Tümikas herneteral
veebruar 12, 2020
Jõudsin võimlemast koju (põrandal aelemise võimlemisest, enne kui keegi riidlema hakkab, miks ma haige jalaga võimlen), kiskusin kõik riided seljast ära, hetk hiljem laekus A. poetretilt, jäi mind vahtima ja ütles:
“Kallis, sa oled endale viga teinud.”
Käänasin oma kaela igatpidi, aga ei näinud midagi; A. läks telefoni otsima, et mu seljast pilti teha, ma ise leidsin aga peegli ja peeglist vaatamiseks oli mu kaelakäänamisvõime piisav. Mõlema õla peal palju väikesi sinikaid, ilusti sümmeetriliselt. Mitte mingid koledad lärakad, vaid peened, nagu kriksadullid.
Mõistatasime, millest selline asi võib tulla, ma pakkusin naljaviluks, et “ma tundsingi, et maika õlapaelad kratsivad”.
A. ütles seepeale, et tema just imestas, kuidas ma suudan enda teadmata sinikaid saada, kui tavaliselt ei kannata karedamat riietki kanda.
Nujah. Hüpoteese on kaks: maika õlapaelad kombinatsioonis raske õlakotiga, mida ma kannan ilusti vaheldumisi mõlemal õlal; või maika õlapaelad ja jalgade üle pea viimine, tähendab, kogu keharaskus turja peal.
Nii et kui ma teinekord vingun, et kratsib ja kratsib, siis asja pärast, mul tulevad sellest verevalumid, ma ei ole niisama viripill!
Iseküsimus, miks ma märkan väljastpoolt tulevaid ärritajaid nii kergesti, aga seespidiseid üldse mitte. Sest endal on mul parajasti see haige jalg, millest täpselt ei tea veel, mis värk on – röntgen näitab nagu midagi imelikku – aga suure tõenäosusega on mul olnud labajalas pisike luumurd, mida ma olen tuimalt ignoreerinud, “ah, väänasin korraks, oli natuke valus, olen edaspidi trennis ettevaatlikum ja läheb ise üle”.
Täpselt nagu katkise meniskiga, millega ma kepsutasin aasta otsa ringi, enne kui hakkas nagu väike kahtlus tekkima, et äkki SEE ei lähe ise üle. Seekord olin väheke lühemate juhtmetega, kõige tõenäolisemast ajast, mil see vigastus võis tulla, on kõigest kaks kuud möödas.
Aga päris seda ma ei luba, et edaspidi hakkan iga äratõmbamise ja väänamise peale traumapunkti minema, sest mul juhtub neid NII palju, siis ma peaks sinna sisse kolima, ja suurem osa läheb tõepoolest ise üle. Kusjuures see, kui valus mingi trauma on, ei ole mingi näitaja – seesama menisk segas elu ainult natuke, see-eest kevadel tõmbasin korra õla ära, tunne oli nagu invaliidil, aga uuringud näitasid kõigest, et mingi kahjutu vedelik on õlas, mis “läheb ise üle”, arstid ise ütlesid! ja läks ka! mis siis, et selleks kulus pool aastat.
Läbikäigu K 
Minul tulevad sinikad puhtalt pealevaatamisest ja ma ei saa põrandal isegi mitte istuda, sest sinikad tulevad. 2018 suvel käisin korraks ühel takistusjooksul ja nägin pärast reaalselt välja, nagu oleks autoavariis olnud.
Samas ükskord kukkusin trepist alla (üleval komistasin ja tulin ikka trepi lõpuni alla välja, selja ja külje peal, hooga) ja sellest ma ei saanud ainsatki sinikat. Väga veider.
MeeldibMeeldib
Mul tulevad pindmised pisisinikad näiteks saunas harjaga küürides. Või ennast natuke korralikumalt sügades. Vabalt võiks turja peal aelemisest sinikatäpid olla, ma ei süüdistaks isegi särki. Kapillaarid on lihtsalt nõrgavõitu.
MeeldibMeeldib
Ma olen ka elu jooksul saanud vigastusi ja suuremaid sinikaid nii, et ise ei märka ja pärast ka ei suuda välja mõelda, et kust või mist. Kõige parem teooria on ikkagi olnud, et sel ajal toimus midagi veel olulisemat. Noh, sinu näidet vabalt tõlgendades – jalgade üle pea viimisega oli piisavalt koormust ja venitust jms, et mitte märgata seda pisikest survet, mis jälje jättis.
