Fiktiivviha

detsember 21, 2015

Käisin A. konto kaudu vaatamas, mis FB-s toimub, inimesed arutasid, mis kirjandustegelane ajab küllalt vihale, et lõuksi sõita.

Ma arvan, et mul on paar tegelast, kelle vastu ma selliseid tundeid tunnen, kuigi ma ei tahaks neile lõuksi sõita – mul on mõttes rafineeritumad julmused.

Esimene, kes pähe tuleb, on major McNabbs. Ta on mul närvidelekäivate tegelaste hulgas nii esil, et ma ütlen ka teatud päriselus teatud käitumismustreid või suhtumisi märgates endamisi: ahah, üks major McNabbs jälle. Nauditavad kättemaksuplaanid, mida ma tema vastu haun, seisnevad peamiselt tema elu päästmises, et talle koht kätte näidata – mõne parema fantaasia jooksul jõuan ma oma kolm korda ta elu päästa. Lisaks müksaks ma teda, et ta sellest haruldasest linnust mööda laseks, aga see ei ole õieti kättemaks, see on lihtsalt kahju minimeerimine. Ainult see, et ma talle sinna otsa ütleks, mis ma tast mõtlen, oleks väheke kättemaksu moodi.

Teine: see tropp “Dekameronist”, kes kannatliku Griseldaga abiellus. Kõige parem, mis temaga pihta hakata, oleks veenda Griseldat, et ta ei pea kõike seda välja kannatama, toimetada ta kuhugi mujale õnnelikult elama ja veenda troppi meest, et Griselda suri tema tropluse peale kurvastusest ära. Las kahetseb.

Siis on mul vahel vihastamisfantaasiaid Nero Wolfe’ist, aga need on keerulisemad: Wolfe ei käi mulle tegelikult raamatut lugedes närvidele, mulle vahel lihtsalt meeldib ette kujutada, et ma liigun temaga samas maailmas, puutun kokku, vihastan tema peale ja ütlen, et ärgu olgu tita ja käitugu nagu täiskasvanule kohane.

A. kuulas mu mõlgutusi ja ütles, et tal ei tule küll kedagi peale Emma Bovary pähe.

Ma küsisin, kas Don Quijotele ei taha lõuga anda, peaaegu sama tegelane ju, ainult teistsuguseid raamatuid lugenud, ja vastasin ise kohe, et talle pole muidugi vaja, ta saab peksa niigi. Aga selle peale tuli muidugi meelde see “Don Quijote” hertsog, kes jagab mu vihaedetabelis Griselda mehega esikohta. Ka talle ei annaks ma lõuksi. Ma heidaks talle Pilgu ja nii, nagu ma seda ette kujutan, oleks lõuksisõitmine selle Pilgu kõrval poisike. Pärast seda jagaks ta oma vara vaestele, v.a selle osa, mida on vaja, et asutada kodutute hullunud rüütlite varjupaik.

Kolmas, kes esikohale pretendeeriks, on “Palju kära eimillestki” Claudio. Õnneks on Shakespeare teda trahvinud umbes täpselt nii, nagu ma ise oleks tahtnud (välja arvatud see, et Hero ta lõpuks ära võtab) ja Beatrice ja Benedick väljendavad kahe peale mu vihatunded kenasti ära, nii et talle ei pea ma erilisi karistusi välja mõtlema. “Kahe veroonlase” Valentine pretendeeriks ka, aga seda ei ole ma nii palju kordi lugenud kui “Palju kära eimillestki”, nii et mu tunded tema vastu on selle võrra ükskõiksemad. Teoreetiliselt võiks ka Lear ja Othello mängu tulla, aga kuna nad on tragöödiates, siis lõpetavad nad niigi halvasti ja saavad ka ise aru, et lollisti tegid (erinevalt Valentine’ist, kellele ei panda “Veroonlaste” universumis vist üldse midagi pahaks).

