Tundeline teekond naeratuse eest (paikne vahepala)

august 29, 2012

150 kilomeetrit Koninist Wrocławisse võtsid, tundub, vähem aega, kui teekond Wrocławi kaugest-kaugest äärelinnast oma eluasemesse. Aga võib-olla liikus aeg hommiku poole teises tempos, sest kui ma järele mõtlen, siis kõõlusin ma seal teeotsal ju üsna kaua. Inimtühjal teel liigub aeg kindlasti suuremate juppide kaupa kui tihedalt liiklevas linnas. Ja seljakott seljas venib aeg kindlasti rohkem kui seljakott tee kõrval maas.

Küsisin oma olematus poola keeles teed ja inimesed seletasid lahkelt ja sõnaohtralt, et ei, ega nad seda tänavat ei tea – ma siis ehku peale pakkusin, et mul on üldse peavaksalisse vaja – aga ega siit üldse millegagi sinna ei saa, mul tuleb sõita bussiga edasi – nad näitavad kuhu – ja sealt läheb buss number N. Läkski; enne kui ma selle imebussi peale sain, jõudsin veel ühele pimedale mehele juhatada, et see on see buss jah.

Võluvad detailid

Buss number N! Kihistasin terve see Wrocławi-nädal omaette vaimustusest, et siin linnas on buss number N. J. uuris, et kas on ka buss number N+1 või N-1, aga süvenemisel selgus, et ei, on kõigest K ja siis ka D (kuigi see annab lootust, et on ka A, B ja C).

See on siis jälle näide elementaarse reaalhariduse kasulikkusest. Poleks algebrat õppinud, oleks see kihistamine kihistamata jäänud.

Ja Wrocław oli esimene koht, kus ma panin tähele seda uuendust – küllap ta on uuendus, paari aasta tagusest Varssavist ei mäleta – , mis poolakad oma bussides on teinud: tablool jookseb pärast peatuse nime ja järgmise peatuse nime kuupäev; ja pärast kuupäeva tulevad nende nimed, kellel on täna nimepäev. Selle infoga tabatuna kasutasin üks päev juhust ja soovisin ühele sõbrale nimepäevaks õnne.

Hakkasin korraks fantaseerima, et meil peaks bussis siis jooksma sünnipäevad, aga kuhu need nimed kõik mahuks… ja siis jagasin välja, et ega sünnipäeva puhul ei ole nimi relevantne info, kuupäev ikka. Meil piisaks kõigest kuupäevast.

Rumal välismaalane suures linnas

Muidugi olin ärevil. Maalt ja häälega, suur linn, pikad vahemaad, võõrad bussid, bussides imelikud masinad, ühest tuleb pilet välja, teise läheb sisse! Kuidas ma saan, mis ma teen? Aga näe, sain, inimesed aitasid, ikka poola keeles.

Bussis number N olin juba teadlik: nägin kaugelt piletimasinat ja hakkasin sihikindlalt sinnapoole trügima, müks ja müks seljakotilaiuselt läbi inimeste, kes kahte lehte langestid ja mulle kõik poola keeli midagi rääkisid. Isegi need rääkisid, kes istusid ja keda ma üldse ei müksinud. Kui olin masinani jõudnud, oli ka selge pilt, mida nad rääkisid. Masin oli katki. Vaatasin tagasi müksitud inimeste poole, kõik vaatasid mulle tõsiselt otsa; esitasin mitu ebalevat naeratust: “näh, ma saan aru küll, et olen tobu”, nemad olid tõsised edasi; kaks peatust hiljem andis üks väljuv tädi sõbralikult oma pileti mulle.

Edasi sain veel rohkem huvitavate masinatega mängida, kui ma tahtsin mitmeks päevaks sõidukaarti osta: putkatädi ei saa kõigepealt aru, siis selgub ühe armsa noormehe abil, et ega ta neid ei müügi. Noormees näitab mulle masina kätte, kulgen kohale, võtan järjekorda. Paar minutit hiljem jõuab noormees järele, uurib, et kas ma ikka saan hakkama, vastan enesekindlalt, et muidugi, nüüd juba küll saan. Viga! Üks tütarlaps tuleb appi ja vajutab minu eest nuppudele. Pärast õhtul saan vähemalt E. ees ise Kogenud Piletiostjat mängida ja omakorda tema eest nuppe vajutada.

***

Kursus oli lihtsavõitu, eriti puhas tantsuline osa, niisiis keskendusin oma kaela ja büsti ilusasti hoidmisele – teate, mulle tundub, et kui ma niiviisi hoian, siis langebki rinnahoidja järgi vajadus ära, päriselt – aga miks mul selle juures küll ka kõhulihased töötavad? miks kael ilma kõhulihaste abita püsti ei seisa? – ja järgmisel päeval valutasid mul sellised lihased, mille olemasolust mul enne aimugi ei olnud. Kuigi võib-olla saab selle hoopis seljakotipohmelli kraesse ajada.

