Tundeline teekond naeratuse eest

Vaatasin tänast ilma ja leidsin, et eks ka kodus toas olemisel ole omad head küljed.

Aga millega ma tegelikult tahtsin seda juttu alustada: hääletamine on hea eluharjutus. Ma olen siis üliväga sõltuv teiste inimeste heasoovlikkusest – mis, kui hästi järele mõelda, kehtib elus üleüldse. Ma pean tegema oma tuleviku kohta plaane ja otsuseid ega saa seda edasi lükata ja pean nende otsuste eest vastutama – mis, kui hästi järele mõelda, on kogu aeg nii. Ja ma pean kogu aeg olema valmis neid plaane muutma ja ümber mõtlema, kui maailm omalt poolt ootamatu liigutuse teeb – mis, jällegi, on kogu aeg kasulik asi. Ja väga hästi on näha, et sõltuvus teistest inimestest, planeerimisvajadus ja paindlikkusvajadus ei ole omavahel üldse vastuolus. Ei tea, mis error see muiduelus tekib, kui paistab, nagu oleks ainult kas üks või teine: kas saan teistelt abi või juhin ise oma otsuseid, kas juhin mina maailma või juhib maailm mind.

Nii et mul oli viimane aeg niiviisi rändama minna, muidu lähevad eluoskused meelest päris ära, läheb päris meelest, kuidas see tants maailmaga käib.

Esimene osa: ekspresshääletamine

Minema sain nõka-nõka-nõka, Elva-Rõngu-Puka, milleks kulus tunde; ja siis võttis mind peale üks erakordselt ilus Poola veoautojuht, ma kardan, et ta langes pettuse ohvriks, sest minu Poola linna nimega silt – loomulikult oli mul kohe Tartust Wrocławi silt püsti, mine tea, äkki saab kohe otse sinna? – ei tähendanud paraku, et ma vabalt poola keeles vestleks. Või mine võta kinni, poolteist päeva hiljem ühe teisega vestlesin poola keeli (hi-hi) nigu nalja. Äkki ta ikkagi ei tahtnud vestelda või tahtis, aga ei osanud. Ja nii piirdus mu keeleõpe GPSi kuulamisega: “Skręć w lewo, skręć w prawo,” ja imestamisega, kui ta mõnikord lewo peale hoopis prawo keeras.

Tema oli osalt süüdi, et ma hostelisse ööbima sattusin, aga ega ma seda ainult tema kraesse ajada ei saa, see oli üks neist universumi vandenõudest: ta poetas mu kuskil Bauska maanteel maha, tõsi küll, vähemalt pärast Riia ringi; hämardus, hämarusega hääletasin ma kogemata bussikese peale, kus juht, tõsi küll, raha ei tahtnud, aga tahtis mind väga viia suurema bussi peatusesse; ja bussikese pealt tuli koos minuga maha purjakil lätlane, kes uskus, et ma olen inglane ja tahtis kangesti inglise keeles suhelda, ainult et inglise keel vedas teda alt ja varsti pidi ikkagi vene keele peale üle minema, sest suhelda tahtis ta ikka kangesti, isegi kui ma inglane ei ole.

Hoolitseda tahtis ta kah kangesti, arutada, millal buss (see päris, suur buss) sõidab, mis peatuses ma pean maha minema, kuidas ma hotelli saan, sest ta oli pähe võtnud, et ma pean hotelli minema. Nii et mul ei olnud väga võimalust rahulikult metsa alla kolida, kuigi ilm oli soe ja kuiv ja seal oli täiesti normaalne mets ümberringi. Või noh, võib-olla on see minu kiiks, aga metsa alla magama minekuks tahaks nagu privaatsust ja seda, et keegi ei tea, kus ma olen.

Nii et eks ma läksin bussi peale ja lasin oma purjakil kaitsjal bussijuhile seletada, kuidas too mind pärast Bauskas hotelli peab juhatama – “Ta on turist!” lisas ta õnnelikult, justkui see oleks mingi hea asi – alistusin saatusele ja sõitsingi bussiga Bauskasse ja lasingi ennast hotelli suunata ja kuna see oli õnneks selline odavapoolne, siis ei hakanud sealt enam ka tagasi tagurdama.

Hommikul leidsin maantee äärest ühe väga hääletaja nägu Läti noormehe, “Kaunas” sildi peal, lõin temaga kampa ja jõudsin seejärel uskuma hakata, et me ei saa sealt mitte kunagi mitte kuhugi, sest kõige paremates peatumiskohtades oli peatumise keelu märk, ja seda, et need märgid otsa lõppeks, ei paistnud mitte kusagilt – samas kui lätlane oli nagu rahu ise ja korrutas mantrana “kui nad tahavad seisma jääda, siis nad ka jäävad”. Ja veetsime hääletamiskogemusi vahetades aega – kui ma järele mõtlen, kõlas see kangesti kalamehejuttude moodi: “Sildid on head asjad, tead, ma ükskord maalisin huulepulga ja silmapliiatsiga Hannoveri sildi, sest millegi muuga ei olnud maalida.” “On jah head asjad, isegi kui nad ei näe, mis sinna kirjutatud on, nad näevad vähemalt, et on silt.” “Jah, kui ma seda Hannoveri silti maalisin, siis ma ei pidanud hääletama hakkamagi, poole maalimise pealt üks vaatas üle õla ja ütles, et läheb Hannoveri.” “No ma ükskord olin ainult ühe tähe valmis maalinud ja juba võeti peale!” Ainult et ma tegelikult täitsa usun seda juttu.

No ja siis, kui olime jõudnud Kaunase sildi juba ammu Praha sildi vastu välja vahetada ja mõtlesime, et äkki peaks tagasi vahetama, korjas meid peale üks Saksa paar, kes pidi Saksamaale tagasi minema ja ise ka täpselt ei teadnud, mispidi, aga Augustówist lähevad vist ikka läbi, kas see jääb meile tee peale? No kes seda ei tea, et Augustów jääb iga tee peale.

See oli üks uskumatu vedamine: esiteks oli tegemist väga kenade inimestega (kuigi jah, hääletades enamasti selliseid näebki, hääletamine on ise üks paras selektsioon selle koha pealt) ja teiseks ei olnud neil nii suurt tuld takus, et peaks ainult mööda maanteed jugama. Nii sain väikese linnaimetlemispeatuse kõigepealt Kaunases; siis Mikołajkis – sest siis oli juba selgunud, et nad lähevad päris pikalt Wrocławi suunas edasi, Augustówist kaugele edasi; siis pikem söögipaus Mrągowos, kuhu ma kaotasin oma salli ära, selline ohverdus siis; ja viimaks jalutuskäik massiivses tüsedas Toruńis.

Seal jäid lisaks üleüldisele massiivsusele ja imposantsusele silma – kohe näha, et keskajal jõukas linn olnud, selline tüse – , tähendab, jäid silma tütarlapsed kintssaabastes, fluorestseeruvalt roosas minis, triigitud juuste ja ereroosa vihmavarjuga. See oli nii rabav kostüüm, et pmst litsakast mundrist hoolimata on raske uskuda, et prostituudid – oli juba nii ülestiliseeritud, justkui tegemist oleks artistidega, kes reklaamivad näiteks revüüetendusega restorani. Ja nad polnud kaugeltki mitte nii rääbakad nagu tüdrukud, keda järgmisel päeval tee ääres võsa vahel ootamas oli näha. Teisest küljest hakkasid nad hõlma ikkagi üksikutele meesterahvastele – aga noh, ilmselt sobiks see lähenemine ka stripiklubi reklaami puhul. Meie seltskonna – kahe mehe kohta kaks naist – jätsid nad rahule, üks tütarlaps vaatas mulle otsa ja mine võta kinni, kas naeratas mulle või muigas minu üle. Või naeris meie kontrasti, me olime ju ühest liigist ja soost, aga väljanägemise põhjal oleks olnud raske uskuda.

Seal sattusin ma teist korda võõrastemajja, sest sakslased olid sümpaatsed ja kavatsesid täiesti õiges suunas edasi sõita, aga olid selleks õhtuks juba ära väsinud ja tahtsid oma autosse magama keerata – ning jõe lähedal pargis oli liiga aktiivne elu käimas, et me lätlasega ise oleks saanud sinna minna. Mõtlesin pärast, et njah, kokkuvõttes läks mul nende ööbimiste peale sama raha ära, mis oleks bussipileti peale läinud – aga tegelikult äkki oli hästi kulutatud raha, sest selle asemel, et ööpäev otsa bussis kägaras olla, sain öösel ennast voodis välja sirutada. Toredatest inimestest ja linnaekskursioonidest rääkimata.

Toredusest rääkides: sellel paaril paistis ka omavahel väga hea suhe olevat. Eks ma selle põhjal arva, kuidas nad üksteisega siis ümber käisid, kui midagi viltu läks – ära eksisid või eriti siis, kui me oleks äärepealt pimedas kitsal teel laksaki vastassuuna omadega kokku põrganud.

Ja hommikul korraldasid nad oma marsruudi siis sedapidi ümber, et “ega me ei pea ju otse Poznańi peale sõitma, me võime Konini kaudu minna” – kust on ju Wrocławi kiviga visata!

Selle aja sees jõudsin ma küll teha väiksemamõõdulise seltskondliku fopaa. Lätlane oli terve tee iga kiriku peale huvi tundnud, mis konfessiooni oma see on, nii et ma lõpuks ilmutasin siis ise huvi, mis konfessioonist ta ise on – oli selline meeldiv ja haritud inimene, mõtlesin, et saab huvitavat teoloogilist vestlust arendada. Ja siis, oijah… mõtlesin, et oli mul seda vihmaussipurki vaja nüüd lahti kiskuda, ja hakkasin taipama “religioonist seltskonnas ei räägita” konventsiooni kasulikkust. Sest jää läks jalge all ikka väga õhukeseks – ta oli religiooni otsa alles hiljaaegu sattunud, suust hakkas tulema väga fundamentalistlikku juttu, ja ma ise ei suutnud muidugi oma arvamust osast asjust päris enda teada jätta, pingutades kõiki oma vaimseid tasakaaluelundeid, et seda niimoodi teha, et teda mitte solvata. Olgu siis sellepärast, et ta oli ju ikkagi kena inimene (ega olnud seda juttu mulle vägisi pähe määrima hakanud, ma ise ju lollist peast vajutasin sellele nupule), või sellepärast, et ka minu sõnum jõuab kergemini kohale, kui ma juba poole tee peal inimesi ära ei solva ja neil plokki ette ei löö.

Ja siis ma mõtlesin: näe, hea illustratsioon humanitaarhariduse hädavajalikkusest. Haritud inimene, arukas, kõrgharidusega, aga ainult reaalalal, humanitaariakiht õhuke – see paistis juba varem jutust välja, olgu ajaloo, kunsti või kirjanduse alal – nii et kui ta korra juhtus religiooni otsa komistama, oli ta abitu nagu väike laps.

Ja mõtlesin, et näh, keskaja haritlase õppejärg oli ikka kavalalt välja mõelnud – enne teaduse kallale minekut pidi omandama matemaatilised distsipliinid ja enne, kui nende kallale lasti, pidi omandama grammatika, loogika ja retoorika, mida võiks tänapäeval nimetada funktsionaalseks lugemisoskuseks – või tekstist arusaamise oskuseks. Rääkimata sellest, et hariduse vorm oli (erinevalt uusajast) pigem väitlus kui loeng, nii et skolaarile sai õige ruttu selgeks, et seisukohti on palju, ja ta pidi enda omi oskama osavamalt kaitsta.

Aga ehk ei ole asi kokkuvõttes päris hull. Esiteks – arukas inimene, hea iseloomuga ja religiooni õige vähe aega harjutada saanud. Äkki on see puha alguse asi. Edaspidi areneb, õpib ja avastab, et seda usuasja saab ka teisiti teha.

Või siis talle lihtsalt sobibki selline religioonivorm – jällegi, üldiselt arukas ja hea iseloomuga inimene, keda ta õieti segab, kui ta sellega kedagi vägisi ei ründa? mina läksin ju ise torkima, kesse käskis.

***

Viimases otsas sain siis jälle natuke poolakatega suhelda – ma olin jäänud pidama ühe vabriku ette, kust väljasõitev noormees teatas lahkelt, et viie-kuue tunni pärast läheb ta Wrocławi küll, kui ma tahan, võib ta mu ära viia. Ma siis lubasin, et kui keegi mind sealt vahepeal ära pole noppinud, siis heameelega. Ainult et loomulikult noppis. Üks erusõjaväelasest onuke, kellega saigi selle poola keeles suhtlemise kogemuse. Eks ma olin ennegi tähele pannud, et heade suhtlejatega saab üsna iks keeles vestelda.

(järgneb)