ja seega ei pea ma mõtlema, kas mul on jäätiserida rinna ees, moos näos või nööbid valesti kinni. Puhas kokkusattumus. Aga nüüd hakka või mõtlema, et vaatavadki päriselt ja kas mul ON siis jäätiserida rinna ees, moosivõru suu ümber ja nööbid valesti kinni?

Vahel muidugi ongi – nööbid valesti kinni, kingad eri paarist, püksid tagurpidi jalas, pluus pahupidi seljas, kõik näited elust enesest. Korra vahetasin pluusi otse tänaval õigeks ka, tundus piisavalt tühi tänav ja piisavalt riiete vurhvi pesu seal pluusi all, mõni käibki sellise maikaga. Korra käisin pahupidi seelikuga pool päeva ringi, sest lootsin, et kesse ikka märkab.

Või on kõigil nii ja ma võiks juba ära harjuda, et inimesed vaatavadki? ja tunnevad üksteist ära, kui küllalt mitu korda näidata?

Hajameelselt

detsember 21, 2021

Marca siin hiljuti kirjutas, kuidas ta käekotist ilmus pakk suitsuvorsti, ma hooplesin jälle sellega, et olen pool nädalat, võipakk kotis, ringi käinud, aga paar päeva tagasi tegin endale veel põnevamat nalja.

Esinesime KLi töö juures ära, tulen taksoga koju, hakkan maksma ja rahatasku on järsku kahtlaselt vedel, nii vedel, et seal ei saa midagi olulist sees olla, kõikvõimalikke kaarte näiteks. Kaevan käekoti läbi, neid pole ka seal. Vaatan endale pingsalt sülle – mkmm.

Ega midagi üle ei jäänud, lippasin tuppa ja austasin traditsioonilisi soorolle: küsisin mehelt taksoraha.

Toas kaevasin kogu oma koti ja kostüümikotid ja taskud läbi, nihil! nada! zero!

Masendav. Deebetkaart, krediitkaart, ID-kaart ja muud vähemtähtsat pudi-padi. Vaktsiinipass alles, aga mis kasu temast ilma IDta on, ma ei saa enam kohvikusse minna, nutt ja hala! Prioriteedid, eks ole.

Helistasin KLile, et mis ta arvab ja kas ta nägi, äkki puistasin oma kaardimajanduse sinna tema töö juurde.

Tema mäletamist mööda midagi põrandale vedelema küll ei jäänud.

Helistasin AKle, kellega ma kostümeerudes lauda jagasin, ega ta ei näinud, ega ma mööda lauda ei puistanud. Ei, ei jäänud ka sinna laua peale midagi.

Järelikult kaks varianti: kas puistasin esinemasõitmise takso põrandale. Või taksost tõustes sülest tänavale, nagu ma ükskord oma mütsiga tegin.

Selle mütsiga on üldse omaette lugu, ma olen teda eiteapalju kordi kuhugi jätnud ja kaotanud, ja alati on ta minu juurde tagasi tulnud. Tookord ootas ta mind ka mitu tundi hiljem ilusasti sealsamas tänaval maas.

Igatahes helistasin taksofirmasse ja sain teada, et see esinemasõitmise juht on juba koju magama läinud, homme ehk saab midagi teada.

Ja helistasin panka ja panin kaartidele bloki peale.

Siis helistas KL, kes oli vahepeal murelikult tööle tagasi läinud, otsinud toa läbi, otsinud läbi ka majaesise tänava ja mitte midagi leidnud.

Sukeldun veebi, “Märgatud Tartus” ja nii edasi. Ei midagi.

Hakkan lülituma oma tüütule pollyannalikule pooltäie klaasi režiimile, et noh – vähemalt jõudsin tädi ravumite eest ülekande ära teha, kui mul veel ID-kaart oli, ja maakonnaliinil saab tasuta sõita ja bussikaardile saan ma nagunii telefoniga otse raha laadida ja esialgu ei jää mul midagi tegemata ühesõnaga. Elan lihtsat ja süütut elu ilma kohvikuta, nagu tudengina, kui raha ei olnud, elu on seiklus!

Mispeale tuleb eiteakust hiiliv mõte, et kas ma olen ikka 100% kindel, ega mu rahakott juba esimese takso arvet makstes selline kahtlaselt lödi ei olnud. Või kas ma mäletan, milline ta seljakotist käekotti pistes oli?

Lähen vaatan sinna seljakotti sisse. Kõik kaardid ilusasti mööda kotti laiali ja mind seal ausalt päev otsa oodanud, ilma et mina midagi tähele pannud oleks.

***
Tegelikult ei peaks ma üldse üllatunud olema, ega see mul esimene kord pole hajameelne olla, korra õnnestus niiviisi ilma pangakaardita isegi toidukaupa osta, sest inimesed on head ja lahked. Või siis oleksin äärepealt täiesti kogemata leiva varastanud. Rääkimata sellest, et riiete õigesti selga– ja kingade jalgapanek valmistab mulle raskusi.

Aga nii paar tundi tagasi oli nii: sorteerisin riidekappi, panin suvekampsunid tahapoole ja talvekampsunid ettepoole. Ja puhastasin kingad põhjalikult ära, et nad talveks hoiule panna, sest nüüd ma enam ei looda, et äkki tuleb varsti jälle kingailm (kindlasti selle peale kohe tuleb). Sellised tegevused ajavad teadagi silmad märjaks, nina vesiseks ja mind hullusti aevastama.

Kampsunid ilusti kapis, kingad puhtad, ise olen silmad ära pesnud ja vett meelega ninna tõmmanud, et need neetud ebemed välja loputada, ja põhjalikult nina nuusanud. Hakkan võileiba tegema, endal silmad veel märjad.

Ja ise mõtlen, jah, näe, nii hea rahulik on nüüd pärast nutmist olla, nii hea tuju, selline puhastunud tunne.

Erinevad võimed

detsember 7, 2021

Mäletate, kuidas ma olen halanud, et ei suuda korralikult lahtreid täita ja muid igavaid asju teha?

Et arvete esitamine on mulle alati raskem kui töö tegemine – töö tegemisel on nagu mingi tegelik mõte: keegi küsis seda minult, järelikult tal on vaja, aga miks ma veel mingi arve pean esitama? ta ju teab, kui palju ma tegin ja kui palju ma ühiku eest raha võtan – “kui palju tegin” on tema enda tellimuses kirjas, “kui palju võtan” – lepingus.

Kunagi ammu mu bakatöö kaitsmisel tekitas komisjonis rõõmsat elevust, kui mu oponent ütles, et ei oska töös ühtegi viga leida, välja arvatud see, et kaane peal on vale aastaarv. Loogiline ju: bakatööd teha oli huvitav, aga mingi aastaarv seal kaane peal, kesse jõuab tähele panna, mis aasta üldse parajasti on.

Nüüd hakkan ma järjekordselt kandideerima selle töö peale, mida ma olen juba aastaid teinud, ja see äratab minus õudust. Mul on vaja kaks komplekti blankette täita ja õigetesse lahtritesse paar sõna kirjutada ja ristikesi teha! Proovitööd on muidugi ka ja eriti üks neist on paras kirves, aga see on normaalne, keeruline tõlge on tavaline raskus, pakub sudoku lahendamisega sarnast mõnu ja mis põhiline, ma tunnen, et selle tõlke headus on minu enda teha. See-eest puuduks mul nagu igasugune kontroll selle üle, et blanketi õigesse kasti õige ristike saaks. Äkki mul läheb käsi valesti? äkki mul läheb poole lehe pealt meelest ära, mis seal pidi olema, ja enne ärasaatmist ei tule meelde? sest see tundub ju nii ebaoluline, kuidas selliseid asju üldse piisavalt kaua meeles hoida, et tehtud saaks? Samamoodi äratab täielikku nõutust see, et ühel proovitöö eksemplaril peab olema minu nimi ja teisel ei tohi olla. Kuskohta ma selle nime üldse kirjutan? Kui ma selle raske asja välja mõtlen, siis kuidas ma meeles pean, et üks eksemplar juba sai selle nime, et ma jumala pärast kogemata teisele ka ei paneks? Aaaahhhhh!

Vot nii on lood.

Kõigepealt olukord tegelikult.

Ma ei rääkinudki siin vahepeal, aga tegime siin keset septembrit trupiga hooaja lõpu aiapeo. Ja kui ma olin mõnda aega oma väikseks jäänud riideid ära jaganud ja saanud vastu Muhukadri sugulase vana kleidi, oli tagantjärele mõeldes vältimatu, et inimestel tekkis huvi näha, kuidas ma püksid selga panen.

Demonstreerisin käigu pealt paari lihtsamat viisi (püksid = rinnahoidja; püksid = rannapluus). Läksin hoogu ja tahtsin suuremaid väljakutseid, aga selleks, et püksisäärtest varrukad teha, tuli teised, paremini veniva värvliga püksid võtta. Selga ma nad igatahes sain.

Paar minutit hiljem sain aru, et seljast ära ei tule sugugi sama kergesti, ega see värvel nii veniv ka ei olnud.

Siplesin ja naersin omaette, keegi ei pannud tähele, kuni ma ise kõva häält tegin, et teised ka nalja näeks. Näe, mis olukordi inimesel elus ette võib tulla! ja kui ma sellega nüüd traumapunkti läheks!

Jah, ja edasi oleks nagu see, kus tuleb vastu taksojuht, lambipirn suus.

***

Aga kevadel tuli siin jutuks, kuidas armulikult eskalaatoriga sõita ja võlukäega uksi avada (kuigi mul on esinenud ka vastupidist maagiat, kus ma olen ootamatult nähtamatu!).

Ma avastasin just uue lõbustuse: klõbistan läpakaklahvidel graatsiliselt, hingestatud pealiigutustega, vahepeal silmi sulgedes, vahepeal käsi pingestatud pausiks klaviatuurilt kergitades. Kujutan sinna juurde veel ette, et mul on Beethoveni lõvilakk. Tegelikult vist ongi, kui ma sama lühikeseks lõikaks, siis kõik näeks. Või kui Beethoven oleks sama pikaks kasvatanud, siis oleks ka tema pidanud krunni kandma, et oleks ikka mugav hingestatult klaverdada.

Ma muidugi guugeldasin kohe “Beethoven with a man bun”, esimese hooga ei saanud ühtegi krunniga Beethovenit ja mu huulil väreles hääletu karje (hääletu, sest ma ei taha A.-d üles ajada): “Internet! ma olen sinus pettunud.”

Ainult et siis taipasin võtta samade sõnadega pildiotsingu, lasin triikrauaga üle ja vualaa!

Suvalist

september 6, 2021

Vaatasin väga rahuldustpakkuvat videot, mis andis seletuse, miks meil on olnud raske ilma instrumendisaateta lauldes lõpetada samas kõrgusvahemikus, kust me alustasime. Lühidalt: paljude meloodiate puhul (ütlen “paljude”, sest eeldan, et on võimalik leida meloodia, mille puhul seda probleemi ei teki ja see ei pea isegi olema vox regis) on valida kahe täpsuse vahel: 1) intervallid on laulus üksteisele järgnedes või korraga kõlades “puhtad” (ehk matemaatilistes suhetes, mis akustilis-füsioloogilistel põhjustel silitavad kõrva kõige enam) – või 2) on kindel noot iga kord, kui ta laulus ette tuleb, kontekstist olenemata, täpselt sama kõrge.

Kommentaariumist tuli hea võrdlus “see on nagu kalender ilma liigaastata”, kuigi veel täpsem oleks öelda: see on nagu kalender üleüldse. Kus on valida, kas kalendriaasta vastab täpselt tiirule ümber päikese või sisaldab täisarvu päevi.

Ja praktikas tehakse kompromiss – sisaldab küll täisarvu, aga mitte kogu aeg sama täisarvu, ja ei vasta täpselt sellele tiirule. Just nagu lauldes on tavaliselt intervallid enam-vähem puhtad ja lõpetatakse enam-vähem samas kohas.

See on nii lohutav! Me mitte ei laula valesti, vaid see ongi vältimatu dilemma! Ebatäiuslikus maailmas ei saa täiuslikult laulda!

***

Ja teisest küljest – äkki on see, mis siit lähedalt vaadates paistab maailma ebatäiusena – aasta ei koosne täisarvust päevadest, samas noodis algaval ja lõppeval viisil tuleb loobuda kas puhtalt kõlavatest intervallidest või leppida sellega, et “sama noot” ei ole alguses ja lõpus päris sama – kaugelt vaadates lihtsalt keerulise ja palju ilusama mustri pisike nurk.

***

Panen tähele, et mind ei taba enam ärevus seal, kus vanasti, näiteks noortekampadest möödudes. Mitte et ma oleks vapram, sest vaprus tähendaks, et ma käin neist mööda, hoolimata tundest, et nad tulevad mulle kohe kallale. Hoopis tunne ise on kadunud. Ma mitte ei trotsi tajutavat ohtu, vaid ei taju neis üldse mingit ohtu. Mõtlen, kas see on klimakteeriumi kingitus. Guugeldasin märksõnu “menopause” ja “anxiety” ja isegi “can menopause help” ja “anxiety”, aga kõik, mida ma vastu sain, oli see tuntud jorin, kuidas menopaus põhjustab igasuguseid kurbi psühholoogilisi sümptomeid, ja ei midagi sellest, kas ta järsku mõne vastu ka aitab.

Ainult ühes videos, kus naised kogemusi jagasid, mainis üks neist ära, et nagu oleks teismeeast saadik laksu all olnud ja nüüd on üle tüki aja pea selge.

Tõsi, kui ma guugeldasin konkreetselt “positive effects” ja “menopause”, sain näiteks artikli nimega “Rewriting Menopause” (ma loodan, et sci-hubi oskate te kõik ise kasutada), mis kõneles sellest, et viimase aja menopausidiskursuses, mis kujutab seda peamiselt haigusena (näiteks toodi östrogeeniravi pooldaja Wilson, kes kasutas väljendeid nagu “living decay” ja “shrunken hags with withered breasts”), on liiga vähe kuulda naiste enda kogemusi, milles on oma positiivne pool olemas (kas ma pean üldse mainima ilmset: päevad kaovad ära! ja mitme naise kogemuses lähevad sama teed PMS ja migreenid, neil, kellel neid olnud on – ma ise ei oska nende kohta kaasa rääkida) ja et erandlikest nähtudest, mis võivad olla hoopis mingi haiguse sümptomid, räägitakse kui tüüpilistest (Germaine Greeri tsiteerides, “We do not know enough about the well woman to understand what has gone wrong with the sick one.”). Vrd endometrioosiga, “päevad peavadki valusad olema”, bla-bla-bla.

Aga võib-olla on ärevus vähenenud lihtsalt sellepärast, et sestsaadik, kui ma normaalse inimese päevakavale ringiga sisse tegin, on mul olnud võimalik üritustel osaleda JA välja maganud olla. Iseasi, kaua see ilu kestab – nähtavasti on mu une-ärkveloleku tsükkel väheke pikem kui 24 tundi ja varem või hiljem sõidab ära. Ja uuesti ringiga sissetegemiseks on vaja pausi, kus ma ei pea ütleme pool nädalat kuni nädal kuhugi kella peale minema.

Fantaseerides: äkki lähtub minu unerütm just päikeseaastast? äkki on minu isiklik ööpäev selline, mida on aasta peale täisarv ja kui kõik oleks minu rütmis, ei oleks meil seda jõnksulist liigaastasüsteemi vaja.

***

Käin A. konto kaudu vahel facebooki läbi lugemas ja vaat mis välja tuleb: mulle meeldib lugeda muusikasõprade juttu. Kohe lambist tuleb kolm lemmik-kontot meelde, mille lugemine teeb olemise heaks; kõik kolm on DJd või muusikaajakirjanikud või mõlemat. Mina ise ei ole üldse muusikasõber, mina olen muusikavaenulik inimene, muusika on raske. Niisiis skrollin ma nende muusikajutust sirgelt üle, aga kus kõik muu jutt on ikka hea! värskendav! mõnus hakkab lugedes! ja mis põhiline, sellised mõtted, mis mul endal üldse pähe ei tule. Need muusikainimesed on nagu teisest liigist kohe.

Mõtlen nüüd, kas ma olen muusikaparasiit. Ise ei seedi, aga mingeid muusika-aineid vajan, seega kasutan teiste inimeste muusikametabolismi.

Kuna ma sain nädala alguses 50, mis siis, et mitte kümnendsüsteemis (mulle meeldivad positsioonilised arvusüsteemid, kui neid hulgem kasutada, saab palju rohkem ümmargusi sünnipäevi), tähistasin seda eakohaste sisseostudega. Kõrval kaltsukas sain täieliku lotovõidu: kolm piilupart Donaldi albumit! Ja ostsin mustlastantsu õpetaja käest täiendava kostüümi, suure, arvukate satsidega ja läikivroosa. Tänapäeval on vist moes oma minevikuminaga suhelda. Kui ma kohtuks oma kümneaastase minaga, siis oleks vaja talle ainult kogu seda toredust näidata, et leiaks kinnitust see, mida ta nagunii kahtlustab: olla suur on palju parem kui olla väike.

Rääkimata sellest, et ma jaksan endale osta nii palju jäätist ja kommi, kuipalju tahan, ainuke häda, et praeguses vanuses nagu ei taha enam hästi.

Aga noh, selle asemel võiks talle rääkida, et suvalisel päeval on suvalisest toidupoest banaani ja apelsini saada. Selle hüvelisus on jäänud ajas muutumatuks sama palju kui piilupart Donaldi ja läikivate satsiseelikute oma.

Kaubandusest veel: kuna me oleme vahepeal üritanud mööblit täiendada, siis tegin rabava avastuse. Ma ikka kirusin ebaadekvaatseid reklaame, et oh kui tüütu, mingid peenisepikenduse ja eesnäärme ja ilusate tüdrukute reklaamid tulevad, miks mulle visatakse mingit pahna, mis mind ei huvita. Nüüd, kus ma olen usinalt mööblit guugeldanud, on hakanud tulema reklaamid, mis mind huvitavad, ja avastus: see segab palju rohkem! Niipea, kui näen paraja kompaktse-aga-mitte-liiga-kitsa diivanvoodi pilti, läheb töö meelest ära ja tahaks kohe mööblipoe linki klikkida.

Ahjaa. Ka see on vist eakohane. Kuna mul vahepeal öörežiimilt päevarežiimile kolides tundus, et süda klopib magama minnes, lasin arstil ennast uurida. Tuli välja, et kõik töötab ilusti – rütm, vererõhk ja nii edasi – ainult kolesterool on pisut kõrge. Ainult pisut, arst ei pidanud seda iseenesest mingiks probleemiks, aga kuna mul on seni kogu aeg olnud ideaalne veri, pane või näitusele, siis läksin ähmi täis ja leidsin, et on paras hetk oma söömist muuta.

Mu organism on nagunii paar viimast aastat märku andnud, et ei taha enam hästi loomset rasva, lihavalguga on mu kõhul alati keerulised suhted olnud; ja mõeldes, mismoodi oma söömissüsteemi muuta, et selle peale edaspidi liiga palju mõtlema ei peaks, meenus mulle üks keskaegne lauluke pühast Nikolausest, kes

mamme cepit parcere
quarta, sexta feria,
servando jejunia
ab annis prioribus.

(Ortograafia jätsin meelega keskajapäraseks.)

Ehk: ta hakkas igal kolmapäeval ja reedel tissist hoiduma, pidades paastu juba varastest aastatest peale.

Ja ühes teises laulus, mille kallal me omal ajal Hedvigiga jämmisime ja millest ma lingin teie rõõmuks etnodžässversiooni:

hic in cunis abstinebat,
quod mamillas non suggebat,
nisi semel nec edebat,
quarta, sexta feria.

Ehk: ta paastus juba hällis, seepärast ei imenud ta tissi ega söönud kolmapäeval ega reedel kordagi mitte.

(Kolmapäev ja reede on meie jaoks nihkes nimedega “quarta, sexta feria”, sest nad lugesid nädala algust pühapäevast.)

Tema ema huvides loodan ma, et ta töötas kohakaasluse alusel ammena. Või oli tal tegelikult lihtsalt vähe piima ja pisike Nikolaus tegi halva mängu juurde hea näo. Positiivse poole pealt oli tal ehk neil päevil vähem mähkmeid pesta.

Või oli tal endal amm, sest ega piiskopiks tavaliselt mingi prosta pere laps ei saanud.

Igatahes, ma leidsin, et mis kõlbas Pisi-Nikolausele, kõlbab ka mulle, seega jätan kolmapäeval ja reedel piima-muna-liha toidusedelist välja, natuke kala võib-olla söön, kui isu on. Ja lihasöömise jätan peamiselt pühapäevaks, nagu vanasti oli. Iseasi, kui on pidu või väljas süües lihtsalt ei ole midagi muud võtta või midagi on eelmisest päevast üle ja ei taha raisku lasta. Sest hingamispäev on inimese jaoks ja kui pühapäeval lammas haugub*, tuleb talle appi minna. Lihtsamate sõnadega, lolliks ei saa ka minna.

Ja see on üllatavalt hästi toiminud, kõhule meeldib väga hästi ja mul pole mingeid mõrvarlikke isusid. Sest suures plaanis või isegi keskmises – nädala lõikes – ei keela ma endale mitte midagi.

Kõrvalmõju on see, et igasugust sellist kraami nagu poesaiakesi või -kooki olen vähem sööma hakanud, sest nende koostist peab peenikeses kirjas lugema, seega on liiga tüütu välja selgitada, mis päeva peale nad sobivad.

Ma nimetan selle Niguliste dieediks.

——————————————————–
*
See on kunagine võib-olla sihilikki valestikuulmine, kui keegi hakkas seletama, et “a kui hingamispäeval lammas augus…”, aga enne sõna lõpuni jõudmist jõudis keegi teine vahele pista, et jajah, kui lammas juba haugub, on muidugi eriline aeg, mis nõuab erilisi tegusid.

Vrd ka sellega, kui Puru ütles “Vaata, kask hakkab akna taga” (mis pidi jätkuma “kollaseks minema”, aga minul oli juhe koos juba kuuldes, et “kass kakab akna taga”, sest me elasime neljandal korrusel.

Tegelaskujusid

aprill 11, 2021

Võib-olla olen ma sellest rääkinud, aga siit blogist praegu ei leidnud – kunagi ammu-ammu, kui kaubanduskeskused olid igast otsast lahti ja seal lausa trepid liikusid, oli mul üks meelelahutus eskalaatoriga alla sõites tunda kiusatust lehvitada allolijatele armulikult, andes mõista “aitäh, armas rahvas, aga te võite end vabamalt tunda – minu pärast poleks vaja olnud püsti tõusta”.

Umbes niiviisi tagasihoidlikult, aga laskudes, mitte tõustes.

Praegu selliseid tundeid tunda ei saa, praegu on saadaval vabaõhutunded, näiteks sellised:

kui ma tulen diagonaalis murunõlvast üles kodu poole, sealt, kus need pärnad kasvavad, tunnen ma tahtmist seisatada, üks jalg ees veidi kõrgemal, võtta mütsi peast, lasta tuulel juukseid sasida, sinel õlal, võtta mehise liigutuspisaraga peotäie kodumaa mulda ja seista taeva taustal üleüldiselt heroilises poosis nagu Georg Ots Koordi külasse naastes (see on selle filmi parim koht, nii puhas kitš nagu plakatil, edasi on juba igavam propaganda).

Aga aiast leidsin ma keset muru või mis muru, sellest kohast, kus ma mullu heinamaalappi pidasin, ilusa lilla krookuse. Ma mõtlesingi vahepeal laisalt, et tahaks krookusi! Ja nüüd on keegi loomakene ta mulle toonud, küllap keegi nendest, kelle abiga tulbid ja märtsikellukesed aias ringi kõnnivad, ja mine tea, keegi paljundab ehk ka lumikellukesi, sest ma pole iial näinud, et nad nii tihedasti lappis kasvaksid. Just nagu taevalinnukesed panid mul tunamullu maasikad kasvama. Teised kurdavad siin-seal, ma lugesin, et loomad söövad taimesibulad ära, aga mul käivad, näe, aiatööl ja tegelevad maastikukujundusega. Tekib tõsine kahtlus, et ma ei ole ei tantsiv kuningas ega laulev kangelane, vaid hoopis disniprintsess.