(Narnia) kroonika, Gab-Gab ja vein aja pükstes
juuni 10, 2013
Paar postitust tagasi mainisin kuningliku rolli mängimist, siin on ka fotosüüdistus. Taevake, omaenda mees ei tundnud mind siin pildi peal ära, hmh, omast arust olen ma küll siin üks väheseid, kes oma nägu on.
Aga pilti vaadates tuli jälle meelde see tunne, millest ma näitemängu ajal kuidagi üle ei saanud: väga narnialik atmosfäär. Ju on Narnia siis paratamatu tulemus, kui võtta antiikmütoloogia elurikkus, segada üleüldise inglispärasusega ja maitsestada monarhiaga.
Teiseks tuli mulle meelde, kuidas peaproovis, kus ma sain tublisti kuninglikult ühe koha peal istumist harjutada (ja kuningas jagas kuninganna ja õuedaamidega kartulikrõpse ja õuedaamid lugesid vahepeal igavusest klantsajakirju), juhtus, et varjasin daamilikult käega haigutust; ja veidi hiljem vaatasin ehmunult, et pöial jookseb verd, appi, ma olen ta katki katkunud ja määrin nüüd Jane’i vaevaga tehtud kostüümi ära! Pistan sõrme kähku suhu ja limpsin puhtaks. Võtan suust välja ja vaatan – veel hullem! Pistan uuesti suhu ja lutsutan hoolikamalt – veel hullem, justkui tervelt pöidlalt oleks ülemine nahakiht maha hõõrdunud ja veri lekiks välja ja mis kõige imelikum, valus ei ole üldse! Kuidas nii põhjalik vigastus üldse valus ei ole? Õudne hakkas. Võttis veel jupp aega, enne kui kohale settis taipamine, et kui sõrm suus järjest punasemaks läheb, on süüdi suu, mitte sõrm. See’p see on, kui ei ole harjunud värvitud huultega ringi käima. Nühkisin pöidla kähku sokkidesse puhtaks ja lootsin, et ei ole endale moosivarga nägu pähe hõõrunud.
*
Kui juba meenutamiseks läks, siis ilmus ka üks Peterburi mälestus: ma õigustasin oma toiduleidja kuulsust; või õigemini ilmutas end jälle see fenomen, et kui üks toiduaine kuhugi kaob, ilmub ta välja hoopis uuel, kuid endiselt söödaval kujul. Nimelt juhtus selline piinlik lugu, et ajasime oma vagas öömajas veini vaiba peale; esimesed katsed pahandust varjata tegi A. ja tagajärjetult, sest järgmine kord tuppa tulles lõi näkku selline lehk, nagu oleks seal aastaid joomaurgast peetud – arvestades, et selle haisuga sai hakkama vähem kui pool klaasitäit, on see märkimisväärne saavutus ja näitab, mida on võimalik hoole ja kokkuhoiuga ära teha. Võtsin asja ise käsile, haarasin märja käsna, ajasin, käpuli maas, innukalt ninaga jälgi (eks sa katsu tumedalt vaibalt palja silmaga veinipleki asukohta tuvastada) nagu jahikoer – ja leidsin voodi alt rosina, täiesti korraliku rosina! Kas see ei pane kujutlusvõimet tööle? Kas see ei mana silma ette pilti, kuidas vein satub ajaanomaaliasse, ronib mööda aja püksisäärt üles ja areneb tagasi viinamarjaks, mis satub seejärel teise püksisäärde ja rosineerub?
Mina vist tundsin su ära, kuigi ma ei tea, kas blogis pakkuda tohib. 😀
MeeldibMeeldib
Safe bet on “see kollase kleidiga”, ühest küljest ütleb juba tõenäosusteooria, et nii on hea šanss pihta saada, teisest küljest ei paljasta suurt midagi.
MeeldibMeeldib
(A. pakkumine oli hoopis tumesinise kleidiga, vbla ta vaatas selle järgi, et ainuke, kellel on kroon peas.)
MeeldibMeeldib
haa, ma tuvastasin su pildi avamise hetkel. äkki sellest, et ma armastangi inimestele teistsuguseid rõivaid selga kujutleda ?
MeeldibMeeldib
Rõivad ei tohiks eriline probleem olla, ma arvan, et grimm oli olulisem. Päris paljusid muutis see pea tundmatuseni, a mulle tundus, et mina pääsesin rohkem oma näoga.
MeeldibMeeldib
Timedance Hansa projektide grimm ju ei muuda kunagi nägude kuju (professionaalide teatrigrimmis on selle jaoks terve hulk kavalaid võtteid), ta ainult toonitab silmi ja suid, et miimika oleks paremini nähtav. Vaatamisel tuleb see osa välja lülitada ja vaadata näo ja selle osade üldist haabitust. Aga vaatamise oskus võib küll eri inimestel erinev olla.
MeeldibMeeldib
Loe teises lauses: Äratundmiseks tuleb see osa välja lülitada…
MeeldibMeeldib
Kas sa Jürgeni tundsid ära?
MeeldibMeeldib
Minu jaoks muutusid kõige rohkem need näod, mille värvikontrastsus muidu on hästi väike. Selline väike kontrastsus on minu jaoks oluline tunnus: kui keegi näeb väja nagu Lumivalguke, siis tema grimmiga praktiliselt ei muutu, aga kui kellelgi on muidu kõik näoosad enam-vähem üht värvi, nii et eraelus ei olegi näojooni eriti näha, siis on erinevus väga suur.
MeeldibMeeldib
Tundsin-tundsin ära, isegi parukaga ja ilma habemeta. Aga selle teise seletusega tabasid sa täpselt asja tuuma. Kui see on põhitunnus, siis tulebki vaadata teisi tunnuseid: näo kuju, põsesarnu, nina ja kõrvu.
MeeldibMeeldib
Mina oletasin ka sinise kleidiga daami, aga ühel kollasel on ka sinuga sarnasust.. Aga veinilõhna levikuga on äkki sama fenomen, mis üldse vedeliku mahakallamisel – teda on lahtisena palju rohkem kui anumas.
MeeldibMeeldib
[…] ——————————————————————— PS: see ei oleks üldse esimene negentroopiline anomaalia, millega ma kokku puutun, peaks mainima. Või vähemalt poolenisti negentroopiline. […]
MeeldibMeeldib