Sigaret, seebimull, puudritoos, kraadiklaas

Olen kuulnud neilt, kes on suitsetamise maha jätnud, et nad tunnevad puudust rituaalidest. Pisikestest liigutustest, millega aja kulgemist liigendada.

Mõtlesin korra soovitada ühele inimesele seebimullide puhumist, sest see on ilus ja käib samamoodi huulte ja hingeõhuga ja ka selleks tuleb eraldi kohta minna – kuhugi, kus ei pea parketi või antikvaarse Pärsia vaiba pärast muretsema ja pole karta, et tähtsate paberite peale tilgub. Tähendab, on põhjust oma toimetuste juurest ära minna.

Aga päriselt olen ma suurest peast seebimullide puhumisega aega veetnud pea sama vähe kui suitsetamisega, kuigi mullitada ma oskan ja suitsetada mitte. Nii et see ei oleks ehk aus soovitus, sest ma ei ole sellega ise proovinud aega maha võtta.

Mis ma siis ise teen? põhiliselt kohvi, see on selline igapäevane asi, aga mitte ainult.

Hiljaaegu enne üht esinemist märkasin näiteks, et meikimine teeb kohakaasluse alusel seda tööd ka. Näete ju, et mul on tegemist, mul on ripsmete värvimine pooleli, ma ei saa praegu tulla teie tuhandet probleemi lahendama, saite nüüd, ripsmetušš läks mööda nägu laiali ja mul on selle mahakraapimisega tükk tegemist, näe, mis juhtub, kui te mind segate.

Õudselt hea moment enda häälestamiseks, puhvri tekitamiseks tavalise ja lavaolemise vahele. Ma naljalt muidu ei värvi ennast, mind häirib liiga palju, kui mul on mingi möga peal (nagu ehtedki – “appi, appi, mul on midagi küljes, võtke ära, iiihhh!”), aga kui saaks kuidagi põhjendatult samu liigutusi teha, ilma et ihu end pahasti tundma hakkaks, äkki teeks sagedaminigi. Enne esinemist pole valikut, möga on ette nähtud, ja nii ma siis mökerdan. Kui ooteaeg venib pikale, jõuan vahepeal kümme korda uuesti huuli värvida (oioi, ma olen eelmise kihi vist ära limpsinud!), silmakontuuri tugevdada (ot-ot, siit on liiga laiali läinud), puuderdada (nina juba läigib!) ja põsepuna panna (selle uue puudrikihi peale on ju uut põsepuna vaja, tasakaalus peab olema).

Ja ma mõtlen sellele, kuidas kahe sõja vahel, kui naistel muutus enda värvimine uuesti aktsepteeritavaks, hakkasid nad seda samamoodi kõige muu vahele tegema, nagu kassid ennast pesevad. Suvalises kohas, tänaval või rongis. Alati varnast võtta asendustegevus.

Vajadusel ka seltskondlik tegevus, nagu suitsuruumisuhtluski: teate küll, kuidas tüdrukud vahel kõrvuti peegli ees nägu pähe teevad.

Alles täna hommikul tuli pähe, et mul on üks ajapeatamisrituaal veel, mida ma õigust öelda pruugin rohkemgi: ma kraadin. Tahaks pärast ärkamist veel voodis vedeleda – oi, küll on imelik tahtmine, äkki on temperatuuriga midagi valesti? Tahaks keset tööpäeva pikali visata, no ega see üks õige asi ei ole, peaks vist kraadima. Tahaks magada, aga tean juba ette, et magamaminekutoimetused ajavad une pealt ära, ja see teeb mu nii pessimistlikuks, et peaaegu ei julgegi voodisse heita? a ma lähen kraadin ainult, ega see ei ole päris magamaminek (ja järgmiseks teen silmad lahti mitu tundi hiljem, kraadiklaas külje all).

Enesetunnet parandab ka: kui mul on mingi totter viirus, mille vastu nagunii ravi ei ole, nii et samahästi võib juba platseebot võtta, siis kraadimine on minu jaoks superplatseebo: ma teen arstlikku protseduuri, mis veel üldse mõjuma peaks, kui mitte arstlik protseduur? Ühtlasi arstitõend: iga laps teab, et kui pildi peale on keegi joonistatud, kraad all, siis on ta haige. Ma olen haige, ma tohin pikutada!

Panen kraadi alla ja olen korraks peitu pääsenud, kohustused käivad ümber voodi nagu möirgavad lõukoerad, aga ei leia mind üles.

Milline imeline seadeldis.