Õuh, romantika

Käisin statistiks, “Mustlaslaager läheb taevasse”, nägin alguses põgusalt Lendavatki, kes fotograafi assisteeris, ainult hiljem enam ei kohtunud.

Teate küll seda lugu, suured tunded ja (ma oletan, et) tsiviliseeritud kunstiinimeste tungid, mida on äge mustlastele projitseerida. Suure tähega Vabadusest kõnelemine läks ju moodi üsna hilja, kui ei saanud enam naljalt sülitadagi, ilma et tsivilisatsioonile pihta saaks. Suure tähega Loodusega sama lugu.

Filmi olin esimest korda näinud alles mullu või tunamullu; nüüd, kus ma suurem osa proovist ja etendusest elusa kulissina n.ö laval töllerdasin ja püüdlikult loomulik välja nägin, tundus tekst kuidagi hüplikum, justkui see oleks üles ehitatud non sequitur’i põhimõttel. Lavastusest jäi osa kohti, suuremad tagaajamised ja linnastseenid muidugi välja, aga ma kahtlustan, et asi ei olnud selles, pigem selles, et filmis tõmbas visuaal mu tähelepanu tekstilt kõrvale ja ka montaažiga saab loole sidusust juurde anda.

Igatahes, etendus sai läbi ja keegi kohalik tähtsam tegelane tuli lavastajale tänu avaldama ja ütles umbes nii: hea, et te näitasite, milline on tõeline armastus. Me eestlased kipume seda suure töötamise kõrvalt ära unustama.

Ja lisas veel midagi tõelise armastuse kohta.

Meie, statistid, vahetasime vargsi pilgu ja arutasime: aa, tõeline armastus on siis see, kui sa kellegi ära tapad. Khm.

Ja ma mõtlesin jälle tsiviliseeritud inimese mõnudele. Hea on elada rahulikku mugavat elu ja projitseerida fantaasiad, mis oma ellu ei mahu, kellegi teise peale, projitseerida kellegi teise peale suure algustähega Vabadus: ühest küljest selle käegakatsutavam pool, võimalus ilma kumminaalmaksudeta elada (eriti kui sellise elu ebamugavaid külgi ei pea oma fantaasiasse sisse laskma ja õhtul saab ise kenasti vanni minna). Ja teisest küljest vabadus enesekontrollist, vabadus kedagi maha lüüa, kui tahtmine tuleb (eriti kui sellegi ebamugavate külgede peale ei pea mõtlema, sest etendus saab läbi ja üks mahalööja sai pealegi mugavalt surma). Selle suure algustähega Vabaduse mõnusaim omadus ongi õigupoolest see, et tal ei ole ebamugavaid külgi nagu proosalisel päriselu-vabadusel, tolle viimasega on see vastik asi, et kõigel on tagajärjed, enamasti pikad ja tülikad.

Nii. See kõik ei päästa sellest, et ma olen näruselt manipuleeritav; näen läbi, kuidas mind või üleüldse vaatajat mõjutatakse muusika, suurte sõnade (no tõesti, nii palju suure algustähega sõnu polnud ma ammu kuulnud) ja paisutatud häälega, ja ikkagi pole midagi teha: nii proovis kui etendusel hakkavad pisarad jooksma. Ja ega kuhugi minna ei tohi, tuleb seista seal, kus seisad, lasta neil joosta, avalikus kohas nutma hakata, võeh. Aga siin tulid teisest küljest ilmsiks jälle lavaloleku eelised: ühest küljest ei saa kuhugi peitu minna, teisest küljest võib ülbelt oma pisaratel joosta lasta ja arvestada, et publik mõtleb kindlasti, et ma lihtsalt näitlen hästi. Ja silma alt ma pealegi õnneks ei värvinud.