See üks kord mu elus, kus Elmari muusika sobis
august 27, 2021
Klari märkis Ritsiku pool, et ei suuda leiutada ainsatki konteksti, kus Elmar sobiks.
Mulle üks juhtum meenub.
Sellel on eellugu, mis algab sellest, et jõudsin vastu ööd kuhugi väikesesse Lõuna-Leedu bensujaama, pisut lööduna – pool tunnikest varem olin Poola-Leedu piiri valuutavahetuses avastanud, et mu väike zlotirull on haihtunud, mis jättis mulle halva maigu suhu (mul oli ettekujutus olemas, kelle käe läbi see haihtus) ja mind peaaegu rahatuks.
Näputäis litte mul veel oli, nii kolme kohvi jagu. Lobisesin müüjaga, kes leidis nagu ma isegi, et mul pole mõtet praegu öösel hääletada – kõik, kes sõidavadki, plaanivad nagunii varsti magama keerata. Parem tiksuda soojas jaamas ja jagada oma vähene raha hoolikalt öö peale ära. Kakao, kakao, ütlen ma teile! Kakao on sellises olukorras inimese sõber, sest selle sees on sama raha eest kõige rohkem kaloreid.
Müüja – kes nägi välja nagu Adam Driver, kui nüüd tagantjärgi mõelda, aga siis teadsid Adam Driverit muidugi ainult tema päristuttavad – oli ka kenasti osavõtlik. Kui ta oli natuke aega vaadanud, kuidas ma oma sente loen, tuli temalt varsti pakkumine: “Meil on ainult praegu selline eripakkumine, minuti pärast algab: kes ostab sooja joogi, saab sinna juurde tasuta võileiva!”
Mille ma tänulikult ära kasutasin.
Ning mõni tund hiljem tuli veel selline pakkumine: ta lubaks mind tagaruumi, kus ma saaks külje maha panna, kui ma olen valmis end äratuse peale kohe kokku pakkima, nagu poleks mind seal kunagi olnud, sest ülemus tegelikult ei luba, aga esialgu ülemust veel kohal ei ole ja äkki selle vahetuse jooksul ei tulegi.
Mille ma tänulikult ära kasutasin.
Ülemust ei tulnudki, jõudis hommik, Adam Driver sõitis koju, kahetsedes, et tal pole mõtet mind peale võtta – tema läheb kõigest Marijampolėsse, aga sealsamas bensukas peatub palju rekkasid, raudselt läheb mõni vähemalt Lätti.
Võtsin oma viimaste müntide eest veel ühe kohvi, tegin vetsus hommikutualetti ja kõndisin värskelt parkimisplatsile, kus veoautojuhid hakkasid virguma ja autost välja ronima.
Ja ennäe, seal on Eesti numbrimärgiga auto, kust ronib välja eresiniste silmadega sõbralik juht Võru Autobaasist.
Kes on kohe valmis mind Eestisse ära viima, kui ise omadega valmis saab.
Nii, nüüd me siis sõidame: imekaunil hommikul, kus valgus ise on veel nähtav, sest madal päike kuldab hommikuhämu, läbi selle laugete küngastega Leedu maastiku, mis Mickiewiczi meelde toob, ning sõbralik sinisilmne lokkispäine Võrumaa mees vaatab mulle otsa, särav naeratus kuldpruuniks päevitunud näos, ja mõtleb kuuldavalt: no mis plaadi me peale paneme? Seda ma alles kuulasin. Seda teist ma praegu ei taha. Paneme… Elmari tantsud!
Ja pole midagi öelda, selle päikselise hommikuga, turvalise teadmisega, et ma saan varsti koju, ning tema siniste silmade ja naeratuse juurde oli see kõige stiilsem heliriba.
See, mu armsad lugejad, on näide olukorrast, kuhu Elmari muusika sobis, aga ma tunnistan, et kõiki neid asjaolusid oleks tõepoolest raske taastada.
Läbikäigu K 
Nooremana kuulasime meeleldi Elmarit taustaks, üks väheseid raadiojaamu kust peamiselt Eesti laulud tulid. Välismaal olles hakkad seda igatsema. Mul vist iidsetel aegadel sel teemal isegi postitus tehtud, ei viitsi küll üles otsida.
MeeldibMeeldib
Tõesti ilus mälestus 🙂!
MeeldibMeeldib
Võileiva kohta peab muidugi lisama Brassensi sõnadega:
Ce n’était rien qu’un peu de pain
Mais il m’avait chauffé le corps
Et dans mon âme il brûle encore
À la manière d’un grand festin!
Sain muide prantsuse wikiartiklist teada, et laulu prototüübid olid ühes kasinas majas elanud inimesed, kes varjasid Brassensi, kui see redutas sakslaste kohustusliku tööteenistuse eest; aga võib-olla on laulus ka Louis Camboni, kes pidas kohvik-söepoodi, kus ta müüs Brassensile ausõna peale sütt, kui tollel parajasti raha polnud.
Vt ka ingliskeelset Brassensi-blogi postitust.
MeeldibMeeldib
ee…no ma umbes peaaegu saan aru… pain on leib, ame on hing, minu hinges põleb… miski asi. aga kas arimata inimeste jaoks saaks reaaluse tõlke?
oh, ja tõlkest rääkides, kas Cantiga nr 100 on sul veel peas v kuskil olemas? Rondellus käis hiljuti siin esinemas ja ma tahtsin Maria Staagile etelda (ta laulis orig keeles) ja tuli meelde aint 1 rida, see mille pärast me vaidlesime, aga paremat ei olnud kuskilt võtta, sest see oli ilusa täpse sisu ja värsimõõduga laul, ei saanud toppida mingit ‘või nii see lugu käis’ vahele nagu palverändurite omas, kus oli lugu peamine jaet enamvähem lauldav oleks. vaidlusalune rida oli ‘Jumal naerab ..’ mis juudakristlikes tekstides nt psalmides, ei tähenda midagi head, vaid et ta irvitab inimese üle. aga nagu sa ütlesid, teistes teoloogiates jälle kõlbab küll ja nüüd on hea, et see ka kristlikus tekstis juurutatud on. 🙂
tähendab, juhul kui see tekst olemas on? ma nagu mäletan, et ma olen seda küsinud, aga kui on olemas ja ma olen selle saanud, siis olen jälle ära kaotanud.
no ja kui nüüd siin komm juba lippama läks, siis teemasse kah: mis on süldimuusika definitsioon? peale selle, et ‘mulle ei meeldi’? et kas see mida… ei, ma ei maini seda nime (vat kui järsku tuleb guugeldades välja), kes oleks vbla isegi norm joomakaaslane ja purjuspäi plõnnija, kui ta seda ei tiražeeriks (eesnimi on sama mis Abilisel, Linnupojal ja uskumatul apostlil, perekonnanimi on naisenimi nt Bornhöhe jutus “.. neitsipõlv”), ühesõnaga see urrima töll muudab süldiks kõik millele ta oma rasvased kämblad taha saab, aga kas nende lugude orikad ei ole juba ise süldikas, aga paremas mõttes? noh, kas näiteks Suveniir ja nende laulud on üleni sült? – kui on, siis ma tunnistan kohe üles, et minu muusikamaitse on nii labane, et sobivas joobeastmes ja seltskonnas on talutav kuni meeldiv. misasi veel… ajaa, Mati Nuude? ja kas Sõnajalad on jeesus-sült? 😀 küsimus on aus, ma tõesti tahaks teada. jaa ja eurosült? kui žanre defineerida, kasvõi niimoodi oma tarbeks, kas eurolaulud lähevad kõik, väheste eranditega süldimusa alla v on siin subtiilne või ka robustne žanrierinevus?
MeeldibMeeldib
Ma vastan vaid viimasele – enamik eurolaule minu aru ei ole sült. Eriti kui selle mõiste all mõelda eurovisiooni võitnud lugusid. Kohalikes voorudes võib-olla mida tahes, aga finaali ja võitma pääsevad üldiselt laulud, mis on omanäolised ja head.
Ma defineeriks süldi kui “meloodia on igav, sõnadest on ükskõik ja loeb ainult laisk rütm”. Kuid ma kardan, et hulk lorilaule jääks selle alt välja – nende puhul loeb jälle ainult ropuvõitu sõnum. Kas lorilaulud on sült? Kas te saate tuua viis näidet süldist ja viis mitte-süldist? (vt ka: defineerige täpselt kunst, sport, armastus, jne.)
MeeldibMeeldib
Maalehes üritatakse defineerida (ja jõutakse lõpuks näidete esitamise juurde välja), mulle meeldis seal tõdemus, et sült ei ole mitte muusika (kui heliteose) omadus, vaid esitusstiil.
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/80838977/top-10-need-on-eesti-koige-populaarsemad-suldilaulud
no just nagu see Rebase viidatud tegelane – võtab suvalise laulu ja teeb sellest puhtalt esitusega süldi.
Minu jaoks on see esitusstiil selline… tuim.
MeeldibMeeldib
ja vikileht määratleb seda rahvaliku muusika sünonüümina:
https://et.wikipedia.org/wiki/Rahvalik_muusika
Mu enda subjektiivse taju järgi on rahvalik muusika laiem mõiste ja nt süntesaator – vähemalt taustarütmina – on süldilikkkuse tähtis komponent, puhtakustiliste pillidega oleks stiilipuhast sülti raske teha.
MeeldibMeeldib
Sõnajalad olid Jeesus-sült. Täpsemini ei saakski öelda.
MeeldibLiked by 1 person
Mingi kristlik Eesti raadiojaam laseb / lasi sarnast jeesus-sülti kogu aeg. (Raadio 7, https://raadio7.ee/). Ma nende vestlus- ega jutu-saadete sisu osas olen neutraalne. Aga nii kui sealt tuli muusikat, siis olin sunnitud kohe ära keerama, niiiii hirmus oli. Jorutamine umbes kolme noodi piires ja sõnumiga, mida ka algklassi laps peaks labaseks.
On olemas väga palju väga ilusat religioosset muusikat (ma ei peaks seda siin blogis ütlema muidugi), aga miskipärast osad… ee… allikad… eelistavad seda ignoreerida.
MeeldibMeeldib
Google / Youtube ilmselt luges seda märkust, sest pidas vajalikuks mulle nüüd kõrvaklappidesse saata laulukese, mis ütleb:
“Mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab meid.
Ja mida me vajame küll seda juba Jumal teab.
Meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.”
Ma kuulan tööl muusikat, kui pean midagi pikemat kirjutama.
MeeldibMeeldib
Rebane, mul on selle cantiga tõlkest osa kuskil olemas, aga hetkel ei saa kätte, kuskil teise arvuti sügavustes. vist nii, et kaks salmi ja refrään olemas, kolmas tuleb mälu järgi taastada, aga kui ma leian kuskilt need ülesoditud paberid, mille peal me tõlkisime, siis vbla ei pea isegi ainult mälu peale lootma.
MeeldibMeeldib
ja palveränduri enesetapu cantigas oli “nii see lugu käis” muide üsna täpne tõlge – originaalis oli seal salmis “com’ oí contar” (“nagu ma olen kuulnud jutustatavat”).
MeeldibMeeldib
ma i viitsi praegult tõlkida, aga vaata sealt ingliskeelsest blogist ing tõlget.
MeeldibMeeldib
Kas süldi üks kriteeriume ei ole äkki amatöörlus? Selline halvemat sorti. Võib ju olla ka väga häid amatööre ja nad ei mõju kui sült. Ja teine kriteerim ehk siis kaverdamine. Mul seostub sült kõikvõimalike kaveritega, mida nõuka ajal maal rahvamajades kolhoosiansamblid viljelesid. Kolhoosidel kippus olema vingelt raha, et korralikke pille osta ja bändi joota-toita. On teada kohalikke, kellest seeläbi said kutselised joodikud 😀
MeeldibMeeldib
KK:
Sült, minu arust, on suisa definitsiooni kohaselt professionaalne. Ses mõttes, et seda teevad tasutud muusikud, enamasti fikseeritud hinna eest, ja neil on professionaalile vajalik kohustus pidu / kontsert igal juhul piisavalt hästi tehtud saada, et ka järgmisel hooajal tööd oleks.
Klassikalise muusika staar võib esineda korra hooajal ja tühjale saalile. Süldibänd töötab iga nädalavahetus nagu masin, või on laeval ja seega ka laval iga öö, ja jõulu ajal kuu aega järjest iga päev.
MeeldibMeeldib
Väga kaunis.
Jah, tundub, et selles olukorras oli Elmar ideaalne =)
MeeldibMeeldib
Nii tore lugu 🙂
Meil Elmar op kui see oli just alustanud ning kauneid lapsepõlve retroviise lasi. Testisime, kas sõnad on ikka peas ja üürgasime kaasa.
MeeldibMeeldib
Hirmus tore lugu ja kõlab väga usutavalt ja eluliselt
MeeldibMeeldib
ja see muusika-arutelu, millest postitus tõukus, oli ka väga huvitav läbi lugeda. Ma ise kuulan ka nüüdsel ajal harva muusikat, pigem siis, kui midagi huvitab, siis spetsiaalselt seda lugu või tegijat, kas siis soovituse peale või midagi jääb kuskilt kõrva. Nostalgialood on ka muidugi täitsa olemas
MeeldibMeeldib
Oh, täiesti mõistan. Kontekst, kontekst…
P.S. On üks laul, millist ma muidu elu sees vabatahtlikult ei kuulaks, aga see mängis Eestis taustal, kui lugesin oma praeguse abikaasa e-maili, kus ta kirjutas, et kutsub mind USAsse road tripile (me olime üksnes netituttavad toona, teine teispool ookeani). Ja sellest ajast on see lugu (ja bänd) minu jaoks OK, miskit pole parata.
MeeldibMeeldib
Ma sulle oma sõprade – eesti tüdruk ja new yorgi noormees – muusika-fopaad olen kirjeldanud? 🙂
MeeldibMeeldib
Ei, sa ei ole kirjeldanud – palun kirjelda!
MeeldibMeeldib
Muusika-vlogijal Adam Neelyl, keda ma viimasel ajal vaatama olen hakanud, oli ebameeldiva muusika teiste konteksti paigutamisest – õigemini sellest, kuidas kontekst on osa muusikast kui tegevusest, kui suhtlusaktist – omaette video, kus ta üritas õppida sallima nn “kaasaegset kristlikku muusikat” (CCM), mis ilmselgelt ei tähenda kogu tänapäeva kristlikku muusikat, vaid tuima jeesuspoppi.
(Ja “tuim” on siin oluline sõna, sest ta tsiteeris seal lausa üht pastorit või bändijuhti, kes pidas oma pühaks kohuseks iga kord bändiliikmeid korrale kutsuda, kui vähegi elu hakkas sisse tulema.)
MeeldibMeeldib