Mis anomaalia

august 2, 2017

Juhtuvad veidrad asjad, eraldi võttes mitte nii väga, aga kui neid kobaras vaadata, vat siis.

Käisin trupikaaslase sugulase sünnipäeval tantsimas ja minu suureks üllatuseks anti selle eest kümnekas. Ei oota ju tuttava tuttava peol esinemise eest muud kui kohvi ja kooki.

Paar päeva hiljem märkasin kontoseisu vaadates, et veider summa on arvele kukkunud. Ei ole mina kellelegi sellist arvet saatnud ja keegi mulle niisama võlgu nagu ka ei oleks. Kodus vaatasin täpsemalt: Konsum on mulle poeskäimise eest dividende maksnud.

Täna käisin turul tomatit ostmas ja mainisin müüjale, et mul võib-olla pole talle peenraha tagasi anda, ma olen oma mündikoti ära kaotanud. Müüja: “Ah teie oletegi see, kes peenrahakoti ära kaotas?” (hõikab leti teise otsa teisele müüjale: “Kas sul on see rahakott kaasas?”) “Te jätsite selle leti peale ja ise veel rääkisite, et ei leia peenrahakotti üles. Aga jätsite siiasamasse leti peale!”
Lähen leti teise otsa teise müüja juurde, tema lehvitab mu mündikotiga ja küsib: “Kas see on teie kott?” Minu, minu jah! Ilus, armas mündikott!

Huvitav, kas seda anomaaliat saaks kuidagi üldsuse hüvanguks kasutada. Näiteks õnnestuks äkki sõna otseses mõttes sitast saia teha.

*

Tomatitest rääkides – lisaks kõigele muule heale, mis R. sünnipäeval käimisega kaasas käis:

et sai hääletada, mis oli täpselt nii mõnus ja tore, kui me mäletasime, ja mille käigus sai nalja: ootasime ühel ristteel pealesaamist, kui kõrvalteelt hakkas auto meie juurde tagasi tagurdama; mõtlesime, et keeras valesti ja nüüd läheb meie suunas, äkki saab peale, aga sealt ilmus hoopis välja paar poolalasti mehepoega, kes hakkasid esitama isase kutsehüüde “Lähme järve äärde! Ärge minge sinna, tulge meiega järve äärde”; ep. väitis, et talle meenutab üks ühele seda Rentsi lingitud Planet Estonia videot, ja see pakkus aruteluainest: kas nende pilk oli liiga hägune, et aru saada, kui vanad me oleme, või neile lihtsalt meeldisid vanemad naised; aga autojuhid olid kõik maru erinevad, nii tore;

et isegi kui vihma sadas, sättis see end selle aja peale, kui me ilusti autos varjus olime;

et peol koos kohaliku koorekihiga – esindatud oli kultuurimaja, raamatukogu, kool, kirik, muuseum ja üldse kunstielu -, kellest ma peaaegu kedagi ei tundnud, oli ometi sundimatu ja sõbralik olla, ja järgmisel päeval ikka sama sundimatu ja sõbralik edasi – R. korraldas isegi hommikusöömise sealt toast ära, kus mina magasin, et ma ikka magada saaks, ja kui sealt hommikul läbi käis, vabandas: “Maga edasi, mul on ainult vaja “Klaaspärlimängust” üht tsitaati kontrollida,” – ja ma magasin nii palju, olgugi et võõras kohas, ja üleüldse oli nii häirimatu olla, et ma mõtlesin pärast – R.-ga suhtlemine kurnab mind uskumatult vähe, nii vähe, et ei tea, kuidas seda kirjeldada, noh – nii vähe, nagu ta polekski inimene;

et rannas oli ilus ja vesi kannatas ujuda ja kõrkjatuusti tagant merre minnes ei pidanud riietega minema (protseduur: trikooga kõrkjatuusti taha, trikoo seljast, ise vette, ujuda, veest välja, kuivaks, trikoo selga tagasi, viksilt tagasi seltskonna juurde, kellest mõnel on tsölibaat ja mõni lihtsalt ei taha teiste tisse vaadata ja eks ma teiste nina all olles võin nendega ju nii palju arvestada ka);

oli seal peol lisaks headele söögiasjadele nagu juust ja tort kaks päris võrratut söögiasja: kastiga moosipirukaid ja tomateid. Ma rõõmustasin seda nähes kohe: ometi kord saab rahus tomateid süüa, ilma et nad kohe otsa saaks! ja sõin rahus ja ei saanudki!

Sest siin kodumail vibelen ma pidevalt õhukesel tasakaalujoonel ihnuse ja apluse vahel: ühest küljest läheb niigi tomatite peale ebaproportsionaalne osa eelarvest (kui ma poest häid tomateid tahan, mitte mingeid suvalisi), teisest küljest saavad nad ikkagi kogu aeg otsa.

Tänase mündikoti tagasisaamiskäigu ajal õnnestus küll turu pealt ka väheke mõistliku hinnaga tomatit saada. No mis asi see nüüd küll on.

Aga suur isu on millalgi veel niisama sinna R. juurde suvitama minna.

————————————————————–
PS ehk järg: täna läksin linna peale asju ajama, nägin üht harvanähtavat tuttavat, läksime temaga sööma ja lõpuks selgus, et ta tahab ise välja teha.

Advertisements

8 kommentaari to “Mis anomaalia”

  1. tst. 😀
    muidugi ma olen tegelt sisalik. nagu ka inglise kuninganna. rooma paavsti eest ka ei vastuta.
    😀
    ja tomateid on ikka veel üle. olekspidand kaasa panema nagu vanasti ikka kõigile pandi kes enam süüa ei jäksand ja ära läksid.
    aga anomaalia on tegelt fluktuatsioon ja seda ei saa ära kasutada – see on lihtsalt kvaasiperioodilne periood mõttetute kaotuste vahel, või siis samal ajal keegi on vastandfaasis ja kaotab asju ja ei leia üles. tegevad on mugukiusajad ja mõned üksikud mugufiilid.

    aga lily rowani ja nero wolfe’i sajandi armastusloost ma enne ei kirjuta kui olen tsitaadid üle vaadand.
    näeme. mõnedega. peaks vist kohe alguses jane’i kursusel omale hüplemispiirangu peale panema et jäksaks iga päev natuke. muidu on pärast 1 päeva kohe stigmaatilised valud jalalabades.

  2. nodsu said

    Eelmise sama teemaga kursuse põhjal otsustades peaks ta jalalabadele vähem hakkama kui renessanss. liikumisi on… erinevamaid. sest karakterrollides saab igapidi vingerdada ja karelda, teisest küljest puhtalt tantsulisemad kohad on kergema liikumisega kui renessanss. noh, et pigem vahetussammu kui spezzatodega – mis laisa pilguga vaadates oleks nagu sama asi, aga spezzatod väsitavad mumst varbalihaseid rohkem.

  3. nodsu said

    Täiesti asjassepuutumatu märkus, aga see koomiks meenutab mulle neid peigmehi, keda ma omal ajal K. majaraamatusse hulgem joonistasin.

  4. Ma unustasin ära, kui head need suvised tomatid on.
    Täh veenvalt meenutamast (kirjutab väga väga naine, suu tomatit täis).

  5. Teresa said

    Mina võib ainult täiendavalt kommenteerida, et kahju, et R endale Jõelähtmel elamise leidis, nüüd ei tule ta enam meie juurde ööbima, kui vaja kloostris käia. Üks pereliige on minu jaoks lihtsalt kadunud

  6. Teresa said

    Muidugi on hea, et tal on kindel elamine, aga see oli minu rakurss.

  7. Teresa said

    Ma jätsin möödunud suvel veel sellele ajutisele Balti jaama turule oma rahakoti kogu täiega, see tähendab pangakaardid jne. Kui enne kodus vaatamas käisin, igaks juhuks, siis läksin peaaegu lootusetult tagasi ja eelviimane müüja teatas, et te jätsite ju sinna maitseainete letti. Viimane proua oli nii mures olnud, mu nime nägi, aga telefoninumbrit ei olnud ja helistada ei saanud. Mõlemad olid tavalised venelastest turumüüjad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: