Mul tuleb vahel isu kassi hammustada, aga vat ei hammusta!

(Kass ise muide küll nii distsiplineeritud ei ole.)

*

On ju, te olete kõik juba saanud seda kirja, et kui te sellele-ja-sellele kohe raha ei saada, siis paljastab ta teie tuttavatele kõik piinliku, mis te veebist olete vaadanud, ja näitab veel sedagi, mis näoga?

Tundmatud kirjasaatjad on nüüd eriti meeleheitele läinud, ma saan juba teist korda selle kirja vene keeles. Jään ootama edasisi lingvistilisi ekskursse. Kui vene keel ei näkka, äkki sanskrit? Aga baski keel?

Mina aga ei reageeri, puhtast laiskusest muidugi, ja ootan ärevusega, millal paljastatakse tuttavatele kõik need fänfikid ja tv-troobid, mida ma loen siis, kui arukas inimene hoopis magama läheks. Ja videod, kuidas ma sinna juurde hambaid torgin.

Balanss

november 25, 2019

Tähtajaga töö viimasel etapil on kaks poolust: ühest küljest ma viimistlen, ajan kahe silma vahele jäänud vigu taga, otsin võimalusi, kuidas seda-ja-seda veel paremini sõnastada. Teine poolus on otsustamine, et aitab, siit edasi ma enam ei tee, jääb, nagu jääb.

Ühtaegu pingutamine ja pingutuse teadlik kõrvaleheitmine. Et saaks võimalikult hea; et üldse kunagi valmis saaks. Mõlemad hädavajalikud.

Rööprähklus

november 14, 2019

Üleeile, kujutage pilti, kukkus mulle king pähe. Hea veel, et tavaline karaktertantsu king, mitte näiteks Iiri kõvaking!

See pani mind oma eluviisi peale mõtlema. Eriti kui samal õhtul astusin porilombiauku ja väänasin natuke jalga. Paar päeva enne viimast kontserti ei vaadanud ma jälle proovist tulles jalge ette, jooksin sellele poeukse lahtihoidmise jullale otsa ja käisin käpuli. Nädal varem olin ma liiga jõuliselt Vanemuise tänava uuendustöid forsseerinud ja paarisentimeetrise tähistamata kõrgusevahe peale külje maha pannud.

See viimane oli ehk isegi hea, leidsin ma, sest oleks ma kramplikult püsti püüdnud püsida, oleksin küllap pahkluud väänanud. Nüüd sain kõigest sääre peale sinika ja võiks endale õige otsuse eest õlale patsutada, kui ma suudaks ainult puhta südametunnistusega öelda, et see oli ülepea mingi otsus. Tegelikult keeras lihtsalt maailm end poole tormamise pealt külili.

Eks mul oli iga kord vabandus ka. Kolm tundi trenni tehtud, kõht tühi ja jalad pehmed all, pimedas pealegi! Saapanina irvitas, nagu kodus selgus, kui ma jalad lahti võtsin, muidugi jääb see igasuguste jullade taha kinni! Ma olin ainult viis tundi maganud ja see asfalteerimistöö oli valgustamata! Aga küllap oleks ka pehmete jalgade, irvitava saapa ja magamata ööga võimalik tervemaks jääda, kui viisakama tempoga käia. Isegi pimedas.

Pane endale või kiirusehoidik peale. Aga seegi ei kaitse mind pähekukkuvate kingade eest, küll ma oskan ka aeglasemalt rabistada, peaasi, et pea ikka laiali otsas oleks.

Ja just praegu segasin kirjadele vastamise vahelt panni peal toitu ja istusin täie hooga küünarnuki vastu tooli seljatuge.

Viskusin voodisse siruli ja ütlesin ahju kütvale A.-le dramaatiliselt:

“Mitte keegi ei ole halvem multitaskija kui mina!”

“Puškini pojad,” vastas A.

Tõlkisin hiljuti oma vanale büroole tutvuse poolest meditsiiniteksti. On omaette küsimus, miks ma seda üldse tegin, sest neile tõlkides teenin ma iga lehekülje pealt 9 eurot vähem kui tavaliselt, aga noh, kui parajasti ühtegi muud tähtaega kukil ei ole, võib ju vastutulelik olla; ja kui ma hakkan endale ikkagi väga lollina tunduma, sest töö on sealjuures raskem kui tavaliselt (ma tegin seda kolm tööpäeva, mis olid minu kohta päris pikad, sest nagu meditsiinitekst ikka, oli ta elliptilisuseni tihe: lausete asemel lauselaadsed moodustised stiilis “MRT negatiivne”, peaaegu iga sõna oli termin – ja honorar on alla 100 brutissimo (brutissimo tähendab, et sealt ei lähe maha mitte ainult tulu-, vaid ka sotsmaks)), siis kujutan ette, et see on täienduskoolitus kvalifikatsiooni hoidmiseks. Tavalisest erinevas valdkonnas tõlkimise harjutus, mulle antakse tagasisidet ja makstakse pealegi, kui nii võtta, siis polegi enam väga halb diil. Ja olgem ausad, see oli vahelduse mõttes päris huvitav.

(Kuigi minus tekib küsimus: kust võtavad tõlkebürood selliste honoraride juures oma püsitõlkijaid? Või kuidas need püsitõlkijad ära elavad? Lasevad üle jala ja mahutavad tänu sellele rohkem lehekülgi ühte päeva? Või olen mina eriliselt aeglane? Või teeb normaalne tõlkija päriselt kaheksatunniseid tööpäevi? Ärge naerge midagi, ma mõtlen selle all reaalselt 8 tundi töötamist, mida kontoritööl käivad inimesed netis tööajal toimuvate vaidluste elavuse põhjal otsustades naljalt kunagi ei tee. Või lihtsalt ei ole tüüpiline tõlkebüroo tekst nii raske? Õigus jah, ma olen kunagi teinud ka selliseid kodumasinatöid, mis lähevad lupsti ja lupsti, kümme lehekülge päevas.)

Igatahes vedasin ma selle käigus koju kuus meditsiinisõnastikku ja avastasin õige varsti, et kasutan peamiselt kahte, natuke kolmandat ka.

Niisiis, need kaks päriselt kasulikku sõnastikku olid Antti Hervose, Walter Niendstedti ja Georg Loogna “Ladina-eesti ja eesti-ladina meditsiinisõnastik” ning Tiina Kukkese “Õendussõnastik”.

Natuke tolku oli ka Laine Trapido “Meditsiiniterminite lühenditest”, aga ühestki muust medsõnastikust ma enam midagi kasulikku ei leidnud, ennem sain infot juba vanast heast “Võõrsõnade leksikonist”, aga põhiliselt muidugi katse-eksituse meetodil guugeldades. Väga hullusti vist ei läinud, vaatasin, et meditsiiniharidusega toimetaja ei olnud peaaegu midagi muutnud.

Ja see oligi tänane arvustus.

Et see postitus oleks tõeliselt eklektiline, märgin siia üles ühe naljaka unenäomomendi, enne kui meelest läheb.

Kuidas see olukord algas, ma enam ei mäletagi, igatahes tekkis mingis muinas- ja/või seiklusjutulises soustis olukord, kus mind ohustas keegi koletis või muidupahalane ja üks ilus kangelane haaras mul ühe käega ümbert kinni ja ähvardas teise käega koletist pistodaga. Igati žanrikohaselt.

Mina ühest küljest nautisin olukorda, teisest küljest heitsin olukorrale kerge iroonilise muigega kõrvalpilgu (“hah, kui vaimustavalt STIILIPUHAS!”).

Ja siis hakkasin järsku tundma üha tugevnevat peeruhäda.

Mis mõistagi polnud enam üldse stiilipuhas, sest sellistes ülevates teostes, kus kangelased oma keha ja pistodaga daame koletiste eest kaitsevad, ei esine tegelastel mingeid kehagaase ega isegi mitte -vedelikke peale vere ja pisarate, äärmisel juhul higi.

Mispeale mul tikkus ka kange naer peale ja ma hakkasin kohe mõtlema, et äkki peaks siis ise kirjutama sellise raamatu, kus on korraga koos nii ülevad kangelasteod kui ka eritavad kehad.

Kahjuks ärkasin ma seejärel kohe üles.

Mis läks hansapäevadel hästi: esinemine ja teine esinemine. Sõbralik valvelauatöötaja lubas hoones sees riideid vahetada. Ostsin ilusa klaasehte.

Halvasti: kaotasin ilusa klaasehte enam-vähem kohe ära.

Hästi: leidsin samal õhtul riiete ja kostüümide segadikku korrastades üles kübara, millest arvasin juba, et olen reisi peal ära kaotanud. “Looduses peab valitsema tasakaal,” ütles A.; hiljem Põhja-Eestis (milline hullumeelselt tihe nädal) kommenteerisime Rebasega sama asja stiilis “issand on andnud, issand on võtnud, issanda nimi olgu kiidetud”.

Veel hästi: Tallinnas sain lahke taksojuhi käest selle salli tagasi, mis ma ligi kuu aega varem tema taksosse unustasin. Ta tuli ekstra seda üle andma, puhkuse ajal.

Mis nägi välja nii: peatub hall auto. Sama väljaku teises servas telefoniga rääkiv naine. Naine läheb justkui muuseas autost mööda, sealt sirutub käsi ja ulatab talle kilesse mähitud paki.

*

Aga hull hooaeg on ikka. Alates juuni lõpust on igal nädalal olnud mingi esinemine või õpetamine või midagi. Mõnel nädalal mitu. Erand oli ainult juuli esimene nädal ja siis oli mul muidugi vaja välismaale tantsu õppima tuisata. Igavus tundub luksusena.

*

Vaatasin oma esinemiste pilte – neid, kus ma meest mängisin – ja pagan võtaks. Ma olen aastatega juurde võtnud ja nagu pildi pealt paistab, on üha raskem mitte naise nägu paista, ükskõik, mis mul seljas on. Võib-olla peab grimeerimisega tegelema hakkama.

See pani omakorda mõtlema, kuidas mul sooga lood on. Kui mul muidu on selge naiseidentiteet… ei, nii on kah valesti. Suurem osa ajast viibin ma üldse kuskil sootus tsoonis. Ütleme siis nii, et kui sugu juba mängu tuleb, on mul tavaliselt naiseidentiteet.

Aga omaenda trupis/truppides tantsides meeldib mulle meherollis olla ja ma olen sellega nii harjunud, et kui vahel naisena tantsin, siis on drag queeni tunne, tähendab, kipun üle võlli naist etendama.

Sest kõik need asjad, mida ajaloolises tantsus mehelt oodatakse, on mulle loomulikult meeldivad. Loomulikult tahan mina olla see, kes juhib, ja loomulikult tahan mina oma jalgu näidata ja kõike osavat, mis ma nendega teha mõistan.

Ilusa kleidiga keerutada ja palju ruumi võtta on samuti tore – ja turvaline ja tähtis tunne, sest turvis on seljas ja ma olen suur ja lai, lükkan endale rahva hulgas tee lahti nagu jäälõhkuja! aga tunne on… nagu ma oleks kostüümis.

Aga kui ma olen nii, nagu siin pildil (mille tegi Ülari Tuisk), siis oleks nagu riietega. Ainult see nägu seal, jah…

Sarnane error jookseb sisse, kui vaatan oma mustlasesinemiste pilte. Mingi ilus naine, aga ma ei tea, kes see selline on ja kas ta mulle inimesena üldse meeldib.

Aga noh, tegelikult on vist päris tavaline, et inimesed kujutavad end oma peas teisiti ette kui pildi peal.

Aa, muide. Keskaja kleidiga ei ole huvitaval kombel drag queeni tunnet, võib-olla sellepärast, et seda ei ole seljas eriti tunda, nii et ma oleks nagu oma kodu-mina – samamoodi öösärgi või hommikumantliga, nagu ma kodus kogu aeg olen.

Tagasitee ja meenutused

juuli 6, 2019

Tšehhi-Poola rongis oli restoranvagun, päris nõude, ettekandjate ja à la carte toitudega – võtsin kahekäigulise lõuna: tomatisupi ja õunapannkoogid kreeka jogurtiga pluss kaks suurt kohvi, raha läks alla 10 euro. Niimoodi sõites on raha eest reisimisel juba täitsa pointi! Ühtlasi: vastus küsimusele, miks peaks keegi tahtma rahvusvahelise rongiga sõita, kui lennukid on olemas – inimlikud kellaajad, istud mugavas tugitoolis ja rüüpad kohvi, mis ei ole papptopsis, vahepeal võid mööda rongi edasi-tagasi joosta, kui tuju tuleb, ja öösel kuhugi ööbimiskohta voodisse magama minna, selle asemel, et kuskil lennujaamas kügeleda. Selles rongis oleks koridoris saanud isegi aknaid lahti teha ja seal vahel peadpidi kõõluda, katsu sa seda lennukis teha!

Wifit see-eest ei ole. Vana maailm. Tuleb sellesse sisse elada, viita aega söögilauas, mitte ninapidi netis.

Üldiselt aga on tagasisõidurongide sisustus meeldinud mulle seda rohkem, mida vanema väljanägemisega rong. Päevinäinud rongis, mis mind Tšehhi pisilinnast ümberistumisjaama viis, olid vanakooli pikad pingid, tahad, viska või külili, valgus, õhk ja jalasirutamisruum.

Restoraniga rongis olid kupeed, kus oli samuti päris hästi ruumi, ma olin ainult hädas heasoovliku poola vanaprouaga, kes tahtis minuga kangesti suhelda (aga kui ma üldse ei tahtnud, varjusin kas restoranvagunisse või laugude taha).

Pealtnäha veel peenemas Varssavi-Białystoki rongis oli kohutavalt kitsas, naaldusin vastu oma nurgakoha seina, et mitte kõrvalistujat müksida; kas seal oli restoranvagun, ei saanudki ma teada, sest ei tahtnud üle pinginaabri ronida. Suures kitsikuses ja uimasuses ei leidnud ma oma piletit üles, kui kontroll tuli. Lõpuks tuli istumise alt välja, aga kontroll oli selleks ajaks ära läinud, nähtavasti neid eriti ei huvitanud või oli mul nii loll ja aus nägu peas või olid nad juba näinud, kuidas ma pileti lehvides rongi ronisin.

Olen nüüd Białystokis ühes algajas öömajas (neil polnud booking.comis ühtki arvustustki veel, aga ma leidsin, et 12 euro eest per öö võin ma riskida isegi sellega, et ei taha sinna lõpuks jääda). On näha, et mingeid ruume tehakse alles juurde, inglise keelt on siin saada piiratud koguses – sisseregamisel ei saanud arugi, aga kui ma küsisin nõu, kas Kaunase piletit saab rongijaamast osta või tuleb ette bronnida, vaatas majutusemees abitult otsa. Oma üllatuseks avastasin, et suudan sama küsimuse ka poola keeles välja purssida. (Vastus on jah – ja vähe sellest, et rongijaamas, kassas saab ka kaardiga maksta).

Majutajad on väheke nagu ähmis ja janunevad häid arvustusi. Mulle tundub, et kui ma neile seda 12 eurot zlottides maksin, ümardasid nad summa minu kasuks. Ja “dušš koridori peale” on esialgu tähendanud seda, et meid elab parasjagu korruse peale kaks inimest – ja korruse peale on ka kaks duširuumi.

Täiendus: nüüd hiljem õhtul on rohkem rahvast siginenud, aga vetsu pärast löömiseks vist ikka ei lähe.

*

Viimasel päeval sain kahelt inimeselt elu komplimendi.

Tantsuõpetaja: “Tu as le plus de la présence,” sest ma suhtlen oma partneritega ja ei närveerivat.

Ja kui ma pärast esinemisproovi susserdamist (selle “tervelt ühe tantsuga”, mille üheks näidisesinejaks mind prauhti pandi – ja mille viimase otsa olime ära õppinud alles samal hommikul) küsisin, kas ta on ikka kindel, et ta tahab mind selles näha, siis: confie-toi à ta sensualité, confie-toi à ta musicalité. Mispeale ma mõtlesin seesmise muigega – okei, ma võin ju end siis rahustada mõttega, et isegi kui ma teen tont teab mis liigutusi, siis vähemalt näen ma seksikas välja, eriti korsetiga. Mis siis, et päris nii ta seda vist ei mõelnud. Igatahes julgustav, kui mulle keset kõiki neid noori imekauneid balletitüdrukuid nii kenasti öeldakse.

Imelikul kombel susserdasin ma esinemisel oluliselt vähem, võib-olla tänu sellele, et üks korraldaja palus mul kontserdi ajal, kui ta ise mängima pidi, magavat last valvata, nii et ma kõõlusin Tuhkatriinuna saalist väljas galeriil, sain sealt saaliaknast kaeda, kuidas pidu särab sees, ja harjutasin, harjutasin ja harjutasin.

Ja õhtul ütles klavessiinimängija (kes ei olegi rootslane, ta lihtsalt meenutas mulle üht rootslasest tantsijat – “oo, aitäh, mind pole kunagi rootslasest tantsijaga segi aetud,” rõõmustas ta – Haagis elav lübecklane hoopis, aga noh, Madalmaad või Lõuna-Skandinaavia, üks plattduuitsch puha): “I’m so glad we met. You are such a freak!”

*

Millega päädib veinidegustatsioon noorte barokkmuusikute seltskonnas? Ohjeldamatu kaanonilaulmise ja spontaanse ühise Romanesca- ja Folia-teemalise vokaaljämmiga, loodame, et pisilinn meile selle andestab.

Erinevus rikastab

jaanuar 12, 2019

Kõigepealt vihastasin. Mu viimatine arve tuli vormistusvigade pärast kolinal tagasi (ligi kuu aega pärast saatmist, tähendab, nüüd lisandub laekumisele ilmselt veel kuu). Seal ei olnud isegi midagi otse valesti – lihtsalt olin unustanud tellija postiaadressi õigesse lahtrisse märkimata (miks neil seda üldse vaja on? kas nad peavad omaenda aadressi tõepoolest arve pealt vaatama?) ja iga tellimuse numbri taha tellimuse saatmise kuupäeva lisamata.

Raamatupidaja saatis mulle korraliku pdf-pildifaili, kus puudujääv info oli kenasti punasega sisse kantud.

Selle peale ma kõigepealt vihastasingi. Kui ta oli selle info juba üles otsinud ja mulle vaatamiseks sisestanud, miks ei võikski ta neid omaenda parandusi arvesse võtta, nagu oleks ma algusest peale nii kirjutanudki? Kui need kuupäevad nii tähtsad ongi – ta ju TEAB juba neid kuupäevi?

Mis inimesed need üldse on, kes selliseid asju oluliseks peavad, jorisesin mõttes. Ja siis saabus valgustus: seda tüüpi inimesed, kes viitsivad raamatuid pidada ja üleüldse selliste pisiasjade kallal nikerdada, mille kallal mina ei viitsi. Kas mina viitsiks tema asemel iga päev sadu arveid numberhaaval kontrollida, kas need on ikka õige asja eest ja õige summaga saadetud? Nalja teete. Novott, mõtlesin, las tema siis tähtsustab selle oma töö juures seda, mida tema tähtsaks peab, isegi kui see on minu arust ogar. Kannatan vahel need tähenärimised ära, peaasi, et ma põhiliselt sellega tegelema ei peaks. Mul võiks selle üle, et ta on teistmoodi inimene, õigupoolest hea meel olla, just nagu mul on hea meel selle üle, kuidas käsitööoskajad on teistmoodi kui mina.

Olen eneseimetlusest, kui küpselt ma mõelda oskan, lõhkemas.

(Kuigi natuke ikka närib – kui neile on nii oluline, et arved oleks iga pisiasjani täpselt nii, nagu nemad tahavad, miks siis ei võiks vajalik info tellimislehtedelt niipea, kui tellimus on täidetud ja vastu võetud, automaatselt kuhugi tehtud tööde leheküljele eraldi reale kolida, kus minul piisaks klikkimisest nupul “lisa see rida arvele”? Ma tean, et see on võimalik, üks mu vana klient just sellist süsteemi peabki. Hingan sügavalt ja mõtlen: minu arust oleks see loogilisem, aga ju nende arust on teisiti ja mina ju nende tööd teha ei tahaks. Isegi hea, et nad elektroonilisi arveid on hakanud vastu võtma, kuigi postkontori töötaja ehk igatseb mind, mu võluvat naeratust ja meie väikesi sundimatuid vestlusi.)

Ahvatlused

oktoober 4, 2018

Külmal ja pimedal tänaval kaks lõbusat joodikut. Aitavad üksteisel püsti püsida.

Joodik: Tüdruk! Ega sina ei ole see, kes on meie peale kuri ja tuld vilgutab?
Mina: Mina ei vilguta!
Joodik: Aga ütle, ütle, kumb meist ilusam on?
Mina: Pime on, ei näe!
Joodik: A tule vaata valges!

Mina turtsatan ja lähen edasi, kuulen, kuidas selja taga üks joodik ütleb teisele: “Heh-heh. No kust sa selle valge siin võtad.”

Pärast mõtlesin, et huvitav ja kena iseenesest, et nad jätsid subjektsuse lahkelt mulle ja seadsid just ennast objekti rolli. Pole tänaval järelehõikujate hulgas just tavaline.
*

Ma võin oma ebatavaliste vigastuste nimistusse lisada tamburiinitraumad. Kui me suvel tamburiinitantsu esimest korda õppisime, avastasin pärast kodus, et olen endal selle õla siniseks tagunud, kuhu tamburiini vastu tuli lüüa. Sest ega ma ei mõista piiri pidada, kui öeldakse, et nüüd löö vastu õlga, siis põrutan kohe täie jõuga, eks ole. Ja seda kohta tuli muidugi mitu korda harjutada.

Nüüd sügisel hakkasime kordama, rahvast palju, ei osanud pikivahet hoida ja kui me pöörde pealt täie hooga käed üles viisime, sain trennikaaslase tamburiiniraamiga sellesama täie hoo pealt litaka vastu sõrme. Ausalt, sel hetkel mõtlesin, et olen midagi ära murdnud, sest kätt ei andnud korralikult liigutada ja peast võttis uimaseks. Õhtuks oli ka igavene rammus sinikas sõrme peale kasvanud ja ma mõtlesin murelikult, kas ma selle käega nüüd hakkangi india tantsus mudrasid õppima. Aga päev hiljem – nagu peoga pühitud. Tüüpiline mina, palju kisa, vähe villa.

Kui juba traumade peale läks, siis keskaja kursuselt tõin kaasa põlvesinika – sellest, et ma mängisin psühhopaadist röövlit, kes lõpuks kõik oma kambajõmmid maha lõi ja tagatipuks ise mõõga otsa hüppas, sest see tundus sel hetkel hea idee. Ma hüppasin nähtavasti liiga innukalt.

