Inglismaa hispaanlannast

1596. aastal sai Hispaania Inglismaa ja Hollandi vägede käest Cádizis hävitavalt lüüa ja linn jäi võitjate rüüstata. Rüüstamise kategoorias pidasid Hispaania kroonikud seda võrdlemisi viisakaks – ainult rüüstasid ja põletasid linna maha, aga linlastele otse kallale ei läinud! Küll aga võtsid pantvange, kes viidi Inglismaale kaasa, sest lunaraha ei saadud kokku. Vangid pääsesid vabadusse alles Elizabethi surma järel, kui rahu sõlmiti.

Cervantes võtab need sündmused oma novellis taustaks, aga need ise temas erilisi kirgi ei paista äratavat, pigem on see hea võimalus, kust oma kangelastele saatuse keerdkäike võtta: inglased röövivad lapse ja lahutavad ta vanemaist! tütarlaps kasvab inglaste pool suureks ja tal tuleb õnnelik armastus perepojaga! piraadid! aus peigmees päästab ta vanemad ja viib nad tüdrukuga jälle kokku! kadedad alternatiivsed peigmehed! mürgitamine! kas noored saavad ikka jälle kokku? See meenutas mulle kohe väga hellenistlikku romaani (eestlastele on kõige tuttavam vast “Daphnis ja Chloe”) – peategelased armastavad sestsaadik, kui nad ükskord armuvad ja üksteisele armastust avaldavad, üksteist täitsa probleemitult, pole mingeid arusaamatusi, tülisid ega rumalaid mõtteid stiilis “ma pean ta hülgama, sest see on talle endale parem”, järelikult peavad süžee eest hoolt kandma välised jõud, kes neid üksteisest eemale paiskavad, nii et neil õnnestub ainult üle noatera lõpuks õigel ajal kokku saada. Pärast guugeldasin natuke hispaaniakeelses veebis ja nägin, et nad ise võrdlevad seda Bütsantsi romaaniga, aga eks too oligi hellenistliku romaani edasiarendus.

Lugedes lõid muidugi kogu aeg ette dissonantsid minu maailma väärtustega. Härrasmees röövib muu sõjapidamise vahele lapse, sest armas on, ja viib ilusa lapse koju abikaasale kingituseks, ja see ei tee teda negatiivseks tegelaseks (kuigi novellis mainitakse, et seda peeti siiski sõjaõiguse rikkumiseks, sest tüdruku vanemad lähevad Inglise väejuhatajale kaebama). Inglane röövib hispaanlase, ja hispaanlane Cervantes kirjeldab sinna otsa, kui hea kasvatus lapsele anti, näh, ei lastud tüdruku emakeeltki unarusse jääda ja kasvatati ta ilusti katoliiklasena üles pealegi, sest need inglased olid ka ise katoliiklased, salaja mõistagi, et tagakiusamist vältida. Vähe veel autorihäälest, ka neiu vanemad on taas kohtudes lihtsalt rõõmsad, et lapse üles leidsid, röövijate vastu mitte üks paha sõna, ega me selle väikese asja pärast siis vihased ole. Ning sama kiretult, nagu hispaanlane Cervantes vaatleb Hispaania lapse röövimist, kirjeldab katoliiklane Cervantes, kuidas katoliiklased peavad anglikaani maal oma usku salajas pidama, kartes tagakiusamist, ja see ei tee Inglise kuningannast ometi kurja tegelast, ta on novellis igati austusväärne monarh, kelle soosingusse sattudes on tüdrukul igati hästi läinud.

Ma ei mäleta õieti, millal mul tuli tahtmine sellest tantsulavastust teha. Võib-olla siis, kui meil oli kogunenud mõnevõrra Inglise 16.-17. sajandi juristiballide (Inns of Courti pidude) standardrepertuaari, sest valmistasime kindluse mõttes ette materjali, mis ka kahtlasel pinnal konti ei murraks, puhuks, kui meil peaks talvel mõni väliesinemine tulema (ei tulnud), ja juristiballide kraam on ses mõttes kuldne: neid oma aja standardtantse tantsis kogu Inns of Courti seltskond, kelle hulgas oli kindlasti nii paremaid kui ka kehvemaid tantsijaid (apropoo, mind võlub nende allikate juures detail, et ühe neist käsikirjadest on kirjutanud keegi hr Ramsey oma tulevase poja hüvanguks, et kui tal kunagi sünnib poeg ja umbes seitsmeaastaseks saab, siis on õppematerjal olemas – neliteist aastat enne, kui ta üldse abielluski, vat see on planeerimine!).

Aga võib-olla oli mul idee tekkimiseks vaja kõigepealt nikerdada ühe Inns of Courti tantsu kallal, mille nimes oli Hispaania: “Guanto dyspayne”, isegi kui ta paelus mind algul peamiselt sellepärast, et lootsin sealt saada väga varajast courante’i-koreograafiat – kuni jäin uskuma neid teoreetikuid, kes ütlesid, et selle nime esimene sõna ei ole “caranto”. Põnev ikkagi, ja mulle meeldib väga see muusika, mille peale teda kõige lihtsam ajada oli (jagan siinkohal meie tavalise harjutamismuusika asemel Paniagua esitust ning Munir Bekeni ja August Denhardi udi- ja lautoduot, sest harjutamismuusika on viidatud tantsukonspektis juba lingitud) ja mis juhtumisi oli täpselt samamoodi hispaanlusele pretendeeriv Itaalia lugu nagu koreograafia isegi.

Ma olin ka ühe kolmele paarile mõeldud inglise tantsu – “Jack Puddingi” – üle fantaseerinud, et küll oleks seda äge teha kolme eri ühiskonnakihist pärit paariga, commedia dell’arte vaimus – et üks paar õilsaid armastajaid, üks paar zanni‘sid ja üks paar dottore‘sid, kel kõigil oleks erinev liikumisesteetika. Ja kui mõelda korraga Inglise tantsu ja õigusteaduse doktorite peale, on Londoni juristiballideni juba kiviga visata. Ja neil ballidel on vähemalt ühel korral figureerinud “Hispaania” tants. Hmm, kas ma ei lugenud mitte üht novelli, kus on tütarlaps, kes on korraga mõlemast kultuurist?

Ju ta nõnda läks. Tantsulavastuse tarbeks tuli muidugi kõvasti kärpeid teha, sest eks süžee ole sellisel puhul pigem nide, mis tantsud kokku seob, kui eesmärk omaette; antud juhul ka hea õigustus ühes kavas kõrvuti Hispaania (või äärmisel juhul Milano, mis oli tollal Hispaania võimu all) ja Inglise tantse teha. Välja jäi terve liin pahelise austaja, tema ema, mürgitamise ja mürgituse käes põdemisega. On Hispaania; on lahing, mille käigus röövitakse Hispaania tütarlaps! tütarlaps kasvab võõrsil suureks ja armub! ning tema armsam päästab juhtumisi ta vanemad piraatide käest, nii et pere saab õnnelikult kokku, ja kümme kärbet hiljem tulevad pulmad Milano tantsuõpetaja Cesare Negri karjusetantsu näol, millega me talvel tegelema asusime, sest tundus huvitav, ja millest ma alles hiljem märkasin, et see ongi ühe Hispaania daami – Magdalena de Borja Aragón y Velasco – pulmapeol lavastatud etenduse tarbeks loodud*, kuigi tõsi, seda daami ei röövinud inglased ega abiellunud ta ka inglasega. Inglise õukonnast tegin juristide peo, mida külastavad õukondlased, sest ma ei tahtnud oma doktorite-ideest kuidagi lahti lasta, aga see ei ole vast liigne patustamine. Selle raietöö kõrval, mis omal ajal “Orlando” kallal sai tehtud, on see kõik pisiasi.

Esietendus tuleb 20. aprillil Rakvere Renessansil Rakvere Kultuurikeskuses (samas hoones, kus teater, teises tiivas). Kontsert hakkab kl 16; tõenäoliselt esinevad kõigepealt võõrustajad ehk Rakvere Fioretto – kontsertprogrammiga, kuhu ma katsusin kokku panna sellised tantsud, mille muusikat – või vähemalt mille sugulasmuusikat – mängiti Läänemere ruumis (kammisin siitkandi lautokäsikirjade sisukordades, eriti Danzigi/Gdanski omas, sest sealt oli palju võtta ja see linn oli Läänemere muusikaelus ka hästi tähtis – ma küsisin Toomas Siitani käest järele! aga natuke vihjeid sai ka Oleviste muusikakataloogist), ja seejärel tuleb Saltatriculi lugu Inglismaa hispaanlannast.

————————————————————-
* Ma ei saa aru, kust need õnnelikud kokkusattumused kogu aeg tulevad – eelmine markantsem oli Gustav Adolfi ja Kristiina lavastuses, kui meil oli vaja muusade tantsus ka kuninganna osatäitjal tantsida lasta, sest muidu ei saanud selles stseenis üheksat tantsijat kokku, ja pärast lugesin, et Kristiinal oligi Itaalias kaheksa muusakuju, mille vahele ta paigutas iseend üheksandana istuma