(Narnia) kroonika, Gab-Gab ja vein aja pükstes

Paar postitust tagasi mainisin kuningliku rolli mängimist, siin on ka fotosüüdistus. Taevake, omaenda mees ei tundnud mind siin pildi peal ära, hmh, omast arust olen ma küll siin üks väheseid, kes oma nägu on.

Aga pilti vaadates tuli jälle meelde see tunne, millest ma näitemängu ajal kuidagi üle ei saanud: väga narnialik atmosfäär. Ju on Narnia siis paratamatu tulemus, kui võtta antiikmütoloogia elurikkus, segada üleüldise inglispärasusega ja maitsestada monarhiaga.

Teiseks tuli mulle meelde, kuidas peaproovis, kus ma sain tublisti kuninglikult ühe koha peal istumist harjutada (ja kuningas jagas kuninganna ja õuedaamidega kartulikrõpse ja õuedaamid lugesid vahepeal igavusest klantsajakirju), juhtus, et varjasin daamilikult käega haigutust; ja veidi hiljem vaatasin ehmunult, et pöial jookseb verd, appi, ma olen ta katki katkunud ja määrin nüüd Jane’i vaevaga tehtud kostüümi ära! Pistan sõrme kähku suhu ja limpsin puhtaks. Võtan suust välja ja vaatan – veel hullem! Pistan uuesti suhu ja lutsutan hoolikamalt – veel hullem, justkui tervelt pöidlalt oleks ülemine nahakiht maha hõõrdunud ja veri lekiks välja ja mis kõige imelikum, valus ei ole üldse! Kuidas nii põhjalik vigastus üldse valus ei ole? Õudne hakkas. Võttis veel jupp aega, enne kui kohale settis taipamine, et kui sõrm suus järjest punasemaks läheb, on süüdi suu, mitte sõrm. See’p see on, kui ei ole harjunud värvitud huultega ringi käima. Nühkisin pöidla kähku sokkidesse puhtaks ja lootsin, et ei ole endale moosivarga nägu pähe hõõrunud.

*

Kui juba meenutamiseks läks, siis ilmus ka üks Peterburi mälestus: ma õigustasin oma toiduleidja kuulsust; või õigemini ilmutas end jälle see fenomen, et kui üks toiduaine kuhugi kaob, ilmub ta välja hoopis uuel, kuid endiselt söödaval kujul. Nimelt juhtus selline piinlik lugu, et ajasime oma vagas öömajas veini vaiba peale; esimesed katsed pahandust varjata tegi A. ja tagajärjetult, sest järgmine kord tuppa tulles lõi näkku selline lehk, nagu oleks seal aastaid joomaurgast peetud – arvestades, et selle haisuga sai hakkama vähem kui pool klaasitäit, on see märkimisväärne saavutus ja näitab, mida on võimalik hoole ja kokkuhoiuga ära teha. Võtsin asja ise käsile, haarasin märja käsna, ajasin, käpuli maas, innukalt ninaga jälgi (eks sa katsu tumedalt vaibalt palja silmaga veinipleki asukohta tuvastada) nagu jahikoer – ja leidsin voodi alt rosina, täiesti korraliku rosina! Kas see ei pane kujutlusvõimet tööle? Kas see ei mana silma ette pilti, kuidas vein satub ajaanomaaliasse, ronib mööda aja püksisäärt üles ja areneb tagasi viinamarjaks, mis satub seejärel teise püksisäärde ja rosineerub?