Aga rõhutan, et see on täiega suvaline ja konstrueeritud näide. Mu enda viimased lood ei tule enam hästi meelde.
MeeldibMeeldib
Ma varem NII märkamatult saadud sinikaid pole täheldanud, kuigi turiseisu jms on tehtud küll, aga vbla on asi lihtsalt selles, et ma pole tavaliselt pärast trenni kellegi nina all oma seljaga vehkinud ja ise ei näe ju.
MeeldibMeeldib
Mul ei tule eriti millestki sinikaid, kukun maha, ei mingeid jälgi, jne, aga kui miski pikema aja jooksul samale kohale survet avaldab, vaat siis võib tulla. Hm.
Oh kondid ja luud!
MeeldibMeeldib
Jaa, ja veel see ka, et valu annab tihti tunda alles siis, kui selle põhjust endale teadvustada, näiteks paned panni kuuma ahju, puutud vastu ülemist kuumutustraati, tunned vastikut kärsalõhna ja alles siis saad aru, et kõrvetasid sõrme ära ja peaks valutama.
MeeldibMeeldib
Mõnikord on ärapõrutamine või väänamine hullem luumurrust. Kui ma nii raskelt kukkusin, et ärkasin alles EMOs mitu tundi hiljem, kurtsin ka käevalu. Sellest oli ka röntgen tehtud, mis midagi ei näidanud. Käsi jäi ilmselt kukkudes külje alla. Mu nägu oli ammu juba korraliku jume saanud, ninaluu ei valutanud enam, aga käega ei saanud ma poolteist kuud mitte midagi teha, ka mitte ukselukku avada.
MeeldibMeeldib
Mul praktiliselt ei tule sinikaid. Sõidan maastikul rattaga ja kukun palju (see käib asja juurde), matkan igasugu võsas, orienteerun – väikeseid vigastusi saan lakkamatult. Sinikaid ei tule. Kriimustusi või veriseid kriime on mõnikord jalad täis. Sinikaid – ei mingeid ei kusagil.
MeeldibMeeldib
no ma olen selline, et mulle tulevad sinikad tavaliselt, nagu nad peaks tulema. Jooksen täie hooga kapinurga kintsu kinni, pärast on valus, paistes ja suur sinikas. A vat need õlasinikad olid küll täielik müstika.
Kusjuures need sinikakribudega kohad kipitasid ka paar päeva tagantjärgi.
MeeldibMeeldib
Mul on suurte sinikatega sama lugu, et tulevad täitsa tavaliselt, Aga need pisikesed kapilaarilõhkemised juhtuvad küll üsna lihtsalt – saunas sügades nt.
MeeldibMeeldib
kapillaari
MeeldibMeeldib
Põrandal aelemisega seoses, ma käisin kunagi ühel burleski-workshopil, kus tuli ka sensuaalselt põrandal aeleda, ja taaskord oli resultaat selline, et ma nägin välja, nagu oleks auto alla jäänud. See oli ka see hetk, kus ma sain aru, et ma ei saa kunagi moderntantsuga tegelema hakata, sest kokkupuuted kõvade pindadega ei mõju mulle hästi.
(Mul päriselt tulevadki sinikad sellest, kui ma põrandal istun.)
MeeldibMeeldib
Õnneks on meil põrandal aelemise trenn matisaalis.Kogu põrand korralike mattidega kaetud, tavaliselt tehakse seal vist maadlustrenne.
Kunagi vanasti oli päris põrandal, siis ma küll alati väga kergesti sinikaid ei saanud (mul on endal ka polstrit rohkem kui sull), aga vahel oli konkreetselt valus, sest mõnes kohas isiklik polster kuidagi ei aita.
MeeldibMeeldib
Ma olin vahepeal korraks tugev. Noh, mitte päriselt tugev, aga kuidagi enda kohta. Kogu kere oli täiesti teistmoodi, trimmis. Siis tundus, et kui põrandal on õhuke vaip, siis sellest pehmendusest täitsa piisab. Seegi pigem tõrjub põrandapragudest puhuvat tuult. Seda polstrit täitsa tahaks tagasi, aga nii korralikult trenni teha nagu nendel kaugetel aegadel vist siiski ei viitsi. Omamoodi tore tunne on seegi kui käies põsed, triitsepsilotid ja koht võdisevad.
MeeldibMeeldib
Ole vait, jyriik, nüüd sa reetsid ühe põhilise pekisaladuse.
MeeldibMeeldib