Jälle olen snoob

Tavainimese blogis on huvitav jutuajamine, algas Mare Trallast, aga on juba hulk maad kaugemale jõudnud.

Avastasin, et minus ärkab sellise teema peale mees- ja naisküsimusse puutumatu, poliitiliselt ebakorrektne ja umbes n-i minu põhimõttega vastuollu minev klassiviha:

normaalses maailmas, mõtlesin ma, võiks inimesed käia tänaval, näha välja nii head-halvad kui oskavad, ilma et neile karjutaks järele, et nad on seksikad või koledad või rõvedad. Sest viisakad inimesed lihtsalt ei karju tänaval teistele asju järele, isegi kui nad mõtlevad, et need on seksikad, koledad või rõvedad. Viisakad inimesed vaimutsevad selliste asjade üle valitud väljenditega, ise salongis šerrit rüübatan.

Karjumine oleks ju (sniff) labane.

Ja nagu ma ütlen, minu põhimõtete ja vaadete koha pealt on osa sellest irrelevantne, osa konkreetselt vale. Aga tunnete poole pealt ajab juba see salongikujutluspilt ila tilkuma ja kujutluspilt tänaval järele karjuvatest (“proledest”, väljendub snoob minus (labaselt! aga eks snoob ole olemuselt labane, düsnoobel), enne kui jõuan käe vahele panna) vihast värisema.

Kui palju on põhjus selles, et ma identifitseerin salongirüüpajat ja tänavakarjujat ette kujutades automaatselt iseennast selle rüüpajana? kui palju selles, et otsese füüsilise agressiooni oht on karjuja poolt suurem, sest ta ju ilmselgelt hoiab end halvemini vaos, teda tasub karta nagu labiilset rotveilerit? Aga rotveileri peale ma ometi sel moel vihast ei väriseks.