Mugavusjääja
august 23, 2014
Ma olen ülimalt laisk ja mugav inimene. Eriti inertsuse koha pealt: kui vähegi kannatab, siis ma liigutama ei hakka. Kui ma A.-ga koos ei elaks, siis langeks mu toatemperatuur talvel neljateist kraadini, ennegu ma kütma viitsin hakata, raamatud moodustaks nurkades hunnikuid, kuni keegi riiuli kingib, ja koristama hakkaks siis, kui enam tuppa elama ei mahu. Kogu meie majapidamise mööbel on kellegi kingitud või A. ehitatud, muidu elaks ma puhta ilma mööblita (mu esimene omaette elamine, mille järele ma helget nostalgiat tunnen, oligi peaaegu mööblita, ainult et naabrimees andis kaks jumal teab kust saadud koolitooli ja kodust oli täispuhutav madrats kaasas; millalgi esimese aasta peale kinkisid sõbrannad ka vaiba – no ja siis oli juba sisustatud rohkem kui küll. Ahjaa, üks plekist pesukauss oli ka.).
Ma saan praegu oma töö eest umbes poolteist korda paremat honorari per lehekülg kui enne masu, aga kui masu ei oleks tulnud, oleks ma rahumeeli vana väikese honorari peale vedelema jäänud, peaasi, et midagi ette ei peaks võtma. Alles siis, kui väikese honorariga tööd järsku päris ära kukkusid, oli vaja liigutama hakata ja tasuvam töö välja sebida. Mis tegelikult tähendab, et nüüd pean ma sama raha eest vähem tööd tegema, mis võiks laisale inimesele ju päris hea töösebimise motiiv olla – ainult et isegi sellest ei olnud üksi piisavat stiimulit, et tööd otsida, ikka tõsist häda oli vaja.
Selleks, et välismaale tööle minna, ei peaks ma isegi teab kui palju võimlema – mul on ettekujutus olemas, mis töö peale kandideerida (eks ikka Gravy Train) ja enam-vähem kindel, et ma selle saaks. Saaks suht kerge vaevaga elu esimese põhikohaga töö ja mitu korda suurema sissetuleku. Ainult et jeerum, kesse viitsib – esiteks seda vähestki võimlemist teha, teiseks, issake, siis peaks ju hakkama kaheksa tundi päevas tööl käima. Võeh.
Enamikul välismaale minejatel ei oleks see minek kaugeltki nii lihtne, nii et mugavuse pealt sellega küll hakkama ei saa, ütlen mina kui mugavuse asjatundja. Isegi selleks, et Eestist lahkumata tööd taga ajada – et kõigest pabereid täita ja posti panna -, oli mul vaja üsna meeleheitlikku olukorda sattuda. Ma ei kujuta ettegi, kui hull seis peaks olema, et viitsiks välismaa-asju ajada.
Ma arvan oma asjatundlikult positsioonilt niisiis, et mugavuspagulastest rääkijad ei tea mugavusest midagi. Nad pole õiget mugavat inimest näinudki. Saage tuttavaks.
Teiseltpoolt nimetavad mõnded siiajääjaid luuseriteks ja teab veel milleks. Alati ei ole ka laiskuses asi (peale võimaluste puudumise), mõnikord on tegemist tõepoolest nii veidra asjaga nagu kodumaa-armastus. See kõlab pateetiliselt, aga on vahel tõesti olemas. Nagu ütles Karu-vanaema – kodus kuulsam, ahju peal ausam.
MeeldibMeeldib
Üks kaaslarpar rääkis, et kui oli noorem, siis sageli ei viitisinud mugavusest mingeid magamisasju ja värke larbile kaasa võtta – nende tassimine on jõle tüütu ja palju mugavam on nad koju jätta ja niisama kuskil magada. Praegu aga on hoopis mugavam magamisasjad kaasa võtta – palju mõnusam ja lihtsam magada, ei viitsi enam kõva pinna peal külma käes olla – tüütu ju.
Elik – mugavuse mõiste on väga varieeruv – isegi ühe indiviidi jaoks, mis siin erinevatest inimestest rääkida.
MeeldibMeeldib
ma ei arvagi, et jäämine peaks kõigil ja tingimata laiskusest tulema. lihtsalt ma ei usu, et väga laisal inimesel on võimalik üldse välismaale jõuda, see on ise nii suur rabelemine. ma arvan, et minejatel on vaja vähemalt üht kahest: kas meeleheitlikku olukorda või keskmisest suuremat ettevõtlikkust ja usinust.
kodumaa-armastus on üks osa minu mugavusest: et on kodune, niisiis on ceteris paribus siin juba sellepärast etem.
apropoo, kas keegi oskab viidata, kus on siiajääjaid luuseriteks tembeldatud? ma ise ei ole kirjasõnas nagu näinud.
MeeldibMeeldib