Mõtlesin selle röövlimängu ajal (või noh, kes kuidas, mõni sai ka hoopis nunna või palveränduri rolli, näo järgi ilmselt), et ammu oli vaja, sest nii hea oli olla. Kui tihti üks suur inimene ikka tõsiselt mängida saab, selleks peab ikka teatrit tegema. Siis tulid muidugi kohe rollimängud meelde, aga see on maailm, millega ma pole jõudnud kuigipalju kokku puutuda, ainult ükskord ammu natuke nuusutada.

Süüdimatust röövlist veel. Katsusin tol päeval nende destruktiivsete tungide mängimisel seesmist loogikat leida ja mulle tuli meelde miski, mis oli samal hommikul juhtunud: vaatasin oma vähemaganud silmadega telefonilaadijat, selle kõrval vedelesid käärid ja tuli korraks selline mõte, et lõikaks õige juhtme läbi. Mitte et ma näeks sellest erilist kasu tõusmas, vaid lihtsalt. Juhe, käärid, tavai, ühendame ära. Teadmine, et sellest tuleks jama, teeb ahvatluse ainult suuremaks.

Ja oleks see siis ainult see üks kord. Prillidest sõltuva inimesena tuleb mul sildadest üle minnes või müüridelt alla vaadates niipea, kui ma oma sügaviku kohal olemist märkan, õudne tahtmine prillid üle ääre kukutada. Telefonist pole mõtet rääkidagi, eriti suur tahtmine teda päästmatult käest poetada tuleb huvitaval kombel peldikutes. Viskaks kuivpeldiku kogumispaaki, laseks veega alla. Oi, ups, mis paha lugu juhtus, teate, mu telefon kukkus peldikusse.

Minna hiirega poolelioleva töö kausta peale, millest ma pole veel varukoopiat teinud, ja valida “Delete”. Oh seda häda ja õnnetust, näe, terve nädala töö kaotsis.

On ka üks lapsepõlvemälestus, kus isa lahendas maleülesannet ja mina tundsin õudset kiusatust nupud laua pealt ära lennutada – kuni ma ei pidanud vastu ja pühkisingi. Ega osanud vastata, miks ma seda tegin. Loomulikult küsiti, miks, ja mul polnud õrna aimugi.

Keegi pakkus kunagi hiljem, et ju sa ikka tähelepanu tahtsid, mida muud. Aga see tundub kahtlaselt ratsionaalne seletus. Kõiki neid muid lolle tahtmisi teha midagi pöördumatut ja mõõdukalt kahjulikku ei saaks küll selle arvele panna, suurem osa neist tuleb siis, kui publikut pole läheduseski. Kui juba käibeseletusi kasutada, võib sama hästi Vana Aadama kaela ajada.

Kusjuures praktikas olen ma otsuseid tehes täpselt vastupidine – viivitan viimase võimaluseni, ei taha end kuidagi siduda, tahaks kõik rauad kõrvuti tulle jätta. Piletite eelmüük ja hotellibroneerimine täidab mind õudusega – siis PEAN ma ju minema, raha juba raisatud! Või isegi: ma ei saa ju enam neid KÕIKI valida, kui ma olen ühe välja valinud. Ja otsin ettekäändeid, et kõrvale viilida. Oh, jah, näed, kassile vaja süüa anda ja üldse peaks praegu tööd tegema ja ma olen juba väsinud ka.

Võib-olla peaks oma Vana Aadamat vajalike otsuste kiirendamiseks ära kasutama, aga ega teda ei tea usaldada – niipea, kui mõtlesin selles kontekstis hotellide broneerimisele, tekkis kohe uus kiusatus: broneerida kõige kallim, kaugelt üle jõu, ja kohe kindlasti selline, mida ei saa tühistada. Laostada ennast ühe hiireklikiga.

Parem vist ikka oma kiiga-kaaga sündroomi juurde jääda.

Uurin elu: higistamisest

september 9, 2018

Lugesin, mida Kitty mh antiperspirantidest kirjutab, ja mind hakkas paar asja huvitama.

Esiteks: kui keegi kasutab vahendeid, mis tõepoolest higistamist takistavad, mitte ei maskeeri, mismoodi ta oma keha siis jahutab?

Sest see ju higistamise kohastumuslik otstarve on. Et me saaks olla palavamas keskkonnas, kui muidu kannataks; või harrastada palavamaid tegevusi, kui muidu jaksaks.

Kallab ise endale vett peale? ma olen seda mõnes eriti palavas olukorras ise teinud, et organismi rasket higistamistööd kergendada, aga siis on riietel nii või teisiti märjad laigud. Õigemini – kogu riie on siis ise üks märg laik, aga ega vahet ei ole, sest kui mul ikka tõsiselt palav hakkab, on kogu mu riie üksainus märg laik ka omaenda organismi jõupingutuse varal.

Ja kui ei kalla, siis kuidas nad selle üle elavad? Ajavahemikus, kui mul on juba palav, aga higistama pole veel hakanud, on mul igatahes tunne: api-ma-suren-kohe-ära. Api-ma-suren-kohe-ära. Silme eest must, süda taob kõrvades, vererõhk on kuhugi keldrisse kolinud. Selle hetkeni, kuni ma järsku veest nõretama hakkan ja loodetavasti on niipalju liikuvat õhku, et seda aurustama hakata ja jahutusmehhanism korralikult töötaks. Pilt tuleb ette tagasi, kõrvus ei kohise, süda hakkab jälle löömise moodi lööma, tekib isegi midagi vererõhulaadset.

Teiseks: ütleme, et kellelgi on tsivilisatsioonilistel põhjusel higilaikude vältimine tähtsam kui seesmise jahutusmehhanismi töö ja ta tajub oma keha piisavalt hästi, et vajadusel väliseid süsteeme kasutada, et sellegipoolest ellu jääda. Ma ei tea, näiteks laseb endale konditsioneerist külma õhku peale või paneb jääkuubikuid krae vahele vms.

Sel juhul: kas ta võõpab kogu keha selle antiperspirandiga üle nagu see ärevushäiretega tütarlaps “Suure paugu teoorias”? sest loogiline oleks, et kui keha ei saa oma jahutust ühest kohast tööle, üritab ta seda teisest kohast. Mitte et ma sellest väga teaks, sest kui minu organism arvab, et on vaja jahutada, siis kukub ta nagunii igavesti suurest pinnast vett välja pritsima – leebemal, argisel, istuva eluviisiga juhul kogu näost, peast, turjast ja rinnaesisest. Raskemal juhul kogu torsost, veel raskemal juhul üle terve keha. Piisava palavuse juures võiks mind soolveepurskkaevuna tööle panna. Suvel tantsutundides nägin ma konkreetselt, kuidas suured tilgad minu pea küljest maha kukkusid; isegi jahedamas kliimas on mul pärast tantsimist _terve_ pluus märg, mitte üks-kaks kohta.

Või on viisakatel inimestel mingid kohad, kus riietel tohivad märjad laigud olla, ja mingid teised, kus ei tohi?

Kakskümmend aastat varem

september 4, 2018

Väikese hilinemisega jõudis mu kätte algversioon reisipostituse pildist.

Panen võrdluseks juurde veel ühe ülesvõtte meie nostalgiakäigust:

Nagu näha, on kahekümne aastaga toimunud kaks olulist muutust: põõsad on kasvanud kõrgemaks ja meie oleme läinud teravamaks.

Kui nii edasi läheb, jõuame järgmise 20 aastaga juba 3D versiooni.

Kui juba reisimälestuste mäletsemiseks läheb, siis tuleb märkida, et lisaks sellele, et ma esimest korda elus lennukiga sõitsin, sain Budapestis ka esimest korda elus lahtise autoga sõita. Juuksed läksid näkku, aga tuul jahutas mõnusasti.