Suhtlusparadoksid, kaitsev keelebarjäär.

Kui olin järjekordselt sõnastanud ühe ämbri, mille otsa ma inimestega suheldes alatasa komistan (kõrvalepõige: lause algversioonis oli “komistuskivi”, hakkasin seda otsast muutma, aga kolisev komistusämber tundus nii õige metafoor, et sõi idiomaatilisema “ämbrisseastumise” välja): ma kasutan liiga imelikke sõnu, inimene ei saa aru ja solvub; ma väljendun liiga keeruliselt, inimene ei saa aru ja vihastab – tuli mõte, et see võib seletada, miks hääletamise peal nii palju lihtsam suhelda on: keelebarjäär aitab. Ma ei oskagi võõras keeles nii keerulisi sõnu, et teised neist aru ei saaks, ja kui ma teen imelikke lauseid, pannakse see välismaalase lolluse arvele, mis ei saa solvata.

Turvaline. Aga endal käib siis iga natukese aja tagant tunne peal, nagu oleks käsist-jalust seotud.

Muidugi olen siis ka tähelepanelikum muude märkide vastu ja loen kehakeelt ja hääletooni nagu miška. Ei mäleta, et külgelöömiskatsed oleks mind Poolas või Slovakkias kuigi tihti ootamatult tabanud (enamasti on neid olnud ka väga kerge plokkida, keelebarjäär on siin teistmoodi abiks: kui teha lolli välismaalase nägu ja öelda kõigi ebameeldivate küsimuste peale süütult “nie razumim”, on raske tõsisemat ahistamisstsenaariumi käima saada). Aga kui sattusin kord Slovakkias ungarlasest juhi peale ja viskusin suure kergendustundega – ma saan rääkida, ei ole enam käsist-jalust seotud! – keelepilve, ilmusid käsi põlvele ja kepijutt nagu välk selgest taevast.

Huvitav, kuidas peaks nüüd mõjuma see, et ma olen poola keelega märkamatult lipsanud üle selle piiri, kust alates ma enam ei märka, kuidas see keel kõlab, sest kogu aur läheb tähenduste püüdmise peale ära.

————————————————————————————————————————————–
PS: kui poola keelest või selle sõnavarast teha kaart, mille keskpunktis oleks need sõnad-laused, mida oskab kõige rohkem inimesi ja nii edasi, mida ääre poole, seda haruldasemaks, siis minu keeleoskus peaks selle peal moodustama kole harulise pläraka: kui päris alguses oli veel mõistlik “Tere päevast! kuhu pan sõidab?” pluss tänan-palun, siis sellele järgnesid Asterixi-koomiksitest sellised mõisted nagu “metssead” ja “roomlased” – õnneks tuli sealtsamast ka hunnik verbe, nagu “ütlema”, “teadma”, “ootama” ja “tahtma” pluss natuke tingivat kõneviisi – ja nüüd on sellele ikka veel peagu olematule keeleoskusele lisandunud sellised olulised väljendid nagu “Kurnatud? See peab küll olema lõbustuste korraldaja… meie kojaülem” ja “enesekindel… kaabaklik… meie koerteülem!” Üritasin seda värsket sõnavara kohe innukalt vestlusse põimida.