juuni 12, 2018

Iga paari aasta tagant juhtub, et ma loen kellegi märkust à la “ega ma eriti meikida ei viitsi, viskan ainult hommikul jumestuskreemi, ripsmekat ja põsepuna peale” (vt kuidas ma 8 aastat tagasi imestasin teemal “väga väga lihtne silmameik”). Ja siis ma irvitan alati tükk aega. Sest sellise sissejuhatusega kirjeldused vastavad tüüpiliselt sellele, mida mina teen lavameigiks. Selleks, millega näojooned peaks idee järgi paarikümne meetri kaugusele paistma.

Ma kah tavaliselt eriti meikida ei viitsi, aga tundub, et enda normaalsete inimeste ilmas arusaadavaks tegemiseks peab seda ütelust kuidagi tõlkima. Näiteks: minu hommikune ilurituaal on see, et ma käin pesemas ja enamasti kammin ka pea ära.

Advertisements

Mis on minust küll saanud

aprill 25, 2018

Ma tunnen parajasti, et ei viitsi välja tantsima minna. Liiga laisk, et lõbutseda. Istuks parem kodus ja teeks tööd.

No kuidas nüüd küll sedaviisi on läinud.

Tobe tublidus

aprill 10, 2018

No mis pagana mõtteviga mul küljes on, kui ma pärast seda, kui olen aru saanud, et ma olen liiga haige, et teha kolm või isegi kaks trenni järjest, ning piirdun ainult ühega (mis on nagunii enda oma, nii et sellest oleks kõige ebaviisakam puududa, ning jah, ma hoiatasin kõiki õpilasi, et mu nina tilgub nagu mahlakask, ja kas nad ikka julgevad minuga samas ruumis olla?), on ikkagi süüdlaslik tunne, et äkki ma olin kuidagi laisk?

Pärast kainet kaalumist, et kui ma ennast praegu tõsisemalt haigeks trööpan, siis saan ma tulevikus palju halvemini ja vähem tantsida – ja et kõigi huvides on, et ma läheks varem koju suppi sööma. On! On!

Ja see, et koju suppi sööma minna on ühtlasi mõnusam, ei tähenda kuidagi automaatselt, et see oleks ebamoraalne valik.

Ei saa muidugi välistada, et haiglasest peast on üleüldse paha olla, mina ei oska jälle õieti vahet teha, on see nüüd puhas haigus või hoopis süümekas, ja ratsionaliseerin süütundeks ära. Paha ratsionaliseerimine. Päh.

Tuhmist peeglist

märts 10, 2018

Murca imestas: “Miks ei tohi kellelegi öelda, et tema võluvalt meelpärane elu on osaliselt suur vedamine?”; ma käisin siin-seal sama vaidlust vaidlemas (nagu varemgi, kasvõi vana netiemmede kisma ajal) ja murdsin sama asja üle pead. Kunagi peaks seda ehk veel analüüsima, sest maru huvitama hakkas: esiteks, miks mõnd inimest, kes ju ometi nagu eluga rahul oleks, häirib natukesegi vedamise vihjamine? ja teiseks, miks mind häirib, kui keegi eitab, et tal on vedanud? mis see minu asi on üldse?

Aga praegu jäin imestama selle üle, et kui inimesed räägivad õigetest valikutest, mis nad on teinud, siis kas nad tõesti usuvad, et tajuvad algusest peale oma valikute kõiki tagajärgi ja implikatsioone või et on normaalne seda kõike tajuda ja kui ei taju, ise süüdi?

Kui ma oma mineviku peale vaatan, siis kasu on mulle tulnud otsustest, millest keegi poleks osanud seda ennustada. Itaalia keele õpingud? Ajaloolise tantsu kursused? nalja teete.

Mulle on toonud kasu asjad, mis on juhtumisi hästi selgeks saanud või vähemalt piisavalt hästi, et Eesti kontekstis silma paista. Ja nii hästi on mul selgeks saanud asjad, mida ma olen õppinud lõbu pärast. Kohustuse pärast õpitud asjad lendavad palju rutem peast välja (mismoodi ma tolle töö- ja kodanikukaitse üldse ära tegin? ei mäleta).

Aga ärme lähe nii kaugele tagasi. Lähme kõigest tänavuse aasta algusesse.

Kirjutas firma, kellele ma olen kunagi vanasti rohkem tööd teinud, palub: tee tööd, tee tööd, tee meile õige natukene töööööd. Mina vaatasin kalendrisse: ahah, ma saan neile pakkuda tähtaega järgmise kuu keskpaika, nagunii neile nii hilja ei sobi. Ja pakkusin selle välja, ise kavalasti käsi hõõrudes: ühest küljest hea tahe näidatud, teisest küljest tõenäoliselt teha ei tule, küllap leiavad kellegi kiirema.

Ainult et kuramus. Sobis. Ja kuna mulle ei meeldi sõna murda, siis tuligi teha võtta – töö, mis on tunduvalt kirvem kui mu viimase aja tavaline, ja mille eest makstakse ligi poole vähem. Ja loomulikult jõudis selle aja sees tulla ka mitu mõnusat mugavat tavalist pakkumist, mille ma pidin kõik ridamisi tagasi lükkama, sest too vastuvõetud asjandus oli paras jurakas ka.

Nii et otsus, mis tundus esialgu igas mõttes hea, osutus juba paari nädala jooksul veaks.

Ainult et kes teab: oletame, et seis muutub ja järsku määrab kogu mu käekäigu see, et ma tol hetkel vastutulelik olin? Ja otsus häid suhteid hoida osutub elu parimaks otsuseks?

Ja siis kakskümmend aastat hiljem teeb ajalugu jälle pöörde ja mind tabab hukatus just senise hea käekäigu pärast nagu madame du Barryd?

Sama lugu ühe teise tööettepanekuga, mis hiljuti postkasti potsatas: jube huvitav tundub, selline asi, mille võtaks meelelahutuseks teha, aga ma ei tunne pakkujat. Kas ma saan teda usaldada, eriti tervelt pooleteisekuise töö puhul? Ma võiks selle lõbu pärast vastu võtta (no tõesti tundub lõbus töö), aga riskiksin vastu pükse saada. Aga teisest küljest, võib-olla saaks sellest alguse samasugune uus karjääriharu nagu kunagi vanast tantsust?

Ühesõnaga, mis moment on see, kus kell kinni lüüa ja tibud üle lugeda? Nemo ante mortem beatus? Ja sel juhul, kes elavaist saaks üldse oma valikute üle hoobelda?

Või on seegi veel liiga vara ja tuleb dr Manhattanile kaasa noogutada (meenutamiseks võib selle artikli algusest pilti vaadata): “Nothing ends, Adrian. Nothing ever ends.”

——————————————————————
PS: hakkasin järgmiseks Marca hiljutist postitust taga ajama, aga leidsin selle käigus ka paari aasta taguse ja põhjalikuma.

Une-Poe

jaanuar 29, 2018

Unes oli mul kõigepealt tahtmine üks mees ära tappa, põhjuseid oli mu mäletamist mööda ka, aga kuna see ei olnud päris minu ärkvel-mina, vaid unenäo minategelane, siis ma praegu neist kahjuks midagi ei tea.

Panin pesust tulnud dressipüksid kuivama ja sain teada, et ta oli vahepeal ise ära surnud.

Miskipärast lõikasin ma tal siis käe otsast ära ja matsin parketi alla, korras.

Ainult et siis tuli koer, küllap tundis lõhnast, et midagi huvitavat on, ja hakkas seal parketti kraapima.

Mina panin sellele kohale kapi peale.

Järgnes suur pidu, mul südametunnistus kripeldas – tahtsin Veljestosse astuda, aga kuidas ma niiviisi sünge saladusega.

Kõndisin mõtlikult mööda seda maja, mis oli asjakohaselt tumedate puitpaneelide ja trepikäsipuudega luksuslik neogooti mõisahoone. Pidu käis, ühtäkki märkan, et parketist immitseb sealt kohast verd.

Keegi teine ei märganud, pidu käis muudkui edasi, võib-olla arvasid, et keegi on jooki maha lödistanud, aga mina sain aru, et lõpmatuseni varjata ei õnnestu. Nägin maja peal üht kunagist klassiõde, kelle hinnang oli mulle samuti tähtis, ja ülestunnistamise kiusatus läks järjest suuremaks.

Järgmiseks märkasin, et kui ma paljajalu ringi käin, jätan veriseid jälgi maha. Arutasin mõttes, kas astusin vereloiku või on see selline kummituslik veri, mille jälgi ma jäängi jätma, pesku jalad kui puhtaks tahes.

Igatahes läksin pesema, kohtasin tee peal majaperenaist ja mainisin hooletult, et tegin jalad mustaks.

Pesin ära, siis kutsusin oma klassiõe ja kogu Veljesto ning teatasin, et pean neile midagi üles tunnistama.

Alustasin oma juttu kaugelt, põhjustest ja plaanidest; kõneldes kahvatasin, kurk kuivas, nõrkesin, kõik said aru, et asi on tõsine. Järjekord võis segi minna.

Muu hulgas olin süüdi selles, et olin kassile vale toitu andnud, nii et tal oli suu katki läinud, seda ma veel mäletan.

Paraku ärkasin enne üles, kui lõpuni jõudsin, nii ei tea ma praegugi, mis põhjused ja plaanid mul õieti olid.

Ärgates, poolel teel unenäost ilmsi-ilma tuli kõigepealt muidugi pähe Poe. Ja järgmiseks: mis uhke saladusehoidmise, õigemini selle võimatuse metafoor. Ja taipamine ühest põhjusest, miks õudukaid vaja on: need pakuvad uhkeid, ülevõimendatud metafoore palju nürimatele olmelisematele probleemidele.

Ja hiljem mõte, et selle poolest Poe nii hea ongi – ta on nii häbemata irratsionaalne, ta tabab ära unenäo-õuduse loogikat.

Mille metafoor see nüüd praegu pidi olema, on küll ebaselge. Mis sünge saladus mul on? Kaalun küll tõsiselt varianti, et mul ei ole mitte sünget saladust, vaid kõigest iha huvitava sünge saladuse järele, sest see uni ei olnud päris luupainaja tundega – kuskil poolel teel luupainaja ja laheda seiklusune vahel.

Või on mul siis ikkagi mõni nüri, ebaglamuurne saladus, sest kellel ei oleks, ja tahtmine sellele ilusamaid dekoratsioone anda.

Pühadeaja päevaraamat

jaanuar 5, 2018

Sain uue aasta esimesel õhtul kirja inimeselt, keda nägin viimati millalgi üheksakümnendate lõpus. Üks esimesi mehi, kellega minu õudne naiivsus ilmsiks tuli, nüüd ajab see kõige rohkem juba naerma ja teeb head meelt.

Lõbus on seegi, et prantslane ja eestlane kirjutavad üksteisega ungari keeles (kõlab nagu mingi anekdoodi algus). Ja teeb head meelt, et ungari keeles kirjutamine tuleb täitsa mõtlemata, vähemalt kui tegemist on tuttava inimesega. Justkui oleks see endiselt mu kõige ladusam võõrkeel.

Jõulu ja uue aasta vahel: järjekordne hämmastav tantsuklubi. Noored inimesed (ja mõni vanem ka), kes mängivad igaüks mitut pilli, siis panevad pilli kõrvale ja tantsivad, siis lähevad mängivad jälle mingit pilli. Neiu, kes oskab mängida klaverit, flööti, plokkflööti, torupilli ja lõõtspilli. Ja tantsib muidugi mõista. Noormees, kes mängib lõõtspilli ja samal ajal tantsib. Vast nii minuvanune meesterahvas, kes mängib flööti – ja parmupilli – ja tantsib (sealjuures juhib lausa erakordselt hästi). Hakkaks lausa oma andetuse ja monofunktsionaalsuse üle põdema – ma ei mängi ühtegi pilli, ei tantsides ega muidu, mitmest rääkimata! – aga nad on ka nii armsad, suhtlevad ja sõbralikud.

Tantsijaid oli PALJU ja vanuseline diapasoon vast 70 aasta jagu. Alates pudinatest, kes veel niisama tantsuringi keskel tatsasid, kuni hallipäisteni.

Võib-olla oled sa, lugeja, märganud, et olen viimasel ajal pahur ja virilavõitu. See tuleb osalt oma keha peale solvumisest: miks ta ei käitu, nagu ma olen harjunud. Miks ma pean tal silma peal hoidma ja rohtu sööma. Miks ta teeb mulle ebamugavusi. Mh, justkui mul oleks mingi raske haigus, ei ole ju. Igatahes läheb sellega harjumise peale auru ja jõulukingid kukkusid piinlikult fantaasiavaesed välja (ise olen praeguste pühade ajal nii palju nii häid kingitusi saanud, et oih, non sum digna).

Aga see pidu tuletas meelde keskea head küljed: kui ma tahtsin tantsida, läksin vaatasin, kas keegi seisab jõude, küsisin ta tantsima, olgu mees või naine. Keegi ei jätnud tulemata, mõni tuli pärast ise kutsuma. Noorena oleksin ilmselt tunnikese seina ääres nukrutsenud, oodanud, et keegi tuleks, kutsuks, võtaks; lõpuks niisama targalt koju läinud ja valetanud endale ja teistele, et hästi tore oli, nii huvitav on tansimist vaadata.

Enesekindlus enesekindluseks, vanem olemisel on ka muid eeliseid: kui ma noormehe, ikka päriselt noore mehe tantsima küsin, siis ta ei karda, et ma löön talle külge. Kohe rahulikum tulla.

Tõsi, peo lõpuotsas (tantsuklubis tasub alati lõpuni jääda, siis tulevad kõige huvitavamad tantsud) polnud mul enam vaja kedagi kutsuda, sest kohati oli mehi rohkem (nagu üks eelminegi kord) ja mõni noormees piilus nukralt saali ukse peal. Õnneks mitte kogu aeg, ainult siis, kui korraga mitu tüdrukut oli tantsupõrandalt pilli läinud mängima.

Üks Tallinna õpitoa-õpilane tundis mu ära. Võttis kõigepealt tantsima ja küsis siis malbelt: “Ja millal sa jälle Tallinna keskaja tantsu õpetama tuled?”

Ajaloolise tantsu koha pealt: öösel õpetati paar bretooni tantsu ja seal oli täpselt sama element, mis Arbeau 1589. aastal kirjeldatud bretooni tantsus. Haa!

*

Ise õnnistasin 28. detsembril oma koduse pisi-tantsusaali sisse. Nüüd on praktikas kontrollitud, et sinna mahub ka 4 paariga rodu-Playfordi tantsima, isegi kui natuke peab trügima (kui rodu diagonaalis paigutada, võib-olla ei peakski). Kohe pärast pidu töötas sama tuba külaliste magamistoana; ja vana-aastaõhtul leidis ta rakendust laste mürgeldamisruumina – seal ei ole mööblit ega muud, mida lõhkuda, andsime ainult igale lapsele diivanipadja kaasa, ja nad leidsid endale seal tühjas toas vähemalt tunniks ajaks tegevust. Ei pea vist ütlema, et lapsevanemad olid asjakorraldusega rahul.

Ma leian oma majapidamisest siiani iks kohtadest vampiiriküüsi.

Aga trupi jõulupidu oli siin trügimisest hoolimata palju mõnusam teha kui meie rendiruumides iialgi, olgu need avarad kui tahes. Ei pidanud kella vaatama, ega me üle aja ei lähe, vajadusel sai köögist nõusid juurde tuua ja üldse oli hubasem. Ja 10+ tantsijaga ei pea ka põdema, et seda tuba ei õnnestu praeguses seisukorras üle teistkümnete kütta. Pärast esimest tantsu oli temperatuur 2 kraadi tõusnud, ausalt, ma vaatasin, ja õhtu lõpuks olime 22 sisse saanud.

*

Kunstnikust tuttav, kes oli mõnd aega oma töökohta kirunud ja asja pärast! kandideeris teise kohta (ainus miinus, et teises linnas) ja saigi. Ligi kaks korda kõrgem palk ja nähtavasti ka parem suhtumine, väikese linna asi võib-olla, aga ikkagi. Järjekordne näide kusjuures, et “ebapraktilised erialad” ei tähendab tingimata päriselu-tööpuudust.

*

Mul on uuel aastal üks uus hobi, nimelt ma jälgin natuke hoolikamalt, mida ma näost sisse ajan – mitte välimuse pärast, vaid mugavuse ja ettenägelikkuse. Esiteks: sellise konstitutsiooniga, nagu mul praegu on, oleks mugavam olla natuke vähem rammus. Teiseks olen ma ainevahetust aeglustavate rohtude peal ja oleks nagu loogiline, et selle võrra peaks vähem sööma, mitte hobuse moodi nagu seni.

Alustuseks võtsin sellise minu arust päris mõistliku plaani, et midagi muud ei muuda, aga jätan ära igavussöömised – ei ole vaja süüa lihtsalt sellepärast, et ma tahan kätele tegevust, sama hästi võin näputööd teha või joonistada või midagi. Söön siis, kui päriselt tahan süüa.

Aga kompulsiivse lugejana hakkasin seepeale kohe veel huvitatumalt kui varem igasuguste toiduainete toitainesisaldust lugema – ja minu hea mälu juures jäävad need andmed mulle ka meelde – ja nüüd on üks väike mure, et kuidas selle täiesti mõistliku plaani juures ikkagi mitte ortorektiliselt lolliks minna, nii et andmed jooksevad kogu aeg silma ees ja isu läheb ära. Nii on ju valesti, mõnus peab olema.

Vähemalt ei ole juhtunud seda, mida ma paljudel dieedipidajatel näen: võitmatud isud mingi keelatud toidu järele. Aga noh, ega ma ei olegi endale mingit toitu keelanud. Lihtsalt austan teda vääriliselt oma isu ja tähelepanuga.

Mulle meeldib ka see, et see ei ole uusaastalubadus, sest see plaan tuli mulle pähe teisel jõulupühal ja ma hakkasin sellega siis kohe pihta ka.

Aga. Seda isu, milega ma tahaks toitu austada, on ikkagi vähem kui enne. Ma loodan südamest, et see ei ole mu suurepärase mõistliku plaani kõrvalmõju, vaid tunda annab va aeglustunud (tähendab: normaalse inimese moodi) ainevahetus ja varsti õpin ma oma uutmoodi organismi ära ja söön sama hea isuga nagu ennegi, lihtsalt mitte iga tunni aja tagant.

*

Olen hakanud tähele panema, et mind tabavad kuumahood pea alati kassasabas, kus see on eriti tüütu – käed asju täis, riideid ei saa maha kiskuda, kohe õue ka ei pääse. Mõtlesin, et organism reageerib palavikuliselt raha väljaminekule. Nüüd saatsin just ühe arve ära – ja laksti, pea kuumaks.

Finantstoimingutele tundlik organism?

Parlanks

detsember 17, 2017

Bauskasse sõites mõtlesin, mis luksuslik elu küll ajaloolisega tantsuga kaasas käib – kujutasin ette, kuidas mainin möödaminnes: “Ah, ööbisime lossis, nagu tavaliselt,” ja see kõik oleks täiesti tõsi. Lossis, linaste linade vahel, eesriietega voodis. Õhtul peame pidu ja joome veini!

Ja kontsert oli kah väga huvitav: tuleb välja, et Bauska Ilonal on väga hea oskus: kuidas lihtsast materjalist (no ütleme, et mingi renessansiaegne “Kes aias”) veenev vaatemäng teha. Seda, et branle double võib ka huvitav vaadata olla, peab nägema, et uskuda. Üldse oli see kõik nii hea, et ma olin valmis mööda vaatama sellest, et mõni 15. sajandi lõpu tants läks 16. sajandi lõpu riietes. Ja teisest küljest näitab see, et ma 15. sajandi tantsus valedest riietest hoolimata 15. sajandi ära tundsin, et eri aegade stiil tuli tantsust endast hästi ilmsiks. (Niisiis vastand ühele suvel nähtud Vene trupile, kes vahetas küll hoolega riideid, aga ise tegid nad praktiliselt sama asja – “hästi ilusaid liigutusi”, olenemata sellest, kas seljas on keskaja ürbid või barokk-teatrikostüüm.)

Bauska lossis seal eesriietega voodis mõtlesin aga keset ööd, mis loll aju mul küll on, kes arvab, et kui ma eelmisel ööl olen kaks tundi maganud, tähendab see, et mind tuleb ka sel ööl kaks tundi pärast uinumist jälle üles äratada. Ja ei lasknud mind uuesti magama jääda, enne kui ma olin kümme korda kord vetsus, kord vett joomas käinud, läbi lugenud kaasavõetud raamatu ja kõik toas vedelevad reklaambrošüürid, kassatšekkideni päris veel ei laskunud.

Seesama aju arvas ka järgmisel öösel – selleks ajaks oli mul kahe ööpäeva peale kõva seitse-kaheksa unetundi ära tulnud – sealjuures õhtul korralik tantsutrenn ära tehtud – ja too seitse-kaheksagi unetundi tänu trennijärgsele uinakule – et kui ma kell kaks ära kukun, siis see on lihtsalt järgmine uinak, kell viis ärkame jälle üles ja jookseme reipa kisaga suplema või midagi sarnast.

Et lugu jälle positiivse poole peale kallutada, räägime nüüd vahepeal Rõngu unelmate pagariärist – mul on korduv unenägu, kus ma olen lõpmata külluslikus kohvikus, mis on täis maitsvaid saiu ja lehetainapirukaid, ja võin valida, mida tahan. Vot seal Rõngus on kah selline pagariäri – vitriinitäis kaalusaiu, -küpsiseid ja -maiustusi, kulinaaria veel sinna otsa, selle ees kastirida juba kaalutud kookide, keekside, leiva- ja saiapätsidega, selle ees omakorda riiul veel järgmiste leiva- ja saiapätsidega. Ruumi seal vahel nii vähe, et üks inimene mahub külg ees läbi, inimesed annavad üksteisele teed ja juhendavad sõbralikult, mis leib mis sorti on. Ma läksin seal väikest viisi lolliks ja tulin koju kahe pätsi leiva, nelja saiakese ja lahmaka õunakoogitükiga, ja nüüd aina mõtlen, oleks neil Tartuski firmapood. Oleks neil Tartuski firmapood. Midagi pakuvad nad ka tavalistes toidupoodides, aga see pole kaugeltki see!

*

Ärkasin järgmisel päeval üles (vaevaliselt) ja hakkasin ärevaid uudiseid saama.

[Toimetasin siit tagantjärgi ühe jupi välja, tundus, et olin ebadiskreetne, vabandust, kui kellestki segadust tekitasin.]

Nimelt sain pereõe käest teada hea uudise ja halva uudise. Hea: et arst on mulle tegelikult juba kolm nädalat tagasi saatekirja kirjutanud, lihtsalt mulle unustas öelda. Halb: et mu vereproov ütles järelikult, et mind ON vaja endokrinoloogi juurde saata.

Järgmiseks tuli sama asja kohta veel hea uudis: et ma saan kohe homseks aja (soovitus teistele ka: ärge piirduge eriarsti aega otsides ainult ühe kliinikuga). Ja eriarstilt endalt kõigepealt halb uudis: et mu kilpnääre möllab – ja hea uudis: “väga hea, et see kohe selgus”.

Tema ankeedile vastates polnud küll tunnet, et “kohe” – pooled küsimused olid sellised, et “oot, see on sümptom või? mul on eluaeg niiviisi olnud!” Ja mitme asja järgi, mida ta isegi ei küsinud, aga mida ma ise lugesin, kahtlustangi, et see võis mul juba õige noorelt olla. Ma olen eluaeg olnud: halb magaja; kõhuvalutaja; ärevil; ja ainevahetuse mõttes toiduraiskaja. KL pakkus puhtalt mu iseloomu pealt juba kakskümmend aastat tagasi, et järsku on mul selline kuri kilpnääre (“seda sa sööd neid õunasüdameid kogu aeg ära” (õunaseemnetes on joodi)), tookord rehmasin käega, aga vat mis nüüd välja tuli.

Aga selles mõttes ilmselt tõesti vara, et arst näikse arvavat, et selle peaks rohtu süües korda saama. Mis võib küll olla huvitav kogemus: kuna selle ravimiga käib tavaliselt kaasas kaalutõus, siis tuleb mul võib-olla esimest korda elus hakata toidupaki pealt kaloreid lugema.

Hea uudis on see, et kompulsiivse lugejana ei ole mul seda keeruline teha.

Peaks nüüd sellele kursaõele tänu avaldama, kes mind arsti juurde kamandas, kui me temaga oma tervisest lobisesime, nagu me tuttavatega viimasel ajal ikka teeme, mida edasi, seda sagedamini. Ei tea jah, millest see küll tuleb.

*

No ja üleüldse on viimasel ajal nii, et heale tuleb halb otsa ja halvale hea. Näiteks on halb, et mul on raha kole otsas. Aga hea on see, et uue lepinguga õnnestus honorari 3 euro võrra per lehekülg kergitada, nii et millalgi tulevikus läheb sama töökoguse juures rahaga kergemaks.

*

Et ühemõtteliselt positiivsel noodil lõpetada: alles tegi VVN mulle laheda kingituse, nüüd kirjutas Ilona Bauskast, et tahab mulle üllatuse saata. Olen väga põnevil.

Muusikat pimedasse novembrisse

detsember 1, 2017

Ma ei tea tegelikult, kas keegi videolinkidel klikib – ma ise teen seda haruharva – aga panen siiski siia üles lingi ühele kontserdile, mille otsa ma juutuubis juhtumisi komistasin (link on kontserdi algusele, ta tuleb seal kuues jaos). Mulle mõjus see töötegemise mõttes väga kasulikult – ei saanud töö tagant ära tulla, sest kontsert oli vaja lõpuni kuulata. Ja huvitaval kombel mitte ei seganud tööd (nagu muusika tavaliselt), vaid hoidis mind hoopis tüdinemast.

Kui ma paar postitust tagasi kirjutasin, mis kirjandus on mu kodu, siis see on ehk minu muusikalise kodu näide: ma sattusin mõjutatavas vanuses palju hilisrenessanssi ja varabarokki kuulama ja see vajutas mulle oma pitseri. Ja see kontsert on just see materjal, eriti Kapsberger.

Või on asi selles, et varabarokne lootus läbi pessimismi või melanhoolne optimism lihtsalt passib praegusesse pimedasse aastaaega. Andku ta jõudu veel kellelegi.

Sümpaatne bänd on ka.
———————————————————————–
PS: detsembris võib muidugi samuti kuulata. Ma olen neid inimesi, kellel algab uus päev pärast magamaminekut-magamist-ülesärkamist, nii et mul oli 1. detsembril kl 1-2 paiku veel viimane november. Vabandage eksitamast.

… ja võõrsil

november 24, 2017

Sai just meenutatud, kus ma olen kodus.

Täna oli keegi mu blogisse blogipuust tulnud, vaatasin, mis seal veel on, sattusin Õhtulehe filmiblogi PÖFFi-artiklisse ja tundsin end kohe võõramaalasena.

Kohe esimese lausega: “Teate küll neid tüüpilisi filmiarvustusi – kasutatakse sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib.”

OK, “diskursus” ja “narratiiv” on sõnad, mis tulevad peaaasjalikult ette kirjandusteoorias, vahel ka ühiskonnateadustes, erialažargoon, sellisena vahel kuritarvitatud, mujal ei lähe tingimata vaja. Aga mis mõttes keegi peaks sõnaraamatust otsima “fragmentaarset”, “efemeerset” või “metafoori”? okei, viimane on küll kirjandusteaduse termin, aga seda õpiti ju põhikoolis.

Aga selle mõtte peale meenus kohe päris põhikool: kuidas me õppisime prantsuse keeles uue verbi “négliger”, mis tähendab “hooletusse jätma”. Sellest tuletis “négligé” ‘hooletusse jäetud’.

Mispeale mina kommenteerisin, et ah nii, täitsa loogiline – kui inimesel on negližee seljas, on ta lohakil, end hooletusse jätnud. Hea on uus sõna kohe tuttavate sõnade külge kleepida.

Mispeale klassiõde* nõudis nördinult: “Miks sa selliseid sõnu tead nagu mingi “negližee”?”

Mispeale mina tegin kök-kök ja möm-möm, sest kust mina tean, miks ma tean. Esimest korda elus kuulsin, et see võiks mingi imesõna olla, mida normaalne inimene ei tea. Mina olin arvanud, et teen tähelepaneku, mis tekitab ahaa-elamuse kõigil, kes selle peale juba ise ei tulnud.

Õhtuleht ja põhikool muidugi, võiks öelda. Mida ma üldse ootasin. Aga teisest küljest, kui me eeldame, et normaalne inimene ei tea pooli sõnu, kas sellest isetäituv ennustus ei saa? paljukest neid vastuvoolu ujujaid ikka on.

(Meenus veel, et Morgie oleks nagu kunagi postituse teinud sõnadest, mida tänapäeva noored või lapsed ei teadvat – üks selline sõna oli kindlasti “tupruma”. Aga ei leia, tee või tina. Leidsin ainult Indigoaalase blogis arutamise “ülla”, “alluva”, “veendumise” ja “vooruse” teemal.)

*

Sõnamoodidest veel. KL rääkis, kuidas ta kuulas pealt eri põlvkondade vestlust.

Laps: See on mul uhiuus!
Kasvataja: Ahah, tutikas, jah?
Laps: Eiiii! UHIUUS!

Ei ole midagi vanamoelisemat kui vananenud släng.

—————————————————————————————————-
* Sama klassiõde, kes eri õppeainetes regulaarselt küsis: “Milleks meil seda TARVIS on?”

Kus on kodu koht

november 23, 2017

Juutuub soovitas mulle muusikat, ma ei teinud ühtegi videot lahti, aga ühel keldi folgi soovitusel oli kitšine 19. sajandi muinasjutupilt peal ja sa juudas, kus mu hing kohe liigatas.

See ei klapi kuidagi sellega, mida ma teadlikult esteetiliseks pean, aga kõhutunde ja seljaaju tasemel töötab 19. sajandi või belle époque’i sentiment minu peal alati ja paneb igatsema.

Ja sama aja eneseteadlik huumor (nagu “Kolm meest paadis”) tundub vahetult naljakas, ilma et ma peaks seda endale tõlkima. Täpsemalt: see tundub naljakas mu täiskasvanud minale. Vähem reflekteeriva lapsminu jaoks oli sama vahetult naljakas Sancho Panza loopimine ja see, kuidas Falstaff pesukorviga jõkke visati. Kahju, et ma Molière’i eelteismelisena ei avastanud – ilmselt oleks naljad stiilis “sülitage maha ja astuge sinna sisse. See on arsti korraldus,” mulle siis täpselt parajad olnud; hiljem olen õppinud teda armastama, aga see juhtus alles siis, kui temaga teatri kaudu kokku puutusin – esimene kontakt oli teismeeas ja siis kirtsutasin ma nina, et hnhhh, fulgaarne.

Praegused kihistused: mõistus, mis vaimustub Queneaust, “Tristram Shandyst”, “Fatalist Jacques’ist” ja “Raevunud Orlandost”; tunded, mis liigatavad vaarvanemate aegse sentimendi ja hilisemategi muinasjutuliste lugude peale (varsti saab “Sõrmuste isandast” minu jaoks see, mis oli “Robinson Crusoe” vana Betteredge’i jaoks); ja siis on veel mu kultuurimeele lapsepõlvekodu Shakespeare. Shakespeare on turvatsoon, kodu, kuhu pugeda puhkama, kui ma olen liiga väsinud, just nagu piilupart Donaldi loodki.

(Nii laia labidaga lüües, eks ole. Tegelikult tuleb meelde küll, et isegi siis, kui ma lugesin “Orlandot” kogu aeg selle pilguga, et kuidas seda lavastada, tõi mõni koht ometi pisarad silma, ei ole ta ainult mõistusele, ei ole.

Ja kui siit peaks nüüd jääma eksitav mulje, et mulle meeldib kõik, mis on paar-kolm-nelisada aastat vana, siis Voltaire jätab mu tõtt-öelda ikka külmaks mis külmaks; kui ma pean mõne valgustaja võtma, siis iga kell ennem Diderot.)

(Ja nüüd järelmõttena kaalun, et äkki peaks oma turvatsooni hulka ka Edith Hamiltoni “Antiikmütoloogia” arvama, kõigi selle veretööde ja verepilastustega.)

(Ja veel – kuidas ma võisin unustada Jane Austeni? ainult seepärast vist, et teda ei lugenud ma lapsena. Aga niipea, kui lugesin, muutus ta samavõrd koduks nagu Shakespeare – ja nagu Shakespeare, ei valmista temagi samas mu mõistusele piinlikkust.)