Notsu eneseabinurgake

november 7, 2012

Ooh, ma avastasin nii hea nõksu, kuidas ennast juukseidpidi august välja tõmmata. Äkki on kellelgi veel kasu.

Aga selleks, et jõuda august väljatõmbumise nõksude juurde, tuleb alustada sellest, kuidas ma sinna sattusin.

Tagantjärgi pilguga vaatamise järgi algas aukuveeremine nii, et ma projitseerisin halvimad asjad, mida ma endast mõtlen, teise inimese seisukohtadeks. Või vähemalt seisukoha-algmeteks. Ega isegi väljendanud seda korralikult. Nii käis suhtlemine tükk aega sedamoodi, et üks arendab oma teada teoreetilist intellektuaalset vestlust, teine aga kaitseb meeleheitlikult ennast, ee, enda eest.

Siis tuli teine faas, kui ma olin juba aru saanud, et mina ei suhtle teoreetiliselt, vaid kaitsen ennast, ja hakkasin neid halvimaid asju, mida ma endast mõtlen, hirmudena väljendama – et äkki lähebki nii, et Inimesed või Ühiskond hakkavad vat täpselt nii mõtlema. Väljendasin hirmsa hoolega. Enamasti küll ainult iseenda postkastile, mustanditesse, sest kesse loll sellist jura päriselt ära saadab.

Väga hästi sai väljendatud, mitu ringi ümber ja sõlm ka veel peale. Järjest õudsem hakkas.

Ega ei aidanud muu, kui liikusin kõigepealt metatasandile: rääkisin A.-le, et hissand, mis augus ma omadega olen; selle peale sain juba räägitud Mentirale, et näe vaata, mu ratsionaalsus ütleb küll, et häid asju on täpselt sama palju põhjust uskuda kui halbu, aga mingi lollakas emopool ei kuula, undab, pigistab silmad kinni, päikest ei näe, maitseid ei tunne, muusikat ei kuule.

Niimoodi sain ma ka ise teada, mida mu ratsionaalsus ütleb.

Selle peale võtsin ja kirjutasin oma postkasti uue mustandi: sellest, mismoodi mu ratsionaalsus soovitab asjadest aru saada, mis muide on enam-vähem sama, mismoodi ma tahan, et asjad ka tegelikult oleksid. Tähendab, üle tüki aja ei kirjutanud sellest, mida ma kardan, vaid sellest, mida ma loodan. Mis, kui hästi järele mõelda, ei ole põrmugi ebaausam ega kirjelda mu tundeid või minapilti sugugi ebaadekvaatsemalt. See kirjeldab lihtsalt sama asja teist poolt.

See, mida ma lootsin, nägi must valgel kirjas välja nii naeruväärselt vähe, nii elementaarne, et endal hakkas ka imelik, miks ma sellist asja üldse lootma pean, see on ju enesestmõistetav.

Lihtsalt vahepeal olid enesestmõistetavused paigast nii ära sõitnud, et kõige elementaarsemad head asjad – peaaegu isegi mitte head, vaid neutraalsed – tundusid utoopiliste lootustena. Nii suurtena, et ei julgenud peaaegu väljendadagi. Ratsionaalsusehoos muidugi jälle nii tühistena, et ei julge väljendada. Umbes nagu “Pikas tees alla” on Maureenil raske väljendada selliseid asju, et ta pole kunagi puhkusel käinud või et ta unistab sellest, et saaks tööl käia ja vahel näiteks mälumängu mängimas.

Ja siit tuleb siis Notsu eneseabisoovitus: tasub ikka väljendada. Kui on piinlik, kas või kuskile oma märkmikku/läpakasse/meilboksi mustanditesse/salablogisse. Mis siis, et on tühised, mis siis, et tunduvad utoopilised. Eriti siis, kui juba pikemat aega on lihtsam olnud väljendada kõike seda hirmsat, mida kardetakse. Just siis on kuskile vaja tasakaalu mõttes kirja saada ka see hea, mida loodetakse. Sest siis on see kuidagi rohkem päriselt olemas; paremas tujus saab sinna peale vaadata ja mõelda, et “nii juba ongi”. Ja siis teinekord halvemas tujus vaadata peale ja mõelda “odot, äkki on tegelt hoopis nii.”

Eks maailm, kus me elame, on ikka sama, ja ka see mina, kellena ma elan, on seesama, lihtsalt tähelepanu nihkub niiviisi parematele asjadele. Ja see aitab ka meenutada, et hirmud ei ole reaalsemad kui lootused.

———————————————————————————————————

PS: nüüd meenus muidugi see “Daria” osa, kus Daria sai hüva nõu: mitte kirjutada sellest, mis on – sest see on temasuguse kaine ja küünilise pilguga inimesele kerge – vaid sellest, mida ta tahab.

Helen – Daria, the easiest thing in the world for you is being honest about what you observe.

Daria – And…

Helen – What’s hard for you is being honest about your wishes. About the way you think things should be, not the way they are. You gloss over it with a cynical joke and nobody finds out what you really believe in.

Daria – Aha! So my evil plan is working.

Helen – If you really want to be honest, be truthful about what you’d like to happen. There’s a challenge.

Advertisements

Üks vastus to “Notsu eneseabinurgake”

  1. […] nende paari päevaga oli märkamatult juhtunud, et minevik oli läinud kolmandast isikust esimesse (mis tõi küll kaasa enam-vähem november otsa resigneerunud viginat ning nuttu ja hala, sest ega see, et […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: