Askeesi naudingud

oktoober 30, 2013

Jäin mõtlema, et mõnd tegevust, millega mõnisada aastat tagasi tegeldi lihasuretamise eesmärgil – et kehal oleks hästi paha ja hing niiviisi edeneks – harrastatakse tänapäeval edasi, ainult et nüüd käiakse eesmärgiks välja oma keha heaolu, mitte pahaolu.

Laske ma nüüd spekuleerin ja hüpoteerin! Laske ma pakun välja, et inimestel on lihtsalt kirg askeesi vastu, iha tekitada raskusi, mida ületada, nauding kergema vastupanu teelt hoidumisest; kirg ja iha on olemas, aga nõuab ettekäänet, sest kuidas sa niisama; kui kõrgem taevane instants enam ei sobi, tuleb maises ilmas ringi vaadata; ja kui pahaolu pole moes, tuleb võtta heaolu.

Ma tean piirangute mõnu. Ma olen neid endale seadnud isegi unistustes, kus ometi võiks endale lubada kõike. See kõik, mis ma endale lubasin, oli alatihti keegi väljamõeldud seadusandja; või väljamõeldud maailm. Väljamõeldud seadusandja ütles, et ühelt Silueti lehelt võib endale unistada ainult ühe asja! või tervest ajakirjast kokku ainult kümme! Väljamõeldud maailm oli asjadest peaaegu tühi: ma istusin üksikul saarel keset ookeani, kuhu laine tõi hukkunud laevadelt pudenenud kraami, aga muidugi mitte kaugeltki nii palju kui Robinsonile. Ma elasin kuuris, mille hõredatele puuseintele oli soojustuseks tapeet peale tõmmatud; ükskord leidsin prügikasti tagant madratsi, oh seda õnne ja rõõmu, nüüd oli pehme ja soe magada. Ma jäin teadmata põhjustel lõksu jõesaarele (modelliks olnud jõgi oli päriselt umbes põlvest saati, et see asi selge oleks) ja mul olid selga panna ainult ujumisriided ja see kleit, millega ma sinna saarele ronisin; ma jagasin need aastaaegade peale ära: ujumisriided suveks, kleit talveks, eriti külma ilmaga mõlemad korraga. Ma sattusin oma seljariietega iks alternatiivuniversumisse ja rõõmustasin, et kampsun ikka seljas oli ja sussid jalas, sest mööngem, paljajalu lume peal käia on halb, isegi alternatiivuniversumis.

Nüüd vahel, kui ma und ei saa, kuulan oma soojas magamistoas tuult ja mõtlen: kui hea, et selle bussiooteputka seinad ikka nii hästi tuult peavad; siin on väljas magamise kohta ikka väga soe ja hea. Mis põhiline, putkal on tervelt kolm seina: niisiis olen praegu võõraste pilkude eest kaitstud. Erakordselt turvaline ja mõnus magada.

7 kommentaari Kellele: “Askeesi naudingud”

  1. Teresa said

    Kuna minu põlvkond elas hiljutiste hirmude sees, nagu küüditamine ja metsavennad, siis kujutasin ette hoopis küüditamisolukorda ette. Kas ma jõuan enne küüditamist ikka 7. klassi lõpetada. Hiljem mõtlesin sellele, milliseid riideid Siberisse tingimata kaasa võtta. Ja kindlasti õmblusmasin ja kudumisvardad.

    Meeldib

  2. lendav said

    Minu elus on igas päevas pisut askeesi. Tänu eilsele tormile on maja elektrita (praegu olen tööl arvutis) ja ega väga palju midagi ei muutunud. Vesi on ikka kaevus, puud kuuris, ainult elektripliiti ja – kannu ei saa kasutada, tuleb pliidi alla tuli teha. Oh, mulle meeldivad süsteemid, kus ma saan olla vajadusel sõltumatu! Sõltumatu elektrist, trassiveest, tsentraalsoojast jne. See tähendab muidugi igapäevases elus teatavaid piiranguid, aga ma olen aja jooksul neid piiranguid austama ja armastama õppinud.

    Praegu plaanin metsa sisse kolimist, kus elektriga on veel ebaühtlasemad lood (õhuliin tuleb 500m läbi metsa), talvel võib vabalt lumevangi jääda, lähim alaline naaber on linnulennult 1 km kaugusel. Küsimus seisnebki selles – kui vähesega ma reaalselt olen valmis hakkama saama?

    Meeldib

  3. lendav said

    Minu variant ei ole siiski sadade aastate taguse askeesiga võrreldav. Seda võib nimetada ka lihtviisiliselt vähenõudlikkuseks.

    Meeldib

  4. nodsu said

    “mis riided/asjad Siberisse kaasa” oli muide ka mul üks lapsepõlveteema. aga see ei ole sama asi. ma pean silmas ikka seda unistamist, kus on kangesti rahustav ja rahuldustpakkuv, et kõik on hästi kasin.

    Meeldib

  5. Teresa said

    Ilmselt, kui sa elamiseks vähe vajad (võrreldes kaaskodanikega), ei ole see askees juhul, kui sa ei tule selle pealegi, et teisiti saab ja võib (näiteks kui pidin mähkmeid pesema jne).

    Meeldib

  6. lendav said

    Omamoodi rahulduse olen saanud elades suvel maakohas, kus vett sai 200m kauguselt allikast, parim söögitegemise võimalus oli lõkkel, pood oli lavka – kord nädalas. Püha rahu. Nädalaid elasime seal niiviisi.

    Meeldib

  7. Teresa said

    2012. aasta suvel tutvusime Pärnus pansionaadis huvitava inglasega. Mees oli umbes 50-aastane ja harrastas rändleja eluviisi. Ta oli 10 aastat tagasi ‘juhtme seniast välja rõmmanud’, Suurbritanniast lahkunud ja rändas sest saadik. Talviti liikus ta ringi Lõuna-Euroopas, suvel põhjapool. Pärnus oli ta juba mitmendat korda. Tegemist ei olnud misantroobiga. Vaatasime koos telekast olümpiamänge ja kommenteerisime. Ta kõneles suurepärast Oxbridge inglise keelt. Kui meie lahkumise päeval temaga hüvasti jätsime ja ma mainisin siis, et äkki kohtume järgmine kord Inglismaal, ütles ta, et vaevalt, ta ei ole kümme aastat Inglismaal käinud. Oletasime, et mehel sai ‘rat race’ist kõrini ja nii tee jalge alla võttiski. Ööbis ta suures mitmeinimese toas, kaasas oli seljakott, milles peale riiete veel läpakas. Kiitis, et elab nii tagasihoidlikult ära küll. Pansionaatides jäetakse mõnikord toitugi maha, mida ta vajadusel kah pruugib. Tookord kavatses ta edasi Tallinna minna, kus tal oleva üks sõbranna (inglanna).

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: