Märkmed kahe une vahelt

juuli 31, 2022

Une ja ärkveloleku vahel on maailm selline pehme, teda saab mõtte jõul muuta. Aga oma mõtteid on samal ajal väga raske kontrollida. Hirmus lugu!

***

Nüüd, kus ma ärkvele sain, tuli meelde, et ma vaatasin korra juutuubis eksikombel lootusrikkalt mingit vanade riiete ümbertegemise videot, midagi sellist, et “tee seisma jäänud vanast rinnahoidjast toatuhvlid”, mis oli absurdselt, naeruväärselt keeruline töö, minu silma jaoks keerulisem, kui uuest materjalist sama asja tegemine. Üks tagajärg on nüüd see, et juutuub soovitab mulle perioodiliselt isetegemisvideoid. Ma ei ava, aga üks oli pealkirjaga: “lõika oma vihmamantel pooleks ja sind tabab üllatus!”

Hakkasin naerma.

Momendid

juuli 31, 2022

Olin emaga enne telefonis arutanud, mismoodi moed tagasi tulevad ja kuidas noored riides käivad, kui bussi sisenes noor inimene, kes oli niimoodi riides, nagu noored inimesed riides käivad.

Unustasin end teda vaatama, oli selline armas, ümara näo, suurte prillidega, naeratas. Ja siis järgmiseks jäigi ta minu tooli kõrvale pidama, ma korjasin oma seljakoti ära, et ta istuma pääseks, ja mõtlesin, et ega ma teda ometi tundma ei peaks, kas nüüd on see käes, et inimesed tunnevad mind ära ja mina ei mäleta.

Vist ikka ei pidanud tundma. Imestasin siis omaette vaikselt, et miks talle just see koht hea tundus, einoh, arusaadav, et neid kaheseid kohti, kus üksi saaks olla, enam ei jagu, aga miks just minu kõrvale, kes ma olin oma seljakoti ebaviisakalt laiutama jätnud.

“Sa näed ohutu välja,” ütles ep, “sul on selline ohutu aura.”

Eluvormid ja võnked

juuli 25, 2022

Ärkasin ja kuulsin akna tagant pladistamist. Mul on paari aasta tagant meeles, kuidas A. päästis vihmaveetünnis ujumiskatseid tegeva noorlinnu. Tõusin üles ja tuikusin asja uurima.

Tünni serval istus kuldnokk. Pistis noka vette ja jõi. Keeras teistpidi, pistis saba vette ja pritsis. Keeras uuesti ümber, pistis noka vette ja jõi. Keeras uuesti ümber, pistis saba vette ja pritsis.

Ma läksin A.-d otsima, et talle ka näidata, aga ei leidnud; kui ma tagasi tulin, ei olnud lind veel lõpetanud. Minu vuajerismil ta oma protseduure katkestada igatahes ei lasknud.

(Tobe hetkemõte: “Minu Vuajerism” kõlab päris hea tiitlina, äkki peaks kasutusele võtma. Veel parem kuninglikus mitmuses muidugi.)

***

Eile käisin aias, tegin seda, ei tea mida, tulin tuppa tagasi ja märkasin alles pool tunnikest hiljem, et olen seelikusaba poriseks määrinud.

Ja see porine serv lõhnas. Tuntavalt, aga mitte ebameeldivalt. Nuusutasin ja mõistatasin. Kuni lõpuks pesin ära, mitte sellepärast, et vastik oleks olnud, vaid seni, kuni see huvitav lõhn seal oli, halvas see mul kogu muu elutegevuse, ma tahtsin aina nuusutada. Selline tuules hõljuv leheke ma olengi, lendlen iga lõhnavinega kaasa! Kust tuul, sealt meel! ja muud õpetlikud ja taunivad sõnad.

Isegi pärast pesu mõistatasin edasi, mis aine see ometi oli ja kas keegi väikeloom pritsis mind märkamatult feromoonidega ja kellel ometi nii huvitavad feromoonid on.

Pool ööd hiljem tuli alles meelde, et ma sõin oma disniprintsess Sammaltuti kuumaasikaid (linnukesed tulid tegid külvitööd noh), ise jalgu- ja seelikutpidi selles põõsajuurimise augus, mida ma niidetud rohuga maatasa püüan täita. Ma olin ennast siloga kokku teinud. Mind ahvatlevad taimeferomoonid! Kas see tähendab, et printsesside kategoorias olen ma Pöial-Liisi?

***

Seletasin Ritsiku juures, kuidas ma ei oska töid oma peas rahasaamisega kuidagi siduda, aga vat arve esitamist seon küll rahaga ja see tundub ilgelt tüütu.

Nii ma vahel mõtlen, kas ma olen mingi tagurpidiants – mu ettekujutuses tahaks normaalsed inimesed ennem neid liigutusi teha, mille eest raha tuleb.

Et tagurpidisus oleks täielisem, on mind viimasel kuul kimbutanud pentsik kõhuvaluhaigus, mille vastu aitavad täiesti ebaloogilised asjad. Täisväärtuslik puu- ja köögiviljade ja marjadega või korralikku valku sisaldav toit on ohtlik. Aga rämpstoidu peal pole häda midagi, söön, saan energiat ja elan edasi. Lisaks aitavad selle kõhuvalu vastu suht lollikindlalt sellised veidrad asjad nagu näiteks punane vein ja mädarõigas. Ma tahaks sellist arsti näha, kes soovitaks kõhuvalupatsiendile kartulikrõpsude, veini ja mädarõika dieeti!

Puuviljandus-marjandus on isegi minu endaga võrreldes tagurpidi – tavaliselt istuvad mulle vähevänged, magusamat sorti marjad ja nooremast peast oli pikk periood, kus ma ei julgenud mustsõstraid süüa – nad lõhnasid minu jaoks nagu oksendamine. Nüüd on juba mitu korda käinud vaarikakõhuvalu, aga mustsõstrad mõjuvad vaata et nagu arstirohi. Keegi on mind ära vahetanud!

A noh, eks igat sugu veidrad muutused saab alati ealiste iseärasuste arvele panna.

Maarja kirjutas asjade ärategemise hüvelisusest – mul ei tööta. Asjad ei saa otsa, teed ühe ära, kargab teine välja. Oleks siis veel ainult maailm, mis produtseerib uusi asju, mida teha. Tegemise käigus muutub mu enda standard – vanasti tundsin võidurõõmu juba sellest, et suutsin mingi arve ära maksta, siis läksin planeerimise peale paremaks ja palju õnne, nüüd on mul ärevus üleval juba siis, kui märkan, et arve tuli meilboksi ja ikka veel maksmata. Ma uskusin, et kui ma teen töögraafiku sellise, et enne tähtaega jääb lõtk, siis on hea rahulik tööd teha, aga päriselus tähendab see lihtsalt, et kui see enne-tähtaega-lõtku piir kätte jõuab, tunnen ma samu tundeid, mis vanasti tähtaja viimasel tunnil. Ainuke hea asi, et see jätab rohkem jaksu ootamatusi ära hallata.

Rahaga ka. Vanasti muutusin murelikuks, kui mul polnud kontol üldse raha või vähemgi. Siis läks rahaelu stabiilsemaks, enamasti midagi ikka oli ja ärevus hakkas saabuma siis, kui oli alla kolmekohalise numbri – noorema minu mõttes puhta jõukuses. Nüüd olen siis veel suuremasse stabiilsusse jõudnud ja ärevaks kisub juba alla neljakohalise numbri. Okei, osalt on see põhjendatud: kui tuleb sügisene maksumaksmise laks, lähebki paari nädala jooksul mitu tuhat üles, ja ma hoian oma kontol trupi raha ka. Aga tegelikult ei ole asi selles. Ma vean kuhugi piiri ja ütlen, et sellest piisab, ja siis lähen sealt allapoole vajudes närvi. Kõik jõed voolavad merre ja meri ei saa mitte täis.

Seda kohta, kus kõik on tehtud ja turvaline, seda kohta ei ole olemas. Sama hästi võiks kohe laiselda. Ei ole inimesel midagi paremat kui süüa ja juua ja lasta oma hinge nautida vaevast hoolimata!

Ja ärevuse vastu aitab ainult ärevuse endaga tegelemine – teen A. õpetatud pseudohaigutust, neelan palderjani, võtan klaasi veini – või üldse mitte midagi. Kui miski ei aita, on parim sellega leppida nagu nohuga. Kui mul on nohu, on tüütu, aga vähemalt lasen ma endal olla. Ootan, et üle läheks ja katsun oma elu ootamise ajal võimalikult mõnusaks teha.