Aga pühade või vähem pühade hullude mängimine pakub alati midagi hingele ja pool aega sai nagunii hoopis sellega tegeleda. Lihtsad tantsud lihtsateks tantsudeks. Ma olin unistanud Mad Tomi tegemisest sestsaadik, kui ma 1995. aasta Viljandi etenduse videot nägin, ma sain Mad Tom olla!

Ja siis hoopis õukondlikum mõnu: mul oli seal korraks, coranto ajaks täpselt paras tantsupartner, nagu mõõdu järgi õmmeldud. Ma ei mäletagi, millal ma oleks saanud tantsida kellegagi, kes ei ole mu õpilane või muidu mu abi ei vaja – ega ei ole ka mu õpetaja. Vähemalt meesterahvaga mitte. Hüva, vähemalt väljaspool tangotunde mitte, aga tango ei loe, selles ei ole ma nii osav, et ka paraja partneriga täit mõnu tunda. Täielik kergendus: ma ei pea kedagi aitama, ta saab kogu aeg ise hakkama – ja ma ei pea kartma, et temal on minuga halb, sest ma tunnen ka ennast täiesti enesekindlalt. Puhas nauding. Mõtlesin, et ei tea, kas temal ka – aga noh, kunagi hiljem, “Parsons Farewelli” (täiesti teistsuguse, kui me siiani oleme teinud! täiesti, täiesti teistsuguse!) läbimängu ajal pakkus Jane, et äkki vahetaks paarilisi, selle asemel et püsida eestlane-eestlane ja poolakas-poolakas konfiguratsioonis – mispeale noormees hüüdis sekundipealt “Jaa!” ja üritas seista mu kõrvale ruumipunkti, kus J. oli veel täies koosseisus ees.

Nüüd tahan ma veel temaga tantsida, on ikka ikaldus, kui ideaalne partner on tuhande kilomeetri taga.

Aga kõige suuremad puhttantsulised mõnud tulid hoopis morrisest, nuta või naera. Ma olen nüüd kurjade haldjate vastu tõsiselt relvastatud – rääkimata sellest, et ma sain kanda Lieven Baerti kuljused. Lieven Baerti kuljused! Mõelda, nüüd on minu trennipükste küljes võib-olla tema DNA-d ja ma saan endale ise oma Lieven Baerti kloonida! Juttu on mehest, eks ole, keda ma ei ole iial ihusilmaga näinud, ainult filmi peal, näe, see kollaste sukkadega, kellel alguses pead ei ole.

Taskurättide asemel pruukisime mida iganes, ma mäletan, et mul oli korra kummaski käes üks sokk; siis korra oli ühes käes alussärk, teises seelik või pluus või mis ta nüüd oligi, aga alles siis, kui mul oli PÄRIS taskurätik, linane ja puha, ja teises käes J. poekott, hakkas Jane nokkima, et “hei, su aluspesu pudenes maha!”

Kes ei tea, mis on morris, siis siin on üks stiilinäide ja siin veel üks, kuigi me ei teinud täpselt neid tantse. Väga isane tants, naisterahvana väheke napakas tantsida, aga mine tea, millal võib tarvis tulla seda kellelegi edasi õpetada.

Kohalik, peasjalikult algajate trupp nägi sellega hirmsat vaeva, aga meile-vanadele naeratas veel selline õnn, et Jane, kes vist vaatas, et me hakkame lihtsate tantsude peale uniseks jääma, pakkus Konradile, J-le ja mulle hommikust eratundi ja õpetas vaat selle tantsu – väheke erineva versiooni, aga ainult detailides.

Veider, et mu põlved pidasid ennast kogu kursuse täiesti viisakalt üleval – välja arvatud see, et jalaga ei saanud ronde teha, vaid kõigest edasi-tagasi vibutada, ja hüpata tuli madalalt, kaine tervishoidlik meel käskis – aga esimesel vabal päeval hakkasid kapriisitama. Väga valikulise liikumismaitsega liigesed, väga. Või oli mul runner’s high. Sündinud kütt-korilane.

(järgneb)

Advertisements

Üks vastus to “Tundeline teekond naeratuse eest (paikne vahepala)”

  1. toomastaliesin said

    N meenutab mulle kusjuures mitte algebralist tähist vaid pigem midagi stiilis “N maakonnalinnas toimuvad igal aastal suured pidustused.”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: