Ahvatlused

oktoober 4, 2018

Külmal ja pimedal tänaval kaks lõbusat joodikut. Aitavad üksteisel püsti püsida.

Joodik: Tüdruk! Ega sina ei ole see, kes on meie peale kuri ja tuld vilgutab?
Mina: Mina ei vilguta!
Joodik: Aga ütle, ütle, kumb meist ilusam on?
Mina: Pime on, ei näe!
Joodik: A tule vaata valges!

Mina turtsatan ja lähen edasi, kuulen, kuidas selja taga üks joodik ütleb teisele: “Heh-heh. No kust sa selle valge siin võtad.”

Pärast mõtlesin, et huvitav ja kena iseenesest, et nad jätsid subjektsuse lahkelt mulle ja seadsid just ennast objekti rolli. Pole tänaval järelehõikujate hulgas just tavaline.
*

Ma võin oma ebatavaliste vigastuste nimistusse lisada tamburiinitraumad. Kui me suvel tamburiinitantsu esimest korda õppisime, avastasin pärast kodus, et olen endal selle õla siniseks tagunud, kuhu tamburiini vastu tuli lüüa. Sest ega ma ei mõista piiri pidada, kui öeldakse, et nüüd löö vastu õlga, siis põrutan kohe täie jõuga, eks ole. Ja seda kohta tuli muidugi mitu korda harjutada.

Nüüd sügisel hakkasime kordama, rahvast palju, ei osanud pikivahet hoida ja kui me pöörde pealt täie hooga käed üles viisime, sain trennikaaslase tamburiiniraamiga sellesama täie hoo pealt litaka vastu sõrme. Ausalt, sel hetkel mõtlesin, et olen midagi ära murdnud, sest kätt ei andnud korralikult liigutada ja peast võttis uimaseks. Õhtuks oli ka igavene rammus sinikas sõrme peale kasvanud ja ma mõtlesin murelikult, kas ma selle käega nüüd hakkangi india tantsus mudrasid õppima. Aga päev hiljem – nagu peoga pühitud. Tüüpiline mina, palju kisa, vähe villa.

Kui juba traumade peale läks, siis keskaja kursuselt tõin kaasa põlvesinika – sellest, et ma mängisin psühhopaadist röövlit, kes lõpuks kõik oma kambajõmmid maha lõi ja tagatipuks ise mõõga otsa hüppas, sest see tundus sel hetkel hea idee. Ma hüppasin nähtavasti liiga innukalt.

Mõtlesin selle röövlimängu ajal (või noh, kes kuidas, mõni sai ka hoopis nunna või palveränduri rolli, näo järgi ilmselt), et ammu oli vaja, sest nii hea oli olla. Kui tihti üks suur inimene ikka tõsiselt mängida saab, selleks peab ikka teatrit tegema. Siis tulid muidugi kohe rollimängud meelde, aga see on maailm, millega ma pole jõudnud kuigipalju kokku puutuda, ainult ükskord ammu natuke nuusutada.

Süüdimatust röövlist veel. Katsusin tol päeval nende destruktiivsete tungide mängimisel seesmist loogikat leida ja mulle tuli meelde miski, mis oli samal hommikul juhtunud: vaatasin oma vähemaganud silmadega telefonilaadijat, selle kõrval vedelesid käärid ja tuli korraks selline mõte, et lõikaks õige juhtme läbi. Mitte et ma näeks sellest erilist kasu tõusmas, vaid lihtsalt. Juhe, käärid, tavai, ühendame ära. Teadmine, et sellest tuleks jama, teeb ahvatluse ainult suuremaks.

Ja oleks see siis ainult see üks kord. Prillidest sõltuva inimesena tuleb mul sildadest üle minnes või müüridelt alla vaadates niipea, kui ma oma sügaviku kohal olemist märkan, õudne tahtmine prillid üle ääre kukutada. Telefonist pole mõtet rääkidagi, eriti suur tahtmine teda päästmatult käest poetada tuleb huvitaval kombel peldikutes. Viskaks kuivpeldiku kogumispaaki, laseks veega alla. Oi, ups, mis paha lugu juhtus, teate, mu telefon kukkus peldikusse.

Minna hiirega poolelioleva töö kausta peale, millest ma pole veel varukoopiat teinud, ja valida “Delete”. Oh seda häda ja õnnetust, näe, terve nädala töö kaotsis.

On ka üks lapsepõlvemälestus, kus isa lahendas maleülesannet ja mina tundsin õudset kiusatust nupud laua pealt ära lennutada – kuni ma ei pidanud vastu ja pühkisingi. Ega osanud vastata, miks ma seda tegin. Loomulikult küsiti, miks, ja mul polnud õrna aimugi.

Keegi pakkus kunagi hiljem, et ju sa ikka tähelepanu tahtsid, mida muud. Aga see tundub kahtlaselt ratsionaalne seletus. Kõiki neid muid lolle tahtmisi teha midagi pöördumatut ja mõõdukalt kahjulikku ei saaks küll selle arvele panna, suurem osa neist tuleb siis, kui publikut pole läheduseski. Kui juba käibeseletusi kasutada, võib sama hästi Vana Aadama kaela ajada.

Kusjuures praktikas olen ma otsuseid tehes täpselt vastupidine – viivitan viimase võimaluseni, ei taha end kuidagi siduda, tahaks kõik rauad kõrvuti tulle jätta. Piletite eelmüük ja hotellibroneerimine täidab mind õudusega – siis PEAN ma ju minema, raha juba raisatud! Või isegi: ma ei saa ju enam neid KÕIKI valida, kui ma olen ühe välja valinud. Ja otsin ettekäändeid, et kõrvale viilida. Oh, jah, näed, kassile vaja süüa anda ja üldse peaks praegu tööd tegema ja ma olen juba väsinud ka.

Võib-olla peaks oma Vana Aadamat vajalike otsuste kiirendamiseks ära kasutama, aga ega teda ei tea usaldada – niipea, kui mõtlesin selles kontekstis hotellide broneerimisele, tekkis kohe uus kiusatus: broneerida kõige kallim, kaugelt üle jõu, ja kohe kindlasti selline, mida ei saa tühistada. Laostada ennast ühe hiireklikiga.

Parem vist ikka oma kiiga-kaaga sündroomi juurde jääda.

Advertisements

Uurin elu: higistamisest

september 9, 2018

Lugesin, mida Kitty mh antiperspirantidest kirjutab, ja mind hakkas paar asja huvitama.

Esiteks: kui keegi kasutab vahendeid, mis tõepoolest higistamist takistavad, mitte ei maskeeri, mismoodi ta oma keha siis jahutab?

Sest see ju higistamise kohastumuslik otstarve on. Et me saaks olla palavamas keskkonnas, kui muidu kannataks; või harrastada palavamaid tegevusi, kui muidu jaksaks.

Kallab ise endale vett peale? ma olen seda mõnes eriti palavas olukorras ise teinud, et organismi rasket higistamistööd kergendada, aga siis on riietel nii või teisiti märjad laigud. Õigemini – kogu riie on siis ise üks märg laik, aga ega vahet ei ole, sest kui mul ikka tõsiselt palav hakkab, on kogu mu riie üksainus märg laik ka omaenda organismi jõupingutuse varal.

Ja kui ei kalla, siis kuidas nad selle üle elavad? Ajavahemikus, kui mul on juba palav, aga higistama pole veel hakanud, on mul igatahes tunne: api-ma-suren-kohe-ära. Api-ma-suren-kohe-ära. Silme eest must, süda taob kõrvades, vererõhk on kuhugi keldrisse kolinud. Selle hetkeni, kuni ma järsku veest nõretama hakkan ja loodetavasti on niipalju liikuvat õhku, et seda aurustama hakata ja jahutusmehhanism korralikult töötaks. Pilt tuleb ette tagasi, kõrvus ei kohise, süda hakkab jälle löömise moodi lööma, tekib isegi midagi vererõhulaadset.

Teiseks: ütleme, et kellelgi on tsivilisatsioonilistel põhjusel higilaikude vältimine tähtsam kui seesmise jahutusmehhanismi töö ja ta tajub oma keha piisavalt hästi, et vajadusel väliseid süsteeme kasutada, et sellegipoolest ellu jääda. Ma ei tea, näiteks laseb endale konditsioneerist külma õhku peale või paneb jääkuubikuid krae vahele vms.

Sel juhul: kas ta võõpab kogu keha selle antiperspirandiga üle nagu see ärevushäiretega tütarlaps “Suure paugu teoorias”? sest loogiline oleks, et kui keha ei saa oma jahutust ühest kohast tööle, üritab ta seda teisest kohast. Mitte et ma sellest väga teaks, sest kui minu organism arvab, et on vaja jahutada, siis kukub ta nagunii igavesti suurest pinnast vett välja pritsima – leebemal, argisel, istuva eluviisiga juhul kogu näost, peast, turjast ja rinnaesisest. Raskemal juhul kogu torsost, veel raskemal juhul üle terve keha. Piisava palavuse juures võiks mind soolveepurskkaevuna tööle panna. Suvel tantsutundides nägin ma konkreetselt, kuidas suured tilgad minu pea küljest maha kukkusid; isegi jahedamas kliimas on mul pärast tantsimist _terve_ pluus märg, mitte üks-kaks kohta.

Või on viisakatel inimestel mingid kohad, kus riietel tohivad märjad laigud olla, ja mingid teised, kus ei tohi?

Kakskümmend aastat varem

september 4, 2018

Väikese hilinemisega jõudis mu kätte algversioon reisipostituse pildist.

Panen võrdluseks juurde veel ühe ülesvõtte meie nostalgiakäigust:

Nagu näha, on kahekümne aastaga toimunud kaks olulist muutust: põõsad on kasvanud kõrgemaks ja meie oleme läinud teravamaks.

Kui nii edasi läheb, jõuame järgmise 20 aastaga juba 3D versiooni.

Kui juba reisimälestuste mäletsemiseks läheb, siis tuleb märkida, et lisaks sellele, et ma esimest korda elus lennukiga sõitsin, sain Budapestis ka esimest korda elus lahtise autoga sõita. Juuksed läksid näkku, aga tuul jahutas mõnusasti.

Ei saa minust ikka kangelast.

Ustavad lugejad vast mäletavad, et minuga juhtub iga natukese aja tagant mõni õnnelik õnnetus – kunagi jätsin näpu puuhalgude vahele, viimasel ajal on mul saanud hobiks rünnata poste, küll pea, küll jalaga (näljasest peast, ühe päeva neljanda tantsutunni ja kui ka mitte tantsutunde arvesse võtta, siis kuuenda trenni algul – kui ma polnud veel taibanud, et kui ma söömise jaoks aega ei võta, läheb ka õppimisega halvasti – mispeale mul ei tahtnud tantsimine kohe üldse välja tulla). Nende ühine nimetaja on see, et mingeid tagajärgi ei ole peale selle, et mina hakkan kuskil viis kuni kümme minutit pärast äpardust pisardama, värisema ja võib-olla isegi väikest viisi pilti tasku ajama. Õnnetused ise on sealjuures koomilised, slapstick-komöödia vaimus – kuidas sa ei naera, kui keegi jookseb ilusat noormeest vaadates vastu posti või tahab näidata, et “mul on tegelikult veel energiat küll” ja vehib asja eest, teist taga jalaga, litaki kivisambasse sisse. Okei, too kunagine puuhalumoment oli naljamomendi poolest puudulik, siis ma olin veel noorem ega vallanud seda žanri veel nii hästi.

Täna, kallis lugeja, avasin ma õlipudelit. Õnneks ilma trammita.

Õigemini, avarii tabas mind seda kuramuse kilet või korgi pealt ära kiskudes, päris avamiseni ma ei jõudnudki. Ribast sikutades tuli ainult seesama rõngakujuline riba ära, noaga kaapides tuli pool plamassi, aga teine pool jäi peale. Ründasin seda noaga, ei tea, kas nuga oli liiga nüri või ma ise jälle liiga näljane ja teadagi, kuidas mu liigutuste sujuvuse ja kannatlikkusega siis lood on, ja nuga libises siuhti otsapidi nina ja ülahuule vahele. Mis tähendab, et õieti peaks vist rahul olema, et ta nüri oli.

Vingatasin, A. tuli kööki vaatama ja leidis mind, käsi suu eest.

Uuris, mis ma endaga tegin, mina üritasin läbi käe artikuleerida: “Ma ajasin endale noa nina alla! Ma ei julge vaadata! Ma ei julge vaadata!”

Ja näitasin talle ja sain niiviisi teada, et isegi verd ei tule. Tüüpiline minu trauma – palju kisa, vähe villa.

Otsisin kogenud koomik-kaskadöörina sügavkülmast välja vana hea viinapudeli, posti otsa jooksmise ajast juba tuttava, ja jahutasin ninaaalust, et paiste ei läheks.

Verd ei hakanudki tulema, kuigi väikese krammi ma endale sinna lõin – nüüd näen välja, nagu oleksin algaja vuntsikasvataja, kes on esimeses katsetuses pettunud ja oma kogenematu käega selle jälgi likvideerida üritanud.

Ja kõige selle tühisuse peale tundsin, kuidas süda hakkab pahaks kiskuma ja silme ees halliks. Jälle täitsa tüüpiline mina – printsess herneteral ja sünnipärane damsel in distress, kui liblikas laskub mu jalale, on kohe oih ja aih – aga naljakalt muidugi. Sedasorti printsess. Kui keegi mulle vappi hakkab koostama, paluks sinna, kuhu tavaliselt aadlikroon käib, joonistada banaanikoor, vapikilbile hädavares.

Pragmaatiline A., kes on jällegi kogenud… ee… treener? kõrvalosatäitja? soovitas mul selle peale süüa võtta.

Võtsin taldriku täis, hakkasin laua pealt tomatit haarama, et garneeringuks lõikuda – ja sain tomatilt elektrilöögi.

Maailma kurjusest jahmunud, ei julgenud ma enne midagi laual olevat puutuda, kui olin seal asuva läpaka vooluvõrgust välja kiskunud. Mõelge ise – võtan oliiviõli – saan noaotsaga augu sisse; võtan tomatit – annab särtsu. Mis veel majoneesi võttes juhtuks?

Nüüd on mul juba ammu kõht täis, maailm on mahenenud, teravad nurgad tasandunud. Nähtavasti tuleb mul leppida sellega, et isegi, kui minus pole piisavalt kangelaslikkust, on mul vähemalt supervõime söömise abil maailma sõbralikumaks paigaks teha. Ja söömata peast lööb jälle koomikutalent välja. Võidan igal juhul.

Muljed

august 9, 2018

“Do you know where the bathroom is?” küsisin ma pikalt ja sihvakalt, haldjaliku ilu ja baleriini kehaehitusega blondilt Tšehhi neiult, kes alati malbelt ja lahkelt naeratas, kui kellegi pilgud tema omaga kohtusid.

“I don’t know where the bathroom is, but the toilet is here,” vastas tema oma kõikumatu haldjaliku malbusega.

*

No ma ütlen. Kui ma juba olin kastanjettidega tantsimise ajal otsustanud, et mitte keegi ei hakka mind enam kunagi armastama, sest ma ei oska piisavalt hästi tantsimise ajal mängida või mängimise ajal tantsida, tundus selle järel hea mõte panna oma ebakompetentsuse sügavus uuele proovile, minnes balletitundi, mis oli pealegi suuremalt jaolt tšehhi keeles.

Aga minu suureks üllatuseks oli see päris rahulik ja leebnustav kogemus. Ja nendes tšehhikeelsetes võimlemis- ja balletitundides käimise peale hakkab tasapisi üha rohkem tšehhi keelt külge jääma. Just niipalju, et nad arvavad veel, et minu kuuldes võib rahumeeli tšehhi keeles kedagi taga rääkida, aga ma saan sellest juba lõbu tunda.

Poodides ja üldse igal pool kipub mul küll pigem mingi lääneslaavi algkeel suust välja tulema. Nii peavad nad mind viimati veel tubliks poolakaks, kes ei üritagi põtra mängida (viie aasta taguse Praha suvekooli ajal sain teada, et tšehhidele käib närvidele, kui Poola turistid tulevad ja mõtlevad, et miks peaks nad midagi muud kui poola keelt rääkima, nagunii kõik saavad aru – isegi kui neil on selles õigus).

Mu lemmiktantsupartner K. (kellega ma polegi veel eriti tantsida saanud, nuuks) on päriselt tubli poolakas, kellel on tšehhi sõnaraamat kogu aeg ligi.

*

Mina ja eelarvamused: avapeol tutvustati meile õpetajaid ja ühest balleti- ja võimlemisõpetajast arvasin ma, et ta hakkab mulle närvidele käima, sest ta on laia kehakeele ja kõva häälega meesterahvas. Mõtlesin pahuralt selle peale, et kursuse keskel vahetab ta selle neiu välja, kellega ma juba harjunud olin, äh, nagunii kukub laiama.

