Kõigepealt olukord tegelikult.

Ma ei rääkinudki siin vahepeal, aga tegime siin keset septembrit trupiga hooaja lõpu aiapeo. Ja kui ma olin mõnda aega oma väikseks jäänud riideid ära jaganud ja saanud vastu Muhukadri sugulase vana kleidi, oli tagantjärele mõeldes vältimatu, et inimestel tekkis huvi näha, kuidas ma püksid selga panen.

Demonstreerisin käigu pealt paari lihtsamat viisi (püksid = rinnahoidja; püksid = rannapluus). Läksin hoogu ja tahtsin suuremaid väljakutseid, aga selleks, et püksisäärtest varrukad teha, tuli teised, paremini veniva värvliga püksid võtta. Selga ma nad igatahes sain.

Paar minutit hiljem sain aru, et seljast ära ei tule sugugi sama kergesti, ega see värvel nii veniv ka ei olnud.

Siplesin ja naersin omaette, keegi ei pannud tähele, kuni ma ise kõva häält tegin, et teised ka nalja näeks. Näe, mis olukordi inimesel elus ette võib tulla! ja kui ma sellega nüüd traumapunkti läheks!

Jah, ja edasi oleks nagu see, kus tuleb vastu taksojuht, lambipirn suus.

***

Aga kevadel tuli siin jutuks, kuidas armulikult eskalaatoriga sõita ja võlukäega uksi avada (kuigi mul on esinenud ka vastupidist maagiat, kus ma olen ootamatult nähtamatu!).

Ma avastasin just uue lõbustuse: klõbistan läpakaklahvidel graatsiliselt, hingestatud pealiigutustega, vahepeal silmi sulgedes, vahepeal käsi pingestatud pausiks klaviatuurilt kergitades. Kujutan sinna juurde veel ette, et mul on Beethoveni lõvilakk. Tegelikult vist ongi, kui ma sama lühikeseks lõikaks, siis kõik näeks. Või kui Beethoven oleks sama pikaks kasvatanud, siis oleks ka tema pidanud krunni kandma, et oleks ikka mugav hingestatult klaverdada.

Ma muidugi guugeldasin kohe “Beethoven with a man bun”, esimese hooga ei saanud ühtegi krunniga Beethovenit ja mu huulil väreles hääletu karje (hääletu, sest ma ei taha A.-d üles ajada): “Internet! ma olen sinus pettunud.”

Ainult et siis taipasin võtta samade sõnadega pildiotsingu, lasin triikrauaga üle ja vualaa!

Suvalist

september 6, 2021

Vaatasin väga rahuldustpakkuvat videot, mis andis seletuse, miks meil on olnud raske ilma instrumendisaateta lauldes lõpetada samas kõrgusvahemikus, kust me alustasime. Lühidalt: paljude meloodiate puhul (ütlen “paljude”, sest eeldan, et on võimalik leida meloodia, mille puhul seda probleemi ei teki ja see ei pea isegi olema vox regis) on valida kahe täpsuse vahel: 1) intervallid on laulus üksteisele järgnedes või korraga kõlades “puhtad” (ehk matemaatilistes suhetes, mis akustilis-füsioloogilistel põhjustel silitavad kõrva kõige enam) – või 2) on kindel noot iga kord, kui ta laulus ette tuleb, kontekstist olenemata, täpselt sama kõrge.

Kommentaariumist tuli hea võrdlus “see on nagu kalender ilma liigaastata”, kuigi veel täpsem oleks öelda: see on nagu kalender üleüldse. Kus on valida, kas kalendriaasta vastab täpselt tiirule ümber päikese või sisaldab täisarvu päevi.

Ja praktikas tehakse kompromiss – sisaldab küll täisarvu, aga mitte kogu aeg sama täisarvu, ja ei vasta täpselt sellele tiirule. Just nagu lauldes on tavaliselt intervallid enam-vähem puhtad ja lõpetatakse enam-vähem samas kohas.

See on nii lohutav! Me mitte ei laula valesti, vaid see ongi vältimatu dilemma! Ebatäiuslikus maailmas ei saa täiuslikult laulda!

***

Ja teisest küljest – äkki on see, mis siit lähedalt vaadates paistab maailma ebatäiusena – aasta ei koosne täisarvust päevadest, samas noodis algaval ja lõppeval viisil tuleb loobuda kas puhtalt kõlavatest intervallidest või leppida sellega, et “sama noot” ei ole alguses ja lõpus päris sama – kaugelt vaadates lihtsalt keerulise ja palju ilusama mustri pisike nurk.

***

Panen tähele, et mind ei taba enam ärevus seal, kus vanasti, näiteks noortekampadest möödudes. Mitte et ma oleks vapram, sest vaprus tähendaks, et ma käin neist mööda, hoolimata tundest, et nad tulevad mulle kohe kallale. Hoopis tunne ise on kadunud. Ma mitte ei trotsi tajutavat ohtu, vaid ei taju neis üldse mingit ohtu. Mõtlen, kas see on klimakteeriumi kingitus. Guugeldasin märksõnu “menopause” ja “anxiety” ja isegi “can menopause help” ja “anxiety”, aga kõik, mida ma vastu sain, oli see tuntud jorin, kuidas menopaus põhjustab igasuguseid kurbi psühholoogilisi sümptomeid, ja ei midagi sellest, kas ta järsku mõne vastu ka aitab.

Ainult ühes videos, kus naised kogemusi jagasid, mainis üks neist ära, et nagu oleks teismeeast saadik laksu all olnud ja nüüd on üle tüki aja pea selge.

Tõsi, kui ma guugeldasin konkreetselt “positive effects” ja “menopause”, sain näiteks artikli nimega “Rewriting Menopause” (ma loodan, et sci-hubi oskate te kõik ise kasutada), mis kõneles sellest, et viimase aja menopausidiskursuses, mis kujutab seda peamiselt haigusena (näiteks toodi östrogeeniravi pooldaja Wilson, kes kasutas väljendeid nagu “living decay” ja “shrunken hags with withered breasts”), on liiga vähe kuulda naiste enda kogemusi, milles on oma positiivne pool olemas (kas ma pean üldse mainima ilmset: päevad kaovad ära! ja mitme naise kogemuses lähevad sama teed PMS ja migreenid, neil, kellel neid olnud on – ma ise ei oska nende kohta kaasa rääkida) ja et erandlikest nähtudest, mis võivad olla hoopis mingi haiguse sümptomid, räägitakse kui tüüpilistest (Germaine Greeri tsiteerides, “We do not know enough about the well woman to understand what has gone wrong with the sick one.”). Vrd endometrioosiga, “päevad peavadki valusad olema”, bla-bla-bla.

Aga võib-olla on ärevus vähenenud lihtsalt sellepärast, et sestsaadik, kui ma normaalse inimese päevakavale ringiga sisse tegin, on mul olnud võimalik üritustel osaleda JA välja maganud olla. Iseasi, kaua see ilu kestab – nähtavasti on mu une-ärkveloleku tsükkel väheke pikem kui 24 tundi ja varem või hiljem sõidab ära. Ja uuesti ringiga sissetegemiseks on vaja pausi, kus ma ei pea ütleme pool nädalat kuni nädal kuhugi kella peale minema.

Fantaseerides: äkki lähtub minu unerütm just päikeseaastast? äkki on minu isiklik ööpäev selline, mida on aasta peale täisarv ja kui kõik oleks minu rütmis, ei oleks meil seda jõnksulist liigaastasüsteemi vaja.

***

Käin A. konto kaudu vahel facebooki läbi lugemas ja vaat mis välja tuleb: mulle meeldib lugeda muusikasõprade juttu. Kohe lambist tuleb kolm lemmik-kontot meelde, mille lugemine teeb olemise heaks; kõik kolm on DJd või muusikaajakirjanikud või mõlemat. Mina ise ei ole üldse muusikasõber, mina olen muusikavaenulik inimene, muusika on raske. Niisiis skrollin ma nende muusikajutust sirgelt üle, aga kus kõik muu jutt on ikka hea! värskendav! mõnus hakkab lugedes! ja mis põhiline, sellised mõtted, mis mul endal üldse pähe ei tule. Need muusikainimesed on nagu teisest liigist kohe.

Mõtlen nüüd, kas ma olen muusikaparasiit. Ise ei seedi, aga mingeid muusika-aineid vajan, seega kasutan teiste inimeste muusikametabolismi.

Kuna ma sain nädala alguses 50, mis siis, et mitte kümnendsüsteemis (mulle meeldivad positsioonilised arvusüsteemid, kui neid hulgem kasutada, saab palju rohkem ümmargusi sünnipäevi), tähistasin seda eakohaste sisseostudega. Kõrval kaltsukas sain täieliku lotovõidu: kolm piilupart Donaldi albumit! Ja ostsin mustlastantsu õpetaja käest täiendava kostüümi, suure, arvukate satsidega ja läikivroosa. Tänapäeval on vist moes oma minevikuminaga suhelda. Kui ma kohtuks oma kümneaastase minaga, siis oleks vaja talle ainult kogu seda toredust näidata, et leiaks kinnitust see, mida ta nagunii kahtlustab: olla suur on palju parem kui olla väike.

Rääkimata sellest, et ma jaksan endale osta nii palju jäätist ja kommi, kuipalju tahan, ainuke häda, et praeguses vanuses nagu ei taha enam hästi.

Aga noh, selle asemel võiks talle rääkida, et suvalisel päeval on suvalisest toidupoest banaani ja apelsini saada. Selle hüvelisus on jäänud ajas muutumatuks sama palju kui piilupart Donaldi ja läikivate satsiseelikute oma.

Kaubandusest veel: kuna me oleme vahepeal üritanud mööblit täiendada, siis tegin rabava avastuse. Ma ikka kirusin ebaadekvaatseid reklaame, et oh kui tüütu, mingid peenisepikenduse ja eesnäärme ja ilusate tüdrukute reklaamid tulevad, miks mulle visatakse mingit pahna, mis mind ei huvita. Nüüd, kus ma olen usinalt mööblit guugeldanud, on hakanud tulema reklaamid, mis mind huvitavad, ja avastus: see segab palju rohkem! Niipea, kui näen paraja kompaktse-aga-mitte-liiga-kitsa diivanvoodi pilti, läheb töö meelest ära ja tahaks kohe mööblipoe linki klikkida.

Ahjaa. Ka see on vist eakohane. Kuna mul vahepeal öörežiimilt päevarežiimile kolides tundus, et süda klopib magama minnes, lasin arstil ennast uurida. Tuli välja, et kõik töötab ilusti – rütm, vererõhk ja nii edasi – ainult kolesterool on pisut kõrge. Ainult pisut, arst ei pidanud seda iseenesest mingiks probleemiks, aga kuna mul on seni kogu aeg olnud ideaalne veri, pane või näitusele, siis läksin ähmi täis ja leidsin, et on paras hetk oma söömist muuta.

Mu organism on nagunii paar viimast aastat märku andnud, et ei taha enam hästi loomset rasva, lihavalguga on mu kõhul alati keerulised suhted olnud; ja mõeldes, mismoodi oma söömissüsteemi muuta, et selle peale edaspidi liiga palju mõtlema ei peaks, meenus mulle üks keskaegne lauluke pühast Nikolausest, kes

mamme cepit parcere
quarta, sexta feria,
servando jejunia
ab annis prioribus.

(Ortograafia jätsin meelega keskajapäraseks.)

Ehk: ta hakkas igal kolmapäeval ja reedel tissist hoiduma, pidades paastu juba varastest aastatest peale.

Ja ühes teises laulus, mille kallal me omal ajal Hedvigiga jämmisime ja millest ma lingin teie rõõmuks etnodžässversiooni:

hic in cunis abstinebat,
quod mamillas non suggebat,
nisi semel nec edebat,
quarta, sexta feria.

Ehk: ta paastus juba hällis, seepärast ei imenud ta tissi ega söönud kolmapäeval ega reedel kordagi mitte.

(Kolmapäev ja reede on meie jaoks nihkes nimedega “quarta, sexta feria”, sest nad lugesid nädala algust pühapäevast.)

Tema ema huvides loodan ma, et ta töötas kohakaasluse alusel ammena. Või oli tal tegelikult lihtsalt vähe piima ja pisike Nikolaus tegi halva mängu juurde hea näo. Positiivse poole pealt oli tal ehk neil päevil vähem mähkmeid pesta.

Või oli tal endal amm, sest ega piiskopiks tavaliselt mingi prosta pere laps ei saanud.

Igatahes, ma leidsin, et mis kõlbas Pisi-Nikolausele, kõlbab ka mulle, seega jätan kolmapäeval ja reedel piima-muna-liha toidusedelist välja, natuke kala võib-olla söön, kui isu on. Ja lihasöömise jätan peamiselt pühapäevaks, nagu vanasti oli. Iseasi, kui on pidu või väljas süües lihtsalt ei ole midagi muud võtta või midagi on eelmisest päevast üle ja ei taha raisku lasta. Sest hingamispäev on inimese jaoks ja kui pühapäeval lammas haugub*, tuleb talle appi minna. Lihtsamate sõnadega, lolliks ei saa ka minna.

Ja see on üllatavalt hästi toiminud, kõhule meeldib väga hästi ja mul pole mingeid mõrvarlikke isusid. Sest suures plaanis või isegi keskmises – nädala lõikes – ei keela ma endale mitte midagi.

Kõrvalmõju on see, et igasugust sellist kraami nagu poesaiakesi või -kooki olen vähem sööma hakanud, sest nende koostist peab peenikeses kirjas lugema, seega on liiga tüütu välja selgitada, mis päeva peale nad sobivad.

Ma nimetan selle Niguliste dieediks.

——————————————————–
*
See on kunagine võib-olla sihilikki valestikuulmine, kui keegi hakkas seletama, et “a kui hingamispäeval lammas augus…”, aga enne sõna lõpuni jõudmist jõudis keegi teine vahele pista, et jajah, kui lammas juba haugub, on muidugi eriline aeg, mis nõuab erilisi tegusid.

Vrd ka sellega, kui Puru ütles “Vaata, kask hakkab akna taga” (mis pidi jätkuma “kollaseks minema”, aga minul oli juhe koos juba kuuldes, et “kass kakab akna taga”, sest me elasime neljandal korrusel.

Tegelaskujusid

aprill 11, 2021

Võib-olla olen ma sellest rääkinud, aga siit blogist praegu ei leidnud – kunagi ammu-ammu, kui kaubanduskeskused olid igast otsast lahti ja seal lausa trepid liikusid, oli mul üks meelelahutus eskalaatoriga alla sõites tunda kiusatust lehvitada allolijatele armulikult, andes mõista “aitäh, armas rahvas, aga te võite end vabamalt tunda – minu pärast poleks vaja olnud püsti tõusta”.

Umbes niiviisi tagasihoidlikult, aga laskudes, mitte tõustes.

Praegu selliseid tundeid tunda ei saa, praegu on saadaval vabaõhutunded, näiteks sellised:

kui ma tulen diagonaalis murunõlvast üles kodu poole, sealt, kus need pärnad kasvavad, tunnen ma tahtmist seisatada, üks jalg ees veidi kõrgemal, võtta mütsi peast, lasta tuulel juukseid sasida, sinel õlal, võtta mehise liigutuspisaraga peotäie kodumaa mulda ja seista taeva taustal üleüldiselt heroilises poosis nagu Georg Ots Koordi külasse naastes (see on selle filmi parim koht, nii puhas kitš nagu plakatil, edasi on juba igavam propaganda).

Aga aiast leidsin ma keset muru või mis muru, sellest kohast, kus ma mullu heinamaalappi pidasin, ilusa lilla krookuse. Ma mõtlesingi vahepeal laisalt, et tahaks krookusi! Ja nüüd on keegi loomakene ta mulle toonud, küllap keegi nendest, kelle abiga tulbid ja märtsikellukesed aias ringi kõnnivad, ja mine tea, keegi paljundab ehk ka lumikellukesi, sest ma pole iial näinud, et nad nii tihedasti lappis kasvaksid. Just nagu taevalinnukesed panid mul tunamullu maasikad kasvama. Teised kurdavad siin-seal, ma lugesin, et loomad söövad taimesibulad ära, aga mul käivad, näe, aiatööl ja tegelevad maastikukujundusega. Tekib tõsine kahtlus, et ma ei ole ei tantsiv kuningas ega laulev kangelane, vaid hoopis disniprintsess.

Aprill

aprill 3, 2021

Aprillilaul! kuigi sõjakavõitu, need baroki-inimesed pidid ka igale poole oma militaarmetafoorid sisse toppima, “õite sõjavägi”, ma ütlen.

***

Kas te panete tähele, et viirus on teinud maailma küll kitsamaks – teise linna sõit on muutunud tähtsaks reisiks, nagu välismaale läheks! – aga see-eest on maailm muutunud suuremaks! mõelge, alles oli Austria siinsamas, ja kus nad alles nüüd on! Poola oli viimati nii kaugel ligi kakskümmend aastat tagasi ja Läti… ma ei tea, pole vist nii kaugel olnudki, või kui, siis ajal, mil ta ei olnud veel Läti. See laienemine ajab mind elevile. Kuni kaugused olid kättesaadavad, ei olnud nad õiged kaugused, maailm mahtus vaata et pihku ära, väike nagu apelsin, mul oli liiga kõikvõimas tunne ja kes seda kõikvastutust ikka tahab.

***

Faktike, mida ei saanud 1. aprillil teatada, sest keegi poleks uskunud: kolm nädalat tagasi tegin päevale ringiga sisse ja minust sai ajutiselt eriti-varajane-hommikuinimene. Võiks ka öelda, et vahetasin oma pika une ja uinaku asukohad, sest asi oli vahepeal läinud nii kaugele, et õhtul kell kümme tuli mul magus lõunauinak, mis kestis paar tundi, pikalt magama ei jäänud enne südapäeva. Ja kuna isegi nii hilja pidin ma end ikka magama sundima, tuli loogiline mõte, et äkki venitaks veel ja vaataks, kaua jaksan. Jaksasin õhtul viieni välja, kukkusin ära, ärkasin öösel kell kaks, ergas ja kraps. Sealt loksus mu ärkamine mõneks ajaks lüpsinaise graafikusse, kolme-nelja peale. Niiviisi oleks tegelikult olnud peaaegu sama raske normaalsete inimestega koos asju ajada kui vanasti, aga ma ei muretsenud, sest ma tean, et mu loomulik tsirkaadia on veidi pikem kui ööpäev. Ongi hea, kui loksumisruumi jagub. Ja just: viimasel ajal lähen voodi südaöö paiku ja magan suure valgeni, kella kaheksani või täiesti provintslikult üheksani.

Igatahes oli see palju valutum ja kiirem moodus kui püüda varem uinuda ja varem ärgata – praegu oli loksutamise hind ainult üks kudemispäev ja kõik! paigas! Varasemaks nihutades on tavaliselt kulunud nii umbes pool nädalat harjumiseks ja kui mul piisavalt kaua otsest vajadust ei ole, valgun paari magamatu päeva järel vanasse roopasse tagasi.

***
Ma ei tea, kas Briti sarjad on mind oma lühidusega ära verminud või milles asi, aga ma väsin sarjadest kuidagi ruttu ära. Hakkasin vaatama üht neist venelaste Katariina II sarjadest, seda, mille nimi on originaalis “Velikaja”, see täitsa meeldis mulle – välja arvatud see, et tugipihiku kasutus oli nii ebaühtlane, et ajas silmad kirjuks, korra on kleit eest ilusti lame, siis jälle tissid ripakil -, aga kui tegin kuuenda osa lahti ja mind tabas teadmine, et läheb veel oma kuus-seitse osa, enne kui Katariina üldse võimule tuleb, vajus see tulevaste osade raskus mulle peale ja ma ei suutnud enam edasi vaadata. Panin kinni ja kustutasin salvestised. Samamoodi jäi mul sarjaväsimusest katki ka see sümpaatne Prantsuse filmiagentide sari (selle hooajad on lühemad, nii et see juhtus mul alles teise hooaja keskel). Võib-olla on häda ka selles, et ma komistan mitme vaatamiskõlbuliku sarja otsa korraga. Kõike ei jaksa, eriti tunnen seda nüüd hommikuinimesena.

Jah, see ongi üks märgatav faasivahetuse kõrvalmõju – filmivaatamise ja raamatulugemise jaksu on vähem, sest kultuuri jaoks on hea aeg õhtul, kui mõte voogab laiemalt, mitte kitsas kanalis – aga siis tuleb mul uni peale ja peab katki jätma.

Aga võib-olla valisin ma enda jaoks vahepeal liiga küpsed sarjad. Panin tähele, et nüüd, kus ma hakkasin Lego tähesõja-multikat vaatama, ei tüdi ega väsi ma ühti.

*

Nägin järjekordselt seda neetud toortõlget “nurjatud probleemid” ja hakkasin täpselt sama järjekordselt sügelema. Mõttelaiskus! Viitsimatus meenutada, et “wicked” võib eesti keeles olla veel mitu-setu sõna, millest mõni lausa sobibki elutute nähtuste kirjeldamiseks.

***

Kaur küsis Ritsiku pool, mida Suurel Reedel teete. Ajal, mil ma seda lõiku kirjutan, on laupäeva viimased minutid ja ma võtan ikka selle Guerrero passioonilaulu ära kuulata, kuigi sedasorti religioossust võtan ma pika hambaga – ei istu mulle mentaliteedilt see kannatuste fetišeerimine, mis reformatsiooni-vastureformatsiooni emotsionaalses võidurelvastumises kujunes (armastusluule troopide kasutamine religioosses luules on juba vanem mood). Ometi on muusika ise nii ilus. Eriti selles Figuerase esituses kisub kõigepealt sisikonna välja ja siis paneb ilusti sisse tagasi – kuigi jah, võib-olla on selles seest segikeeramises süüdi see, et ma saan tekstist mingil määral aru ja elan siis läbi oma sisekonflikti – muusika on nii ilus! aga religioossuse laad nii morbiidne!

Kunagi esimest korda kuuldes arvasin, et Figueras teeb seni, kuni teda saadab ainult ettevaatlik ühehäälne saatepill, laulu ise vabarütmilisemaks, pärast vaatasin nooti ja taipasin, et mitte eriti, selline see lugu ongi – muusika, mis on kirjutatud justkui vaba kõnerütmi järgi. Lihtsalt koos harmooniaga jätab struktureerituma mulje (ja see harmoonia sisenemine on koht, kus sisikond hakkab ilusti sisse tagasi minema).

Ja sinna otsa kuulan siis pingelõdvenduseks Cabanillese tiento lleno 2. tono‘t.

***

Hiirtest. Nagu öeldud – õigemini, nagu A. rääkis, mina seda ei näinudki – pruun hiir laamendas algul palju, pärast polnud teda eriti näha. Kuni ühel hetkel ei vähenenud ka toiduhunnik ja meil tuli nukralt järeldada, et ta on vist ära surnud või hakkab seda kohe tegema.

Hall hiir avastas see-eest jooksuratta ja nüüd käib ta seal sporti tegemas. A. juba mõtleb, et oleks kõrgem puur, saaks talle veel kõrgemale maiuspalasid riputada, siis oleks tal selline jõusaal, et.

Pruuni hiirega oli aga nii, et täna (laupäeval) võttis A. tema puuri lahti ja tuli ja ütles – ei, mitte “halleluuja, haud on tühi, ära leina asjata,” vaid nördinult: “Ta ei ole surnud. Ta on põgenenud!”

Hiir oli puuripõrandas selle augu, kuhu oleks võinud jooksuratta installeerida, suuremaks närinud ja lahkunud.

Puuri uurimisega oleks pidanud homseni ootama, nentis A, selline tühi haud, et vähe pole.

Rahvas

märts 21, 2021

Viimasel ajal satub kuidagi tihti silma ette üht ja teist, kes räägivad, mida rahvas tahab ja mida rahvas ei taha (enamasti ei taha). Mul tuleb siis korraga kaks tunnet:

misasja sa võtad rahva nimel suu täis, räägi parem ausalt enda ja oma fännide nimel! miks sa minu käest ei küsi, mina olen ka rahvas!

ja

ma ei tunne seda rahvast, aga tundub kuidagi ebameeldiv tegelane, parem hoiaks tast võimalikult kaugele.

Kogunenud killud

veebruar 8, 2021

Eile öösel (vastu 6. veebr) vedeles tee ääres hanges surnud rebane.

***

Mõtlen, kuidas vahet teha: millal näitab psüühikaprobleemiga vanainimese tobe rahakulutus, et ta on ravimid võtmata jätnud, ja millal on see lihtsalt rumalus. Ma eelistaks muidugi lihtsalt rumalust. Esimesel juhul peaks ma leiutama, kuidas veenda kedagi regulaarselt rohtu võtma, muidu läheb tervis rohkem rikki. Teisel juhul on risk kõigest rahaline, seegi väike.

Mõtlen – kui see on nii, et kõigest väike rahaline risk – et isegi kui keegi on tal mikromastaabis naha üle kõrvade tõmmanud, siis kui see tal emotsionaalselt ära tasub, kas ma peaks selle vastu aktiivselt sõdima? kas tasub võidelda paarikümne-eurose tarbetu väljamineku pärast korra kuus või paari kuu tagant, kui see teeb elu lõbusamaks? on see sel juhul üldse tarbetu? või peaksin ma tegema selgitustööd, et maailm on kuri ja isegi meeldivad inimesed võivad olla kiskjad? Kas keegi suudaks seda üldse uskuda? Meeldiva inimese veenmisvõime on alati suurem.

Ühtlasi võitlen süütundega, et ma sellega rohkem ei tegele.

Ühtlasi meenutan, et hapnikumask pannakse kõigepealt endale ette, siis jaksab ka teisi aidata.

Ühtlasi on selgunud, et töö on väga hea eskapism, pakub sel ala tõsist konkurentsi toredatele ilusate meestega sarjadele. Koroonaajaga on ainult töövaheldus kängu jäänud, varem pakkusid erinevad tööd ka üksteisest puhkust ja rahu – arvutist selg haige ja silmad väsinud, õpetan tantsu, inimestest tüdinud, klõbistan tõlkida, nii hea. Noh, äkki kunagi tuleb see tagasi ka.

Esimest korda elus tunnen, et “kus on kirjutatud, et elu peab kerge olema” on julgustav väljend. See tähendab, et ma pole midagi tingimata valesti teinud! Seni ma ikka aeg-ajalt kirjutasin “elu peab kerge olema”, et OLEKS kuskil kirjutatud ja keegi ei saaks kobiseda.

Ikka veel pahurana internetti lugedes tabasin end rahulolusööstult, sest keegi oli nii loll ja ma tundsin ennast temast üle olevat. Püha taevas. Nii lihtsalt see kurjus tulebki. Tuleb ikka see va hapnikumask korralikult installeerida.

Annan endale aru, et pahurus tuleb vähemalt osalt minapildi mõranemisest – ma ei ole, tuleb välja, nii hea inimene, kui ma arvasin (ma ei teadnudki, et ma endast nii hästi arvasin, ma arvasin, et pean ennast harju keskmiseks!). Pmst ennast täisolemise tõve kõrval- või järelmõju, pohmakas. Siis on hea meelde tuletada, et vahet pole, kui üllas ma täpselt olen. It’s not about me, asja mõte ei ole minust head inimest teha. Kui see meelde tuleb, on kohe tuju parem, siis ma võin olla täpselt nii puudulik, kui ma olen.

Lootusrikkam pool ütleb, et ju ma arenen, arenemine ongi ebamugav.

***

Seletasin just Indigoaalase pool, kuidas mul pole raske end prügisorteerimiseks motiveerida. Ma tahaks ainult veel kõvemini sorteerida. Ma tahaks iga kord panna teekoti sildi paberikasti, seda kinni hoidva klambri metallikasti, ja alumiiniumi, vase ja terase eraldi, kui ma neil vahet teha suudan, ja teekoti komposti. Kiskuda kiled ümbrikult ära ja panna plastikasti ja ümbriku paberikasti. Polüetüleeni polüetüleenikasti, polüpropüleeni polüpropüleenikasti, polüstürooli polüstüroolikasti, kalaluud kalaliimiks, kalapead roosile söögiks.

Ma tahan niisiis panna punase palli punasesse kasti ja sinise palli sinisesse kasti nagu selle täitsa sümpaatse Ameerika filmi peategelane.

Aga A. saboteerib ja paneb terve teekoti ja paljaksnäritud kanakondi (kui üks kanakont on minu hambust läbi käinud, siis pole see tegelikult enam lihtsalt paljaks näritud, vaid pilbasteks) lihtsalt prügikasti, sest “see on liiga väike, et midagi mõjutaks”. Tal on muidugi õigus, aga mis see asjasse puutub? Nii on VALESTI, ma tahan, et ÕIGESTI oleks!

***

VVN kirjutas kevadest, teised rääkisid, mis nemad arvavad ja misasi on üldse kevad, aga mina mõtlesin nii: lögakevad on kevad ja ilus selge aprillikevad on ka (kaa) kevad ja soe hiirekõrvul mai-ilm on suvepoolne kevad. Lögakevad on vastik, niiviisi vastik, nagu vastikud ilmad on. Nagu novembris vahel. Soe suvepoolne kevad on mõnus. Aga kõige hullem on see ilus selge aprillikevad. See ajab närvi, päike kõrvetab tolmu välja, kõik piirjooned on liiga teravad ja ma tunnen iseennast äkitselt liiga nähtavana (kui teen selle vea, et valges välja lähen, vampiirid ei peagi päevavalgust taluma) ja tuul viib mõtted peast minema. Just nagu need hirmsad ilusad selged sügisilmad, aga neil on vähemalt teatav dekadentlik kõduhõng juures, mis nad talutavaks teeb. Ilus selge aprilliilm peaks nagu lootust äratama ja ei paku mulle ühtegi ühiskondlikult heakskiidetavat põhjust, miks ta mulle närvidele käib (ütlen, et “mulle ei meeldi nii ärkvel olla” ja inimesed ajavad silmad punni). Erinevalt lögast, sellega on vabandused varnast võtta, vaadake, kui märjaks mu jalad said, ja siis on meil koos õnnelik ilmakirumise kogudus.

***

Mõtlesin alguses, et ei avalda seda, aga äh.

Näotu

jaanuar 30, 2021

Pesumasin raputas peegli vannitoaseinalt alla.

Eks see konks istub seal seinas ka lõdvalt ja tahab ringiratast käia. Niisiis tundus mulle tervelt pool päeva hea mõte, et ei panegi teda uuesti üles – varem või hiljem on maas tagasi, läheb veel katki. A. ajab habet nagunii vannis istudes vanniotsapeegliga, mina kammin juukseid elutoapeegli ees. Me ei tee vannitoa seinapeegliga õieti midagi.

Kuni ma tabasin end teab kui mitmendat korda hajameelselt mõtlemast, et ei tea, miks mul täna nägu ei ole.

Ei sobi mulle ringi käia, viltuse konksuga valge kipsplaat ees, edevuse asi.

Mõttepudi

jaanuar 21, 2021

Indigoaalane luges “Hea põhjatuule vastu”, Marca kunagi varem ka – mis pani mind meenutama, miks mul see raamat poes sirvimise peale ostmata jäi, ja jõudsin jälle selle peale, mis mind viimasel ajal kummitab. Mind nähtavasti ei huvita selles mõttes armastus.

Kummitanud on see sestsaadik, kui märkasin, mis filme ma telekast peale panen võtma: kui juures on märkus “romantika” või “armastusfilm”, sõidan tavaliselt sirgelt mööda. Kui need on väärtfilmi kuulsuses, siis ehk kaalun ja vahel pean vääriliseks, aga needki jäävad hiljem enamasti vaatamata, müraks salvestisehunnikus, nagu need iseenesest ilusad riided, mida ma ostan mõttega “äkki peitub minus ka selline inimene,” ja mis jäävad siis kapis ruumi võtma. Aga seiklusfilmi võin vastava tujuga vaadata ka täitsa keskpärast.

Romantilised komöödiad pääsevad mul löögile kas siis, kui rõhk on sõnal “komöödia” (Bridget Jonesi filmidest esimene mulle meeldis, teisi pole julgenud vaadata) – või kui seal on mingi inimeseks olemise mõõde, mis ei ole ainult õige paarilise leidmisega seotud (“Crazy, Stupid, Love.” kvalifitseerub, kuigi lõpp vajub ära. Paigutub otsapidi sellesse komöödiažanrisse, mida ameeriklased teevad päris hästi ja millele ma olen nimeks pannud “eksistentsiaalne komöödia”). Või ühiskonnapanoraam vms. Aga “Unetus Seattle’is”, mille ma võtsin vaadata, sest Tom Hanks on tore näitleja – surmigav, kannatasin lõpuni ära ainult mingist lollist kangekaelsusest ja lootusest, et äkki läheb huvitavaks. “Kui Harry kohtas Sallyt” – samuti kuulus film, aga pettumus. Ja ei, süüdi pole Meg Ryan, sest mingit krimi-seikluskomöödiat, kus lamuur ainult möödaminnes sisse tuli, vaatasin kunagi täitsa mõnuga.

Armuliin kõrvalteemana kuskil krimkas või seiklusjutus ongi kusjuures okei, lausa tore on, kui Tommy ja Tuppence üksteisele silmi teevad. Või üldse misiganes lugudes vürtsi või karakteriavajana. Aga ainult paarimineku ümber terve lugu – jeerum küll, isegi elus ei viitsiks.

Ühes Fandorini-krimkas määrab külmade siniste silmadega Oleg meeste “tegelikku vanust”, väites, et mehed on programmeeritud ühele vanusele ega muutu sisemiselt. Nicholas Fandorin määrati nii:

“Te ütlete, et olete nelikümmend viis aastat vana, kuid mina näen: eelpuberteet, suguküpsuse eelõhtu. Teid tõmbab ikka musketäri mängima. Ja te ei saa sellest mängust elu lõpuni isu täis. Selline on kord juba teisse pandud programm.”

Tundub kuidagi kodune, selle identiteedi ma võtaks; vahet pole, et see käivat ainult meeste kohta, mingu kukele oma essentsialismiga ja üldse, mis autoriteet see Oleg ongi. Eelpuberteet jah, ma olen vaimselt kümneaastane või noorem, seiklused ja uued tundmatud maailmad on lahedad, mitte mingi armunud õhkamine.

*

Mõttesähvakas USA Kapitooliumi-laamendajaid vaadates – küll neil võis tore olla. Osake massist, ühe ürituse teenistuses, hulgas lahustunud, mina minetanud. Tunne, mida mina õieti ei mäletagi, kas üldse olen tundud, laulva revolutsiooni ajal olin ma veel liiga noor, et öölaulupidudel käia, ja ka kodust tuli kaasa hoiak, et kui mikrofoni hüütakse “nüüd võtame kõik kätest kinni ja hüüame: “Üks rahvas! Üks rinne!” ja keegi juba sasibki käest kinni ja kisub selle taeva poole, siis ei hakka mitte ülev, vaid õudne.

Vt ka Ritsiku kirjutist laste elurõõmust, üht nende hulgast, mis paneb mind mõtlema, kas ma olen üldse kunagi laps olnud, just nagu ma pole ka õige noor olnud. Oma mäletamist mööda tegin ma selliseid elurõõmu-asju lapsena teadlikult, teadmisega, et lapsed teevad nii. Etendatud elurõõm, ka siis, kui pealtvaataja olin ainult ma ise.

Selline joovastus, mida saab püsivalt tunda ainult ilusas kitšimaailmas, mis on sotsrealistlike maalide või Vahitorni kaane asukate pärisosa.

(Mitte et mul päriselt elurõõme ei oleks, need lihtsalt käivad kuidagi teisiti, nii, nagu raamatutes ei kirjutata. Ma ei tea, miks ei kirjutata, kirjuta või ise.)

*

Mõte Jüri Ratta tagasiastumisvideot vaadates – ta tundub nii kergendunud ja õnnelik, mis siis, et kell on kolm öösel. Viib Lotho Sackville-Bagginsi liini ilusti lõpule, seekord õnnelikumale kui Tolkienil.

*

Issand halasta, Tartu aukodaniku valimise finaali on jõudnud Neinar Seli. Nimekirjast, kust välja langetati näiteks Mall Hiiemäe. Ma olen muidu Tartu asjadega viimasel ajal rahul olnud, aga kui ma pean Selit aukodanikuna võtma, siis küll… väntab härg, maivõi. Ma arvasin, et see ajastu on siin möödas.

Käisin umbes kuu aega tagasi korra arsti juures ja sain maskikandmise kogemuse kätte. Mulle pakkus see ootamatut naudingut, mis siis, et palav, ma muutusin seal maski taga lausa eufooriliseks – kuigi oma rolli võis mängida ka magamatus, arsti juurde peab ju imelikul kellaajal minema -, silmad lõid särama, lausa sedavõrd, et röntgenoloog hindas mind tükk maad nooremaks ja seletas ise: “Teil on noore inimese silmad” (kõigi magamatussiniste silmaalustega!). Nautisin, et saan ringi käia, ringi vaadata ja keegi ei näe, mis nägu ma olen. Teised, keda ma vaatasin, olid muidugi sama maskeeritud, aga sellega, et ma teiste nägusid ei näe, olen ma harjunud, selle nimi on tavaelu. Nüüd oli seis lihtsalt võrdsem.

Nähtamatusele kõige lähem olek, mida ma kogenud olen. Ei tea, kas peaks enda kohta mingeid järeldusi tegema.

Mul oli ka koroona-distantsist raske ümber harjuda, palju raskem kui distantseeruma hakata, võib-olla samal põhjusel: distantseeritud elu tähendas, et vaatan maailma eemalt, läbi ekraani, ise nähtamatuks jäädes, välja arvatud need harvad korrad, mil ma veebikaamera sisse lülitan või ep-ga koera jalutan. Uuesti tavaelu alustades ei saanud ma enam kuidagi aru, kuidas ma enne jaksasin igal pool käia, kõike teha ja kõigiga suhelda. Kusjuures ma ei alustanud üldse kõike korraga, ainult pooles vinnas.

Aga võib-olla oli süüdi see, et koroona-ajal harjusin töid vastu võtma selle arvestusega, et mul pole vaja kuskil käia, ja pärast ei osanud kohe koguseid vähendada.

*

Frieda kirjutas, et 30% hapukoort enam ei leia. Mina olen praeguseks juba kolme eri keti poest otsinud tortelliine ja mida pole, seda pole. Vanasti olid nad küll kallivõitu, aga täitsa tavaline makaronisort. Või kui teistpidi vaadata, siis üks võõrapärasem pelmeenisort, rõngakujulised pelmeenid.

*

Jaanilaupäev oli meil selline vaikne ja viisakas vanainimeste oma – veetsime õhtupooliku kutsuga jõe ääres ja jõe sees, vesi oli mahe, pärast jõime Ep. ja Haldjaga verandal õlut, A. tegi vanas pesumasina trumlis natuke hõõguvaid süsa, et me saaks vorsti sussutada. Järgmisel päeval oli mul kahest õhtul söödud grillvorstist kohutav lihasöömise pohmakas, õigust öelda hakkas juba õhtul raske tunne. Õllest ei saanud olla, õlu oli alkovaba. Mu organism on varemgi vahel märku andnud, et liha ei ole ikka õige toiduaine, liha on maitseaine. Kanale ja kalale teeb (esialgu?) erandi.

Teine söögitähelepanek: olles maitsnud trühvliõli, trühvliäädikat (täpsemalt crema di balsamico‘t) ja trühvliga määrdejuustu, hakkan nüüd trühvliga vorsti näkitsedes jõudma järeldusele, et mulle vist trühvlid ei maitse. Päris kindel veel pole ja veel vähem kindel on see, et see ei muutu, järsku on see üks neid õpitavaid naudinguid, ega ka õlu mulle kohe ei maitsnud. Võimalik ju, et häda on lihtsalt vorstis – määrdejuustust tegelikult paha mälestust ei jäänud (aga seal oli mingit eristuvat maitset üldse vähe); äädikast jäi vänge mälestus, aga balsamico-kontsentraat oleks ka üksi vänge. Ja õli oli tegelikult päris hea (aga seal ei pruukinud päris trühvlit ollagi, järsku oli ainult essents). Ootame ja vaatame, esialgu tundub söömise jaoks kuidagi liiga lillelõhnaline (ütlen mina, kes ma joon vahel meeleldi lavendliteed, nõustun sööma roosisiirupit ja roosikomme).

*

Kui juba roosidest juttu tuli: sügisel lõikamata jäänud roos on kasvanud inimesekõrguseks – täna oleksin saanud lausa pilti teha roosist ja (täiskasvanud) inimesest, kellel ta on üle pea, minust jääb paar sentimeetrit veel maha – ja kasvatanud hulgaliselt õienuppusid, millest seitse tükki on nüüd äkiste lahti läinud ja vihmamärjaks saades selle roosipuu peaaegu külili kaalunud. Panin talle esialgu ühe reha toeks, see oli esimene toikakujuline asi, mis mulle kätte sattus. Aga mõne lehe kallale on tulnud elukad, kes on vist roositirdid, nähtavasti sooja talve kõrvalmõju. Ma loobin neid kohvipaksuga, kui Coca-Cola Zero pidavat satikate vastu aitama, siis kohvipaks võiks ju ka.

*

Vanasti olin ma suht stiilipuhta pirnikujulise kehaehitusega. Või siis vetsuukse-naiskolmnurga kehaehitusega. Nüüd keskeas oleks lisandunud rasvkude nagu peamiselt rinnapartiisse kolinud; see nali on juba paar aastat kestnud ja ma pole ikka veel õppinud riides käima (kohe meenub kunagise riietumismeemi küsimus “kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?”, ikka, ikka, nagu ma varemgi kirjutanud olen, seekord küll teises võtmes). Eriti leitsakuga, kui ei saa kanda nii tihedaid materjale, mis kataks kõike küllalt siivsalt ka siis, kui on, khm, esileulatuvatel kohtadel tihedalt vastas.

Suure büsti ja väikese kondiga on palaval ajal pmst kaks moevalikut: kas ma näen välja nagu telk või nagu porno. Rinnaümbermõõt ise ei olegi nii massiivne (absoluutväärtuses, tähendab), aga mul on erakordselt kitsas selg, EV on paar korda mulle kostüümi tehes väljalõikamise etapis kahtlustanud, et on valesti lõiganud, sest inimesel ei saa nii väike selg olla, mis tähendab, et need lastenumbrid, mis mulle õlgadest parajad on, ei. taha. eest. kinni nööpuda ja nööpideta mudelid ei mahu lihtsalt ümber või venivad eest imelikult välja (ja ronivad kõhu pealt üles, sest rind hakkab nii selja- kui ka kõhuosa kangast varastama) – kui just ei ole parasjagu suurt dekolteed, mis annab avarust ja lahendab osa mahtumisprobleemi ära. Aga siis, njah, juhtub nii.

(Nagu võite aru saada, hakkab see büstika tüdruku pildisari mind üha rohkem kõnetama – vt ka sportrinnahoidja kohta; või talveriiete kohta. Ja seda olen ma reaalselt teinud! Totter näeb välja küll, aga mõnikord on mugavasti bussi peale jõudmine olulisem. Trepist käies ka, kui keegi ei näe (kui näevad, siis ma parem lähen hästi aeglaselt.))

Päris paljalt on kõik normaalne, aga kodust väljas tuleks niiviisi pahandusi (nüüd jaheda ilmaga võib küll vahel sedagi endale lubada, nt öösel ujudes – vee ääres käib nüüd vähem rahvast, ei pea kartma, et keegi ühe või kahe palja naise peale politsei kutsub. Vesi on ka pärast neid äikesevihmu soojem kui õhk.)

Sellise uue figuuriga (ikka uus, kui pole veel kümmet aastatki olnud!) tundub mulle ka, et keha ja nägu ei sobi enam kokku, sest näost olen ma ikka kondisevõitu, näo poolest tundub mulle endiselt, et ma näen meheriietega parem välja, ja eks rinnapartii saab ka edukalt õllekõhuks maskeerida, ainult et nägu ei ole õllekõhuga mehe, vaid hoopis kiitsakama poisi oma.

Üritasin A.-le oma muret selgitada:

– Vaata, mul on figuur nagu Sophie Lorenil. Ja see ei oleks iseenesest probleem. Sophie Lorenil on ka Sophie Loreni figuur ja väga hea näeb välja. Aga temal on sinna juurde ka Sophie Loreni nägu.

– Sinul on samamoodi.

– Ei ole! Mul ei ole Sophie Loreni nägu.

– Ei, vaata. Sophie Lorenil on Sophie Loreni keha ja sinna juurde Sophie Loreni nägu. Sul on sinu keha ja sinna juurde sinu nägu.

Räägi siis sellisega.

Täna lasi ta mulle teemaarenduseks või lohutuseks sellist lüürilist laulukest, mis paistab olevat ka selle bändi kuulsaim, kui mitte ainuke lugu.

*

Riigipea monumendi näol on Eesti rahvale kingitud järjekordne meemigeneraator. Mulle meenus vältimatu analoogia “Jutustada inimesi” raamatust, kus juba suhteliselt alguses märgiti muuseas ruumikoordinaadina Lasse Vejnerti pead linnaväljakul ja pikapeale tuli ka välja (SPOILER!), et see ei olnud kuju, tegemist oli hoopis liiga altruistliku inimesega, kes oli teisi armastades unustanud ennast armastada ning muutunud seepärast iseenda vastu allergiliseks, nii et tema kehaosad tuli voolikutega ühendada ja mööda linna üksteisest võimalikult kaugele paigutada. Mõistatan, kas Lugejakirja versioon oli sellest inspireeritud või tulevad suurvaimudele sarnased ideed sõltumatult.