Uus tase

Kriban nüüd, kus päevakohane pimedus on katnud mu linna, olmelist pudi.

Mul on hommikuti – kui see parajasti ülepea mingi õige hommik on – rutiin teha endale vitamiinijooki – seda tabletiga – ja kohvi. Mõlemaga on omad raskused.

Vitamiinijoogiga tavaliselt see, et miskipärast on mu käed hommikul alati märjad – ilmselt sellepärast, et jookide tegemine algab juhisest “võtke puhas nõu” ja ilma veeta ei taha nad hästi puhtaks minna ja kas te tahate, et ma oleks juba eile selle peale mõelnud? – ja tablett hakkab juba näpu vahel kihisema.

Kohviga on rohkem võimalusi. Ma olen pannud puru tassipõhja ja mõnda aega hiljem vahtinud nõutult seda puru, mis ei olegi endale ise kuuma vett peale valanud. Ma olen pannud vee keema, võtnud keedupulga ilusti välja ja pärast silmitsenud nõutult juba mitte-nii-väga-kuuma veega tassi, kuhu puru ei olegi ise sisse läinud. Ma olen pannud vee tassi ja keedupulga sissepistmise asemel pannud sinna külma vette kohvipuru.

Korra juhtus ka hübriidvorm, et panin vee vitamiinijoogi tegemiseks klaasi, ajasin tassis kohvivee kuumaks ja siis panin enesestmõistetavalt kohvipuru sinna vitamiinijoogi klaasi.

Täna tegin kohvi valmis, vitamiinijoogi klaasi panin vee kah valmis, käed said kuivaks, võtsin vitamiinitableti ja poetasin sisse. Ja jäin seejärel huvitatult vaatama, miks mul kohvitassis kihiseb.