Häda keha pärast

juuli 5, 2022

Kindlasti pole mul esimene kord seda häda hädaldada, aga: ma ei kannatanud vahepeal suurt midagi süüa, koroona järelmõju või mis iganes häda see oli või olen ma vanuigi endale mingi toidutalumatuse hankinud, aga ise ei saa veel aru, mille vastu. Söön kohvikus mingi koogi, kõik on tore, pärast kodus valutan kõhtu ja iiveldan. Ja mitte ühes kohvikus, vaid mitmes eri kohas ja eri päevadel ja eri asja peale.

Ja siis teen Pärnus paar päeva ekstreemsporti, tähendab: temperatuur 32 kraadi varjus, mina lähen ja tantsin päikese käes, mitu kihti riideid ülestikku seljas. Kontsert musta mantliga, kontsert mitme kihi seelikutega; korrata. No ja siis lõõgastuseks jalutan paar kilomeetrit ja ujun natuke sinna otsa. Ja seda kõike poolmagamata olekus (loe: kahe ööpäeva peale kokku max 8 tundi).

Muide, nüüd ei usu ma kohe üldse Kauri juttu, et sportides joomine on mingi pseudovajadus, sest ma ei jõudnud lugeda ka, palju pooleliitrisi veepudeleid ma tühjendasin (tõsi küll, osa tarvitasin välispidiselt), ja vetsus polnud sellest hoolimata vaja käia. Minul! polnud vaja vetsus käia, saate aru! Minul! kellel mul plingib Tartu linna tasuta vetsude kaart kogu aeg kuklas ja vahel välgatab sellel isegi mõni tasuline! Kõik selle vee ajasin läbi naha välja!

Aga kuhu ma tahtsingi jõuda. Kogu see nädalavahetus sain ma kõike süüa, mis pähe tuli! V.a see pisiasi, et suurem osa ajast nagu polnud isugi (loogiline ka, kehatemperatuuri hoidmiseks polnud neil päevil lisaenergiat vaja). Tollel nelja kontserdiga päeval pidin hommikul A.-le bussijaama vastu minema; enne pistsin linnupetteks ühe pirniviilu suhu. Kui me koos tagasi jõudsime, oli juba aeg kostümeeruda, mitte süüa ja ega ma väga tahtnud ka, haarasin välja minnes pigem põhimõtte pärast veel kaks pirniviilu hambu ja sõin tee peal ära. Ja selle kaaluka hommikusöögiga pidasin rahulikult vastu kaks esimest kontserti ja isegi pärast seda sõin pigem teadmisest, et lähema paari tunni jooksul pole mahti, sest veel kaks kontserti. Ja jaksasin ära süüa ainult pool toitu, mis mulle laada peal esinejažetooni eest anti. Aga ikkagi. Liha ja friikartul ja kogemata jõin isegi piimaga kohvi (sest nagu välja tuleb, jääkohv käib piimaga) ja pärast oli ikka inimese tunne.

Eile oli veel ka hea olla, arusaadav: ikkagi trampisin niisama lõbu pärast kõvasti ringi, käisin ujumas ja polnud ikka veel välja maganud.

Isegi täna (ups, kalendri järgi juba eile) oli ärgates hea olla, aga nüüd on pahaolla tagasi.

See vana jama, et ülejäänud organism nõuab kas kuut tantsutundi päevas või olgu siis mingi ekstreemsport olla ja parem kui oleks magamata ka, siis töötab süsteem korralikult. Aga jalad hakkavad selle suurepärase režiimiga all valutama. Viu viu.

13 kommentaari Kellele: “Häda keha pärast”

  1. tom said

    Äkki on asi selles, et kehale ei meeldi süüa või täpsemalt see oleks mis peale toidu konsumeerimist saabub (enamusel meist mõnus rammestus). Ma näiteks käin hommikul alati tühja kõhuga jooksmas (mõni lonks vett kehalist pingutust teha joon enne), sest peale hommikusööki on raske kõhus ja ebamugav.

    Meeldib

    • nodsu said

      a vat kui saab kõvasti liikuda, siis meeldib ka süüa! iseasi, et mitte suvalisel päevaajal, vaid õhtul, kui organism on rabelemisest maha rahunenud.

      Ma mõtlen vahel, et mul on selline küttkorilase organism, et ei ole siin mingit kolm korda päevas söömist – päeva ajal kütin ja korjan ja hoian end mõne juhusliku mammu najal püsti, õhtul olen kõik ilusti koopasse vedanud, lõõgastun ja lasen hea maitsta.

      Paar-kolm aastat tagasi tantsu suvekoolis selline päevarežiim oligi, et päev läbi tantsimist, vahel mingi kiire amps kummikommi või jogurtit, et päris ära ei kukuks. Ja siis õhtul pärast tantsimist (st nii kümme-üksteist õhtul) täie mõnuga õlut või veini ja pitsat, ja selle peale tuli hea uni ka.

      Iseasi, et pitsa pole nüüd küll mingi õige küttkorilase toit, aga ju ma olen siis mingi varajase põlluharija ja küttkorilase ristsugutis.

      või kui tglt hästi järele mõelda, siis ega vanakooli põlluharija ka päeva jooksul väga palju ei söönud – paljukest sinna põllu peale ikka viitsib kaasa vedada.

      Ja siis tundub veel, et söögil ja söögil on ikka vahe ka. Ma kahtlustan, et organism on vanemaks saades otsustanud, et nüüd pole loomset rasva vaja enam näost sisse ajada, sest just rammusad toidud hakkavad ruttu vastu. Kusjuures vanasti olin ma just suur pekisõber ja võid armastasin ka.

      No ja aastake tagasi sain ka teada, et kolesterool on natuke liiga kõrge, nii et vbla isud ja iiveldused annavad lihtsalt adekvaatselt märku, misasju pole hea mõte süüa. Aint et kookidest ei saa ju peale vaadates alati aru, mis seal sees on. Pealtnäha võib olla kerge karge puuviljakook, pärast tuleb välja, et toorjuustu täis.

      Meeldib

  2. mustkaaren said

    Mul ka, mul ka tekib intensiivse liigutamisega päeval korralik söögiisu alles õhtuks. Päeval ei taha, sest seedimine ise võtab ka energiat ja mõni toit sunnib kohe natuke lamasklema. 🙂 see on viimasel ajal tekkinud ealine iseärasus.
    Ma läksin kuumalainega korralikult yle kere paiste, praegu annab järele ja saan jälle number väiksemaid pykse kanda. Neid ealisi iseärasusi on veel õige mitu. Järjest raskem on kehale meele järele olla, nii et Ta tunneks ennast kergelt ja ei vaevaks vaimu.

    Meeldib

  3. Teresa said

    Olles teist veelgi vanem on mu kehal oma iseärasused. Lihtsalt tahan päris täiesti keskpärast lõunat magada. KKui käisin kolmepäevasel Saaremaa tuuril, siis sai süüa vähem, käia rohkem ja ei mingit päevast magamist. Olek oli suurepärane ja öösel magasin normaalselt. Kodus vajub asi muidugi vanasse korda.

    Meeldib

  4. _kaur_ said

    Palun vabandust, kui ma olen kusagil öelnud või jätnud mulje, et sportides või üldse füüsiliselt pingutades pole vette vaja. Muidugi tuleb keha veetasakaal paigas hoida ja palavaga tuleb juua.

    Aga et oleks selge, mida ma arvan, siis:

    – Juua ei ole vaja lühikese sportliku pingutuse jooksul. Näiteks lühikesel (10 km või vähem) jooksuvõistlusel. See vedelik ei jõua kehasse niikuinii, joomisele ja joogi hankimisele kulutatud aeg on lihtsalt raisatud (tulemuse mõttes, kui aeg on tähtis).

    – Pikkadel ühtlastel pingutustel (matk) on mõtet juua pigem hommikul ja õhtul võimalikult palju, ja päeva jooksul pigem nii vähe kui saab. See on matkamise nn “vene koolkond”. Liikumise ajal võetud vedelik kipub kohe higina välja tulema. Aga kui on vaja ja päriselt janu, siis on muidugi vaja.

    – Keskmise pikkusega kerge pingutuse (paar tundi rahulikku jalutamist / matka / rattasõitu jaheda ilmaga) elab inimese keha üldiselt ilma joomise ja söömiseta läbi.

    Miks sellest üldse rääkida? Sest kuidagi on tekkinud komme juua KOGU AEG. 5 km täiskasvanute jooksuvõistlusel on joogipunkt. Mere äärde jalutama minnes võetakse seljakotis kaasa torudega joogisüsteem. Rattaga sõitma minnes juuakse igal ristmikul.

    Mul on tunne, et vähemalt osaliselt on selle taga spordijookide tootjate ajupesu. “Dehydration” on mingi deemon, millega peab pidevalt võitlema. Ostke meie keemiat ja jääte ellu!!! Ja selle tulemus on pideva joomise vajaduse usk, mida lihtsa jutuga ei kummuta.

    Meeldib

    • _kaur_ said

      Me jäime nädal tagasi matkates veepuudusesse. Alahindasin viimast etappi – see tundus olema paar kilomeetrit jalutamist ühtlasel kõrgusel piki jõeäärset matkarada. Meil oli võimalik võtta oma veepudelid enne seda täis, aga me ei võtnud.

      Tegelikult oli rada keeruline ja tehniline ja nõudlik ja aeglane. Mispeale ma jõin jõest ja lasin ühel lapsel ka juua. Halb mõte!!! Saime mõlemad kõhutõve. Õnneks läks see paari päevaga üle, aga ikkagi oli super nõme.

      Ma üldiselt kannan matkates kaasas suurt veevaru, mis enamasti jääb kasutamata või siis jagan ma seda sõpradele / lastele. Aga seekord jäi siis puudu.

      Meeldib

    • nodsu said

      “Pikkadel ühtlastel pingutustel (matk) on mõtet juua pigem hommikul ja õhtul võimalikult palju, ja päeva jooksul pigem nii vähe kui saab. See on matkamise nn “vene koolkond”. Liikumise ajal võetud vedelik kipub kohe higina välja tulema. ”

      sõltub ilmselt inimesest. Kui ma joon korraga palju, siis tahab see lähema tunni-paari jooksul välja pääseda nii või teisiti ja kui ei tule higistades, siis on varsti peldikut vaja.
      Ja teisest küljest higistan ma aeg-ajalt vältimatult, olenemata sellest, kui palju ja millal ma joonud olen, siis tuleb seda lihtsalt korvata.

      Aga vahel on mul vaja lihtsalt vett suus hoida – veepuudust muidu nagu ei ole, aga suu kuivab nii ära, et oleks nagu liimi täis. Eriti, kui on vaja palju rääkida või laulda, aga ka niisama rabeldes. Lihtsalt rääkides või lauldes panen seda ise rohkem tähele.

      Meeldib

      • _kaur_ said

        See matkal õhtuti ja hommikuti joomine on minu arust mõeldud just nii, et sa terve pika laagriõhtu jooksul vaikselt timmid teed vms, mitte ei kalla endale potti korraga sisse.

        Sellega käib muidugi kaasas see, et matkates peaks siis higistamisest hoiduma. Jälgid oma kiirust, riietust, pingutust. Higistamine pikal liikumisel on pmst ülekulu, energiaga pillavalt käitumine, mis pikas plaanis kulutab sind rohkem kui peaks.

        Mu esimene päris mägimatk oli Kalle Hanseniga, kes seletas, et liikuma peab rahulikult, hingeldada ei tohi ja pulss peaks püsima umbes 110 peal. See tundus täiesti uskumatuna sel hetkel 🙂 Aga nii on. Nüüd ma muidugi oskan oma jõuvarusid ette hinnata ja tean, millal võibki laristada.

        Meeldib

      • notsu said

        ma timmin ka kodus aeglaselt teed jne, ja see tahab ikkagi paari tunni pärast välja pääseda. Kui ei ole just kuumalaines tantsimist nagu viimati oli, siis katsun ma kogu aeg WCsid tunni aja käigutee raadiuses hoida (jep, ma olen see, kellel on kahetunnise sõidu keskel vaja ära käia, kui ma just ei maga, magamise ajaks lülitub see süsteem õnneks välja).

        Mis higistamisse ja pingutusse puutub, siis sa räägid praegu inimese seisukohast, kes higistab pingutuse peale. Mina nt hakkasin viis minutit tagasi higistama sellest, et ma seisin oma kapi ees ja vaatasin mõtlikult sokke, et millised neist ma jalga panen.

        Tookord, kui me Tartus kohvikus käisime, jõudsin ma selle aja sees mitu korda läbimärjaks kastuda ja ära kuivada. Istudes.

        Meeldib

      • notsu said

        see on kusjuures üks põhjus, miks mulle meeldib rabeleda – et siis on vähemalt asja pärast selg ja pea märg. Kui kurnab, siis saan ma selle kurnamise käigus vähemalt midagi tehtud.

        Meeldib

  5. nodsu said

    Aga nüüd valutab jalg päris korralikult ja mis ma teen nüüd? hakkan kodus kõhulihaseid tegema või?

    Aga mul on see häda, et ma ei viitsi igavaid asju teha. Kõhulihaseid jne on seega võimalik teha ainult seltskonnas, muidu tuleb lihtsalt miljon huvitavamat asja pähe, mida teha.

    Meeldib

  6. Rebane said

    mnjah, sul on vaja ilmselt oma basseini ja renessanss-kujundujumise truppi 😀
    et oleks muidu koormus aga min koormus jalgadele. et ei pea isegi vee juurde pikalt kõndima. no ei pea renekas olema aga see oleks nii äge, kui mõelda. moodne ballett on muidu kole aga vee all võibolla läheb korda. käte peal kõndimine tuleks ehk ka kõne alla? jalgrattasõit on juba proovitud ja tunnistatud kõlbmatuks, ma nagu mäletan.

    Meeldib

    • notsu said

      Muide, kunagi Kuressaares festivalil käies harjutasime üht oma tantsuskeemi ujudes läbi. Kõige peale kulus kauem aega kui kuival maal, aga tehtud sai ja väga lõbus oli.

      Ujumine meeldib mulle niisama ka. Jalgrattasõiduga on jah olnud nii, et ma suutsin väga tihti maha tulles jala valesti alla panna.

      Aga praegune vigastus on selline, et arvatavasti oleks ka vändata paha, tundub, et kannakõõlus.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: