Keskea misasi ehk jätkuvalt tibiteemad ehk riietumise peen kunst ehk kuidas ma poes käin vol. ütleme 12

november 10, 2012

Tänane päevauudis: ostsin õlut ja mult küsiti dokumenti!

Kuna see juhtus esimest korda elus, siis alguses ei saanud ma natuke nina alla pobisetud küsimusest “bzz nhh okumenti” kohe aru. Kui ära registreerisin, ajasin silmad punni ja küsisin vaimustusesegases jahmatuses: “PÄRISELT või?” ja hakkasin naerma. Minu vanuses ei ole enam otseselt solvang, kui kaks korda nooremaks peetakse.

Selle peale müüja heitus ja kohmas nina alla: “Ei, vabandust, ma vaatasin valesti.”

Mina naersin, noormees minu ees naeris, noormees minu taga kah vist naeris.

Hüpotees nr 1: kahe noormehe vahel paistan ma ise kah peaaegu alaealine.

Hüpotees nr 2: ilm läks nüüd jälle äkiste külmaks, eks ole, ja keegi ei mäleta uue aastaaja tulles ju kunagi, mida õieti selle aastaaja vastu selga panna, niisiis riietusin kiiresti põhimõttel “ükskõik mis, peaasi, et soe” ja saavutasin peaaegu ebainimlikult veidrad proportsioonid. Äkki nii paistabki noorem. Nii halvasti käisin ma riides vist tõesti viimati siis, kui olin kaheksateist.

Hüpotees nr 3 ehk kõige tõenäolisem: inimesed lihtsalt ei vaata eriti hoolega. Alles mõni aasta tagasi jäin ortopeediapoes müüjaga lobisema, et mis ikka oleks hea pöiavõlvi tugi, kui tundub, et ma tõmban säärelihaseid just toetamatuse pärast kogu aeg ära, ja müüja soovitas, et mingu ikka päris ortopeedile ja lasku kohe oma jala järgi teha, tuleb palju parem, mis siis, et kallim… või oot-oot: “Kui vana te olete?”

Vastasin tookord sama jahmunult, et 32, ise mõtlen, et mis see asjasse puutub. Kas teatud vanusest on neist vidinatest siis rohkem kasu või just vähem?

Mispeale tema: “Ei-ei-ei-ei-ei. Ma mõtlesin seda, et alla kaheksateist saab soodushinnaga.”

Tookord olin ma küll oma tavaliste riietega, kuigi jah, kui hästi järele mõelda, siis empiirilised andmed ütlevad, et mu tavalised ei ole piisavalt tavalised. Ja ka tookord mõistatasin, kas ma siis olen kuidagi hirmus teismelise olemisega (välimusega ei ole võimalik, mul on halle juuksekarvu mitu tükki ja paar kortsu ka, ma võin näidata!) või inimesed lihtsalt ei vaata korralikult.

Igatahes jabur, sest kolmeteistaastaselt mulle naljalt alla kahekümne ei pakutud.

*

Vabandused lugejatele, kes midagi asjalikumat ootavad, aga ma olen viimasel ajal nii palju rumalaid mõtteid mõelnud, et tarku veel ei jaksa, parem siis ei mõtle üldse ja olmetan niisama.

*

Aa. Keskea millestki (tia, kas nüüd just kriisist) lubasin ju pealkirjas ka kirjutada. Ega muud ei olnudki kui huvi, et kas see ongi keskiga, kui mind teismeliseks peetakse?

Liibuvad teksased soetasin endale hiljaaegu ka, oh õudu ja õõva.

Advertisements

15 kommentaari to “Keskea misasi ehk jätkuvalt tibiteemad ehk riietumise peen kunst ehk kuidas ma poes käin vol. ütleme 12”

  1. Mad said

    Ehee:)) Psühholoog Mad defineerib antud mõistet nii:

    Keskea kriis – kui tutvusringkonnas pole enam ühtegi ebanormaalset inimest.

  2. s11l said

    Kas mitte see säte nüüd ei jõustunud, et kuni 30-aastastelt võib dokumenti küsida? Igatahes hiljuti meediast see läbi jooksis, paar päeva tagasi või nii.

  3. nodsu said

    Ahaa, siis on asi lihtsalt selles, et 30 on minu olemuslik vanus – alates ütleme 22. eluaastast pakuti mulle vanuseks seda ja praegu pakutakse kah kuhugi sinnakanti. Inimene peab ju järjekindel olema, mitte mingi tuulelipp, et igal aastal uus vanus.

  4. nodsu said

    Mad: kui normaalsuse defineerin mina, siis on mu ümbruskonnas alati ainult normaalsed. mis tahes vanuses. olenemata sellest, mis teised ütlevad.

  5. k said

    mul küsitakse ka kogu aeg, siis, kui värskelt habe aetud ja juuksed pestud, rõõmustama hakkasin juba ammu.

  6. Mad said

    Ainult normaalsed? Tunnen kaasa – mul on samuti jäänud ainult normaalsed tuttavad:))

    Kui kunagi 17 aastasena koosnes tutvusringkond 95% ebanormaalsetest-hulludest ja iga hommik oli huvitav ärgata sest teadsin – algab jälle see totaalne kreisindus, mille nimi on ELU, siis nüüd ei tahagi enam telefoni sisse lülitada, sest soovitakse rääkida ainult:

    a) tööst ja rahamuredest
    b) korteri remondist
    c) üritusest, kuhu tulevad kokku inimesed kes räägivad ainult rahamuredest ja korteriremondist

    jah, see keskea-misasi on karm:))

  7. nodsu said

    mkmm, loe mu kommentaar korralikult läbi.
    Kui mina defineerin ise normaalsuse, sis võin ma selle vabalt defineerida selle järgi, mis teemad on minu tutvusringkonnas tüüpilised.

    nii et kui juhtumisi ei ole mu ringkonnas kedagi, kes räägiks ainult tööst ja korteriremondist, siis järelikult minu seisukohalt on ebanormaalsed need, kes räägivad ainult tööst ja remondist. Lihtne.

  8. nodsu said

    nt minu maailmas on laias laastus normaalne (st keskmine) mitte omada alalist töökohta – või kui, siis on see tegelikult teaduse tegemiseks ja kannab üksnes kogemata ka töökoha nime.

  9. Kassu said

    Huvitav, mis teema sellega on, et 32-selt hakatakse keskeast ja selle kujuteldavast potentsiaalsest kriisist rääkima (grr, kuulen seda oma kaunilt noorelt sõbrannalt, kellele väliselt ega sisemuselt üle 24-25 ei paku, pagana sageli). 30-seks saamise pikaleveninud tagajärg?
    Lohutab vaid see, et 38-selt on need jutud kadunud 😀
    PS. Tegelt … mäletan jah, et omal olid sel ammusel ajal mingitlaadi sarnased mõtted peas, aeg näis kahtlaselt kiiremini liikuvat kui ta seda tegelikult tegi.
    PPS Väljapaistvad inimesed on vahvad. Aeg-ajalt leian end peeglisse vahtimas ja igavaid riideid ära kiskumas või siis riidekappi tuustimas ja igavust Uuskasutuskeskusse viimas. Et siis oleks põhjust ja ruumi näiteks uued punased sukad osta 🙂

  10. nodsu said

    32-st on mul ikka mõni hea aasta juba möödas, see ortopeediapoe lugu juhtus mitu aastat tagasi. Poole aasta pärast saan 37! Algarv!

    Ja kui ligi neljakümneselt tekivad vahel huvitavad hingeelulised probleemid, siis on seda keskea kriisiks nagu loogilisem nimetada kui teismeea kriisiks. Isegi kui need probleemid, mis üles tulevad, on pärit vanusest 11-16.

    Ma ise ka imestan, miks ma selliste asjadega (vt ka siit ja siit) nii hilja tegelen, et no kas varem ei oleks saanud ära lahendada, aga ju siis oli sellel mingi põhjus. Äkki tähendab see isegi midagi head, näiteks et ma olen praegu nendega tegelemiseks piisavalt tugev, tugevam kui teismelisena.

  11. Kassu said

    Heh, egas mina ei teadnud ju :D. Aga teismeea probleemide lahendamine peab paika küll. Ma enda puhul kahtlustan oma teismelisi järglasi, kes mind asju teiste nurkade alt panevad nägema. Vähemalt seegi hea, et saab nende kallal targutada (ja ehk loodetavasti mõne vea vähem teha kui mu oma ema omal ajal 🙂 ).
    Aga keskea piir pidada nüüd kõrgem olema, seega tegemist võib olla näiteks eelkeskeakriisi või järelteismeeakriisiga 🙂

  12. lendav said

    Keskeakriisi-oode 🙂 Vrdl “lõunaoode” või “õhtuoode”. Puberteedi-snäkk.

  13. notsu said

    väheke teemasse vahejuhtum – või kõrvalteemasse, juhul kui üks teemasid on väljanägemine:

    käisin üleeile punaste sukkade ja siniste kingadega linna peal, vastu tuli purjus venelaste kamp. Ühe pilk tabas kingi ja liikus mööda punaseid sukki üles, tüüp ütles selle peale “oi bljääd”. Huvitav, kas ma peaks selle liigitama komplimendiks või solvanguks.

  14. […] et minevik oli läinud kolmandast isikust esimesse (mis tõi küll kaasa enam-vähem november otsa resigneerunud viginat ning nuttu ja hala, sest ega see, et ma ühe oma eemaletõukava versiooni jälle omaks võtsin, ei […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: