Toidu teke eimillestki

veebruar 10, 2011

Kaua kaalusin, kus ma peaks oma avastusi üllitama. Puhtalt kõhutunde järgi (haa! milline kohane termin) tundus teema graviteeruvat köögi kui kodusõja tallermaale, aga järele mõeldes: kus on siin köök? Samuti on asi kodusõjast – kui selle all mõista hambuliste mikroorganismide rünnakut toidule – kaugel, hoopis vastupidi. Nõnda jäin selle jutuga siiski oma territooriumile. Aga kuna antonüümia on teatavasti üksnes sünonüümia alaliik, siis on ülaltoodud link igati pälvitud.

Niisiis.

Meil kodus käivad majapidamistööd vastastikuse mittesegamise printsiibil: kui ühele hakkab mingi sodi närvidele käima, siis ta koristab selle ära; kui ühel on kindlasti teise abi tarvis, siis küsib ta teise käest abi, mitte ei vingu, et “kunagi sa ei tee voodit üles”, ja kui too teine viitsib, siis ta aitab ja võib-olla teeb isegi voodi üles, mitte ei vingu, et “ise sa jätad oma nõud alati laiali”.* Ja ühtlasi järgime teatavat territoriaalset põhimõtet: A. üldiselt minu arvutilauda ja selle alust ei näpi, mina ei korista tema oma, minu öökapil on minu segadus ja tema öökapil tema oma. Aga kuigi ma A. arvutilauda ega selle alust ei korista, siis kõõlun ma seal vahel ikka, kui ma tahan tema mõnusa arvutidiivani peal lösutades filmi vaadata.

Nõnda lösutades ja filmi vaadates elasin ma nähtavasti filmile nii agaralt kaasa, et ühtäkki oli tunne, et oliivike lendas kausikesest minema. Paus peale, pea laua alla… ja diivani alla… ja jälle laua alla, sest kuskil see oliiv peab ju olema.

Ja oliivi mina ei näinud, aga laua all osutus olevat midagi, mis meenutas võileiba. Lähemal vaatamisel oligi võileib, täpsemalt sepik sinihallitusjuustuga. Sepikust oli saanud krõbe sepikukuivik, mis aga eriti huvitav, hallitus ei olnud juustu pealt sepikule kolinud, vaid tundis oma piire. Kooslus oli maitsev (kas ma peaksin üle mainima, et ma veendusin võileiva söödavuses olfaktoor-gustatiivsete katsetega?**), võib-olla isegi maitsvam kui värske sepikuga.

Aga kuna ma tahtsin oliivi ikkagi üles leida, siis pistsin pea uuesti laua alla ja nägin seal seekord midagi tuvastamatut. Võtsin välja, oli justkui väike torbik. Kompamise, nuusutamise ja maitsmise peale järeldasin, et tegemist on nähtavasti sama võileiva pealt deserteerunud pirniviiluga, mis oli hallitusjuustutükikese kaasosaliseks meelitanud. Kuivades oli pirniviil keerdunud kaitsvalt juustu ümber; jälle ei olnud hallitus juustu küljest levima hakanud, pirn oli aga muutunud millekski vahvlisarnaseks. Suupiste oli äärmiselt hõrk ja pani mõtlema, kas menetlus oleks korratav. A. – kui ta asjaloost kuulis – pakkus, et õige koostisega tolmukiht on õigeteks kuivamistingimusteks hädavajalik, mina aga kardan, et asi on veel keerulisem, sest siis, kui meil viimati sinihallitusjuust majas oli, oli selle toa põrandat just pestud. Järelikult peab tolm kogunema järk-järgult pirni kuivamisega ühes taktis.

Pead vaheldumisi laua ja diivani alla toppides olin nüüd lõpuks kaotanud usu, et see oliiv üldse kuhugi lendas – küllap oli see ainult õhupeegeldus, mis teeskles oliivi – , ja leidnud vähemalt kolm väikest soolaküpsist. See on aga teadusliku tähtsusega avastus, sest ma ei tea, et keegi oleks meie majapidamisse kunagi selliseid küpsiseid importinud. Järelikult pidid need sinna diivani alla eimillestki tekkima – või hea küll, kas nüüd just eimillestki, eks tolmu seal ikka on – , aga ma arvan, et lugejad nõustuvad, et küpsise tekkimine paljast tolmust on sama üllatav arenguhüpe nagu elu tekkimine ürgpuljongist.

PS
Taevake, küll ma olen ikka rumal. Kuidas mul ometi õnnestus eirata ilmset? Kadunud oliivist ja tekkinud küpsistest tekib lausa vägisi järeldus, et oliiv arenes minu otsimise ajal kolmeks küpsiseks.

PPS Peaks vast mõtlema ka tolmuhüpoteesi implikatsioonidele. Kui vähemalt selle diivani all tekib toit tolmust iseenesest, siis koristamise sagedust vähendades võiksime ehk tööandjate meeleheaks töö tegemisest üldse loobuda ja elada vaikset põlluharija elu, regulaarselt diivani alt küpsiseid lõigates. Selle elustiili kiidaks heaks ka ämblik, keda me eilse põrandapesuga heidutasime, vaene loom peitis oma silmad põrandaliistu alla ja lootis, et tagumik muutub ise nähtamatuks.

—————————————————————————————————————
* Ainult kass vingub, kui mõni asi on silmatorkavalt vales kohas, aga tema võib, ta on privilegeeritud.

** Minu kalduvus kõik leitud söödavad asjad suhu toppida on juba ammu tuttavatele silma torganud ja kõigile on hästi teada, et lihtsaim viis mind mõrvata oleks mürgitatud toidupalasid vaiba peale laiali puistata.

Advertisements

12 kommentaari to “Toidu teke eimillestki”

  1. Ambrosius said

    Kolm küpsist ex nihilo saavad tekkida vaakumist, kui sellele piisavalt energiat rakendada (see võs vabalt tulla kadunud oliivist). Aga kuskil peavad siis olema kolm antiküpsist.

    Termodünaamika teise seaduse järgi suletud süsteemis korrastatud toidu hulk kahaneb. Aga vahest teeb entroopia kasv toidule isegi head nagu kuivanud sepiku ja keerdunud pirnilõigu näitest teada saime. Või oli hoopis vastupidi, võib-olla entroopia määr kuivanud sepikus on hoopis vähenenud ja see on saavutatud millegi muu arvelt. Näiteks äkki on mingi toa osa nüüd rohkem segamini?

  2. See hakkab mulle Pratchetti “Vaibarahvast” meenutama 🙂

  3. siimisker said

    Avastasin täna külmkapist halvaks läinud sinihallitusjuustu, mis ei olnud sinna pandud just liiga ammu. Ühesõnaga, külmkapp on viga. Aga ma ei saa külmikut tolmuga asendada, sest mul on sipelgad ka (need Vaarao, ei tea küll millise, omad) ja see lööb valemi sassi.

  4. nodsu said

    võib-olla entroopia määr kuivanud sepikus on hoopis vähenenud ja see on saavutatud millegi muu arvelt. Näiteks äkki on mingi toa osa nüüd rohkem segamini? Võib-olla seletab see, kust tuleb tolm?

  5. Siim, need on Amenhotep III sipelgad, usu mind. Või siis Mubaraki omad, kes juba enne vaaraod ennast on Egiptusest igaks juhuks jalga lasknud.

  6. Aplodeerin! Kodusõjanduses oled sa ilmselgelt kibedam käpp – vaat maitselist naudingut ei ole ma seni veel halvaksläinud toidust saada suutnud. Tõsi, suguvõsas leidub spetsialiseerunud rahvast: kellele kuivanud leivakontsud, kellele käärinud moos. Aga see kõik on käesoleva jutu kõrval poisike.

    Mõistatustest rääkides, vahest olid küpsised kohal juba ENNE diivanit. Kolides võiks ju selline pisiasi küll tähele panemata jääda nagu toit põrandal. Isegi palju tegemist ja närv must!

  7. Oota, ei, ma vist valetasin. Tuleb meelde, et ükskord leidsin oma voodist rosinaks muutunud viinamarja. Jään selle juurde, et asetas selle sinna kass, mitte mina, aga ära sõin ikkagi mina. Sellega sai ka tõestatud väga kaheldav väide, et rosinad tõesti pärinevad viinamarjadest.

  8. nodsu said

    Ära alahinda ennast jah – rosinad on halvaks läinud viinamarjad, vein on halvaks läinud mahl, hallitusjuust on halvaks läinud juust on halvaks läinud kohupiim on halvaks läinud hapupiim on halvaks läinud piim, nii et küllap meil kõigil on oma maitseelamused halvaks läinud toidust olemas. Need legendid rokfoori juustu avastamisest, mis ma lugenud olen, käisid üsna sedamoodi, nagu minu avastused. Vist isegi juustu avastamisest on samasuguseid (pannud karjused hapupiima vasikamaost tehtud lähkrisse, pärast vaadanud, et piim kokku läinud, aga äkki kõlbab veel süüa).

  9. vana naine said

    Ma topin ka kõik suhu, mis kuskil vedeleb ja söögi moodi on.
    See on lisaks meeldivatele ampsukestele toonud kaasa ka üsna ebameeldivaid kogemusi, kui asi, mis nägi välja nagu müslist välja pudenenud kookosekuubik osutus hallitanud juustutükiks või pruunikas kuiv ja kiuline riba, mida mina pidasin tooli all mõtiskledes ära kuivanud maitsvaks loomalihaks, selgus olema jäänus iidajal sinna kukkunud kokkukleepunud spagettidest koos kastmega, mis EI olnud seistes kuidagi paremaks muutunud.

  10. nodsu said

    Ma sõin niiviisi ükskord kogemata seepi.

  11. eva said

    Perti Pottsi kõikvõimaliku maitsega tolmurullid.

  12. […] kuulsust; või õigemini ilmutas end jälle see fenomen, et kui üks toiduaine kuhugi kaob, ilmub ta välja hoopis uuel, kuid endiselt söödaval kujul. Nimelt juhtus selline piinlik lugu, et ajasime oma vagas öömajas veini vaiba peale; esimesed […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: