Argikultuur ja keelepragmaatika

aprill 17, 2014

Harjutasin end pärast haigust (jah, JÄLLE, aga töö oli seekord kiire ja korralik, üheks päevaks palavik kõrgele üles ja pärast seda kõigest mõõdukas zombisus) ettevaatlikult välisõhuga ja kulgesin mälumängule ja tagasi – peaks olema selline hea rahulik meelelahutus, kahe kulgemise vahele saab tükk aega soojas ruumis diivanil logeleda, ja koht kah selline, et kulgeda saab suuremalt jaolt bussiga. Võib-olla viga, sest täna olen selle peale eriti zombistunud – zelline öhuballi alla neelanud zombi bealegi – , võib-olla oleksin zombistunud nii või teisiti.

Tuleb plokk, kus esimene küsimus on Lenini sünni- ja surma-aasta kohta – niipea, kui ma seda näen, vallandub mu rinnust täie häälega “Issand jumal!”.

Läheb kaks sekundit ja ülejärgmises lauas vallandub kellegi rinnust veel täiema häälega: “JEESUS KRISTUS!”

Täna selle peale mõeldes meenus budistilikus peres kasvanud, katoliku koolis käinud jaapanlanna jutt, et kui ta lendab lennukiga ja kardab alla kukkuda, palvetab ta Jeesuse poole. Aga kui istub peldikus ja kõht on kole kinni, siis Buddha poole.

*

Kas ma olen ainus, kellele tundub, et “eeskirjade tõsine eiramine” kõlab kuidagi hipsterlikult? Selles mõttes, et eiramine peaks ju olema nii ükskõiksuse kvintessents. Aga tõsiselt tähendab siis, kui juttu on millegi tegemisest, umbes sama, mis püüdlikult. Hi-hi-hii, kujutan praegu ette liikmesriiki, kes tohutult pingutab, et mingi eurotoetuse valesse kohta nihverdamine paistaks justkui kogemata. MItte selleks, et vähem süüdi jääda (sest see raha nõutakse tagasi niikuinii), vaid sellepärast, et muidu ta ei ole lahe.

12 kommentaari to “Argikultuur ja keelepragmaatika”

  1. toomastaliesin said

    Oot, kes neist kolmest (Issand Jumal, Jeesus Kristus ja Lenin) vastab siinkohal Jeesusele ja kes Buddhale?

    (ma ise sinna mängule ei jõudnud, olin ise liialt zombi.)

    Meeldib

  2. nodsu said

    vata selle küsimusega on niskene häda, et see lähtub loogikast ja verbaalsest tähendusest. aga nagu ma ütlesin, vallandusid need hüüded otse rinnust. Südame keeles tuleb selle kohta küsimusi esitada, südame keeles.

    ja pealkirjas sisalduv keelepragmaatika vihje suunab tglt samuti sellisele südamekeelsele tõlgendusele. Vt nt kuidas iga arukas inimene saab aru, et “Saad sa mulle seda kohvipakki ulatada?” ei ole küsimus. või noh, on, aga ainult semantiliselt ja keda see kotib.

    Meeldib

  3. nodsu said

    …peale aspergerite.

    Meeldib

  4. nodsu said

    a oled sa ise nüüd tervem?

    Meeldib

  5. toomastaliesin said

    Oleks nagu tervem küll, käisin eila tööl ja täna väljas sõpradega kohtumas, aga kuidagi hirmus kergesti väsin ära. Õudne hakkab.

    (ei, ma tegelikult saan nagu küll aru, et see on nisuke emotsionaalne ja südameline teema, aga ma mõtlesin, et äkki siin on siiski salajane paralleel. nigu mõistatus või nii – et hoolega uurides paljastub senimärkamatu muster, kooskõla ja harmoonia.)

    Meeldib

  6. toomastaliesin said

    Ega südamelisus muidugi ei tähenda, et kooskõla ei ole – kui see näiteks koan on, siis ilmneb kooskõla äraseletamata radade kaudu.

    Miks on ronk nagu kirjutuslaud?

    Meeldib

  7. nodsu said

    a seos oli olemas, üldisem argireligioossus tegelikult. või argimaagia õigemini.

    And now for something completely different: ma siin vaikselt mõtlen, mida peaks tähendama mu unenägu, kus ma otsustasin proovida uudset koogiretsepti, kus kergitusaine oli kusi. Olin juba kokku seganud, kui jäin mõtlema, et ei olnud vist hea mõte, viskan parem välja ja hakkan uut tainast tegema. Selleks ajaks olid külalised selle segatud joogi juba ära joonud ja kiitsid kangesti, ma ei hakanud siis targu enam seletama ka.

    Meeldib

  8. k said

    jääb segaseks, mis sind häiris – kas küsimus oli sõnastatud nii, et sünni-ja surmaasta olid ühel ajal? või oli selles asi, et Uljanov sündis enne Leninit või misasi?

    Meeldib

  9. nodsu said

    Reaktsioon “no mida küsimus”. Üldiselt peetakse heaks mälumänguküsimuseks sellist, millele saab läheneda mitme nurga alt. Lihtsalt “millal oli x lahing” vms ei ole hea toon. Sest sellised küsimused on igavad ja panevad õlgu kehitama, et who cares anyway. Sellest oleks saanud teha palju ägedama pöördküsimuse, nii et infoks ainult sünni- ja surma-aasta ja siis paar kurioosset detaili juurde, nt viitega distsipliini nimega hagiograafia, või et “Mongoolia linn nimega Melstšoi on mh ka tema auks nimetatud”. Või siis ka ilma daatumiteta, ainult põnevad vihjed ja pärast oleks väljamõtlejatel hea meel, et näh, välja mõtlesin, ja need, kes ei mõelnud, peksaks peaga vastu lauda, et “muidugi Lenin, kuidas ma selle peale ei tulnud.”

    Samas mängus oli ka paremaid küsimusi, nt see “Kelle (1878-1930) monument seisab haridusministeeriumi ees? Nime järgi peaks ta seisma hoopis ühe teise ministeeriumi ees, mille eelmine ülemus ei tohiks Eestis üldse kasvada.”

    Meeldib

  10. ogalik said

    hea küsimus see haridusministeeriumiga 🙂

    Meeldib

  11. teresa said

    Aga seda, et küsimuse ei ole küsimus, vaid tungiv soov, kui mitte öelda, käsk, tuleb mujalgi ette. Kui kunagi karguga olles bussis plikadelt kohta palusin (vaikselt ja viisakalt, mitte kärkides) samasuguse mitteküsimusega, siis nähvas üks plika vastu, ei anna kohta. Mida sa siis kostad!?

    Meeldib

  12. Kaur said

    Postimehe mälumäng on täis küsimusi, mis ei ole mälumängu küsimused. Ja mida normaalne lehelugeja ei saa teada. Sest vajavad seda, et sa süstemaatiliselt õpid pähe kõikide olümpiamängude 20 paremat igal alal igal aastal vms.

    Eeskirjade eiramine – http://www.boredpanda.com/funny-first-world-anarchists-rebels/

    Meeldib

Lisa kommentaar