Renessansskirjandusel on kõvasti potentsiaali mind vihale ajada, vaatan ma. Niipidi vaadates lausa hämmastav, et “Orlandoga” seda ette ei tulnud, küllap sellepärast, et kui keegi oli seal tobe tropp, siis leidus enamasti ka keegi, kes teda sellena kohtles. Kasvõi irooniline jutustajahääl. Aga kui ma järele mõtlen, siis seal nagu nii vihaleajavaid tegelasi ei olnudki, mõni oli lihtsalt kaabakas, aga see on väheke teine teema.

——————————————————————————————————————————————————
PS: kuidas mul küll enne meelde ei tulnud: “Hüljatute” Marius! ja ka Athosele oleks mul paar kõvemat sõna öelda (“Kolme musketäri” aegsele-eelsele, hiljem läks ta päris mõistlikuks). Shakespeare’i muinasjutunäidendites on muidu veel terve hunnik mõistmatuid papasid, aga kuna mul lapsena seda köidet kodus ei olnud, on mu tunded lahjemad – lapseea tähtsad tegelased hakkavad palju rohkem pähe ja suudavad palju rohkem vihale ajada.

Ja ülejäänud Shakespeare’i taustal torkas silma, et “Kaheteistkümnendas öös” ei suudagi keegi mulle nii kõvasti pinda käia, et ma tahaks nendega midagi ette võtta. “Nagu teile meeldib” ka mitte eriti.

28 kommentaari Kellele: “Fiktiivviha”

  1. k said

    Kui tahad “Kolme musketäri” Athosega moraliseerima hakata, võid peale südaööd Zavoodis harjutama hakata, suhteliselt lootusetu ülesanne. Või siis hommikul kaine peaga, sellest oleks ehk isegi abi, kui sa ta meessoost sõber oleksid. Aga siis oleks suur risk saada õues mõõgaga läbi torgatud jälle.

    Meeldib

  2. ep said

    Nojah, mina olen teatavasti see inimene, kellel ei ole mälu, mis tähendab, et ilma pikema kirjelduseta sellest, mis tegelane keegi oli ja milles tema mölaklus seines, ma tegelikult ei tea, millest sa räägid. No Don Quijotet mäletan, ja Athost, aga isegi Palju kära ei millestki’ga jään hätta. Beatritcet ja Benedicki ma vist mäletan, vähemalt seda, kes neid mängisid, ja sellest ka üht-teist rollide kohta, aga Claudio nimi mulle küll ei meenu. Ma vist mäletan seda rolli, kes sulle tegelaskujuna eriline mölakas tundus, aga ma tõesti ei mäleta, mis ta nimi oli. Lihtsalt näide selle kohta, kuidas name-dropping ei tööta, kui nimemälu ei ole. 😀

    Aga tegelikult ei saa ma aru ka sellest, miks keegi peaks tahtma mingitele raamatutegelastele pasunasse anda. Minu jaoks kirjeldavad raamatud ennekõike seda, millised inimesed võivad olla, ja kui kõik pahad raamatutes saaksid “õiglase” karistuse, siis oleks see ju moraalijutlus? Ses mõttes, et minu jaoks selline kirjandusmaailm ei meigiks eriti senssi, ning ilmselt seetõttu ei saa ma ka aru, miks peaks keegi tahtma mõnele raamatutegelasele pasunasse anda. Ega sellest ju mölakad maailmast ei kao!

    Meeldib

  3. nodsu said

    eiei, vaata, õiglane karistus on jah moraalijuttude teema, aga see, mis paneb tahtma tegelasele oma seisukohta väljendada, on see, kui autorihääl tundub mingit mölaklust õigeks ja normaalseks käitumiseks pidavat. ja siis tuleb (minul) tahtmine tegelasele öelda, mis ma temast või tema käitumisest arvan, stiilis “kas ohustatud liigi esindajat kohates on tõesti kõige parem mõte ta maha lasta, et äge trofee saada?”
    just nagu päriselus, kui ma kohtan kedagi, kellel on kahtlase väärtusega seisukohad ja ise arvab, et õudselt õiged.

    Cervantese puhul on autorihäälega küll kahtlane, sest ta varjab hoolega oma autorimina seisukohta või kui ka annab selle kohta infot, lükkab selle natukese aja pärast jälle ümber. Aga see, et hertsog (tema oli see, kes pidas don Quijotet tükk aega enda pool lossis ja korraldas tema (ja Sancho) kallal pikki põhjalikke practical joke, mis lõppesid kergemate kehavigastustega) kehastab normaalsust ja kuulub pmst õilsate tegelaste kihti, on küll selge. st see, et Cervantese kaasaegse lugeja jaoks oli hertsog üldiselt hea, tore ja mõistlik tegelane.

    Claudio oli see, kes uskuma jäi, kui lavastati see stseen, kus tema pruudi pool käiks justkui võõras mees (ja tglt ei olnud üldse tema pruut, vaid sarnase kujuga toaneitsi).

    Mis nimedesse puutub, siis arvesta, et ma olen “Don Quijotet” ja “Palju kära eimillestki” ka ikka nõrkemiseni lugenud, lapsena pmst iga natukese aja tagant jälle uuesti üle. Kui ma ei teaks nende tegelasi ühes nimedega, oleks see umbes nagu ma ei teaks “Karupoeg Puhhist” eesli nime või mis selle linnu nimi oli, kes “kõige suuremas sõbras” Leopoldiga koos tegutses.

    Meeldib

  4. nodsu said

    ühesõnaga, ma tahan närvidele käivate raamatutegelastega samu asju teha, mis muidu närvidelekäivate tegelastega. kui on selline raamat, mis sisseelamist võimaldab.

    Meeldib

  5. k said

    “3 musketäri” Athos ei ole ikkagi mõeldud eriti eeskujuliku kangelasena, lihtsalt ongi nii, et noh, tappis naise ära, nüüd joob ja tapab ajaviiteks suvalisi inimesi. Aga lõuga anda tahaks talle alates järgmistest osadest, siis hakkab see õilsus ja “mu poeg” kuidagi ajudele. See ka, et ta heidab ise hinge, selle asemel et kuningale atentaat teha. Ja ei maksa öelda, et keskaegsed aadlimehed selliseid asju ei teinud, siis just tehti. Edward II kasvõi, “inglane” küll, aga sel ajal veel jõle prantslase moodi.

    Meeldib

  6. k said

    St Athos justkui lähtub mingist minevikukäsitlusest, kuidas vanamoodsal rüütlil on õige käituda – aint et pidev kodusõda, intriigid ja atentaadid käisid just selle juurde.

    Meeldib

  7. nodsu said

    ei, kindlasti mitte eeskujuliku kangelasena. a eriti just “kolmes musketäris” siiski romantiseeritud kangelasena, kui tegelane, keda d’Artagnan (kes on mõnes mõttes lector in fabula, Watson Athosele kui Holmes’ile) imetleb. ja mumst Dumas ise ka, sest ma usun, et d’Artagnan on mingil määral ka autori enda kehastus.

    hiljem, kus Athos on igavam, kaob ta esiplaanilt ja imetlusorbiidilt.

    Meeldib

  8. nodsu said

    olles need mõtted ekraanile ja seega endast väljapoole asetanud, kus ma saan neid rahus vaadata, taipasin, et tglt on mu suhtumine ja need paar kõvemat sõna seega adresseeritud pigem Dumas’le endale. et leidsid ka tüübi, kellesse armunud olla. mis paleusi sa endale küll lood, mees.

    Meeldib

    • _kaur_ said

      Ma ka tahtsin märkida, et miks sa teed märkusi tegelasele, mitte autorile kui tegelase loojale. Või on minu ilukirjandusse sisse elamise oskus lihtsalt nii nigel…?

      Meeldib

    • nodsu said

      Nüüd vanemast peast suundubki ärritus pigem autori vastu (kui asi on selles, et autor haibib kahtlase väärtusega asju, mitte selles, et autor on meelega ja osavasti hästi närvidelekäiva tegelase kirjutanud – kuigi viimasel juhul eelistan ma autoreid, kes oskavad kaasaelatavaks kirjutada ka sellised tegelased, kellega ma päriselus suhelda ei tahaks), aga enamik selliseid vihasid pärineb õige noorest east. Siis ma lugesin ennast ikka põhjalikult raamatute sisse. Kas lapsed kõik ei teegi nii või?

      Meeldib

    • nodsu said

      ma käisin oma peas raamatumaailmas seiklemas ikka ka – selle kohta sama küsimus, et kas kõik lapsed nii ei teeegi või? ma teen vahel praegugi, kui on vaja ennast millestki muust välja lülitada.

      Meeldib

    • nodsu said

      nt keeleõppe jaoks on väga hea selline fantaasia, kus ma unistan ennast mingisse raamatusse, kus just seda keelt räägitakse, ja üritan purssimisi hakkama saada. mitte et ma seda keeleõppe jaoks teeks, aga kindlasti on sellele hästi mõjunud, kui ma kujuteldavate kaaslastega iks keeles pikki vaidlusi maha pean.

      Meeldib

    • k said

      Asja lahendaks, kui Dumas teostest teha kaasjastatud versioon ilma misogüünia ja sihitu vägivallata, küll siis oleks hästi 😀

      Meeldib

    • nodsu said

      no kui me juba passiivagresiivsuse peal oleme, siis aitaks ka, kui teha minust uuem ja parem versioon, kes ei vihastaks kunagi ühegi päris- ega fiktiivtegelase (ega autori) peale, vaid naerataks leebivalt ja ütleks “ta on lihtsalt sellisest kultuurist”.

      Meeldib

    • nodsu said

      sama asi ausalt agressiivses sõnastuses on umbes “tra, vihastada ka ei või enam vä?”

      a head uut aastat muuseas.

      Meeldib

    • k said

      a ma tegin hoopis nalja. veebisuhtluse värk.

      Meeldib

    • nodsu said

      eks mu kommi passiivagressiivsem versioon oli kah nali, passiivagressiivne selline. (üldse on nali päris tõhus passiivagressiivsuse vorm teinekord.)

      Meeldib

  9. Neid tegelasi, keda ma lugedes ei sallinud, kuigi nad olid nagu õiged autori meelest, oli üsna vähe.
    Aga noh: Karlssonit ei sallinud ükski laps, ka tänapäeval tundub ta neile NII VALE just oma loomuliku käitumisena ette tuleva ebaõigluse tõttu. Nüüd näib mulle päris nunnu, aga lapsena ma ikka ÜLDSE ei sallinud teda.
    Ega Durreli Korfu-lugudes Larryt.
    Ega Muumipapat.
    Ega Tom Sawyerit.

    Meeldib

  10. nodsu said

    Ma kusjuures ei mäleta, et ma oleks Karlssonit aktiivselt vihanud. Ma ei võtnud teda vist päris inimtegelasena, vaid pigem loodusjõuna.

    Larry oli jälle pigem tegelane, kelle üle ma sain palju nalja. Selleks, et ma vihaseks saaks, on vist midagi ähvardavamat vaja, kes oleks võimas ja tähtis. “Naljakas” käib sellele vastu.

    ja Muumipapa ja Tom Sawyeriga on mul mõlemaga nii, et mingites raamatukohtades ma hoopis samastan end nendega – “Muumipapa memuaarides” ja “Tom Sawyeri” enda raamatus (mitte “Huckleberry Finnis” muidugi, aga seal on ta nii kõrvaline tegelane, et ei jõua õieti vihalegi ajada).

    Meeldib

    • nodsu said

      “Muumipapas ja meres” olen vahel küll Muumipapa peale närvi läinud, aga ühtlasi ka samastanud, sest see raamat laseb kõigisse tegelastesse hästi sisse elada. Hiljuti, kui Tove Janssoni elulugu sirvisin ja tema enda papa seal tugevalt Muumipapa prototüübina paistis, jõudsin hoopis tema pärispapa peale vihastada. Niiviisi lihtsalt-faktidena üles laotuna ajas see käitumine hulga rohkem närvi. mis vbla näitab, et Jansson on mõnes mõttes parem kirjanik kui tema biograaf: Janssonil jätkub seestpoolset pilku rohkematele.

      aga kuna selle biograafia sirvimine langes mul aega, mil ma lugesin järjest Nancy Mitfordi raamatuid ja Bechdeli autobiograafilisi koomikseid – mis panid mind Virginia Woolfi autobiograafiat lugema – , siis jooksid nende kõigi – Janssoni, Mitfordi, Bechdeli, Woolfi – papad mul kuidagi kokku ja tuli tahtmine põhjalikum essee kirjutada. Siiamaani pole kirjutanud, nii suur ettevõtmine tundub.

      Meeldib

  11. Teresa said

    Arvan kah, et õilis Athos on hoopis tüütum, kui joodik ja naisetapja. Ma arvan, et Dumas vaatab Athose (selle õilsama) poole veidi igatsevalt ja kadedalt, aga temas endas oli kõige rohkem Porthost.

    Meeldib

  12. nodsu said

    Hale lõuna Coquenardide pool on igatahes sügava tundega kirjutatud, vbla tal oli endal kogemusi.

    A see, et ta peategelased pole keegi üdini õilis, tähendab, see, et ta ei olegi päris puhas romantik, on muidugi üks ta tugevaid külgi. Vrd näiteks, kui nüri peategelane on Ivanhoe, võrreldes d’Artagnaniga, kes pigem on ühest puust mõne Balzaci provintsinoorukiga. no ja Balzac ongi realistina tuntud.

    kuigi kui ma nüüd sedapidi vaatan, siis Ivanhoe kohta saaks küsida, on ta üldse peategelane. Rohkem on see raamat kasvõi Rebecca või narr Wamba raamat (ja Wamba on üks esimesi tegelasi, keda lugejale üldse näidatakse). Või Bois Guilberti raamat (kui seda tema loona vaadata, siis on ta peaaegu tõupuhas traagiline kangelane).

    Ja ühtlasi on mulle kõige selle üle mõeldes hakanud tunduma, et need renessansskirjanikud, kes mulle kõvasti korda lähevad, meeldivad mulle just sellepärast, et nad paiskavad mulle vastu hulga tegelasi, ükski tähtsam tegelane pole veatu, ükski tähtsam antagonist pole ilma jäetud oma vaatenurgast. ja autor kas varjab omaenda imetlust-jälestust hoolega (või ei tunnegi neid, mine võta kinni) või niipea, kui ta oma suhtumist paljastab, seab selle kuskil kohe kahtluse alla. kasvõi raamjutustuse mehhanismi vms ebausaldusväärse jutustaja nõksudega. Ariosto ja Cervantes armastavad ebausaldusväärset jutustajat, Shakespeare, kes ei ole eepik, vaid dramaturg, saab jälle vaatepunkti hõlpsasti mitme eri tegelase vahel jagada.

    Meeldib

    • Kaur said

      Pamuki minu-nimi-on-punane Seküre ajab sajaga vihale. Naine, mis mõttes sa oled nagu naine!! Aga muidu on kõige loetavam ja ägedam Pamuki raamat, mida ma tean.

      Meeldib

    • k said

      Vaatasin uut “Macbethi” filmi, mis on väga-väga hea ja mõtlesin, et näe, Shakespeare ametlikult jälestas Machiavellit nagu kõik korralikud inimesed ja samal ajal ta praktiliselt tsiteerib teda pidevalt. Enivei, nagu öeldud, tasub vaadata.

      Meeldib

    • k said

      nt see

      MACBETH (aside)
      The prince of Cumberland! That is a step
      On which I must fall down, or else o’erleap,
      For in my way it lies. [..]

      või see
      MACBETH
      […]
      To be thus is nothing;
      But to be safely thus.–Our fears in Banquo
      Stick deep; and in his royalty of nature
      Reigns that which would be fear’d: ‘tis much he dares;
      And, to that dauntless temper of his mind,
      He hath a wisdom that doth guide his valour
      To act in safety. There is none but he
      Whose being I do fear: and, under him,
      My Genius is rebuked; as, it is said,
      Mark Antony’s was by Caesar. […]

      Või ka mujal:

      CAESAR (aside to ANTONY)
      Let me have men about me that are fat,
      Sleek-headed men and such as sleep a-nights.
      Yond Cassius has a lean and hungry look.
      He thinks too much. Such men are dangerous.

      Meeldib

    • k said

      ühe mõtte lisaksin siia veel juurde

      MACDUFF

      Boundless intemperance
      In nature is a tyranny; it hath been
      The untimely emptying of the happy throne
      And fall of many kings.[…]

      Meeldib

  13. Jüri Kolk said

    hm, minu jaoks on see teema tiba teistsugune. kui ma tahan tegelasele lõuga sõita, siis ei ole see teps toopärast, et autor peab tegelast õigeks ja hääks. see võib olla lihtsalt mingi äärmiselt ärritav käitumisviis, raskestimääratletav miski kujuteldava persooni olemuses. ja oluline on siinkohal, et jumala vabalt võivad neist tüüpidest osad saada keisriteks või kuningatütre, ma ei ole kade. nad lihtsalt käivad mulle närvidele – ja sealjuures ei pruugi raamat või autori seisukoht sugugi halvad ega vastumeelsed olla.

    seda kah, et enamiku puhul eelistaks mingit teistsugust karistust: näiteks võiks neil tähtsas ja pühalikus olukorras meelde tulla midagi nii naljakat, et nad lihtsalt ei saa teisiti kui peavad puksuma vms. tähendab, ma muidugi ei mõtle, kuidas ebameeldivale tegelasele keerata. see on öeldud lihtsalt näitena, et isegi kui ma tahaks tegelast karistada, ei nõuaks ma tingimata vägivalda. pigem on vajadus mõnele kolakat anda äärmiselt ebatõenäoline.

    ma mõistaks seda soovi kedagi lüüa (mis minu jaoks on lakanud peaaegu olemast) sarnasena nooruslikule soovile mingi konkreetse persooniga seksida, su hormoonid lihtsalt nõuavad teda, ta võib olla loll või isegi kole, aga miski muudab ta vastupandamatuks. jah, nii, mitte et kütame kõigile pahalastele paar sirakat kasevitsaga lootuses, et nad paremaks muutuvad.

    viimati tundsin ma seda Tigapuu vastu, aga kohe kui ma seda tundsin, virutaski Indrek talle vasta tatti ja pani oma tööle punkti pihkusattunud lauajupiga. siili puudumisel lõi lapiti. ses mõttes võib AHTile au anda – vähemalt minu sai ta oma peategelasega samale lainele.

    Meeldib

  14. nodsu said

    vat jah, mul sellist vahetut lõugasõitmisimpulssi pole olnud: on olnud vihastamisi, kus ma tahaks mingit muud kättemaksu, ja on olnud tegelasi, kelle puhul on mul olnud meta-lõuksiandmise impulss, tähendab, ma kujutan ette, et suhtlen selle tegelasega ja ta käib just siis mulle nii närvidele, et käed lähevad käiku. selline fanfici keskkonnas vihastamine.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: