Kuidas mulle tundub

juuni 22, 2017

Süvenedes ei saa tõhus olla: et palju asju ära teha, tuleks mööda pealispinda libiseda, siuh siit, säuh sealt. (Lihtne näide: riidekapi koristamine. Veel lihtsam näide: raamaturiiuli koristamine. Ma teen ikka selle vea, et vaatan raamatute sisse.)

*

Loen aeg-ajalt väga väga n. blogist, kui tähtis on olla vajalik, ja mul on hoopis vastupidine tunne, ja võimalik, et mul on vastupidine tunne olnud väga kaua aega: miks ma muidu nooremast peast suhtefoobik olin? niipea, kui keegi mind vajama hakkas, leidsin end kiiresti tagurdamast. Niipea, kui tunnen enda suunas palju vajadusi, tulevad fantaasiad enda ärapeitmisest. Lähen istun põõsasse ja häält ei tee. Mul on ID-kaart taskus, piir ei ole kaugel. Telefon tuleb maha jätta või vähemalt kõnekaart välja võtta, siis ei saa keegi mind üles leida. Lähen riidekappi magama.

See on üks põhjus, miks ma ei taha tõlketööst loobuda ja ainult gunsti teha, isegi kui ma saaks seda endale lubada: rangelt võttes on mind ka neil vaja, kes mind tõlkima tahavad, aga nende vajamine on vähem intensiivne ja ükskõiksem, vähem isiklik ja väga kitsas: tegelikult sobib neile kes iganes, kes sama töö ära teeks, ja küllap nad hädaga leiavad ka.

Kui ma ise teisi vajan, on palju lõbusam, vaadaku ise, kuidas nad selle üle elavad.

Eks ma ole hõisanud, kui turvaliselt ehitatud isud mul on – magusat liialt süüa ei saa: paar kommi ja ei taha mitu päeva magusat nähagi; päris purju juua ei saa, joon klaasi või kaks ja äkitselt hakkab alkoholi maitse vastu ja tuleb hoopis õudne isu vett kaanida; vahukoort pole üksi süües mõtet poolt pakkigi teha, lõpp ajab ikka iiveldama. Mõttejõuga end vaos hoidma ei pea, isud hoiavad ise.

Aga vahel on see nii tüütu! Naudin oma esimest kohvi, heal juhul teistki, aga kolmas enam sisse ei läheks, ei oleks hea, ei ärataks isu. Kohvijoomine on suur mõnu, aga või ma saan seda siis igal hetkel mõnuleda!

Või siis alkoholiga – mulle meeldib, kuidas ta mulle mõjub, aga seda mõju ei ole eriti võimalik kogeda, kui ma olen teda juhtumisi liiga hiljuti juba kogenud. Võtsin täna väljas kohvi kõrvale klaasikese likööri; pärast, tükk aega hiljem, tegin kodus salati, kuhu kõrvale oleks valge vein sobinud, ja mul OLI valget veini – aga ei saa juua, sest kõht, nina, keel ja üldse kogu organism ütleb “tänane joomine on juba joodud.” Teinekord järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval, pealtnäha asja eest, teist taga, sest mul ei käi sellist pohmelli, millest teised räägivad. Ei mingeid koledaid nähtusid, selle poolest oleks lausa tore joodikuks hakata, aga sunnik ei maitse muidu kui ainult natuke ja piisavalt harva. Justkui mingi sõralise organism, mitte primaadi oma. Pean hoolega vaatama, kuhu ma oma kohvitassi või veiniklaasi ajastan: paigutan valesse, tähelepanematusse hetke ja olengi mõnu asja eest, teist taga ära raisanud, pärast oleks jälle tähelepanu, aga pole talle seda mõnu pakkuda.

Tervislik, turvaline, odav pidada pealegi. Ent mis mõnud saamata jäävad!

————————————————————————————————-
(ja kas mind ähvardab, et rõõmusid tuua ei saa ega kaua mul ela laulud*?)

Hüdra

aprill 19, 2017

Kuidas, kuidas, kuidas on minuga juhtunud see, et ühtäkki avastan ma end impressaario ja produtsendi rollist?

Ma ei ole üritanud sinna saada. Ma pole tahtnud sinna saada. Ma olen tahtnud ja tahan tantsutekste uurida, lasta endal mõtetel pähe tulla, proovida järele, kas need mõtted saavad lihaks; õpetada inimestele ja avastada, mis päriselt töötab ja mis mitte; vahel panna isegi sidusamaid lavastusi kokku, luua väikesi maailmu oma peopesal ja avastada, et need töötavad isegi siis, kui nad on mu peopesast välja kasvanud. Kirjutada lautotabulatuure tavalisteks nootideks lahti, otsida tantsu juurde uut muusikat. Ise tantsida, ise õppida, tunda surinat, mis tekib ajudes, kui ma pean korraga koordineerima oma käsi, jalgu, liikuma mööda mustrit, suhtlema partneriga ja sealjuures sundimatu välja nägema. Vahetevahel laulda. Vahel tantsida ja laulda korraga ja kadestada Catherine Zeta-Jonesi kopsumahtu. Kasvõi kastanjette mängida (jumalukene, see on vist kõige raskem koordinatsiooniülesanne, mida ma elus lahendanud olen). Tõlkida, olgu või värsse, olgu või nii, et neid peab laulda saama.

Ma ei ole otsinud võimalust kirjutada iga päev kümneid meile, teha telefonikõnesid, mida aeg-ajalt ei võeta vastugi, ühitada eri inimeste vastukäivaid plaane ja ettekujutusi, lepitada omavahel suuri isiksusi, võluda kuskilt välja raha ja kõikvõimalikke muid ressursse. Kõike seda ma parema meelega väldiks. Isegi kui mul tuleb vahel hästi välja*.

Häda on selles, et see ei paku mulle tegevusena mingit rahuldust. Ainus rahuldus, mida sellest saab, on tulemuserahuldus, uhkustunne raskuste ületamisest, taotine suurushullustus “ma suudan kõike lahendada ja mulle pole miski võimatu.”

Aga see on rahuldus, mille üle rõõmustaks tulemusele orienteeritud inimene, ja ma ei ole kunagi eriti tulemuste peale lennanud. Ma tahan teha asju sellepärast, et ma tahan neid teha, mitte sellepärast, et ma tahaks nad ära teha.

Ära tegemine juba kõlabki nagu “kaela pealt ära” ja on ju teada, kuidas sellega on – raiud ühe pea kaela pealt ära, kasvab kümme uut asemele. Kui ette ei vaata, jäädki raiuma ja mõtled: kuidas minust, veendunud töövastasest, küll professionaalne pearaiuja sai, kui ma tahtsin ometi kõigest vaikselt oma aeda harida.

———————————————————————————
* Ja olgem ausad, vaevalt see mul enamasti nii üle mõistuse hästi välja tulebki. Mul pole millegagi võrrelda, sest kõrval ei tegele keegi täpselt samade asjadega, aga tõenäoliselt tuleb mul see välja parajal “käib kah” tasemel, mitte enamat. Ma ei usu, et ma oleks ülikompetentne asjaajaja. Ma arvan, et on inimesi, kes on selle peale palju paremad.

Üks asi meenutas teist

märts 19, 2017

Üks.

Ritsik, näe, räägib siin vihapaastust ja üks või teine küsib, milleks see üldse. Mul tuli kohe praktiline näide meelde. Mälestus vägagi lähiminevikust:

vihastasin nädal-pooleteist tagasi telekapuldi peale ja hüppasin suure vihaga nii kõvasti üles-alla, et pärast olid põlved hellad.

Näe, kui palju kahju teeb, kui oma impulsse ei ohjelda!

Ja see läks veel isegi hästi! sest kui ma oleks teinud seda, mida ma tol hetkel päriselt tahtsin, siis oleks ma visanud telekapuldi otse telekasse, kiskunud ta sealt välja, hüpanud tema otsas, kuni ta pulbriks muutub, matnud ta maha ja siis läinud ja laulnud tema haua peal kupleesid. Kõik need koledad asjad jäid juhtumata, sest ma suunasin kogu viha süütusse üles-alla hüppamisse.

Näe, kui palju head teeb, kui oma impulsse ohjeldada!

*

Kaks: algab lähiminevikust ja hüppab äkiste hoopis kaugemasse aega.

A. rääkis söögi ajal raamatust, kus tegeldakse umbes selliste küsimustega, kas see, et kohvitass on kohvitassina olemas, välistab selle, et ta on olemas teatava aatomite kogumina. Või vastupidi. Ehk kas lause “see ei ole kohvitass, vaid kõigest nii-ja-niisugusesse struktuuri kogunenud aatomid” (või vastupidi) on mõttekas või mitte.

Mina ütlesin, et minu intuitsiooni järgi ei välista ja tegemist on lihtsalt ühe ja sama objekti eri kirjeldustega. Või eri kogemistega, olenevalt sellest, kui kaugelt ma vaatan ja mis on mu vaatamise instrumendid. Jättes muidugi kõrvale selle, kas kohvitass on üldse pelgalt materiaalne objekt, või sisaldab kohvitass-olemine lisaks füüsilisele objektile ka kohvijoomise kultuuri ja ilma selleta poleks üldse mõtet “kohvitassist” rääkida. Mis koha peal ma sain aru, et ma libisen oma tavalisse mulasse, bla-bla-bla, et kõik mõisted on üldmõisted. Ja jäin suhteliselt vait. Ainult seda arutasime natuke veel, et näh, koolis õpetatakse, et on ontoloogia, epistemoloogia ja kommunikatsiooniteooria, aga kui lähemalt vaadata, on piirid nende vahel jube udused.

Paar tundi hiljem tuli see mul jälle ette, mõtlesin, kui tore ikka, ja äkitselt lõi ette lapsepõlvemälestuse. Otsapidi ka seoses teiste blogijate juttudega teemal “kelleks tahan saada”.

Ma olin viis-kuus-seitse, täpselt ei mäleta, kas ma juba koolis käisin, igatahes elasime veel Meriväljal. Kontekst: olime emaga (või üldse perega, aga ma isa kohta täpselt ei mäleta) Straussi kontserdil, kus mulle pakkus eriti palju lõbu “Sepapolka”.

Vaheajal või pärast kontserti tuli mul äratundmine ja ma teatasin emale, et kui ma ülikooli lähen, tahan ma filosoofiat õppida.

Ema reageeris algul jahmunult ja üritas siis elu tõsiasju tutvustada, tõenäoliselt mõlkusid tal meeles Eero Loone, diamatt ja ajamatt.

“Seal ei ole tegelikult nii, nagu sa ette kujutad, et kogu aeg niimoodi filosofeeritakse,” seletas ta.

Sattumisi

veebruar 25, 2017

Jäi Kauri kommentaari hüpoteetilise või näitliku tsitaadi peale mõtlema – selle “meie ehitasime selle riigi, selle kultuuri, selle sotsiaalsüsteemi ja selle haigla” – et huvitav, kas inimesed, kes niiviisi tunnevad, ongi minust palju rohkem panustanud, või on see lihtsalt selline ütlemine, ebaturvatunde ratsionaliseering (ega see ei pea muidugi olema mingi välistav “või”, küllap mõnel on nii, mõnel naa, mõnel mõlemat). Jäin mõtlema just selle nurga alt, et oih, mina pole küll midagi ehitanud. Näiteks ma sündisin hoopis teistsugusesse riiki, kus oli kaugelt väiksem vabadus, kaugelt väiksemad võimalused, kus mu etnilise grupi kultuuri üritati ülaltpoolt maha suruda, mõnikord vägivaldselt, mõnikord vaiksemalt; ja elan praegu suuremate vabaduste ja võimaluste sees, kus mul on võimalik oma oskustega asju teha, mida ma siis poleks saanud, ja kus mu emakeelel on palju suurem kaal. Ja ma pole selle jaoks, et siia suuremate vabaduste sisse saada, midagi teinud. Lihtsalt sattusin sündima õigel ajal ja õiges geograafias.

Olgu, ma osalen selle kultuuri loomises ja selles sotsiaalsüsteemis, aga asjad on niiviisi läinud, et ma ei pea selleks kuigi palju pingutama. Ma ei ole selleks teinud raskeid otsuseid, elan lihtsalt oma tavalist elu ja justkui muuseas tilgub sellest midagi sotssüsteemi ja kultuuri.

Ma ei ole küll eriliselt rikas, aga pmst tunnen ma just seda, mis öeldi seal Cracked.comi artiklis sellest, mismoodi rikkad inimesed võiks end teisiti väljendada:

So, mister rich person who clearly is not reading this, when we say you’re “lucky,” we’re not saying you’re lucky in the way that a lottery winner is lucky. We’re saying that you’re lucky if you were born in a time and place where the hard work you’re good at (say, stock speculation) is valued over the hard work that other people are good at (say, landscaping, or poetry).

You can reply that if some other field paid more, you’d have just simply switched to it and been equally successful, due to your smarts and determination. You know, like how the smart and determined Michael Jordan was equally successful as a basketball player (six titles, $70 million a year) and baseball player (batted .202 in the minors) and team owner (his Charlotte Bobcats are currently 4-28).

Hmm … wait a second. Man, it’s almost like Michael’s hard work and determination wouldn’t have made him rich if he hadn’t happened to have been born in the one place and one time in human history where a man could get rich throwing a rubber ball through a small metal hoop.

Pane “rikkuri” asemele “inimene, kes elab kohas, kus mingi diktatuur ei tapa/vangista regulaarselt inimesi,” vähe sellest, siia võib lisada “ja kellel on tervisekindlustus,” ja mul hakkab juba imelik, et qué he hecho yo para merecer esto, ainult et mitte Almodóvari filmi või omaenda kunagise vingumispostituse mõttes, vaid vastupidi.

Huhh. Kui ma mõtleks, et see on kuidagi ärateenitud, siis peaks mul küll räme sense of entitlement olema.

 


PS: tuli meelde, et kunagi ühes Hospitality Clubi foorumis võtsin sama teema üles. Toona loopis keegi seal väljendit “iga rahvas väärib oma valitsust,” mõeldes muidugi mingite diktaatorite all elavaid inimesi. Ja  ma siis protsessisin seal, et isegi kui uskuda, et see on tõsi (et nad lasid sellise diktaatori võimule tulla), siis selline lause väidab ikkagi ka, et need, kellel on parem riik, on kuidagi tublimad ja vapramad kui need teised. Aga isegi kui nentida, et totalitaarsüsteemis elavad inimesed mängivad ise enamjaolt sellele süsteemile kaasa, olgu hirmust või lihtsalt konformismist, siis normaalsetes riikides elavaid inimesi, kes saavad uhke näoga öelda, et nemad pole küll kurjale allunud, pole lihtsalt samamoodi kunagi proovile pandud. Nad ei tea tegelikult. Või õigemini, Milgrami eksperimendi tõttu võiks nad teada, et päris suure tõenäosusega alluks ka nemad. Väheke “miks nad politseid ei kutsunud” stiilis laiamine ühesõnaga.

Ja paar aastat tagasi väga väga naise pool samamoodi – vaatan, et jaurasin praktiliselt sama asja mitmes kommentaaris.

 

Hägusad piirid

november 2, 2016

Tabasin end teolt: muutun pahuraks, kui ma märkan või taipan või kuulen või näen, et keegi ei meeldi kellelegi või keegi ei salli kedagi või keegi ei saa kellegagi läbi. Isegi kui emb-kumb asjaosaline mulle ise eriti ei meeldi või mind ei salli. Ärgu mind salligu, ärgu mulle meeldigu, aga teistega saagu palun läbi ja käitugu kenasti, aitäh.

Müstika. Justkui ma oleks teistes rohkem kohal kui iseendas.

Sellel ära-olemisel võib olla eeliseid. Tabasin end ka ühelt teiselt teolt – väsisin tantsukursuse viimasel päeval esimese satsi järel hirmus ära. Koordinatsioon kehv, aju ei võta, jalad töntsid, tuju halb. Lootsin, et söömine ja puhkus parandavad asja järgmiseks satsiks ära. Läksingi süües tugevamaks, mälu hakkas jälle tööle, jalad tulid alla tagasi. Aga meeleolu üle kontrolli tagasi ei tulnud. Vaatasin end ise kõrvalt, kuidas mul käib peas ringi “keegi ei armasta mind” ja tundsin kergendust, et vähemalt suudan ma ise sellest jamast distantsi hoida. Ei võta oma mõtteid liiga tõsiselt. Ei usu oma tundeid. Saan nad kõrvale ära panna. Näh, kolmanda isiku perspektiivis elamisel on ikka omi häid külgi ka.

Tagantjäreletarkusega tuli diip mõte, et see lollakas ringiketrav mõte võib sellesama perspektiivi häda olla. Kus ma saaks loota, et keegi näeks asja minu vaatepunktist – või mis armastamist ma muud õieti tahangi? – kui ma ise ei näe asja enda vaatepunktist, vaid kogu aeg kuskilt kõrvalt? Või mis muud armastamist ma õieti tahangi, kui et ise vahel käiks vahelduseks ka enda kingades ringi, mitte ei oleks kogu aeg nii kuradi erapooletu? et ise oleks enda poolt?

Russell olla oma lapsed vanematest sedaviisi ilma jätnud, et kasvatas-koolitas neid võrdselt teiste lastega, et mitte ebaõiglane olla. Ja oli sedakaudu muidugi just nimelt ebaõiglane, sest teistel õpilastel ju olid õpetajate kõrval ka oma vanemad olemas. Ma oleks sellele nagu veel parema spinni peale tõmmanud.

(Ja veame kihla, et see erapooletus lõpuks nagunii ei õnnestu, küllap ma paigutan oma pooltolemist ihkava osa kellegi sisse ikka ära ja siis tunnen poolehoidu, nii et vähe pole, ja olen rämedalt erapoolik ja ebaõiglane.)

Areng

oktoober 1, 2016

Mõtlesin hajameelselt eilsele õhtule (Taliesini post-sünnipäev) ja turgatas, et ohoh. Ma ütlesin naljaga pooleks, et ma olen kole. Kontekst oli see, milliseid lähenemiskatseid kellelegi kuskil on tehtud, näiteks Zavoodis, ja Ep mainis kõiki lugematuid abieluettepanekuid, mispeale ma purtsatasingi: “oo, ma olen vist kole, mulle pole keegi kunagi abieluettepanekut teinud,” tõsi ta on, mulle on üritatud ainult negginguga läheneda, ja sellestki ei saanud ma aru (nagu loobiks pärleid sigade ette, kommenteeris Taliesin).

See selleks, aga millise süüdimatuse ja kergusega ma seda purtsatasin!

Miks mitte? võib nüüd küsida kallis lugeja, mis siin rasket on? Kus mul nüüd Newtoni binoom.

Aga sellepärast, et mul on meeles, kuidas ma olin ütleme nii kakskend kaks või kakskend kolm ja selline lause mul küll üle huulte ei oleks tulnud. Õigemini: mul on meeles, kuidas see mul üle huulte ei tulnud.

Mul on lihtne umbkaudu dateerida, sest see oli üks konkreetne sündmus – arutasime naabrinaise ja tema õega põnevat teemat, kellele alt-naabrid on külge löönud – naabrile olid, ta arvas, et kõigile on, ja siis tuli välja, et ei tema õele ega mulle ei ole. Mispeale mina ütlesin, et äkki ma näen liiga korralik välja, hihii, ja naabri õde viskas hooletult “mulle ei löö nad külge, sest ma olen kole.”

Sa jutas, kuidas ma teda kadestasin! Sest loomulikult ma arvasin sügaval sisikonnas, et asi on selles, et ma olen kole, aga sellisel kavalal varjatud moel: kui ma ise sellele teiste tähelepanu ei tõmba, siis keegi ei märka, võib-olla petan ennastki ära. Millest ka tobe kihistamine ja “ma näen vist liiga korralik välja.” Nüüd lõi kaks asja korraga klaariks: et esiteks ei suuda ma seda välja öelda just sellepärast, et ma ise põen oma koleduse pärast – ma ei olnud lihtsalt enne nii selgelt mõelnud – ja teiseks olen ilmselt nüüd sama pauguga ennast ka teistele reetnud. Piiiiiindlik.

Ja igatsesin samasugust hooletust endale – oh, oleks koledus minugi jaoks nii võõras asi, et saab nalja teha! või oh oleks mul oma väljanägemisest nii ükskõik, et ma seda ei häbeneks, vahet pole, milline ma välja näen!

Ja siis läks mööda palju aastaid, juhtus igasugu asju, kohtusin igasuguste inimestega, lugu läks meelest ära.

Ja oh mis vedamine, et see nüüd ennast just niiviisi meelde tuletas. Parajal ajal, et tõdeda: ah nüüd ma olengi niikaugel.

Mitte et ma nüüd välimuse pärast teinekord ikkagi ei põeks. Aga nagu näha, on see mul nüüd ikkagi naljaasi. Isegi põdeda on niimoodi kergem.

Mida egolaksu

september 23, 2016

Guugeldasin ennast (on ju, ma ei ole ainuke, kes seda teeb?) ja avastasin oma tagasihoidliku isiku ungarikeelsest artiklist Eesti pärisnimede lihtsa hääldatavuse kohta.

St mitte viidetes, vaid artiklis endas, ühe piisavalt tähtsa pärisnimena, hö-hö-höö.

Kui see ei ole nüüd kuulsus, siis ma ei tea, mis üldse on.

Triviaalsusi, lühidalt

september 20, 2016

Kirjutaks vahepeal midagi siia ka.

Tahtsin juba paar päeva tagasi müügida, kuidas ühel õhtul oli seltskonnas mitu kena sümpaatset noort meest – kaks või koguni kolm, kui ma tolle kolmanda võluvuse üle hästi järele mõtlen, ja kui õnnelikuks see mind tegi. Aga jäin siis hoopis haigeks.

Aga haigusegi poolest – kui vähe on rõõmuks vaja. Ma ju ei tahtnud neist midagi, peaaegu ei suhelnudki, aga nad olid samas ruumis – kenad, vaimukad, leebed, sõbralikud, intelligentsed, noored – “noored” on muidugi suhteline mõiste, taipasin, et kolmekümne tuuris inimesed paistavad mulle juba noored, aga ausalt öeldes saan ma üldse jube halvasti inimeste vanusest aru – ja oli juba küllalt, mille paistel end soojendada. Tervelt kolm. Võib-olla rohkemgi, aga kõik mitte nii minu tüüpi. Tundsin end nagu ristikheinaväljal püherdamas, kui käibekirjandust meenutada.

Taevake. Kas meestel, keda tõmbavad naised, ja naistel, keda tõmbavad naised, on kenade naistega samamoodi? et lihtsalt hea, soe ja mõnus, kui nad olemas on, ilma et neist peaks midagi tahtma?

PS: ja kus kõik sellised mehed siis olid, kui ma olin meheotsimiseas, kahekümnendates? ega ma kolmekümnestest ka siis mööda ei vaadanud. Kas ma hängisin valedes kohtades?

Olen kuulnud neilt, kes on suitsetamise maha jätnud, et nad tunnevad puudust rituaalidest. Pisikestest liigutustest, millega aja kulgemist liigendada.

Mõtlesin korra soovitada ühele inimesele seebimullide puhumist, sest see on ilus ja käib samamoodi huulte ja hingeõhuga ja ka selleks tuleb eraldi kohta minna – kuhugi, kus ei pea parketi või antikvaarse Pärsia vaiba pärast muretsema ja pole karta, et tähtsate paberite peale tilgub. Tähendab, on põhjust oma toimetuste juurest ära minna.

Aga päriselt olen ma suurest peast seebimullide puhumisega aega veetnud pea sama vähe kui suitsetamisega, kuigi mullitada ma oskan ja suitsetada mitte. Nii et see ei oleks ehk aus soovitus, sest ma ei ole sellega ise proovinud aega maha võtta.

Mis ma siis ise teen? põhiliselt kohvi, see on selline igapäevane asi, aga mitte ainult.

Hiljaaegu enne üht esinemist märkasin näiteks, et meikimine teeb kohakaasluse alusel seda tööd ka. Näete ju, et mul on tegemist, mul on ripsmete värvimine pooleli, ma ei saa praegu tulla teie tuhandet probleemi lahendama, saite nüüd, ripsmetušš läks mööda nägu laiali ja mul on selle mahakraapimisega tükk tegemist, näe, mis juhtub, kui te mind segate.

Õudselt hea moment enda häälestamiseks, puhvri tekitamiseks tavalise ja lavaolemise vahele. Ma naljalt muidu ei värvi ennast, mind häirib liiga palju, kui mul on mingi möga peal (nagu ehtedki – “appi, appi, mul on midagi küljes, võtke ära, iiihhh!”), aga kui saaks kuidagi põhjendatult samu liigutusi teha, ilma et ihu end pahasti tundma hakkaks, äkki teeks sagedaminigi. Enne esinemist pole valikut, möga on ette nähtud, ja nii ma siis mökerdan. Kui ooteaeg venib pikale, jõuan vahepeal kümme korda uuesti huuli värvida (oioi, ma olen eelmise kihi vist ära limpsinud!), silmakontuuri tugevdada (ot-ot, siit on liiga laiali läinud), puuderdada (nina juba läigib!) ja põsepuna panna (selle uue puudrikihi peale on ju uut põsepuna vaja, tasakaalus peab olema).

Ja ma mõtlen sellele, kuidas kahe sõja vahel, kui naistel muutus enda värvimine uuesti aktsepteeritavaks, hakkasid nad seda samamoodi kõige muu vahele tegema, nagu kassid ennast pesevad. Suvalises kohas, tänaval või rongis. Alati varnast võtta asendustegevus.

Vajadusel ka seltskondlik tegevus, nagu suitsuruumisuhtluski: teate küll, kuidas tüdrukud vahel kõrvuti peegli ees nägu pähe teevad.

Alles täna hommikul tuli pähe, et mul on üks ajapeatamisrituaal veel, mida ma õigust öelda pruugin rohkemgi: ma kraadin. Tahaks pärast ärkamist veel voodis vedeleda – oi, küll on imelik tahtmine, äkki on temperatuuriga midagi valesti? Tahaks keset tööpäeva pikali visata, no ega see üks õige asi ei ole, peaks vist kraadima. Tahaks magada, aga tean juba ette, et magamaminekutoimetused ajavad une pealt ära, ja see teeb mu nii pessimistlikuks, et peaaegu ei julgegi voodisse heita? a ma lähen kraadin ainult, ega see ei ole päris magamaminek (ja järgmiseks teen silmad lahti mitu tundi hiljem, kraadiklaas külje all).

Enesetunnet parandab ka: kui mul on mingi totter viirus, mille vastu nagunii ravi ei ole, nii et samahästi võib juba platseebot võtta, siis kraadimine on minu jaoks superplatseebo: ma teen arstlikku protseduuri, mis veel üldse mõjuma peaks, kui mitte arstlik protseduur? Ühtlasi arstitõend: iga laps teab, et kui pildi peale on keegi joonistatud, kraad all, siis on ta haige. Ma olen haige, ma tohin pikutada!

Panen kraadi alla ja olen korraks peitu pääsenud, kohustused käivad ümber voodi nagu möirgavad lõukoerad, aga ei leia mind üles.

Milline imeline seadeldis.