Eestlaste endeemiline masendus?
märts 10, 2013
Võtan mina lootusrikkalt lahti kõnekäändude andmebaasi mõistestiku, klikin (ikka lootusrikkalt) märksõna “mõnu, naudingut tundma” peal – ja tulemus? “Kokku: 0”.
Heakene küll, kohe märksõna enda kõrval oli kirjas sünonüümne “täit maiku tundma”, aga ikkagi! Näiteks “vaenu tundma” annab 16 vastet, “häbi tundma” 99 ja “hirmu tundma” 475. Okei, vähemalt “rõõmustamisel” oli 99 vastet, aga noh, selle vastukaaluks on ka 103 “kurba”.
Ja kust mina leiaks nüüd mõnusa naudiskelu jaoks ilusa traditsioonilise väljendi? “Jalad seinal” ja “lips lõdvaks” tulid juba pähe ja “puhkamise” alt leiab veel mitu lebotamisväljendit, aga need ei sobi hästi konteksti, oleks tarvis… vähem põlluvao vahel lamamist, vähem viiteid raskele tööle, mis kohe uuesti pihta hakkab (nagu “suitsupaus”) ja kuna raskest tööst ei ole juttu, siis ei ole õigupoolest vaja ka laisklemisevihjeid, pigem midagi meelikõditavat. Eriti maitsemeelt. Nautimist ja lõbu, mis meenutab vähem pildituksjoomist ja rohkem mekutamist.
Ah jaa, enne kui keegi pakub – ma tulin juba ise selle peale, et ka “lõbutsemine” võiks oma malbemas vormis sobida: “lõbus” kui “naljakas” andis nulli, “lõbus inimene” neli, aga need olid kõik lõõpimise vurhvi vasted, ja kui ma panin otsingusse “lõbu”, siis sain muidugi peamiselt “lõbunaiste” väljendeid.
Hakka või ise uusi fraseologisme juurutama.
—————————————————————————————————————————————
PS: parim, mille ma praegu oma peast oskasin välja kaevata, oli “tegin oma olemise mõnusaks”, mis on sisuliselt päris hea, aga tahaks kangesti midagi piltlikumat.
Läbikäigu K 
Ega jah, ei oskagi midagi eriti välja pakkuda. Maitsmisega seoses veel annab mõne väljendi tekitada, näiteks “elumõnusid maitsma”.
MeeldibMeeldib
Mul on rohkem vaja midagi sellist, mis väljendaks seda, et inimene otsustas, et teeb ühte loomingulist asja, lähtudes sellest, et tal endal oleks tore teha, mitte sellest, mida järsku keegi teine kuskil mõtleb – sest kõigile ei jõua nagunii meele järele olla.
Maitsemeele kõditamine tuli mängu lihtsalt sellepärast, et originaalis oli selle kohta maitsmisega seotud metafoor, aga eks hädaga tuleb sellest vist loobuda.
Igatahes on mul pidevalt tunne, et selline väljend (mitte tingimata maitsmisega seotud, vaid oma tegevuse nautimise otsustamise mõttes) on eesti keeles olemas, aga istub mul kuskil ajusopis peidus ja kätte ei anna.
MeeldibMeeldib
“Elu nigu hernen — süü ja kõdritse” 🙂
MeeldibMeeldib
“Sööks kärjemett ja sularasva ja magaks kahe kasuka vahel.”
MeeldibMeeldib
Ilusad ja magusad ja sümpaatsed, aga ei sobi kahjuks millegi ärategemise konteksti (vt mu eelmist kommentaari), hernemetafoor on selline kulgevalt optimistlik, väljendab reaktiivset, mitte proaktiivset meelelaadi, “ah, vaatan, mis juhtub,” kärjemee-sularasva-kahe-kasuka ütelus tundukse olevat unistus, mille üks aspekt on see, et üldse ei pea midagi tegema. Mul oleks tarvis sellist mõnulemisväljendit, mis väljendaks tegemise mõnu.
“Tegin oma olemise mõnusaks” ei ole ka päris see, aga vähemalt ei lähe tegemise mõnuga päris vastuollu.
See lause, kuhu väljendit vaja on, on päris pikk liitlause, mis algab sellest, et “tegin paljugi, mis pakkus mulle erilist rahuldust”, loeb seejärel üles mitu asja, mida ta täpselt tegi, et tal nii tore oli, ja võtab viimaks asja metafooriga kokku: “ühesõnaga, ma …”
MeeldibMeeldib
kas – maitsemeelega seoses – ei kõlbaks miskitmoodu ka “tegin (endal/oma) elu magusaks”? või meenutab liialt kondiitreid?
MeeldibMeeldib
Aa. Küsin auväärselt foorumilt, kas keegi teab täpsemalt, mida tähendab “sürpama”? Leidsin selle võluva sõna Saarestest “jooma” alt ja eks ta mingi sünonüüm ole, aga kas keegi teab, mis varjundiga? mismoodi jooma? Puhtalt kõla põhjal tundub mulle, et pisikeste lonksudega, sürps-sürps, mitte lahmaki-lahmaki (jah, ma tean, et see kõlab nagu “no hoo-hoo – plin-plin!“.
MeeldibMeeldib
myrym: kondiitrid ei ole probleem, pigem see, et väljendina ei ole küllalt juurdunud.
Kaalun ise praegu “mokkamööda” või “moka järgi” lauseid – “tegin nii, nagu endale mokkamööda oli” vms. Fraseoloogiasõnaraamat andis huvitavaid variante, mida ma kõnekäändude baasist ei leidnud.
MeeldibMeeldib
olemine nagu vanajumala selja taga 😉
MeeldibMeeldib
sürpama sõna ei tea, aga serbama on tuttav küll. kleebin katkendi keelekullõja Urmas Kalla artiklist (Uma Leht, aprill 2011)
«Serbämä» om nii uhkõ ja mitma näoga võro sõna, et timä taht peris umaette luku. A esiki ku tuud tahtmist tagasi hoita, sõs sõna pruukmisõ kottalõ tulõ iks mõni seletüs anda, ku ma joba olõ tä rahvalõ ette näüdänü.
Tä või olla vana vinne lain (serbatj – ahnõhe süümä vai juuma, nii et õkva kuulda om), a meil tä om ammu umatsõs saanu ja kihlkundõ piten esimuudu murdunu.
Siin ja sääl üle Võro- ja Tartomaa võit sa kül serbädä, kül servädä. Harglõn üldäs viil «serpämmä», Vahtsõnliinan «serpmä» (ma serbi), suurõl jaol Võromaast ka «serbmä/serbi», Rõugõn «servmä/servi».
Tähendäs tä inämbüisi iks tuud, mis eesti keelen rüüpama, rüüpima. Harglõn om timä tähendüses saanu ka vedelat toitu sööma, sääl serbitäs suppi. Muial käävä serbämisega kokko kül laihõmba, kül kangõmba joogi. Vahtsõnliinan oll’ mõni miis hää sõnaga üteldä serbäts vast niisama, nigu eestläne ütles topsisõber.
Ma oleks ise ka konteksti järgi mekutamist pakkunud, aga siin on jälle aplale õgimisele viidatud.
MeeldibMeeldib
Üks kena Ida-Eesti väljend on ‘perse lusti täis’, aga see on veidi äkilisem kui mõnulemine, pigem nagu täiest ‘rokkimine’
MeeldibMeeldib
…ühesõnaga, ma sukeldusin töösse nagu karu kaerapõldu.
MeeldibMeeldib
Seda, et sürpamine ja serbamine võivad sama sõna olla, kahtlustasin ise ka, igatahes aitäh sisuliste täpsustuste eest.
“Karu kaerapõldu” on päris äge… kuigi viitab pigem üleüldisele tööhimule kui sellele, et “kujundan oma töö selliseks, et töö oleks lõbu”. Aga ma kaalun seda – äkki kui “sukeldumise” asemel on midagi staatilisemat, nt olin “nagu karu kaerapõllul”, siis väljendab see. et “tore oli olla”.
“Vanajumala selja taga” on rohkem turvalisuse kohta. Lõbus fakt: ungari keeles tähendab sama literaalse tähendusega väljend hoopis seda, mis meie “pärapõrgu” või “karukolgas”. Selline koht, et isegi vanajumala silma alt ära, st seljatagune selles mõttes, et “koht, mida ei näe”.
MeeldibMeeldib
…mõnulesin nagu siga rukkis?
MeeldibMeeldib
hehehee.
Ja nüüd hakkan ma veel mõtlema, mis neist prantslase suust kõige paremini kõlaks.
Ühest küljest on siga neile vist tuttavam loom kui karu, aga teisest küljest on rukis vist veel võõram kui kaer.
MeeldibMeeldib
tööd *murtakse* ja selle käigus *higistatakse* nägu vesihernele, aga sellest pole vist abi. “rahulolev olema” kohta on sealsamas “muhaheles nigu musik lihapanni man”
MeeldibMeeldib
Ma leidsin “rahulolev olema” alt ainult ” mõisa ära müinud”, “mõisaga tasa”, “oled maksiga tasa”, “omadega väilas ja mõisaga tasa”, “ilm süü ja irvitäs” ja “sööb ja naerab”.
MeeldibMeeldib
Mnjaa, postitust ennast lugedes kargas pähe sõna “ilutsema” (EKSS: “ilutsema ‹37› 1. rõõmu tundma, rõõmutsema; lusti pidama, lõbutsema; lüüriliselt meeleolutsema. […]”, aga nüüd paistab, et see ikka ei sobi.
Aga “ühesõnaga, tegin oma hingele head”? See on nagu… millegi ärategemine, noh. Midagi sinnakanti.
MeeldibMeeldib
“Hinge” peale tuli mulle nüüd meelde “nagu süda lustib”.
Küll on tore infokogumik siia tekkinud.
Muide, sama teose peal kirjutasin hajameelselt “rangest täpsusest” kokku “ränge”. Kõlab nagu mingi päris sõna. See võiks ju midagi tähendada. Pakkumisi? Tõmbame keeleuuenduse kurvi lõppmatuseni!
MeeldibMeeldib
Aga üks asjalikum küsimus siinsele ajutrustile ka: kas kellelgi on ideid, kuidas peenemalt väljendada “maitset omavat” – mitte “hea maitse” tähenduses, vaid üleüldise maitsemeelelise tajutavuse tähenduses? Lõbustasin end natuke Saarestes, leidsin “maolise”, tundsin hetkeks kiusatust nii selle kui ka “mekiga” (millest saaks teha “mekkiva”), aga kuna mul on ühtlasi vaja siiski kvaasiteaduslikku keelepruuki, siis ei saa väga tajutavalt murdeliseks ka minna. “Maitstav” oleks üks variant, aga minu arust liiga ajaline – jätab mulje, nagu juttu oleks millestki, mida just praegu maitstakse, mitte üldisest omadusest. “Maitsvast” ei hakka ma mitte rääkimagi, selle miinused on liiga ilmsed.
Ja tänase päeva väljend on:
“keel pidi persse taha minema” kui ülima gustatiivse täiuse väljendus.
MeeldibMeeldib
“Meil on siin lõbu laialt” peaks sobima ka aktiivse ja/või loova tegevuse kohta.
Kulinaarses mõttes hea maitse või nauditava elamuse kohta võib käia “lakud oma sõrmedki puhtaks”, aga see on ehk liigselt kujundlik.
MeeldibMeeldib
Nagu süda lustib on küll nagu rusikas silmaauku, mu arust.
Aga selle “maitset omava” kohta… Sõltub muidugi kontekstist, aga kas lihtsalt “maitsega” ei sobi? Kasutatakse ju küll, enamasti mingi täpsustusega, et kas tugeva maitsega või õrna või omapärase või miks mitte ka tuntava või äratuntava või tajutava maitsega, mida siis parasjagu vaja läheb?
MeeldibMeeldib
“Maitsega” on muidu hea, aga igas lausekonstruktsioonis ei mängi välja – ta on ju täiend ja kui mul on vahel vaja põhisõna ise kaasaütlevasse panna, siis tekib jõledus nagu “maitsega kehaga”. (“Keha” on siin samas tähenduses nagu füüsikas.)
MeeldibMeeldib
Kivirähul oli midagi sellist, et mõnules nagu piimakannu kukkunud konn. Temalt saaks kindlasti üht-teist pätsata, hetkel ei ole kõik pärlid meeles.
MeeldibMeeldib
Kah ilus.
*
Kui siin juba keeleuuendusest juttu tuli, siis nägin just päeva trükiviga: “sektpori”. Täpsemalt küll “sektporipõhine”. Seekord ei olnudki minu tehtud.
MeeldibMeeldib
Hugo Raudsepp on mõnulemise ja vedelemise peale mihkel. Näide ‘Põrunud aru õnnistusest’: Oma olemuses vedelda ja loomuses logelda… see vist ongi taevariik! Mullast tuled ja mulda lähed… milleks siis dünaamika? Inimesel pole kuhugi tõtata… kõik, mis tuleb … tuleb niikuinii! Ja karta pole ka midagi … maailmast sa välja ei kuku!’
MeeldibMeeldib
Raudsepp annab siis veel lootust.
Protestantismi eetika ja kapitalismi vaim ütleks muidugi, et hukkaläinud.
MeeldibMeeldib