Riietumise peen kunst ehk kuidas mina looduses käin

Kristallkuul ees, Marca taga kirjeldasid oma grüünes käimise varustust, mõlemal oli see väga mõistlik, aga kummalgi omal moel.

Mina ei ole ilmselgelt sama mõistlik, mind tabab loodus alatasa ootamatult ja ma võtan ta siis rõõmuga vastu nii, nagu ma parajasti olen. Tavaliselt mingi õhkõrna lendleva kleidi või seelikuga, sest nii ma suvel käin, et palav ei oleks, ja millal siis loodus ikka inimesele peale hüppab kui mitte suvel.

Näiteks mullu suvel Pärnus märkasin võsaraja algust, mis oli lootustandvalt sama koha peal, kus lapsepõlve aasarada, ja pugesin kohe kogu oma lendlevas hipisuses võssa, mille nimi, nagu pärast selgus, oli rannaniidu maastikukaitseala. Kui seelik ähvardab vahepeal kuhugi kinni jääda, korjan ta lihtsalt kokku, kasvõi seon saba sõlme, kui vaja. Ega ma siis paljutõotava rajaotsa juurest koju riideid vahetama ei lähe.

Eriti koloriitne juhtum oli kunagi Perugias, kus ma elasin äärelinnas. Perugia on selline natuke Tartu loogikaga linn, et keskel on ülikool, ääres hakkab juba loodus ja see äär on vanalinnale sealjuures hästi lähedal.

Niisiis mõtlesin, et lähen jalutama ja panin ilusti suviselt riide (ikkagi üle 30 kraadi sooja ja päikesepaiste). Hele lendlev lõhikutega kergelt läbipaistev lilleline seelik ja kerge särgi peal valge pitsjakike.

Jalutades jäi ette üks kena aas, läksin kõndima, ja aasa kõrvalt hakkas tõusma järsk mäenõlv, mõtlesin, et äkki sealt saab üles minna ja äkki on ilus. Kohati oli natuke raske, aga edasi nagu ikka pääses, ja siis ühel hetkel järsku sain ainult edasi, aga mitte tagasi, sest langus oli liiga hirmuäratav. Haakisin aga küüned väänkasvudesse, varbad pudedasse mulda ja alpineerisin ülespoole, oma kaunist lendlevat seelikut perioodiliselt okaspõõsaste küljest lahti harutades, mullasegune higi silmi voolamas ja sisalikud, kes sellise koha peal humanoidseid tulnukaid oodata ei osanud, ehmunult kahte lehte põgenemas.

Esimene asi, mis ma üles jõudes nägin, oli silt, et linde ei tohi omaniku loata lasta. Mul vajus süda saapasäärde, ma olen sattunud jahiparki, iga hetk võib keegi kogemata maha kõmmutada. Vaatasin ühe enam-vähem õige suunaga taandumistee endale välja ja hakkasin nüüd viisaka inimese kombel laskuma.

Tee peal kohtan elegantset paari, samamoodi ilusti heledas riides nagu minagi, selle vahega, et nemad pole mullased ja kriimulised. Tervitame viisakalt. Nemad küsima: “Kas te loomi olete näinud?”

Mõnda ikka nägin jah, vastan ausalt.

– Kas faasaneid?

Ei, vastan ausalt edasi, ainult liblikaid ja sisalikke.

Kergelt jahmunud, naeratav paus.

– Kustpoolt te tulite?

Viipan – ikka ausalt – käega sügaviku poole. Käsi ise kinnitas mu juttu, mullane ja kriimuline, nagu ta oli.

Jätame viisakalt hüvasti. Arrivederla! Arrivederci!

Jätkan oma laskumist ja ühel hetkel möödun sildist “Kaitseala, võõrastel sisenemine rangelt keelatud!”. Tõsi küll, see silt oli näoga allamäge, nii et keegi poleks mind selle eiramises süüdistada saanud. Ja järsaku serval polnud üldse sellist juttu, ju siis sealtpoolt oli lubatud tulla.

Jõudsin alla tänavale välja ja nägin järgmist silti, mis ütles, et see ala kuulub psühhoneuroloogiahaiglale.

Siiamaani vahel mõtlen, mis järeldusi see paar meie vestlusest tegi.

***

Aga spontaanset ja elegantseis rõivis mägironimist on mul ette tulnud talvisemalgi ajal. Kui ma olin seitsmene, said vanemad kuskilt küllalt palju jänesenahku, et mulle kasukas teha lasta. Käisin sellega talve ajal koolis. Ühel mitte just kõige külmemal päeval – see on oluline! – kolasime kahe klassikaaslasega Snelli tiigi ääres, kui meil tuli äkki hea mõte proovida, kas saame mööda nõlva müürini välja ronida. Ma ei mäleta, kas meil juhtus sama lugu, mis Perugias – et ühel hetkel oli edasi kergem minna kui tagasi – või olime lihtsalt nii motiveeritud, et ei tulnud pähegi katki jätta, kuigi saime üles ainult kõvasti vastu porist – kas mäletate, et see ei olnud kõige külmem päev? – nõlva liibudes ja kulurohu külge klammerdudes. Kuni nõlv sai otsa ja me kolisime võidukalt trepile ümber, ise oma saavutusega hästi rahul.

Patkuli vaateplatvormil oli toona midagi purskaevulaadset, pesime seal endalt suurema muda maha, aga mul on õrn kahtlus, et kasukas pärast seda enam päris värske välja ei näinud.