Väga teoloogiline pühapäev

Kõigepealt nägin ma unes väga koledat maailma, kust pääses aeg-ajalt meie omasse, mis oli, uskumatu, aga tõsi, tolle teisega võrreldes palju parem ja turvalisem, lausa lust ja lillepidu. Võimalik ka, et see maailm oli hoopis meie enda kauge kole minevik, igatahes käis sealt paar tegelast vahepeal meie maailmas filmivõtetel ja said režissööri käest sõimata, et tore küll, poisid, et te nii hoolega need eri külade vanainglise murded selgeks olete õppinud, aga vaadake, publik ei saa sellest ju aru, nii et hakake nüüd kohe normaalse aktsendiga rääkima. Nood vahtisid muidugi rumala näoga, et mis selgeks õppinud, mis aktsent, me räägime nii nagu inimesed ikka.

Aga unenäo peategelased, mingid lapsed või noored, suutsid ainult suure vaevaga siiapoole lipsata, sest portaalid läksid liiga vara kinni. Mingil põhjusel pidid nad oma maailma uuesti tagasi minema (kuigi sellel plaanil oli palju miinuseid, näiteks olid neil meie maailma tulles kõik oma maailmas tekkinud vigastused ära kadunud ja tagasi minnes tulid peapõrutused jms tagasi) ja juht siis kaebas nende maailma jumalale, et tädid pidid ju teiselt poolt portaali lahti hoidma nii kaua, kui kokku lepitud, aga portaal jooksis palju varem kokku. Jumal hakkas selle peale hooplema, et jah, minu teod ongi sellised ettearvamatud ja samas imekauni loogikaga nagu ladina keele grammatika. See šokeeris väga noorte juhti, sest tema oli arvanud, et jumal on ikka nende liitlane, milleks siis muidu talle kaevata, et näe, tädid lasid portaali kokku. Tegelikult jäi segaseks, kes selle siis õieti kokku lasi, sest võis ju ka olla, et jumal oli ikkagi hea ja nende põgenike poolt, aga mingil põhjusel tahtis selle portaalijama kohta laiata, et tema tegi.

Alles praegu üles kirjutades taipasin, kui tüütuseni äraleierdatud probleem see on – et kui hea, kas siis ikka kõikvõimas? ja kui kõikvõimas, kuidas siis hea, kui kõik nii halvasti on? Selle koha pealt ikka väga tore, et see unes saladuseks jäi, mingit sama suure tüütuseni äraleierdatud nürimeelset vastust ma nagunii ei usuks.

Ja siis helistas mulle Rebane, kes teatas, et ta mõtles välja teoloogilise põhjenduse, miks tal teiste inimeste kantud kingi ja sokke on vastik jalga panna, aga pesemata taldrikust süüa kõlbab küll – et teadupärast ei rüveta meid ju see, mis suust sisse läheb, vaid see, mis välja tuleb. Mispeale A., kes kõrvalt salakuulas, karjatas: “Must sokk suust välja – tõesti vastik!” Tõsi küll, vaevalt Rebane ikka päris seda mõtles.