Religioonitest
detsember 28, 2010
Leidsin jälle ühe parimaid religiooniteste (mõte on välja selgitada, mis religiooniga/maailmavaatega oma veendumused kõige paremini klapivad) veebis, sest lisaks kastidesse punktide ja ristide toksimisele saab seal küsimuste tähtsusel vahet teha – minu jaoks on näiteks vägivaldsust või selle vastasust puudutavad küsimused palju olulisemad kui see, kuidas täpselt maailm tekkis (tekkis, kuidas tekkis, see on rohkem kuriositeet, oluline on see, mis sellega pihta hakata – juba filosoofia ajaloo kursusel tundusid metafüüsikud mulle igavamad kui eetikud, või noh, hobi korras on metafüüsika teinekord muidugi huvitav ja lausa lõbus, aga kuidagi vähe tõsiseltvõetav), samuti on see, mida siin ja praegu pihta hakata, märksa olulisem kui hauatagune.
Igatahes kunagi ammu ma seda tegin ja tulemus on sama, mis toona – ma olen endiselt kõige märgatavamalt liberaalne kveeker ja liberaalne protestant tuleb kohe sabas, kõige vähem olen ma moslem, jehoovakas ja ortodoksne juut.
Juhuks, kui link peaks kunagi ära langema, panen edetabeli ka siia:
1. Liberal Quakers (100%)
2. Mainline to Liberal Christian Protestants (95%)
3. Unitarian Universalism (95%)
4. Orthodox Quaker (79%)
5. Mahayana Buddhism (72%)
6. Theravada Buddhism (69%)
7. Hinduism (62%)
8. Neo-Pagan (62%)
9. Secular Humanism (62%)
10. Sikhism (61%)
11. New Age (60%)
12. Taoism (59%)
13. Reform Judaism (56%)
14. Jainism (55%)
15. Baha’i Faith (50%)
16. Seventh Day Adventist (50%)
17. New Thought (44%)
18. Mainline to Conservative Christian/Protestant (41%)
19. Eastern Orthodox (40%)
20. Roman Catholic (40%)
21. Scientology (39%)
22. Nontheist (37%)
23. Christian Science (Church of Christ, Scientist) (34%)
24. Church of Jesus Christ of Latter-Day Saints (Mormons) (32%)
25. Orthodox Judaism (29%)
26. Jehovah’s Witness (24%)
27. Islam (24%)
Ja ega midagi väga vaielda ei ole, selles mõttes, et kveekereid olen ma loetu põhjal varemgi imetlenud.
Üks spirituaalsusetest oli seal veel, aga kehvem – hulk küsimusi oli sellised, et mingi vastuse pidi andma, “ei tea” või “ei huvita” ei saanud öelda ja seda, et küsimus oli ise ebaoluline, ei saanud kah öelda, nii et nende arvelt tuli mul spiritual straddler – arvatavasti seepärast, et ebahuvitavatele küsimustele valisin alati võimalikest kõige ebamäärasema vastuse.
Inglitestis olin ma Rafael.
Läbikäigu K 
Tegin su postitusest ärgitatult ka selle religioonitesti (ma pole iial selliseid tekste teinud), esimesed kümme minu loetelust on sellised:
1. Liberal Quakers (100%)
2. Mainline to Liberal Christian Protestants (98%)
3. Unitarian Universalism (90%)
4. Orthodox Quaker (85%)
5. Reform Judaism (68%)
6. New Age (68%)
7. Neo-Pagan (66%)
8. Mahayana Buddhism (65%)
9. Theravada Buddhism (65%)
10. Sikhism (65%)
MeeldibMeeldib
Alguse järjekord on sama, aga ega see mind väga ei üllata ka, arvestades, et ma kunagi su blogi avastades mõtlesin, näe, keegi ikka vahel mõtleb ka nagu mina. Huvitav on vaadata esikümne ainsat erinevust, et sul on esikümnes new-age, mul hinduism – ma ei saa üldse aru, kust see hinduism siia sai. Uuspaganluse esinemine on eriti Ramloffiga võrreldes vähem üllatav – eks kristlus olegi budismiga võrreldes maalähedasem religioon. Mitte kõik voolud, aga igatahes on see võimalus olemas, ja nii kanget füüsilise maailma eitust kui budismis pole kristluses küll leida.
MeeldibMeeldib
tegin ka religioonitesti ja ma olen endiselt täiesti lootusetult mahayana budist – 100%.
kusjuures ma enda arvates vastasin üht-teist teisiti kui eelmistel kordadel. ilmselt siis ei olnud määravad osad.
millega seoses – mismõttes budismis kangelt füüsilist maailma eitatakse?
MeeldibMeeldib
mul on pidevas muutumises, igatahes varem sellist tulemust ei meenu:
1. Unitarian Universalism (100%)
2. Liberal Quakers (98%)
3. Neo-Pagan (92%)
4. Mahayana Buddhism (84%)
5. Jainism (83%)
6. Sikhism (82%)
7. Baha’i Faith (80%)
8. Secular Humanism (79%)
9. New Age (78%)
10. Reform Judaism (78%)
[..]
23. Mainline to Conservative Christian/Protestant (34%)
24. Seventh Day Adventist (30%)
25. Eastern Orthodox (25%)
26. Roman Catholic (25%)
27. Jehovah’s Witness (17%)
MeeldibMeeldib
Nojah, ega mind ka teab kui väga ei üllata. Ma olen ikka mõelnud (ja korra vist ka öelnud), et enamasti olen ma sellega, mis sa kirjutad/ütled, ju nõus 🙂
Aga ma kleebin siia otsa oma “edetabeli” ülejäänud otsa ka, et pilt oleks selge.
10. Sikhism (65%)
11. Hinduism (61%)
12. Seventh Day Adventist (60%)
13. Baha’i Faith (58%)
14. Jainism (52%)
15. Mainline to Conservative Christian/Protestant (52%)
16. Eastern Orthodox (52%)
17. Roman Catholic (52%)
18. Taoism (49%)
19. New Thought (47%)
20. Orthodox Judaism (44%)
21. Scientology (42%)
22. Secular Humanism (39%)
23. Islam (37%)
24. Christian Science (Church of Christ, Scientist) (33%)
25. Church of Jesus Christ of Latter-Day Saints (Mormons) (22%)
26. Jehovah’s Witness (22%)
27. Nontheist (18%)
Võrdluses tuleb muidugi esile nüansikesi. Muu hulgas tundub nende andmete põhjal, et mus on veidi rohkem juuti.
MeeldibMeeldib
@e: ma pean (budismi koha pealt) silmas maailma olemuslikku illusoorsust, olemuslikku kannatavust; ja olematust kui eesmärki. Uues Testamendiski kõneldakse “selle maailma vürstist”, aga ma olen “sellest maailmast” UT kontekstis alati mõelnud kui ühiskonnast.
Võimalik, et paljastasin nüüd oma suure budismivõhikluse.
MeeldibMeeldib
V.A – oi, jah, mul jäi see su reform judaism kahe silma vahele – kuigi see on jah kõigest “veidi rohkem”, sest mul oli seda samuti üle poole. Minus on jälle rohkem taolast 🙂
MeeldibMeeldib
Hhhahah, kust nad teadsid? 🙂
1. Eastern Orthodox (100%)
2. Roman Catholic (100%)
Kummardan maani ülima testitarkuse ees!
MeeldibMeeldib
Muuseas, näiteks Alan Watts räägib ka budismi kontekstis sellestsamast – et vabanemine tähistab eelkõige vabanemist ühiskonnast ja selle sundustest, mudelitest ja määratusest.
Mis puutub sellesse, mil määral budism on niiöelda seda maailma eitav, siis on see sedavõrd eripalgeline ja erinevate vooludega, et vist ei saagi kindlalt ütelda ei üht ega teist.
Mul on kodus Herbert v. Guentheri budismialaseid teoseid (ta peamiselt on tõlkinud just tiibeti budismi klassikuid nagu Tsong Kha Pa) ja seal on üks põhimõisteis “total unsatisfactoriness of the wordly existence”. Ent kas seda saab nimetada maailma eitamiseks? Mu meeles on pigem tegu sellega, et budism, erinevalt kristlusest, keskendub oma põhilistes allikates enam munkadele kui ilmikutele ning too “unsatisfactoriness” on üsna seesama tunne, mille alusel tänapäeval kristlikes maades kloostrisse minnakse – pigem see tunne, et hinges on veel üks kutse, mis on suurem kui see, mida meie siinne maailm pakkuda suudab.
MeeldibMeeldib
a no ju ma siis pole ikka mahayana budist. (kusjuures ega ma tglt end sellena niikuinii defineeri). huvitav ainult, kuidas test nii olulise küsimuse vahele võis jätta…
ma ei tea budismist elujaatavamat mõtteviisi. kohaoleku täielik kogemine, siin ja praegu olemine, on kõige elu ja füüsilist maailma jaatavam seisund üldse – sest nii kogeb seda täielikuna, iga nüansiga, sügavalt, kõikehõlmavalt ja väiksemate kui virvendusteni detailselt.
s.t. ma, teooriatundmatu lihtinime, lähen loomulikult siinsete kõrgfilosoofidega vastuollu, aga juhiks tähelepanu tglt on budismis NELI õilsat tõde, mitte ÜKS, see kõige esimene, millest ülejäänud kolm edasi lähevad.
“kannatus” tähendab budismis sisuliselt ju lihtsalt seda, et sa ei tea, mida sa teed. ongi kõik.
“kannatusest” vabaned, kui tead, mida teed.
mis siin maailma eitavat on? 🙂
MeeldibMeeldib
Mina tean budismi teooriast raudselt veel vähem, tõtt-öelda tean ma ainult triviaaltõdesid, umbes seda, mida tädi Maali teab.
Muide – siin ja praegu olemise kohta – lugesin just Tillichi raamatut, kus ta kõneleb, kuidas olevikus olles olemegi igavikus. Et aja kurb mööduvus tabab meid siis, kui olla omadega minevikus või tulevikus.
MeeldibMeeldib
Frankl jälle kirjeldas kunagi aega kui igavikulist – kõik, mis minevikku läheb, on meil ometi olemas, nagu liiv liivakella põhjas.
MeeldibMeeldib
Aa, e., tahtsin küsida, et kuidas budismis ümbersünniteooriaga on – mulle oli see maailma eitamise mulje jäänud just sellest, justkui ümbersündide point oleks mitte enam sündida ja mittesündimise point oleks maailmast lahti saada.
Piiblis käib seevastu prohvetitel ja teistel perioodiline kurvastamine selle üle, et peab surema, ja igavikuline olemine oleks nagu sellest surmasundusest vabanemine. Olgu see või saavutatud Tillichi mõttes, tehniliselt võttes sureliku elu piires olevikus elades.
MeeldibMeeldib
notsu – iksäktli!
see see paradoks ongi – olevik on igavik on kõiksus. ainult et sellele tekib sisu siis, kui seda kogeda.
mis ümbersünniteooriasse puutub, siis ma neid teooriaid nii hästi ei tea, sellele oskavad teised ehk paremini vastata.
aga mul tekkis ketserlik mõte, et kõik on ju perspektiivi küsimus?
mine sa tea, kui piibeli-tegelased oleks veendunud, et nad kahesajandat elu elavad, olles enne veetnud miljardeid elusid nt puu ja sipelgana, tahaks nad ka sansaara-rattast vabaneda?
mul küll tekib väsimus puhtalt mõtte peale, et ma olen MILJARDEID elusid elanud juba. sul ei teki?
lihtsalt et mis sellesse valgustumisse ja sansaara-rattast vabanemisse ja “maailmast lahtisaamisse” puutub, siis ma ei taha oma arusaama sellest siia kirjutada.
aga lühidalt – lahti ei saa küll millestki.
… mu lugemuse järgi räägivad kõigi suundade müstikud sama juttu, v.a. mõnede ebaoluliste tehniliste nüansside osas.
v-o peaks testil olema üheks tulemuseks “müstik”?
MeeldibMeeldib
Mul tekib ümbersünniteooriaga alati see tunne, et mis vahet seal on – üks elu või mitu elu, kui ma nagunii eelmisi ei mäleta. Või kui mäletan, siis need mitu tegelikult ongi üks. See, mis iseendaga pihta hakata, elude arvust ju ei muutu.
Siin lööb jälle välja, et see, mis pärast surma tuleb, on minu usuasjades käesoleva eluga võrreldes tublisti tagaplaanil – noh, et asjad on olulised, kuivõrd nad on olulised siin elus toimimise koha pealt.
Ja religioonide peale mõeldes on tunne, et ümbersünniteooria on budismis nagu hinduismist pärit relikt, puhtgenealoogilistel põhjustel. Noh, et Indias tekkis, ja kõik olid seal juba ümbersünniideega nii harjunud…
MeeldibMeeldib
e., selles on sul õigus, et müstikud kipuvad ühte nägu minema, aga rõhuerinevused tulenevad muuhulgas suhtumises teisesse ja enamgi veel – teiste kannatustesse. Bodhišattvad jäävad sansaarasse kaastundest teiste vastu, et neidki aidata jne (see on ka üks olulisi hinajaana ja mahajaana erinevusi).
See sissekanne võib anda mõningaid vastuseid:
eriti lõpp
http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/12/ulestahendusi-kivi-alt.html
MeeldibMeeldib
no ma budistlikelt praktikutelt olengi kuulnud antud teemas ainult: “kle, vahet pole”.
ma ise (kes ma EI ole budist muidu kui testi järgi) suhtun umbes nii, et seda on kasulik uskuda, sest annab pisut teise perspektiivi enda tegudele muudab muuhulgas empaatilisemaks… ja ma ei mõtle siin vägagi ketserlikult “empaatia” all mitte mäekõrguses märgade taskurätikute hunnikus igavesest ajast igavesti ja pisut kauemgi veel koos emotsemist, vaid… mäletad mu trollikogemust?
noh ja kui ümbersünde pole, siis kahju selle uskumine ka ei tee.
(ot, kesse väitis midagi sarnast jumalasse uskumise kohta? mina ja mu nimemälu…)
lõplik tõde selgub niikuinii alles pärast lusika nurka viskamist.
kui ma nüüd mäletaks, kes ja kus, aga üks oluline budistlik tõde oligi, et seda elu tuleb elada, nagu see oleks ainus.
MeeldibMeeldib
kohaoleku täielik kogemine
kuidas see oleks mittetäielikuna võimalik? kaine peaga vähemalt?
MeeldibMeeldib
või siis pigem – kuidas saaks arvata, et see on täielikult võimalik?
MeeldibMeeldib
valemi kujul: kui mult suhu võetakse ja/või nõelu küünte alla topitakse, siis kas ma:
a) olen 100% “kohal”
b) olen 0% “kohal”
ja miks?
MeeldibMeeldib
Need olukorrad on jah abiks “siin ja praegu” kohalolekuks, aga ega muide alati ei pruugi olla. Ette muretsemine, tagantjärgi piinlikuse tundmine on valvenäited. Ja eriti valvel näide kuskil mujal viibimisest on muidugi hirm.
Ja anekdootlik näide on see lugu, kus naine mõtleb seksi ajal: “ja lae peaks vist beežiks värvima…”
MeeldibMeeldib
jah, notsu vastas ära.
aga ma lisaks, et ega need pea ilmtingimata emotsioonid olema, vaid ka nt mõtted, mis kohalolemise protsenti alla viivad.
no nt on peas selline pidev spordikommentaator stiilis: “panen värava kinni, maja paistab selles valguses ikka täitsa pruun, airaisk, tee on libe, oleks peagu pikali käinud, krt, lobjakas jää peal, ma nüüd lähen üle tee, huvitav, milline auto pidama jääb, OI, jäigi pidama, kena temast, noogutaks talle, aitäh sulle, autojuht, täna peaks tööl selle tabeli ära lõpetama, aga huvitav, kust ma võiks vajalikke anmeid saada, näe, troll tuli, tea, kas ITK-s oleks neid andmeid, oot, ma nagu kaks nädalat kuulsin uudistest selle teema kohta, kus, krt see võis olla, päevalehes, huvitav, mis kuupäeval, ja et mis valemiga ma siis arvutaks ikkagi…”
ja no, ausalt, KÕNDIMISE kogemus ja selles hetkes KOHAL viibimise KOGEMUS on ikka väga olematu sellisel juhul.
aga saab ka nii, et ma tõesti KÕNNIN tööle, 100%.
füüsiliselt olen muidugi 100% kohal mõlemal juhul 🙂
MeeldibMeeldib
Mul on see kommentaator enam-vähem pidev kaaslane, sellele lisaks on kujuteldavad sõbrad, kellega ma dialoogi pean ja kujuteldavad pealtvaatajad, kelle pärast peab aeg-ajalt eriti lahedalt käima, positiivsem mõju on siis, kui kujuteldavad pealtvaatajad aplodeerivad, kui hästi ma nt pärmitainast mätsin.
Ma päris loobuda sellest ei tahaks, aga neid välja lülitada võiks küll osata. Noh, et kui parajasti osutub kasulikuks, kutsun esile, kui tahan vahetult oma keha/välismaailma kogeda, lülitan välja. Siis ma olekski tglt kogu aeg kohal, lihtsalt vahel oleks see “koht” oma kujuteldava sõbraga suhtlemine.
MeeldibMeeldib
Muide, mulle meeldib sellepärast hambaarsti juures käia, et see teatav ebamugavus kutsub paratamatult oma kehasse, pärast on kuidagi värske ja puhanud tunne.
MeeldibMeeldib
aga eriti kenasti oli see sõnastatud ühes vanas jutus, kus eri õpetajate õpilased kiitsid, kellel on vingem õpetaja, noh, et meie oma käib vee peal, aga meie oma võitleb kinnisilmi terve armeega ja meie oma lendab, aga kui viimaks ütlesid ühed õpilased, et “kui meie õpetaja on näljane, siis ta sööb, ja kui ta on väsinud, siis ta magab”, siis oli teistel mokk maas.
MeeldibMeeldib
mõte läheb uitama peamiselt sellepärast, et pidevalt hangede keskel kohal olla oleks kohutavalt vastik. eeldatavasti siis, mida madalam iq, seda vähem trügib mõtteid pähe ja seda rohkem ollakse kohal?
MeeldibMeeldib
jah, muidugi. valvenäide – liblikas. ei muretse millegi pärast.
MeeldibMeeldib
Siis ma olekski tglt kogu aeg kohal, lihtsalt vahel oleks see “koht” oma kujuteldava sõbraga suhtlemine.
ehk siis seda tahtsingi tegelikult öelda.
MeeldibMeeldib
jajaa, mul on ka neid kujuteldavaid sõpru ja kommentaatoreid lausa mitu. üks on eriline lemmik, selline eriti musta huumoriga tegelane, kes isegi KÕIGE masendavamas olukorras mingi humoorika nükke üles leiab.
nii et, jah, välja neid lülitama ei peagi ega ole vaja ning, vastupidi, nad on vahel ju isegi kasulikud.
tglt on kõik omadused ja oskused, mis meile antud, meile kasulikud ja vajalikud, k.a. emotsioonid ja mõtted, point ongi kõrgfilosoofilisest vaatepuntktist vaadates lihtsalt kohutavalt julm – kõike kasutada siis, kui vaja.
et sa tead, mida teed.
aga, serial k, sa räägid teisest asjast.
kui sul on vastik, siis oled sa ju (osaliselt) samastunud selle emotsiooniga – sa ei ole selles hetkes kohal.
teiseks – kohaololu ei tähenda vegetatiivset seisundit ja suunurgast ilamulli puhumist. taipamine ja seosteloomise ning eristamise oskus jääb alles ka ilma spordikommentaatori pideva ja andunud kuulamiseta. õigupoolest oled sa ilma spordikommentaatorita poole intelligentsem, kuivõrd ebaoluline möla jääb ära ning alles jääb vaid oluline 🙂
samas, nii seda esimest kui teist kui ka seda, et kohalolemine = madal iq, kõrge iq = täiesti kontrollimatu ja lakkamatu plärisemine, arvavad paljud Väga Intelligentsed Inimesed.
ja mina ei tea Intelligentsetest Asjadest midagi, nii et mu juttu ei tasu kuulata.
kohalolek ei tähenda, et mõtteid või emotsioone ei ole või et peas valitseks täielik vaikus (selline seisund on KA võimalik saavutada, aga minusugusel väga aktiivse mõttetegevusega indiviidil nt ainult väga sügavas meditatsioonis). kohalolek tähendab lihtsalt seda, et sa ei võta neist osa muidu, kui omal teadlikul soovil.
ja teadlik soov ei tähenda seda, et sa muudmoodi ei oska või et sul on asjast kerge sõltuvus.
v-o võrdlus oleks kõrvaltoas üsna vaikselt mängiv raadio? et sa kuuled seda küll taustal sumisemas, aga KUULED, mis sealt tuleb, alles siis, kui võtad kuulamise teadlikult ette?
iseenesest hea võimalus aru saada, mida see seisund tähendab, oleks ükskord proovida praktikas ja vaadata ise.
teoreetitsemine antud teemades ei vii kuhugi peale suure hulga teooriate ja vaidluste ja tühja sillerdava mulli, sest siis üritatakse sõnades arutleda teemade üle, mille kohta ei ole tegelikult sõnu.
ükski neist kogemustest, mida ma olen saanud, ei ole ligilähedasedaltki sinnapoole, mida ma neist lugedes või arutledes olin arvanud või ette kujutanud. ja sama on rääkinud kõik, keda ma tean, kes neid asju tõesti TEEVAD ja kogevad ning uurivad enda peal, mitte ei mullita neist aasta(kümne)id järjest.
neis teemades ei saa teoreetitseda ilma kogemusteta.
MeeldibMeeldib
notsu, see zen-jutuke oli tglt: “kui ta sööb, siis ta sööb, kui ta magab, siis ta magab”.
paistab tähenärimisena, aga tglt üsna oluline vahe 🙂
MeeldibMeeldib
aa. see mõte (eksole) oli mul ka veel eile, et mu tähelepanekute järgi on igal inimesel mingi tegevus, millega ta loomulikult ja naturaalselt siin-ja-praegu on.
nt üks mu tuttav fotograaf on pildistades täiesti hetkes. kunagi õnnestus näha üht laevakaptenit laevasillal, kes oli rooliratast hoides täielikult kohal. kunagi olin kursusel ühe mehega, kes sõi, olles täielikult selles hetkes.
nii et ei midagi kõrgelennulist ega erilist 🙂
MeeldibMeeldib
Ma ketran siin veel uuesti oma plaati, et ega me liblikaks tagasi nagunii enam ei saa, seda hirmugi ei ole, ainus võimalus oleks vahetevahel omatahtsi liblikaks edasi saada. Inimestel käib see oma kogemustest minemaujumine üsna vältimatult, pigem nõuab arukust, et seda vajaduse korral välja lülitada – st arukust nõuab see, et üldse tähele panna, et midagi sellist toimub, siis saab juba ise otsustada, kas parajasti on tarvis või mitte.
Ma olen näiteks hääletanud ühe pahura ja kurja ja rumalavõitu tegelase peale, kes suurem osa ajast üldse ei pannud tähele, mis tema endaga või tema ümber toimus – istus suurem osa ajast oma tigeduse ja õnnetuse mullis. Eriliselt kõrge IQ all ta ei kannatanud.
Mul on paar korda juhtunud selliseid “siin-ja-praegu” olemise momente nt siis, kui ma oma sünapsid n.ö täis panen – piisavalt keerulise tantsu tantsimisega on seda juhtunud, pikkade matemaatikaülesannete peast lahendamisel. Kui see “siin-ja-praegu” tundub olevat häiriv väljend, siis sobib ka “täielik keskendumine”. Ja kuna sa keskendad tegevusele ka oma teadvuse, siis ei saa see olla eriti liblika moodi.
MeeldibMeeldib
ja Serial K, minul ei lähe mõte uitama sellepärast, et miski asi oleks muidu pidevalt vastik – mul läheb mõte ikka uitama täiesti stiihiliselt, vähimagi pingutuseta, sh meeldivas olukorras, kus võiks hoopis täieliselt nautida, või inimestega suhtlemisel, kui võiks inimestega päriselt suhelda, selle asemel, et neid oma peas üleni ise konstrueerida ja siis nende oma konstruktidega vaielda. See viimane käib mulle muide õudselt närvidele, kui seda minu peal tehakse.
MeeldibMeeldib
e., ma olen seda jutukest mitmes sõnastuses näinud, mh ka sellises, nagu ma kirja panin.
MeeldibMeeldib
teoreetitsemine antud teemades ei vii kuhugi peale suure hulga teooriate ja vaidluste ja tühja sillerdava mulli, sest siis üritatakse sõnades arutleda teemade üle, mille kohta ei ole tegelikult sõnu.
just, mu trollimise algpõhjus ongi see, et on suuri ja sisutühje sõnu, mida ma jälestan, üks neist on nimelt “kohalolu” (:
MeeldibMeeldib
(tiina jõgedal ilmub iga nädal kolumn, kus ei ole mitte midagi kirjas)
MeeldibMeeldib
aga alati on palju selliseid sõnu sees
MeeldibMeeldib
või ma toon parem tsitaadi, et oleks aru saada, mis mind närvi ajab.
eesti raamatuturu 2010. aasta ühe müüduma teose sünopsis on järgmine. raamatu pealkiri on “hingele pai”. selliseid asju ilmub väga palju, a miskipärast see on kõige popim.
On hetki, mil hing siiralt rõõmustab. Nautides loodust. Kallistades. Naerdes. Mediteerides.
Kõikidel on õigus elada oma unistuste elu.
See on raamat ilusatest ja igapäevastest asjadest, kuhu on lisatud meelespea emotsionaalselt kriitilisteks olukordadeks, maitsvaid retsepte, energiat andvaid joogaharjutusi ning parema une ja mediteerimissoovitusi.
või vaatame, mis seal apollo psühholoogiariiulis veel on.. “kuidas edukad inimesed mõtlevad”, ei… ahaa, näe kui tore. “Õnn”.
Kõigil selles raamatus kirjeldatud tegevustel on üks põhiline eesmärk: tuua meie meel tagasi keha juurde, et me muutuksime tõeliselt kohalviibivateks ja täielikult elusolevateks, et kõik juhtuks teadlikkuse valguses.
“ülima õnne retsept. 7 rõõmu ja valgustuse võtit”
“kui kõik muutub, muuda kõike”
Kuidas sina käsitled muutust? Meie kõigi elus leiab praegu aset palju muutusi, aga kas „muutus“ peab võrduma „kriisiga“? Ei. Mitte siis, kui sul on vahendid, millega saad muuta enda kogemust muutusest ‒ ja just seda vahendit sa praegu käes hoiadki.
See on enamat kui raamat muutusest. See räägib, kuidas elu ise toimib. Räägib muutuse olemusest ‒ miks see juhtub, kuidas sellega tegelda ja kuidas seda „paremusele pöörata. Nendel lehekülgedel on Üheksa Muutust, Mis Suudavad Muuta Kõik. Kas on võimalik, et raamat, mida sa kavatsed lugema hakata, tuli sinu juurde just õigel ajal…? „Jutuajamised Jumalaga“ sarja autor pakub värsket ning jahmatavat vaatenurka millelegi, mis iial ei muutu: Muutusele.
“Suhete, sõpruse ja armastuse feng shui”
„Päikeseküla II“ on mina-tegelase proovikivi jätta mõistuse keerdkäigud ning lasta ellu rohkem meeldivat, rõõmu, armastust ehk enam südameasju. See on ennekõike julguse ning enese vastu aus olemise test. See on kunst ületada suur jõgi, jõudmaks sinna, kuhu tunne viib. See on vana lahtilaskmise proovikivi, usaldamise ja hirmudele otsavaatamise ja nendega tegelemise kunst. See on elu.
see on vaimne mürk.
MeeldibMeeldib
“proovikivi jätta mõistuse keerdkäigud” ja “Üheksa Muutust, Mis Suudavad Muuta Kõik” on samas fraasid, mis minusuguste tigedike elukvaliteeti parandavad, nii et kahe otsaga asi.
MeeldibMeeldib
ma olen tähele pannud, et seda jama, mis juba toimub, on palju kergem stiilselt ja meeldivate sõnadega kirjeldada, kui seda mõnusat, mis tahaks, et oleks. Nii et stiililises mõttes on asjale parem läheneda sellest küljest, et seksi ajal lae värvimisest mõelda on siiski jama (välja arvatud juhul, kui seks on vastu tahtmist ja vältimatu, kui on vastu tahtmist ja välditav, siis võiks parem vältida ja hakata kohe lage värvima). Või et õlgmehikeste peksmine imeb (näide sellest, kui tglt ei suhelda).
MeeldibMeeldib
point taken.
(ehkki, toimuva jama kirjeldamine võib olla jumala hea strateegia, nt kui on nii sitt olla, et ei suuda tõusta, võib värvimata lakke vaadates kurbrõõmsalt ironiseerida enda ja maailma üle – midagigi. sesmõttes olen afrodisiaxi leeris, et eskapism on jumala mõistlik strateegia. lihtsalt tuleb hoolitseda, et oleks, kuhu eskapeeruda.
a e. nimetet erilist tunnet olen pilli mängides või trenni tehes paar korda ise ka kogenud, et sisedialoog peatub vahel minulgi, aga tõsi, väga raskelt)
MeeldibMeeldib
muide lasteaias õpetati ülalnimetatud sententsist selline versioon: “tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal”.
ja konfutsiuse kohta öeldi umbes, et “söögilauas ta ei rääkinud. ka voodis ta ei rääkinud.”
MeeldibMeeldib
seda küll mitte lasteaias. kahjuks.
MeeldibMeeldib
Eskapeerumine on iseenesest ok ja praktiline vahend, aga kui see läheb enda kontrolli alt välja automaatseks, siis on kehvasti. Või noh, mis ma eespool ütlesingi kujuteldavatest sõpradest jne.
MeeldibMeeldib
no, serial K, ma väga siiralt ja südamest vabandan, et kasutasin SÕNA, mis sulle isiklikult ei meeldi ja millega SUL ISIKLIKULT on negatiivsed seosed…
olen ma ikka nodsu blogis?
vata, kui mina isiklikult KOGEN sellist asja justnimelt täielikult hetkes kohal olemisena ja ma pole leidnud sellest täpsemat sõna asja kirjeldamiseks, siis see, et mingid roosad kampsikud ja elizabeth gilbertid sama sõna mulliajamiseks kasutavad, ausalt, ei ole minu probleem.
(ma ise kasutan tglt hoopis “teadvel” väljendit, aga sel puudub väljaspool minu seltskonda üldse igasugune tähendus, parem siis kasutada seda, mis on levinum)
mis nt thich nhat hanhi, zen-budistist munga “õnne” raamatusse puutub, siis nii vähe, kui ma seda raamatupoes lehtisesin – seal on kirjas AINULT praktikad, mis tõesti toovad kohale, väga paljud neist n-ö “klassikalised” budistlikud praktikad. nt hingamise jälgimine, kõndiv meditatsioon ja söögimeditatsioon.
“õnn” on raamatu pealkiri seepärast, et mh on üks asi, mida kohalolles (või siis teadvel olles) kogetakse, on ananda, millele täpset vastet nagu polegi eesti keeles, seda on tõlgitud ka “õndsuseks”… see on selline rahulik rõõmus õnnetunne.
s.t. see pole küll Intelligentne ja kõrgfilosoofiline arusaam sõnast “õnn”, aga mõte, jah, on selles.
aga, kallis serial k, milline osa praktilisest tegevusest täpselt on vaimne mürk?
milline osa oma hingamise jälgimisest on vaimne mürk? milline osa sellest, kui sa pöörad täieliku tähelepanu oma kalli inimese jutule, millele ta räägib (mitte ei mõtle, mida vahele öelda), on vaimne mürk?
mis täpselt on ebaintelligentset ja süüdimatut selles, kui sa kujutled hetkeks enne söömaasumist oma söögi teekonda sinuni?
mis täpselt teeb sellest vaimse mürgi?
oled sa neist praktikatest ühtegi teinud, et sa seda oskad väita? on sul endal isiklikku kogemust?
või räägid sa äkki oma paranoiadest ja eelarvamustest?
kas sa tead üldse, millest sa räägid?
MeeldibMeeldib
ma mõtlesin, et kirjandus on vaimne mürk, mitte praktikad. lisaks, et “no offence”, aga juba vist taken, nii et vabandust lihtsalt.
MeeldibMeeldib
Tegin ka…
1. Nontheist (100%)
2. Secular Humanism (100%)
3. Unitarian Universalism (86%)
4. Theravada Buddhism (65%)
5. Liberal Quakers (49%)
6. Neo-Pagan (29%)
7. Mainline to Liberal Christian Protestants (26%)
8. Taoism (16%)
9. New Age (8%)
Ylejàànud kòik 0%. Ega ka mina suurt ei imesta 😀
MeeldibMeeldib
Kusjuures, vòib-olla oleks roomakatoliiklusega oodanud mingit hàsti tsipa kòrgemat suhet, aga seal on ilmselt paar asja vàga tòlgendamise kysimus, seega jààgu nii.
Vaba valiku kysimus mul tegelikult on nendega natukene sarnane…
MeeldibMeeldib
misasjad need kveekerid on, et ma neid 100% saan? need on ju mingid kristlased. see on vale test.
aga ega ma inglise keelest alati aru ka ei saand.
MeeldibMeeldib
see on kveekerite koostatud test võibollah
MeeldibMeeldib
Seal on teistelgi üllatusi olnud, mõni katoliiklane oli selle järgi mahajaanabudist näiteks.
A kui vikipeediat uskuda, siis “Today, the theological beliefs among the different organizations vary, but include broadly evangelical Christian, liberal Protestant, Christian universalist and non-Christian universalist beliefs,” – tundub, et ega nad teoreetilisele teoloogiale suurt rõhku ei pane, ühine näikse olevat vägivallatu nonkonformism ja hierarhiate põhimõtteline mittetunnistamine, kuigi praktikas on vahel juhtunud, et keegi tahab, et tema autoriteeti tunnistataks ja mingi fraktsioon on seda ka nõus tunnistama. Niipalju, kui ma aru saan, ükskord neil millegi sellise pärast see lõhe tekkiski, mis nad ortodoksseteks ja liberaalseteks kveekeriteks jaotas, aga see ei ole väga tõsiseks probleemiks jäänud.
Või õigemini, teoloogilisi teooriaid tuleb neil pähe küll, aga selle põhimõttelise hierarhiavastasuse pärast ei ole keegi neil nii suureks bossiks saanud, et saaks kõigile teistele kveekeritele öelda, et vat nüüd peate niiviisi uskuma. Neil paistab see üleüldine preesterlus vingemalt töötavat kui peavooluprotestantismis.
MeeldibMeeldib
… ühesõnaga, see võiks seletada, miks sellesse gruppi testis nii kerge sattuda on.
Igal juhul on nad väga ägedad, näiteks tegelesid kodanikuallumatusega juba enne Thoreaud.
MeeldibMeeldib
praktikad ei ole vaimne mürk, aga praktikaid õpetav raamat on? selge. *kirjutab üles
MeeldibMeeldib
ömm, ma pean siin professionaalset kretinismi välja elama, ma olen lõpuks profitõlkija – mulle tundub, et tegemist on praegu vähem sisulise vaidluse kui kommunikatsioonierroriga pluss sellega, et mõned asjad on täpsustamata jäänud. niisiis, minu mulje: Serial K ja e on ühel nõul, et praktika on asjaks, aga pühalikkus on jama. Lahkarvamus tuleb selle “Õnne” raamatu koha pealt, nimelt kas see on praktikaraamat või pühalik raamat. Siin on mul jälle kahtlus, et Serial K lähtus Apollo raamatutvustusest (mis on selle riiuli raamatutel kõigil üsna ühtemoodi), kas mul on õigus? sel juhul vbla lahkarvamust polegi. Kui ma eksin, siis on, aga üksnes selle raamatu osas.
***
Kopin muidu siia osa ühest enda kommentaarist e. pool:
üks tõlkeprobleem on ikka täiesti olemas – kuna ma originaalraamatute stiili ei tea, siis oletan, et ikka tõlkeprobleem – “muutume kohalolevaks” ja “täielikult elusolevaks” on ikka kohutavalt kohmakas ja lämmatav. juba “elusaks” oleks märksa… ee.. elusam keel, selles mõttes, et tekitaks seose päris kogemustega, mitte ei oleks abstraktne à la Heidegger – kõik need “olemised” ja “olevad” – kui point oleks nagu tegelike kogemuste juurde jõuda, abstraktsioonidepilvest läbi pääseda, siis töötab selline peenutsev stiil eesmärgile vastu.
MeeldibMeeldib
Zen-anekdoodid on selles mõttes palju otstarbekamas keelepruugis.
Kuigi teisest küljest on arusaadav, et valmis ilusaid kampsuneid on küll väga kena vaadata, aga algajal on ikkagi mustrilehte vaja.
MeeldibMeeldib
… kehtib isegi roosade kampsunite puhul
MeeldibMeeldib
Ja siis ilmub veel kolmas külg: et mustrileht võiks olla võimalikult lihtsalt asjalikult vormistatud (kuigi ma ei tea, kuidas seda keelelist müra mustrilehe keeles nimetada).
MeeldibMeeldib
m6nev6rra k2sit88ga tegelenud inimesena ytleksin ma selle kohta, et p2ris algajal ei puugi ka mustrilehest abi olla. algteadmised tuleb siiski etten2itamise j2rgi omandada. ma kunagi proovisin raamatu j2rgi patentkudet teha. t2itsa huvitav tuli, aga mitte patentkude. l6ngajooksu varda peale j2tmiseks on lihtsalt olemas ka v2ga palju valesid viise.
MeeldibMeeldib
Kusjuures tõtt-öelda ma usun, et see tähelepanek kehtib tõesti ka meie teema puhul, nii et ei venita metafoori veel ülearu laiali.
MeeldibMeeldib