Aga kui ta lõpuks meile tundi tegi, oli ta lahke, julgustav, tähelepanelik ja piisavalt taktitundelise huumorimeelega.

*

Český Krumlov – või tema vanalinn, aga siin ongi suhteliselt palju vanalinna – meenutaks muidu päris palju Tallinna oma, aga on väiksem ja vähemate turistidega. No ja jõgi on siin ka, mis meanderdab sinka-vinka iga natukese aja tagant majade vahelt läbi. Vahemaad, mis kaardi peal paistavad hiiglapikad (sest ma käin lõppeks kaks või kolm korda üle jõe!), võtavad päriselus maksimaalselt viisteist minutit rahulikku jalutamist. “Nagu mängulinn,” leidis Vene neiu. Jane leidis pigem, et nagu filmi võtteplats, sest renoveeritud ja krohvitud müüridele on vanad müürikivid trompe-l’œil põhimõttel peale joonistatud nagu Bauska lossis. Topograafia kokkusurutus aitab sellele muljele muidugi kaasa – tunne on, et lükkad sõrmega ja kukub ümber, aga tegelikult on müürid paksud.

Müüridest rääkides oli meil täna privileeg lossimüüri terrassidel soojendust teha, küllap lõbustades pildistavaid turiste, keda ennast nii eksklusiivsesse kohta ei lasta. Pärast võimlemise lõppu tuli välja tõsiasi, et meie jällegi ei saa tõsiasja moel välja tulla, sest terrassivärava võti, nagu näha, keeras ainult väljastpoolt. Mispeale leidus noor ja tugev mees, kes ronis üle müüri ja võtme läbi väravaprao vastu võttis.

Mina lõbustasin jälle Wrocławi sõpru sellega, et käisin öösel riietega ujumas – kui seda nüüd ujumiseks nimetada saab -, sest ma ei tahtnud kohalike tundeid oma sündmatu alastusega solvata. Ma alguses kaalusin, kas teha sõprade ees nägu, et kogemata, aga lõpuks kasutasin parem nende abi ja andsin pluusi nende kätte hoida, et vähemalt see kuivaks jääks. Suplus tegi mind hoobilt väga-väga õnnelikuks, mis on arusaadav, millegipärast wrocławlasi Wrocławist ka, millest ma saan vähem aru. K. väitis, et nüüd oleks ta ka nagu ise vees ära käinud.

*

Täna tulin innovaatilisele ideele, et kui mul on hommikul poole üheksast kuni kaheni nonstop andmine käinud, ilma et vahepeal oleks süüa jõudnud (ja hommikul ei jaksa ju süüa, näiteks täna ajasin endale kõigest paar lusikatäit kohupiima ja rosinaid sisse ja segasin endale natuke soolaga vett kaasa, et nagu isetehtud spordijook noh), siis on järjekordsesse tundi minemise asemel hea mõte süüa, enne kui tuleb veel üks tund, kus on tõenäoliselt kõige keerulisem hakkama saada.
See parandas eilsega võrreldes asja niipalju, et ma 1) ei ramminud asja eest, teist taga jalga vibutades varbaga kivipiilarit; 2) ei langenud seejärel pisarateni masendusse, kui parema kastanjeti sõlm pidevalt liiga lõdvaks libises, nii et tremolo välja ei tule, ja vasakul nöör pidevalt kastanjeti lõugade vahele jäi, vaid mängisin siis süüdimatult lihtsalt “ta-pi-ta-pi-ta-pi” või vahel lausa “ta-hõkk-ta-hõkk-ta-hõkk” või “khh-pi-khh-pi-khh-pi”, olenevalt sellest, kumma käe kastanjetid parajasti häält ei teinud; 3) olin suuteline kätte saama info, et need, kellel paremini välja tuleb, on selle stiili õppimisega alustanud pool nädalat enne mind ja kaks neist on nagunii oma trupi abiõpetajad ja balletiprofessionaalid.

Isegi nina alla tulnud punn ei häirinud ja see paneb üleüldse mõtlema, et võib-olla saab osa tuska ja selle üleminekut hormoonide arvele panna, sest eks pahurus käib ju samuti hormoonidega nagu punnidki.

*

Teised tantsuõpilased on üle mõistuse toredad, eriti vaimustab mind üks käheda häälega naisterahvas, kes üritab tiheda tantsugraafiku vahelt ka oma lapsi karjatada, ja Vene tantsija, kes näitab üles kadestusväärset ükskõiksust oma väljanägemise disainimise vastu. See on vist nakkav, sest täna tegin ma kõik tunnid retuusides, lotendav pluus peale visatud – sõber Arni minestaks seda nähes õudusest, aga ehk lohutaks teda, et see kõik on kultuuri ja tulevaste esteetiliste elamuste teenistuses.

Väljavaated

august 1, 2018

Mul on hulk realistlikke ja põhjendatud lähitulevikuvisioone.

Ma sõidan öösel lennujaama, aga jään ukse taha ja pean neli tundi õues istuma ega pääse peldikusse (keskendugem olulisele, onju).

Ma panen turvakontrollis asjad valesse kasti ja üldse on puha keelatud asjad kaasas, terve saba peab minu taga ootama, kõik vihkavad mind ja soovivad, et mind poleks kunagi sündinud, ja ma saan kuulsaks, sest nad kõik kirjutavad sellest kogu interneti täis. Illustratsioonidega.

Ma ei saa tööd enne ärasõitu valmis, jään lootma igasuguste kahtlaste lennujaama ja välismaa wifide peale, ei saa tööd sealt üles laetud ja kõik Eesti kohtud teevad kehtetuid otsuseid, sest neil on jäänud see üks pretsedent teada saamata.

Selgub, et turvakontroll loeb mu seebitükke ikkagi vedelikeks; vähe sellest, kuna nad ei ole originaalpakendis, peetakse neid kahtlasteks lõhkeaineteks ja hävitatakse – ja seda šampooni Eestis enam rohkem ei müüda (päriselt!), nii et ma oleks oma viimasest šampoonist ilma ja pean edasi eluaeg pesemata juustega käima. Sellest pisiasjast rääkimata, et mind areteeritakse terroristi pähe.

Minu käsipagas osutub väravas, kus on juba liiga hilja minna pagasit viisaka inimese kombel ära andma, ikkagi maagiliselt liiga suureks ja kogu minu järelejäänud raha läheb pagasi tagantjärgi äraandmise peale. Aga sellest pole midagi, ma olen juba arreteeritud, minu ülalpidamine on Guantanamo mure.

Ma ei leia ümberistumisel õiget väravat üles, terve lennuk ootab minu järel, armastajad ei kohtu, tähtsad lepingud jäävad sõlmimata, Fukuyama eksis, ajaloo lõpp tuleb hoopis nüüd ja hoopis teisel põhjusel, kui tema arvas.

Ma ei saa kontserdi koosseise enne ärasõitu paika (täpsustus: see juba õigupoolest juhtuski, kuigi ma pole veel ära sõitnud – aga pole variantigi kõiki inimesi enne minu ärasõitu ühte proovi kokku saada ja tantse nende vahel korralikult jagada), esinemisel vaatavad kõik nõutute nägudega, muusika mängib, keegi ei tantsi, publik niheleb piinlikult, eesriie. Mõni kriitik nimetab seda kontseptuaalseks tantsuetenduseks, hääled publiku seast aga küsivad, kas me sellist purkisittumist tahtsimegi?

Ma unustan vajalikud lood üles laadida ja keegi ei saa minu äraoleku ajal proovi teha ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt).

Enne, kui üleslaadimiseks lähebki, ei jõua ma vajalikke lugusid just selliseks lõigata-kleepida, nagu vaja läheb ja järgneb kontseptsioon ja purkisittumine (vt ülaltpoolt). (või ikkagi jõuan? või on nad juba õigeks praavitatud? krt, enam ei mäleta, sest liiga palju on meeles pidada. Näiteks et ma ikka mäletaks abee Faria kotis põgeneda.)

Ma unustan vahepeatuskohas öömaja broneerida ja pean tänaval magama, tuleb politsei ja paneb mu vangi. Kuus aastat hiljem kaevab abee Faria mu kongini tunneli ja pärast tema surma põgenen ma tema laibaks maskeerituna, hakkan Austraalias põgenenud sunnitööliste kuritegelikuks pealikuks ja varastan Austraalia sohu Livingstone’i otsima tulnud Poola vägedelt allveelaeva. Karistuseks vangistatakse mind üksikule saarele.

Esiteks unustan ma seda meestekostüümi selga proovida, mida Riias vaja läheb, ja teiseks on ta mulle vahepeal üldse liiga väikseks jäänud ja ma pean paljalt esinema. Inimeste sündsus saab riivatud, nad põgenevad paanikas saalist, ustest jääb selle tulva jaoks väheks, sambad löövad vankuma, hoone variseb järgmisele hoonele otsa, tekib doominoefekt ja Riia linn langeb rusudesse, ma pean piilupart Donaldi kombel põgenema kuhugi, kus keegi mind ei tunne, kosmeetilise operatsiooniga tundmatuseni muutuma ja madruseks hakkama. Järgmiseks röövib minu laeva Austraalia sunnitööliste kuritegelik pealik.

Euroopa ravikindlustuskaardi tegemisega olen ma nagunii hilja peale jäänud, aga noh, ülaltoodut arvestades parem ilmselt ongi.

*

Üleüldse. Mul pole praegu eriti muud varianti, sest nüüd õhtul oli vaja veel proovi teha, ent kursuse alguseks tahaks ikkagi kohale saada. Aga ma saan aru, et on inimesi, kes lähevad lõbu pärast lennureisile. Isegi kui neil oleks aega, et lõbusasti hääletada; või aega JA raha, et mõnusasti tsiviliseeritud inimese kombel rongiga sõita (noh, et sõidad ütleme kakssada või viissada kilomeetrit, siis jääd kuhugi öömajale, imetled vaatamisväärsusi, võib-olla paar päevagi, siis natuke jälle edasi, uued vaatamisväärsused, võib-olla käid ooperis, vahepeal käid suplemas). Miks ometi?

Me mõtlesime, et laseks aias rohul kasvada, et siilil oleks mõnusam käia – A. niitis millalgi enne jaanipäeva, mina käkerdasin paar nädalat tagasi vikatiga, muidu kasvab hein. Ainult aiataguseid niidab A., et naabrid ei tuleks oma 15-sentimeetrise joonlauaga. Aia sisse naabrid ei näe, ühes servas on vaarikad, teises mustsõstrad, me saame selle varjus oma musti tegusid teha.

Tuleb välja, et valisime selleks kõige õigema suve… ei. Valisime selleks suveks kõige paremad niitmiskombed. Kõikjal “muruplatsidel”, mis regulaarselt muruniitjaga üle käiakse, lendleb tolm ja kasvavad hädised koltunud tüükad; meie aias on endiselt üsna roheline ja seal, kus rohi kasvab, saab paljajalu käia, ilma et jalad mustaks saaks.

Ettevaatlikult tuleb käia muidugi – niidetud kohas on tüükad teravad, kõrgema rohu vahelt ei näe, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda.

Käisin kohvi kõrvale vaarikaid korjamas, ettevaatlikult jalgu tõstes ja maha pannes ja mõtlesin, kuidas ma omal ajal püüdsin välja selgitada, kuidas laps olla.

Sest ma hakkasin varakult lugema – ma ei mäleta aega, mil ma ei oleks lugenud – ja sain niiviisi õige vara ettekujutuse, et on olemas lapseseisus.

Ja kõigi muude rollimängude vahelt – Robin Hood või Rooside sõda või mänguloomadega ekskursioon – harrastasin ma aeg-ajalt teadlikku lapsolemist; ja nagu muudegi rollimängudega, ammutasin ma oma rollipildi raamatutest, vahel harva ja hiljem, kui meil telekas tuli, ka lastefilmidest.

Ma ei mäleta päris täpselt kõiki rollikatsetusi – pean võimalikuks, et ma panin näiteks pead armsalt viltu ja vaatasin lapseliku süütusega inimestele otsa, aga sellest mul mälestust pole. Küll on aga meeles, kuidas ma otsustavalt lamasin rohus ja püüdsin vaadelda putukate tegevust, sest Gerry Durrell oli niiviisi teinud ja tema oli ju laps, minavormis laps veel pealekauba.

Teiseks on mul mitu mälestust sellest, kuidas ma jooksen vallatult ja paljajalu läbi kõrge rohu, sest ma olin saanud filmidest ja raamatutest ettekujutuse, et see on üks asi, mida lapsed teevad.

Ainult et mulle valmistas peamurdmist, kuidas see neil seal nii kergelt välja tuli. Sest minu paljasjalgses jooksmises oli palju rohkem ettevaatlikkust: kus rohi niidetud, olid tüükad teravad, kus rohi kõrge, ei näinud, kus võib oma jala kivi vastu tõugata või puult pudenenud oksa peale astuda. Ja kui ma vahel ettevaatlikkuse kõrvale heitsin, oli selles rohkem otsustavat hulljulgust kui vallatust: saagu, mis saab, kui need pärislapsed (sest see, mis on lugudes, on ikka rohkem päris kui argielu aktsidentsid) saavad heina sees julgelt joostud, pean ka mina saama.

Lootust andis ka “Mowgli” raamat, kus paljasjalgse Mowgli tallanahk olid kõvem kui külaelanikel. Käisin surmapõlgavalt paljajalu ka kruusateel ja lootsin, et pikapeale kasvavad ka minu tallanahad paksuks ja enam ei ole valus.

Millist äratundmisrõõmu pakkus mulle Alison Bechdeli ema-raamatus see koht, kus ta võib-olla “paistis, nagu viskaks end spontaanselt muru peale pikali”, aga tegelikult kujutas ta ette, kuidas ema jälgib teda nagu pesupulbrireklaami-ema, kes ohkab nördinult, kuid armastavalt rohuplekkide peale; või kuidas ta värvis endal mustvalgetel fotodel rasvakriitidega põsed roosaks – ja ema põsepunaga oma päris põsed, sest talle meeldis, et ta näeb roosapõsisena välja “terve ja ulakas. Nagu päris laps”.

Enne 18. sajandit oli sellega vast lihtsam.

Et kerge meik

juuni 12, 2018

Iga paari aasta tagant juhtub, et ma loen kellegi märkust à la “ega ma eriti meikida ei viitsi, viskan ainult hommikul jumestuskreemi, ripsmekat ja põsepuna peale” (vt kuidas ma 8 aastat tagasi imestasin teemal “väga väga lihtne silmameik”). Ja siis ma irvitan alati tükk aega. Sest sellise sissejuhatusega kirjeldused vastavad tüüpiliselt sellele, mida mina teen lavameigiks. Selleks, millega näojooned peaks idee järgi paarikümne meetri kaugusele paistma.

Ma kah tavaliselt eriti meikida ei viitsi, aga tundub, et enda normaalsete inimeste ilmas arusaadavaks tegemiseks peab seda ütelust kuidagi tõlkima. Näiteks: minu hommikune ilurituaal on see, et ma käin pesemas ja enamasti kammin ka pea ära.

Mis on minust küll saanud

aprill 25, 2018

Ma tunnen parajasti, et ei viitsi välja tantsima minna. Liiga laisk, et lõbutseda. Istuks parem kodus ja teeks tööd.

No kuidas nüüd küll sedaviisi on läinud.

Tobe tublidus

aprill 10, 2018

No mis pagana mõtteviga mul küljes on, kui ma pärast seda, kui olen aru saanud, et ma olen liiga haige, et teha kolm või isegi kaks trenni järjest, ning piirdun ainult ühega (mis on nagunii enda oma, nii et sellest oleks kõige ebaviisakam puududa, ning jah, ma hoiatasin kõiki õpilasi, et mu nina tilgub nagu mahlakask, ja kas nad ikka julgevad minuga samas ruumis olla?), on ikkagi süüdlaslik tunne, et äkki ma olin kuidagi laisk?

Pärast kainet kaalumist, et kui ma ennast praegu tõsisemalt haigeks trööpan, siis saan ma tulevikus palju halvemini ja vähem tantsida – ja et kõigi huvides on, et ma läheks varem koju suppi sööma. On! On!

Ja see, et koju suppi sööma minna on ühtlasi mõnusam, ei tähenda kuidagi automaatselt, et see oleks ebamoraalne valik.

Ei saa muidugi välistada, et haiglasest peast on üleüldse paha olla, mina ei oska jälle õieti vahet teha, on see nüüd puhas haigus või hoopis süümekas, ja ratsionaliseerin süütundeks ära. Paha ratsionaliseerimine. Päh.