Unemaalt: seiklused ja delikatessid

Hirmus toredat und nägin, ei taha ära unustada.

See oli põgenemisunenägu, aga mitte tavaline õuduspõgenemine, kus ei saa ega saa jälitaja eest ära, vaid lõbus põgenemine nagu kelmifilmis, kus Nottinghami šerif rõõmsat Robinit kunagi kätte ei saa.

Mul oli seal unes vana võte põgeneda Engelsi muuseumi, seda kutsuti lühidalt Engelsiumiks. Seal oli korruseid, kus valvurid ei käinud ja sai redutada ja tagauksest pääses alati välja. Aga seekord olid korravalvurid taibanud just neile korrustele haarangut tegema tulla ja läks tagaajamiseks, tagaukse olid nad kah valve alla võtnud. Hüppasin näiteks ühte sellesse torusse, millega remondiprahti ülemiselt korruselt alla uhatakse ja sõitsin lõbusasti alla. Mõtlesin korra eesuksest välja minna, aga ei riskinud. Mul oli muuseumis keegi abiline, noor korravalvur, kadett, kelle abiga sain ma ohutult ringi liikuda valvuritega korrustel, kus ma muidu kunagi ei käinud: need korralised valvurid ei teadnud, et ma olen tagaaetav ja lõõpisid kadetiga, et “sind kah täiskasvanute korrusele lastud”. Ma ise olin kange femme fatale ja flirtisin jultunult korravalvuritega, kes ei teadnud, et nende asi oleks mind hoopis kinni võtta.

Ühel korrusel oli udupeen restoran ja me tegime kogu oma vargakambaga näo, et oleme sinna lihtsalt sööma tulnud. Üks meie kambast, kes võis olla Taliesin, tellis hautatud punevarsi, sest ta arvas, et mis see tühi ikka maksab. Ülejäänute reaktsioonist sai ta kohe aru, et on lolluse teinud – see oli selle peene restorani kõige kallim roog, võis maksta oma pool meie röövsaagist -, aga tagasi ei tahtnud ajada, tegi näo, et just seda ta mõtleski ja seletas veel, et “ma olen siin varem lihtsalt puneteed joonud, nüüd tahaks ikka päris asja ka.”