“Pain plus pressure equals suffering,” tsiteeris A. seepeale eiteamida.

Selline vagajutt täna.

Häda keha pärast

juuli 5, 2022

Kindlasti pole mul esimene kord seda häda hädaldada, aga: ma ei kannatanud vahepeal suurt midagi süüa, koroona järelmõju või mis iganes häda see oli või olen ma vanuigi endale mingi toidutalumatuse hankinud, aga ise ei saa veel aru, mille vastu. Söön kohvikus mingi koogi, kõik on tore, pärast kodus valutan kõhtu ja iiveldan. Ja mitte ühes kohvikus, vaid mitmes eri kohas ja eri päevadel ja eri asja peale.

Ja siis teen Pärnus paar päeva ekstreemsporti, tähendab: temperatuur 32 kraadi varjus, mina lähen ja tantsin päikese käes, mitu kihti riideid ülestikku seljas. Kontsert musta mantliga, kontsert mitme kihi seelikutega; korrata. No ja siis lõõgastuseks jalutan paar kilomeetrit ja ujun natuke sinna otsa. Ja seda kõike poolmagamata olekus (loe: kahe ööpäeva peale kokku max 8 tundi).

Muide, nüüd ei usu ma kohe üldse Kauri juttu, et sportides joomine on mingi pseudovajadus, sest ma ei jõudnud lugeda ka, palju pooleliitrisi veepudeleid ma tühjendasin (tõsi küll, osa tarvitasin välispidiselt), ja vetsus polnud sellest hoolimata vaja käia. Minul! polnud vaja vetsus käia, saate aru! Minul! kellel mul plingib Tartu linna tasuta vetsude kaart kogu aeg kuklas ja vahel välgatab sellel isegi mõni tasuline! Kõik selle vee ajasin läbi naha välja!

Aga kuhu ma tahtsingi jõuda. Kogu see nädalavahetus sain ma kõike süüa, mis pähe tuli! V.a see pisiasi, et suurem osa ajast nagu polnud isugi (loogiline ka, kehatemperatuuri hoidmiseks polnud neil päevil lisaenergiat vaja). Tollel nelja kontserdiga päeval pidin hommikul A.-le bussijaama vastu minema; enne pistsin linnupetteks ühe pirniviilu suhu. Kui me koos tagasi jõudsime, oli juba aeg kostümeeruda, mitte süüa ja ega ma väga tahtnud ka, haarasin välja minnes pigem põhimõtte pärast veel kaks pirniviilu hambu ja sõin tee peal ära. Ja selle kaaluka hommikusöögiga pidasin rahulikult vastu kaks esimest kontserti ja isegi pärast seda sõin pigem teadmisest, et lähema paari tunni jooksul pole mahti, sest veel kaks kontserti. Ja jaksasin ära süüa ainult pool toitu, mis mulle laada peal esinejažetooni eest anti. Aga ikkagi. Liha ja friikartul ja kogemata jõin isegi piimaga kohvi (sest nagu välja tuleb, jääkohv käib piimaga) ja pärast oli ikka inimese tunne.

Eile oli veel ka hea olla, arusaadav: ikkagi trampisin niisama lõbu pärast kõvasti ringi, käisin ujumas ja polnud ikka veel välja maganud.

Isegi täna (ups, kalendri järgi juba eile) oli ärgates hea olla, aga nüüd on pahaolla tagasi.

See vana jama, et ülejäänud organism nõuab kas kuut tantsutundi päevas või olgu siis mingi ekstreemsport olla ja parem kui oleks magamata ka, siis töötab süsteem korralikult. Aga jalad hakkavad selle suurepärase režiimiga all valutama. Viu viu.

Päevapool ja ööpool

jaanuar 18, 2022

Indigoaalane uuris, kuidas teistel une ja ärkamisega on. Mul on praegu haruldane juhus vaadata, milline ma hommikul ärgates olen, sest tundub, et mul õnnestus jälle ringiga sisse teha.

Niisiis, täna läksin magama nelja paiku öösel ja jäin ilusti magama, ärkasin spontaanselt üles üheksa-kümne paiku hommikul (seda ei ole väga vähe, mul oli üks magamine juba naha vahel, päeval neljast-viiest kuni kümneni õhtul, kokku tuleb üle kaheksa tunni ära, kuigi jah, enne seda oli üks 36-tunnine tööpäevak, mille jooksul ma tegin ainult ühe 2-tunnise uinaku). Hommikud on ilusad (ma olen neid tegelikult ka enne näinud, ainult et teiselt poolt), praegusel aastaajal näidatakse just siis päikest, edasi hakkab juba sombusemaks minema.

Ja milline olen mina ise selle taustal: heatujuline, reibas, töövõimeline, energiat on, ärevust sealjuures mitte, super. Aga ühtlasi ka kuidagi nürimeelne. Vaatan oma töövõime lainel surfates tööle otsa ja mõtted libisevad nagu mööda pealispinda, peab jõuga vajutama, et sügavamale kaevuda.

Eks pärast paistab siis, mismoodi selle nüri reipusega tehtud tööd välja kukuvad. Võimalik, et organism kohaneb millalgi ja mõistus tuleb pähe tagasi ka.

Praegu oleks ka paras aeg teha eksperimenti, kuidas ma end siis valgel ajal õues tunnen, kui ma ei pea selle nimel magamata olema. Sest muidu tunnen ma end valgel ajal väheke nagu kõhedalt, eriti külmal aastaajal, mil suurem osa ajast on pime – suvel harjub valgusega lõpuks ära ja soojus aitab ka. Imelik on avalikes kohtades nii nähtav olla, ja inimesi on ka kuidagi palju, nad on kiired, sagivad ja rühivad, õudne hakkab, justkui oleks keset elava liiklusega maanteed sattunud, mingid kogud tormavad viuh ja viuh mööda ja mina ei oska olla.

Aga nüüd, valgel ajal ärkvel ja maganud peast hakkan ma äkki ise samamoodi sagima ja rühkima ja torman viuh ja viuh.

Eile kahe magamise vahel oli küll naljakas moment. A. tõusis üles ja tegi oma hommikutoimetusi, mina olin mõtetega tantsuteksti juures. Kuni A. küsis sordiinialuse ärritusega, mis asi see on, mida ma ootan.

Sest ma olin unustanud end keset kööki, koha peale, kust toimetaval inimesel on vaja kogu aeg läbi käia. Lihtsalt ma ei olnud tähele pannud, kuhu ma olen seisma jäänud, sest peas käis üks ragistamine: kui ma alustan seda kolmiksammu juba eeltaktil, saaks kolmandas fraasis üleolevalt elegantse pausi teha. Aga kuhu ma panen siis eelmise salmi hüppekesed, mis ei taha sinna eelmise salmi sisse ära mahtuda ja mida oleks just hea uue salmi eeltaktile sokutada? ja kas see kõik kukub sama hästi välja Caroso tantsu muusika peal, mis on struktuurilt sama ja üldse sarnane, kui mul ei ole Negri õige tantsu muusikast vajaliku pikkusega salvestist? Mõttes mul muusika mängis ja ma tegin muudkui neid sammukesi ega märganud üldse, et kehalises maailmas seisan ma keset köögi kõige käidavamat kohta paigal nagu post.

Selline olek on mulle tõtt-öelda justkui loomulikum.

Päriselt

jaanuar 10, 2022

Klari, näe, kirjutas natuke aega tagasi, kuidas ta armastab teadusuudiseid, ja ma tundsin hingesugulust. Hakkasin nüüd ise jälle mingit loodussaadete sarja vaatama, et vulkaanid! maakoor! eluvormid! mineraalid! mandrite triiv! ja siis tuli mul meelde, kuidas Klari kirjutas millalgi ka, et miks ta peaks lugema päris maailmast, kui võib lugeda väljamõeldud maailmadest. Sest ma vaatan ise neid loodusfilme (ja loen teadusuudiseid) sama mõnuga nagu ulmet. Milline kooslus ja kuidas see pinnavorm on kujunenud, täitsa lõpp, mis maailm välja on mõeldud, ja kui süveneda, siis isegi teatava sisemise loogikaga. No ja mingid tegelased ka tegutsevad ja seiklevad kogu aeg, kõigil oma motiivid, ja kultuurid tekivad, mõjutavad, muutuvad, kaovad ja jätavad meile vaatamiseks mõjuvaid varemeid, arusaamatut kunsti ja surnud keeli, mille fragmentide kallal mõistatada. Nagu päris!

***

Kui juba teadusuudistest ja muust sarnasest juttu tuli, siis mõtlesin, et omaenda kirjelduste põhjal on Klari ja Kaur suht vastandliku temperamendi ja eluviisiga, aga oma veebielus parandavad nad mu elukvaliteeti üsna sarnasel moel (ja tänuväärse sagedusega). Te rõõmustate mu meelt.

***

Kuidas kirjeldada Raekoja platsi klaasmaju neile, kes pole näinud: seal on üks maja, milles elavad kalad. Ja siis selles majas on bakterid ja viirused puu otsas, pehmed, armsad ja värvilised; selles majas on tähtkujud, kuigi ümberringi on linnavalge ja olgugi taevas pilves; siis on maja, millest võib näha, et kui maja on veel väike, on ka tema mööbel väiksem (kui ta suuremaks kasvab, läheb see mööbel nooremale majale edasi); üks maja, mis on ise suur, aga kõik asjad on lausa tillukesed, nii et ainult nukud saavad nendega toimetada, ja neil nukkudel ongi seal majas omaenda tilluke maja, kus küllap on omakorda veel tillem maja, kus elavad nukkude nukud ja niiviisi lõpmatult sügavikku; siin üks maja on puhast põhku täis, aga teises näeb inimese lihaseid ja luid; sellest majast saab uiske, sellest teisest pannkooke, aga kolmandast luuletusi, kui luuletuste masin just rikkis ei ole (mul alati on); siin majas on labürint, aga siin teises kasvavad värvilised ideed alt üles, aga kolmandas hõbedased munad ülevalt alla; kõige selle vahel sõidetakse puust loomade seljas ja eile õhtul nägin ma, kuidas ühel inimesel käis koer ees, aga teisel tuvi ja see tuvi oli palju paremini välja õpetatud, ei tormanud ette ega jäänud jalgu.

Hubilai-khaan ei tarvitse uskuda kõike, mida Notsu talle oma kodulinnast räägib, ometi kuulab ta keskealist tartlast suurema tähelepanu ja huviga kui ühtegi teist maadeuurijat või sõnumitoojat.

Vastukaal

detsember 24, 2021

Kui koroonaaeg tuli, sain iseenda üle naerda. Mul oli varem ikka postapokalüptika-fantaasiaid olnud – mis ma pihta hakkan, kui tuleb selline mõõdukas maailmalõpp, mis tegelikult õieti midagi ei lõpeta, ainult kõik on teistmoodi? ja alati olin mõelnud, et noh, ma oskan tantsida, kõva häälega laulda ja hädaga õpiks ilmselt ka kastanjetid korralikult ära, ma saan nendega leiba teenida, kui tehnoloogia tagant ära kukub. Narre ja muid meelelahutajaid on ikka vaja läinud.

Ja siis tuli üks väike visisev maailmalõpuke ja ära kukkus hoopis meelelahutamine, ja tehnoloogia laiutas rohkem kui kunagi, ja mina teenisin klahve klõbistades hoopis suurema osa oma sissetulekust, ja esialgu nautisin seda isoleeritud elu päris kõvasti, kulus paar kuud, enne kui ära hakkas tüütama.

Sellal oli ka näha, et kui ma inimestega tööd ei tee, tahan ma nendega palju rohkem seltskondlikult läbi käia; ma ei tea siiamaani, kas ma olen intro- või ekstravert, aga igatahes saab minust piisava isolatsioonidoosi abiga inimese, kes suudab usutavalt suure suhtleja mulje jätta.

Soodomagomorra blogis tuli “Plekktrummi” saade jutuks, sabas see, kuidas üldse jutusaateid kuulata on, võrreldes lugemisega; ma jõudsin ära öelda, et juttu kuulates võib mõte uitama minna, mida lugedes ei juhtu, sest ma saan ise tempo valida, ja et vahel kardan piinlikkust ja seepärast ei kuula.

Aga täna oli meil paari trupi-inimesega nõupidamine, mõttetöö, inimesed toredad. Mõte uitab? ei, lendab nagu nool vibult. piinlik? – ei! äge, tõhus, elev! Seltskond läinud, mina elev, elevil.

Nii elevil, et seejärel oli vaja tund aega interneti laineis loksuda, et ma välja suudaks minna. Et mõte suudaks kuhugi küllalt põhjalikult maha istuda, et esimene tuulevine teda jälle sulekesena lendu ei puhuks. Aeg.lus.tada. Hingata.

Ja see näitas hoopis uue vaatenurga kätte: jutusaateid ei saa tihti vaadata, need on nagu suhtlemine! Vaatan jutusaadet, sel päeval päriselt suhelda ei jaksa, või tuleb samamoodi sinna otsa kõigepealt midagi lugeda.

Kusjuures imelikul kombel ei ole jutu kuulmine või liikumise nägemine ise see, mis mu suhtlusvalentsid ära täidaks. Mingit sarja või filmi võin vaadata umbes samamoodi, nagu ma suhtluse vastukaaluks loen. Lõdvenen.

Nähtavasti tarvitan ma lugusid hoopis muu ajuosaga kui pärisinimeste suhtlemist, ükskõik, mis meelt pidi need lood mulle kätte tulevad, ja ükskõik, kas inimesed on päriselt kohal või ekraani peal tillukesed.

Ja mis kehaosaga ma kirjalikku suhtlust töötlen, seda kohe üldse ei tea. Keeruline see eluke.

———————————————————–
PS: pühadest ka. Teen kohe oma suhtlematusjutu tühjaks kohtumiste kiitmisega: tantsijad liigutasid minu hinge söögiga, mis nad mulle kinkisid (õli! veini! kooki ja muud magusat! juustu! likööri!). Ise valmistun Tallinna minema, esialgu pere, seejärel sugulased, aga võib juhtuda, et 25. õhtul või 26. detsembril olen veel Tallinnas ja vakantne. Kas keegi tahab päriselus kohtuda?

Nähtamatuse võimatus

detsember 22, 2021

Ma hakkasin kohvikus koroonapassi otsima, müüja ütles, et pole vaja, “ma juba tean, et teil on”, ja mina jahmusin. Ma ei olnud ennast klouni moodi riidesse pannud nagu siis, kui ma tahan end ilusti riide panna, ma olin tagasihoidlikult tumedas, hall seelik, luitundlilla sviiter, must kleit, must kampsun, võiks arvata, et parasjagu nähtamatu. Ja ma ei usu, et mind saaks ka püsikliendiks nimetada nagu vanasti Sophoklese kohvikus – seal ehmusin ma kah selle peale, et müüja hakkas minu tavalist kohvi juba ette valmis panema, ja hakkasin seepeale konspiratsiooni mõttes teistsuguseid jooke vahele tellima, aga see oli arusaadav, seal käisin ma igal koolipäeval ja tavaliselt rohkem kui korra.

Aga tänases kohvikus oli mul vast neljas või viies kord selle poolaasta peale käia. Keskelt läbi harvem kui kord kuus.

Teagi nüüd, on see hea või halb. Seekord küll lihtsam, aga.

Vahel, kui ma taban kuskil suvalises kohas, poes või tänaval kellegi end jõllitamas, mõtlen ikka, kas ma kujutan seda ette, järsku ta lihtsalt vahtis hajameelselt tühjusse ja siis juhtusin mina seal tühjuses pilku tõstma. Ja seega ei pea ma mõtlema, kas mul on jäätiserida rinna ees, moos näos või nööbid valesti kinni. Puhas kokkusattumus. Aga nüüd hakka või mõtlema, et vaatavadki päriselt ja kas mul ON siis jäätiserida rinna ees, moosivõru suu ümber ja nööbid valesti kinni?

Vahel muidugi ongi – nööbid valesti kinni, kingad eri paarist, püksid tagurpidi jalas, pluus pahupidi seljas, kõik näited elust enesest. Korra vahetasin pluusi otse tänaval õigeks ka, tundus piisavalt tühi tänav ja piisavalt riiete vurhvi pesu seal pluusi all, mõni käibki sellise maikaga. Korra käisin pahupidi seelikuga pool päeva ringi, sest lootsin, et kesse ikka märkab.

Või on kõigil nii ja ma võiks juba ära harjuda, et inimesed vaatavadki? ja tunnevad üksteist ära, kui küllalt mitu korda näidata?

Hajameelselt

detsember 21, 2021

Marca siin hiljuti kirjutas, kuidas ta käekotist ilmus pakk suitsuvorsti, ma hooplesin jälle sellega, et olen pool nädalat, võipakk kotis, ringi käinud, aga paar päeva tagasi tegin endale veel põnevamat nalja.

Esinesime KLi töö juures ära, tulen taksoga koju, hakkan maksma ja rahatasku on järsku kahtlaselt vedel, nii vedel, et seal ei saa midagi olulist sees olla, kõikvõimalikke kaarte näiteks. Kaevan käekoti läbi, neid pole ka seal. Vaatan endale pingsalt sülle – mkmm.

Ega midagi üle ei jäänud, lippasin tuppa ja austasin traditsioonilisi soorolle: küsisin mehelt taksoraha.

Toas kaevasin kogu oma koti ja kostüümikotid ja taskud läbi, nihil! nada! zero!

Masendav. Deebetkaart, krediitkaart, ID-kaart ja muud vähemtähtsat pudi-padi. Vaktsiinipass alles, aga mis kasu temast ilma IDta on, ma ei saa enam kohvikusse minna, nutt ja hala! Prioriteedid, eks ole.

Helistasin KLile, et mis ta arvab ja kas ta nägi, äkki puistasin oma kaardimajanduse sinna tema töö juurde.

Tema mäletamist mööda midagi põrandale vedelema küll ei jäänud.

Helistasin AKle, kellega ma kostümeerudes lauda jagasin, ega ta ei näinud, ega ma mööda lauda ei puistanud. Ei, ei jäänud ka sinna laua peale midagi.

Järelikult kaks varianti: kas puistasin esinemasõitmise takso põrandale. Või taksost tõustes sülest tänavale, nagu ma ükskord oma mütsiga tegin.

Selle mütsiga on üldse omaette lugu, ma olen teda eiteapalju kordi kuhugi jätnud ja kaotanud, ja alati on ta minu juurde tagasi tulnud. Tookord ootas ta mind ka mitu tundi hiljem ilusasti sealsamas tänaval maas.

Igatahes helistasin taksofirmasse ja sain teada, et see esinemasõitmise juht on juba koju magama läinud, homme ehk saab midagi teada.

Ja helistasin panka ja panin kaartidele bloki peale.

Siis helistas KL, kes oli vahepeal murelikult tööle tagasi läinud, otsinud toa läbi, otsinud läbi ka majaesise tänava ja mitte midagi leidnud.

Sukeldun veebi, “Märgatud Tartus” ja nii edasi. Ei midagi.

Hakkan lülituma oma tüütule pollyannalikule pooltäie klaasi režiimile, et noh – vähemalt jõudsin tädi ravumite eest ülekande ära teha, kui mul veel ID-kaart oli, ja maakonnaliinil saab tasuta sõita ja bussikaardile saan ma nagunii telefoniga otse raha laadida ja esialgu ei jää mul midagi tegemata ühesõnaga. Elan lihtsat ja süütut elu ilma kohvikuta, nagu tudengina, kui raha ei olnud, elu on seiklus!

Mispeale tuleb eiteakust hiiliv mõte, et kas ma olen ikka 100% kindel, ega mu rahakott juba esimese takso arvet makstes selline kahtlaselt lödi ei olnud. Või kas ma mäletan, milline ta seljakotist käekotti pistes oli?

Lähen vaatan sinna seljakotti sisse. Kõik kaardid ilusasti mööda kotti laiali ja mind seal ausalt päev otsa oodanud, ilma et mina midagi tähele pannud oleks.

***
Tegelikult ei peaks ma üldse üllatunud olema, ega see mul esimene kord pole hajameelne olla, korra õnnestus niiviisi ilma pangakaardita isegi toidukaupa osta, sest inimesed on head ja lahked. Või siis oleksin äärepealt täiesti kogemata leiva varastanud. Rääkimata sellest, et riiete õigesti selga– ja kingade jalgapanek valmistab mulle raskusi.

Aga nii paar tundi tagasi oli nii: sorteerisin riidekappi, panin suvekampsunid tahapoole ja talvekampsunid ettepoole. Ja puhastasin kingad põhjalikult ära, et nad talveks hoiule panna, sest nüüd ma enam ei looda, et äkki tuleb varsti jälle kingailm (kindlasti selle peale kohe tuleb). Sellised tegevused ajavad teadagi silmad märjaks, nina vesiseks ja mind hullusti aevastama.

Kampsunid ilusti kapis, kingad puhtad, ise olen silmad ära pesnud ja vett meelega ninna tõmmanud, et need neetud ebemed välja loputada, ja põhjalikult nina nuusanud. Hakkan võileiba tegema, endal silmad veel märjad.

Ja ise mõtlen, jah, näe, nii hea rahulik on nüüd pärast nutmist olla, nii hea tuju, selline puhastunud tunne.