Kui õunad ära külmuvad, söö õunajäätist

Mäletatavasti läks mul korilus nurja ja suurem osa kasti kogutud õunu külmas läbi. Kuna ma olen söögi koha pealt uudishimulik ja kartmatu, sulatasin neid ükshaaval ja sõin magustoiduks nagu küpseõunajäätist, sest maitse oli hea ja seest polnud nad veel pruunikski läinud.

Nüüd läksid ilmad pehmeks ja nad kõik sulasid üles. Minu suureks üllatuseks ei ole nendega esialgu aga midagi hirmsamat juhtunud. Ainult pehmed ja pruunid, aga lõhnavad ikka hästi. Ja sulatamise-söömisega õppisin tasapisi ära, et tegelikult ei maitse ka pruuniks läinud osa halvemini. Õunakoor maitseb niiviisi natuke nagu sukaad.

Mul tekkis võrdlusmomendiks isegi tahedamaid õunu juurde, sest need, mis jäid mul ära korjamata ja lume alla, sulasid sealt samuti välja ja on tunduvalt kaubanduslikuma välimusega säilinud. Mis pani mind mõtlema, et tasus siis üldse vaeva näha.

Aga praegu, kus ma olen selle vaeva juba ära näinud, siis on mul – kuni on – hästi palju magustoitu, mis mulle maitseb, sest nad on niiviisi hästi magusad ja mõnusad. Vaata et paremadki kui need lumealused ilusad! Nagu õunakook ilma koogita. Nagu puhtast õunamoosist koosnevad õunad, ilma nõela pistmata suhkrut lisamata. Mõnikord, kui olen alles ärkamise peal ja söök on ebaisuäratav, lähevad need mul ainsana sisse. Võileib – kare; jogurt – lögane. Aga vat sulaõun!

Saan nüüd hoobelda, et ma söön kahe suupoolega mädaõunu, sest täpselt nii nad välja näevad. Lõhnavad aga hoopis teisiti kui päris mädaõunad.

Ja kõhule ei paista nad midagi hullu tegevat. Seda ütlen mina, kapriiskõht, kes ma saan paprika või liiga rõõsapiimalise jäätise peale pmst toidumürgituse ja ka oder, loomaliha ja pehmed juustud on väga kahtlane kraam. Ükspäev oli lausa nii, et mul oli n-ö pärissöögist raske tinane tunne tulnud, organism kohe nõudis siis palun üht mädaõuna!

Võib-olla töötab siin jälle see loogika, et ma ei jaksa hästi toitu seedida – mingid kenad väiksed mikroorganismid võiks osa tööd ette ära teha (kuigi õunu teevad tumedaks vist pigem ensüümid kui organismid). Hapupiim on parem kui rõõsk. Hapukapsas on parem kui värske. Vein on parem kui viinamarjamahl ja vist isegi parem kui viinamarjad. Plödiõun on parem kui kõva õun.

– Sul on nüüd külmküpsetatud õunad, ütles A., kui ma magustoiduküllust kiitsin.
– Looduslikult külmküpsetatud!
– Ökoloogiliselt! Süsinikuneutraalselt!

Külla minnes peaks vist laskma end söögilaua asemel kohe kompostikasti juurde juhatada.

Pikad juhtmed

Nägin just metsast kuusetoomise reklaami ja mõtlesin: aijah, mul oli ka mingi plaan metsa minna. Mis see nüüd oligi? Aa! Seenele tahtsin minna.

Nojah, sellega pole nüüd vast kiiret.

Kadunud nädal

Seljakott on kollase kapi ees ja ootab väljaminekut, äkki homme läheme!

Vaatasin teda ja sain äkitselt aru, et kui ma peaks homme välja minema, ei pea ma teda isegi ümber pakkima. Nädal tagasi pakkisin ma ilusti teisipäevased asjad sinna sisse ja võtsin allergiarohtu, sest olin riideid tustinud ja aevastama hakanud, ja et pealegi tuleb siis hea uni.

Üles tõustes sain aru, et uimasus uimasuseks, aga nii valutava kurguga ei ole välja viisakas minna, tegin ühe negatiivse koroonatesti ja andsin ühe kursuse õpetajale ja teise õpilastele teada, et mis siis, et negatiivne, mul ikkagi kurk valutab, täna ei näe.

Sellest kujunes tasapisi kolmepäevane magamisorgia 38 kraadi ringis – kaks tundi magan, veerand tundi ärkvel, siis jälle tunnike poolunes, siis jälle kaks tundi magan. Palavik põletas mu energiaülejäägid ära – kui ma tavaliselt lähen pikutades närvi, kui und ei tule, siis nüüd lebasin ja vaatasin rahulikult oma mõtteid, väga huvitav ja lausa meeldiv oli, tasuta kino. Kui ainult pea poleks valutanud.

Kui vahepeal isegi mitmeks tunniks uni ära läks, vaatasin lastefilme ja komöödiaid ja krimkasid ja tegin sudokusid ja lugesin internetti läbi ja munesin selle oma käomune täis.

Reedel läks palavik ära ja kus siis oli ideaalne tööseisund! Jaksu ilmselt ikka veel vähe, ei olnud seda haralist tähelepanu-ülejääki, millele tuleb töö ajal tegevust leida, et ta pisukest vajalikku tuuma endaga kaasa ei lohistaks. Olin ise ülepea üks terav ja hästisihitud tuum, nägin hetkega, mis allikat mul mille jaoks vaja on, mis järjekorras ma peaks liigutusi tegema.

Või pole selleks vaja mitte haigusväsimust, vaid hoopis kolmepäevast magamist enne tööd. No aitäh, väsimust on tunduvalt kergem hankida kui magamist.

Siis selguski, et olen ilmselt ette maganud, sest tunnid muudkui kulusid ja ma ei tundnud vähimatki unevajadust. Keetsin hoopis töö otsa maitsva supi, tegin uue, sedapuhku positiivse testi ja vaatasin multikat. Umbes ööpäeva möödudes panin end Pipi meetodil pikali ja magasin paar tunnikest, kuni telefon mu üles ajas.

Haiguse või tervenemise tüünus avaldus nüüd sedapidi, et see ülesajamine ei ajanud sugugi närvi, olin kohe täpselt parasjagu ärkvel, et asjad ära ajada, vaatasin veel televiisorit, sõin veel ühe ringi suppi, vahetasin koduseeliku seljas ära* ja magasin veel ühe ringi.

Täna on mul ebaselge, mis päev on, sest ma ärkasin viimati kunagi pühapäeva õhtul ja kalendri järgi on vist esmaspäeva õhtu. Munesin käomune, vaatasin kummituste komöödiat, pikendasin suppi, tegin töö lõpuni.

Kas inimestel käib sellist unerežiimi, et kolm ööpäeva põhiliselt magad ja siis oled kolm ööpäeva enamjaolt ärkvel, ja mõlemad on pmst nii, nagu torust tuleb?

———————————————————–
* Kogu selle õndsa aja olin olnud samade riietega, millega ma sinna diivanile teisipäeva õhtul külili kukkusin (voodi ei viitsinud minna ja elutoas on huvitavam ka, kui x hetkel uni ära läheb) ja loomulikult pesemata, haigena on isegi minu jaoks vesi külm ja märg. Näojume näeb erakordselt sile ja ühtlane välja. Palavik, pesematus ja paastumine on ilu pant!

Tujud

Eri inimesed kirjutasid, mis neid rõõmustab, mina lugesin eile või üleeile ja mõtlesin, kuidas neil on nii täpselt teada, aga mina oskan ainult öelda: mind rõõmustab, et mul on hea tuju. See tuli nähtava põhjuseta, asja eest, teist taga hakkas hea olla, jaksasin tööd teha, jaksasin trenni minna.

Enne seda oli aeg, mil muutusin samamoodi asja eest, teist taga suvalisel hetkel kurvaks. Keset tantsutundi, kõik läheb hästi, õpilased õpivad nii, nagu ma tahan, ja siis lajatab hetkega nii suur kurbus, et pisarad tulevad silma.

Eks leiaks mõne põhjuse ka, kui otsida, aga ma ei usu, et põhjustel siin mingi roll on. Tuli kurb tuju ja ongi kõik, just nagu paar päeva hiljem tuli hea.

Vahest avaldub mul niiviisi väsimus, mõtlesin. Vahest mu immuunsüsteem sõdib viirustega. Sest ümberringi jääb kogu aeg üks või teine haigeks, mina püsin ikka püsti, ju see oma lõivu nõuab. Hüpoteesi kinnitab see, et šokolaad on ajutiselt jälle söödavaks muutunud, isegi kui ainult natuke korraga.

Aga välisest maailmast rõõmustavad mind sellised asjad: kui ma jõuan tee äärde täpselt rohelise tule ajaks. Kui ma jõuan bussipeatusse täpselt koos bussiga, ilma kiirustamata, ilma kella vaatamata, lihtsalt õnnestub maailma voolu niiviisi tabada, et ma sujun õigeks hetkeks õigesse kohta.

Taktiilsed elamused: portselaniga kaetud link, mille ma endale välja rääkisin. A. kahtles, arvas, et see on liiga vetsu-ukse lingi moodi, äkki ei sobi kööki, aga mul oli kohe algusest peale selge, et see on parim link ja ma ühtegi muud ei taha. Ta silitab iga kord mu peopesa.

Need siidipüksid, mis on seestpoolt nagu dressipüksid, väljastpoolt nagu peened püksid mullu ja muiste.

Soetasin viimati jälle uue koomiksi, mille tegelastest suurem osa on surnud Iiri kirjanikud, ja nüüd mõtlen, et peaks neist ka midagi teada saama, keda ma ära ei tundnud. Joyce’ile, Swiftile, Beckettile, Wilde’ile sain nägupidi pihta, Yeatsi tutvustati kohe teksti sees, Seamus Heaneyd ja Bram Stokerit tean, Sean O’Casey oli vanasti kodus raamaturiiulis, aga Maria Edgeworth (kes oli wiki järgi otsustades Austeni ja Scotti ajastul sama kõva sõna nagu ee, Austen ja Scott)? Somerville&Ross? Brendan Behan? Molly Keane (kes kirjelduse põhjal võiks mulle äärmiselt meeldida)? Maeve Binchy, keda on isegi eesti keeles olemas, miks ma lugenud ei ole? – küllap sellepärast, et nad on seal Varraku sarjas, millest ma kardan, et on armastusromaanid, ja see pole mul esimene kord niiviisi alt minna (Nancy Mitford, pagan võtaks). Aga küll see on ilusasti joonistatud, eks ta selle pärast minuga koju kaasa tuligi.

Mis veel kõik teada ei saa, kui talvel ei maga

A. otsustas, et võtab endale sellise hobi nagu kudumine (tal oli see juba ammu plaanis, sest ta oli kuskilt lugenud, et keskaja rüütlid tegelesid selle kui ristisõdadest kaasa toodud idamaise harrastusega) ja hakkas juutuubi järgi õppima.

Kõigepealt oli sellega muidugi see naljakas lugu, et ta harjutas video järgi tehtud silmuseid, aga ei teadnud, et nad on eesti keeles parempidi ja pahempidi. Aina üks “knit” ja “purl”.

Kui ta aga pikemat proovilappi tegi, märkasin, et tema parempidisilmuste tehnika on täiesti teistsugune kui mul. Tal käib lõng vasakul käel nii üle pika peetri kui ka nimetissõrme, nimetissõrm ise on õieli ja need sõrmed pmst ei liigu; üle vardaotsa aidatakse lõnga hoopis parema käe sõrmedega.

Minu meetod, kus lõng käib vasakul käel ainult üle nimetissõrme ja ma aitan tal liikuda sama käe pika peetri pisiliigutusega, oli tal samuti kuskilt videost läbi käinud ja tuleb välja, et selle nimi on inglise keeles “continental knitting”.

Mõelda vaid. Mina arvasin, et minu kudumine on lihtsalt kudumine, aga tuleb välja, et ma olen elu otsa kontinentaalkudunud! või noh, vähemalt selle napi osa oma elust, mis ma üldse kudunud olen.

Pärast näitas A. mulle veel üht videot, kus keegi ingliskeelne inimene seda kontinentaalstiili harjutas ja kangesti hädas oli. Mina, ise käsitöövõõras inimene, tundsin täit kontinentaalset üleolekut – nähtavasti arvas ta, et kui parema käega lõnga aidata ei tohi, siis ei tohi teda üldse kuidagi üle varda aidata ja kõik tuleb puhtalt vardaotsaga ära teha, ja küll ta oli siis hädas, sest lõng tahtis varda eest minema lipsata. No niimoodi on muidugi raske. Seda õiget pikapeetrinõksu on vaja, onu Melker!

Valesid, mida ma olen uskunud

“Trennis käies saab jaksu juurde,” ütles üks mu õppejõud kunagi tõsimeeli.

Samamoodi “kes teeb, see jõuab.”

Vale puha. Täna (või oli see nüüd eile?) käisin kolme trenni asemel ainult ühes ja vähe sellest, et ma ei olnud koju jõudes nii omadega läbi – ma puhastasin isegi suvekingad ära ja panin nad peaaegu et isegi talveks ära. Jätaks mõnes trennis veel käimata, äkki siis saan nad enne uut suve isegi päris ära pandud!

(Vt ka lusikateooriat.)

Märkmed kahe une vahelt

Une ja ärkveloleku vahel on maailm selline pehme, teda saab mõtte jõul muuta. Aga oma mõtteid on samal ajal väga raske kontrollida. Hirmus lugu!

***

Nüüd, kus ma ärkvele sain, tuli meelde, et ma vaatasin korra juutuubis eksikombel lootusrikkalt mingit vanade riiete ümbertegemise videot, midagi sellist, et “tee seisma jäänud vanast rinnahoidjast toatuhvlid”, mis oli absurdselt, naeruväärselt keeruline töö, minu silma jaoks keerulisem, kui uuest materjalist sama asja tegemine. Üks tagajärg on nüüd see, et juutuub soovitab mulle perioodiliselt isetegemisvideoid. Ma ei ava, aga üks oli pealkirjaga: “lõika oma vihmamantel pooleks ja sind tabab üllatus!”

Hakkasin naerma.

Momendid

Olin emaga enne telefonis arutanud, mismoodi moed tagasi tulevad ja kuidas noored riides käivad, kui bussi sisenes noor inimene, kes oli niimoodi riides, nagu noored inimesed riides käivad.

Unustasin end teda vaatama, oli selline armas, ümara näo, suurte prillidega, naeratas. Ja siis järgmiseks jäigi ta minu tooli kõrvale pidama, ma korjasin oma seljakoti ära, et ta istuma pääseks, ja mõtlesin, et ega ma teda ometi tundma ei peaks, kas nüüd on see käes, et inimesed tunnevad mind ära ja mina ei mäleta.

Vist ikka ei pidanud tundma. Imestasin siis omaette vaikselt, et miks talle just see koht hea tundus, einoh, arusaadav, et neid kaheseid kohti, kus üksi saaks olla, enam ei jagu, aga miks just minu kõrvale, kes ma olin oma seljakoti ebaviisakalt laiutama jätnud.

“Sa näed ohutu välja,” ütles ep, “sul on selline ohutu aura.”

Eluvormid ja võnked

Ärkasin ja kuulsin akna tagant pladistamist. Mul on paari aasta tagant meeles, kuidas A. päästis vihmaveetünnis ujumiskatseid tegeva noorlinnu. Tõusin üles ja tuikusin asja uurima.

Tünni serval istus kuldnokk. Pistis noka vette ja jõi. Keeras teistpidi, pistis saba vette ja pritsis. Keeras uuesti ümber, pistis noka vette ja jõi. Keeras uuesti ümber, pistis saba vette ja pritsis.

Ma läksin A.-d otsima, et talle ka näidata, aga ei leidnud; kui ma tagasi tulin, ei olnud lind veel lõpetanud. Minu vuajerismil ta oma protseduure katkestada igatahes ei lasknud.

(Tobe hetkemõte: “Minu Vuajerism” kõlab päris hea tiitlina, äkki peaks kasutusele võtma. Veel parem kuninglikus mitmuses muidugi.)

***

Eile käisin aias, tegin seda, ei tea mida, tulin tuppa tagasi ja märkasin alles pool tunnikest hiljem, et olen seelikusaba poriseks määrinud.

Ja see porine serv lõhnas. Tuntavalt, aga mitte ebameeldivalt. Nuusutasin ja mõistatasin. Kuni lõpuks pesin ära, mitte sellepärast, et vastik oleks olnud, vaid seni, kuni see huvitav lõhn seal oli, halvas see mul kogu muu elutegevuse, ma tahtsin aina nuusutada. Selline tuules hõljuv leheke ma olengi, lendlen iga lõhnavinega kaasa! Kust tuul, sealt meel! ja muud õpetlikud ja taunivad sõnad.

Isegi pärast pesu mõistatasin edasi, mis aine see ometi oli ja kas keegi väikeloom pritsis mind märkamatult feromoonidega ja kellel ometi nii huvitavad feromoonid on.

Pool ööd hiljem tuli alles meelde, et ma sõin oma disniprintsess Sammaltuti kuumaasikaid (linnukesed tulid tegid külvitööd noh), ise jalgu- ja seelikutpidi selles põõsajuurimise augus, mida ma niidetud rohuga maatasa püüan täita. Ma olin ennast siloga kokku teinud. Mind ahvatlevad taimeferomoonid! Kas see tähendab, et printsesside kategoorias olen ma Pöial-Liisi?

***

Seletasin Ritsiku juures, kuidas ma ei oska töid oma peas rahasaamisega kuidagi siduda, aga vat arve esitamist seon küll rahaga ja see tundub ilgelt tüütu.

Nii ma vahel mõtlen, kas ma olen mingi tagurpidiants – mu ettekujutuses tahaks normaalsed inimesed ennem neid liigutusi teha, mille eest raha tuleb.

Et tagurpidisus oleks täielisem, on mind viimasel kuul kimbutanud pentsik kõhuvaluhaigus, mille vastu aitavad täiesti ebaloogilised asjad. Täisväärtuslik puu- ja köögiviljade ja marjadega või korralikku valku sisaldav toit on ohtlik. Aga rämpstoidu peal pole häda midagi, söön, saan energiat ja elan edasi. Lisaks aitavad selle kõhuvalu vastu suht lollikindlalt sellised veidrad asjad nagu näiteks punane vein ja mädarõigas. Ma tahaks sellist arsti näha, kes soovitaks kõhuvalupatsiendile kartulikrõpsude, veini ja mädarõika dieeti!

Puuviljandus-marjandus on isegi minu endaga võrreldes tagurpidi – tavaliselt istuvad mulle vähevänged, magusamat sorti marjad ja nooremast peast oli pikk periood, kus ma ei julgenud mustsõstraid süüa – nad lõhnasid minu jaoks nagu oksendamine. Nüüd on juba mitu korda käinud vaarikakõhuvalu, aga mustsõstrad mõjuvad vaata et nagu arstirohi. Keegi on mind ära vahetanud!

A noh, eks igat sugu veidrad muutused saab alati ealiste iseärasuste arvele panna.

Tühi töö ja vaimunärimine

Maarja kirjutas asjade ärategemise hüvelisusest – mul ei tööta. Asjad ei saa otsa, teed ühe ära, kargab teine välja. Oleks siis veel ainult maailm, mis produtseerib uusi asju, mida teha. Tegemise käigus muutub mu enda standard – vanasti tundsin võidurõõmu juba sellest, et suutsin mingi arve ära maksta, siis läksin planeerimise peale paremaks ja palju õnne, nüüd on mul ärevus üleval juba siis, kui märkan, et arve tuli meilboksi ja ikka veel maksmata. Ma uskusin, et kui ma teen töögraafiku sellise, et enne tähtaega jääb lõtk, siis on hea rahulik tööd teha, aga päriselus tähendab see lihtsalt, et kui see enne-tähtaega-lõtku piir kätte jõuab, tunnen ma samu tundeid, mis vanasti tähtaja viimasel tunnil. Ainuke hea asi, et see jätab rohkem jaksu ootamatusi ära hallata.

Rahaga ka. Vanasti muutusin murelikuks, kui mul polnud kontol üldse raha või vähemgi. Siis läks rahaelu stabiilsemaks, enamasti midagi ikka oli ja ärevus hakkas saabuma siis, kui oli alla kolmekohalise numbri – noorema minu mõttes puhta jõukuses. Nüüd olen siis veel suuremasse stabiilsusse jõudnud ja ärevaks kisub juba alla neljakohalise numbri. Okei, osalt on see põhjendatud: kui tuleb sügisene maksumaksmise laks, lähebki paari nädala jooksul mitu tuhat üles, ja ma hoian oma kontol trupi raha ka. Aga tegelikult ei ole asi selles. Ma vean kuhugi piiri ja ütlen, et sellest piisab, ja siis lähen sealt allapoole vajudes närvi. Kõik jõed voolavad merre ja meri ei saa mitte täis.

Seda kohta, kus kõik on tehtud ja turvaline, seda kohta ei ole olemas. Sama hästi võiks kohe laiselda. Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata!

Ja ärevuse vastu aitab ainult ärevuse endaga tegelemine – teen A. õpetatud pseudohaigutust, neelan palderjani, võtan klaasi veini – või üldse mitte midagi. Kui miski ei aita, on parim sellega leppida nagu nohuga. Kui mul on nohu, on tüütu, aga vähemalt lasen ma endal olla. Ootan, et üle läheks ja katsun oma elu ootamise ajal võimalikult mõnusaks teha.

“Pain plus pressure equals suffering,” tsiteeris A. seepeale eiteamida.

Selline vagajutt täna.