Eufooriline ehk kuidas ma poes käin vol. 8

detsember 5, 2009

Tegin just kahe päevaga poole kuu töö ära või natuke rohkem ja olemine on juba viimased viis tundi lõbusalt deliroosne. Ekstreemsport on ekstreemsport, kogu aeg ei pea niiviisi vastu, aga miskipärast on niiviisi palju toredam tööd teha, et alustan ühel päeval kell 12 ja lõpetan järgmisel päeval kell 22, vahepeal pistan ainult mõne pala suhu ja käin treneerin korraks inimesi. Isegi tüütu tööga tekib niiviisi teatav hasart, rääkimata sellest, et oleks nagu lapsepõlves vana-aasta õhtul – magama minema ei pea ja kui kohviisu peale tuleb, ei pea üldse mõtlema, et äkki pärast ei tule uni peale. Asja ilu on ka selles, et kui ma sellise režiimi tõsiselt käsile võtaks, siis peakski ma kuus ainult kolm-neli päeva tööd tegema.

Paistab, et väikest viisi kiskus mul seekord deliroosseks juba nii vara nagu esimese päeva õhtul. Kui ma olin treneerimas ära käinud, tegin kiire toidupoehaagi ja ostsin endale dopingut ehk siis sellise erilise menüü, mida saab ainult pühade ja öötöö ajal. Ladusin lindile olulised toiduained, nagu paki kummikomme, tahvli mõrušokolaadi, paki mahla, pudeli kokakoolat ja viisakuse huvides ka juustu ja pestot. Ümmarguse armsa näoga tüdruk minu ees ostis aga ainult suitsu, ma ei oleks muidu tähelegi pannud, aga dokumenti küsiti. Mõtlesin siis, et ega ta nii laps ka välja ei näe, vaatasin häguse pilguga oma menüüd ja muutusin murelikuks. Tüdrukul oli vähemalt dokument olemas, et ta on vastavas eas, aga minu välimus vaevalt et müüjat ära petab ja kui ka minu käest tõendit küsitakse, siis ütleb müüja karmilt: “Sina ära küsi, mina ei müü!” ja mul tuleb, kõrvad lontis, oma kommid ja limonaad häbiga tagasi anda.

Siis tõusin oma udust rohkem pinnale ja taipasin jälle asja, mida ma olen kogu aeg teadnud, sest seda teab iga laps, ka kõige väiksem – et olla suur on palju parem kui olla väike. Ei pea vara magama minema, võin öösel endale kohvi teha ja voodi kas või igavesti tegemata jätta. Ja laps peab ostma seda, mida suured ütlevad, aga mulle müüakse viina ja suitsu ja ühtlasi ka limonaadi ja kommi. Mitte et ma kõiki oma hüvesid täiel määral ära kasutaks, suitsust ma näiteks suuremat ei hooli, aga noh, asi on ju põhimõttes.

Advertisements

6 kommentaari to “Eufooriline ehk kuidas ma poes käin vol. 8”

  1. nodsu said

    Aa, siis ikka on veel koomikseid vahepeal ilmunud.

  2. mindfck said

    loetle mingis detsembriteemalises postituses btw siis üles ka misasjad uuemast raamatutoodangust sa endale hiljuti soetanud oled. nutikas, eks.

  3. nelehelen said

    Ma just ütlesin oma emale, et mul on nüüd isiklik külmkapp, mille peale ma võin JOONISTADA.Ja mitte keegi ei keela!
    Kahjuks isiklikke seinu, mida täis maalida ikka veel ei ole, aga peab siis käima teiste omasid sodimas.

  4. ep said

    mulle meenus selle peale inimene, kes on juba ammu suur, nii suur, et tal on oma maja ja aed ja ta võib oma isiklikku aeda ehitada nii palju lahedaid basseine ja purskkaeve ja neid ühendavaid kraave ja torusid, kui ise tahab. väikesed sugulased on tema aia-veevärgist üldiselt sillas.

  5. nodsu said

    A. meenutas just, et kui seda, mida suurem osa kitšiks ja Roland Barthes väikekodanlikuks kunstiks nimetab, ei tehtaks, oleks lastel kurb elada (kui ükski kann ei oleks pardikujuline nagu ühes Saki jutus, vaid kõik korralikult kannukujulised).

    Ma ei suuda äkiste meenutadagi, mis ma viimasel ajal ostnud olen. Suurt midagi vist ei ole, viimase Loomingu Raamatukogu ja võõrkeelsest kirjandusest “League of Extraordinary Gentelmen. Century” esimese osa ja see oli ka juba novembri alguses.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: