Mugavusjääja

Ma olen ülimalt laisk ja mugav inimene. Eriti inertsuse koha pealt: kui vähegi kannatab, siis ma liigutama ei hakka. Kui ma A.-ga koos ei elaks, siis langeks mu toatemperatuur talvel neljateist kraadini, ennegu ma kütma viitsin hakata, raamatud moodustaks nurkades hunnikuid, kuni keegi riiuli kingib, ja koristama hakkaks siis, kui enam tuppa elama ei mahu. Kogu meie majapidamise mööbel on kellegi kingitud või A. ehitatud, muidu elaks ma puhta ilma mööblita (mu esimene omaette elamine, mille järele ma helget nostalgiat tunnen, oligi peaaegu mööblita, ainult et naabrimees andis kaks jumal teab kust saadud koolitooli ja kodust oli täispuhutav madrats kaasas; millalgi esimese aasta peale kinkisid sõbrannad ka vaiba – no ja siis oli juba sisustatud rohkem kui küll. Ahjaa, üks plekist pesukauss oli ka.).

Ma saan praegu oma töö eest umbes poolteist korda paremat honorari per lehekülg kui enne masu, aga kui masu ei oleks tulnud, oleks ma rahumeeli vana väikese honorari peale vedelema jäänud, peaasi, et midagi ette ei peaks võtma. Alles siis, kui väikese honorariga tööd järsku päris ära kukkusid, oli vaja liigutama hakata ja tasuvam töö välja sebida. Mis tegelikult tähendab, et nüüd pean ma sama raha eest vähem tööd tegema, mis võiks laisale inimesele ju päris hea töösebimise motiiv olla – ainult et isegi sellest ei olnud üksi piisavat stiimulit, et tööd otsida, ikka tõsist häda oli vaja.

Selleks, et välismaale tööle minna, ei peaks ma isegi teab kui palju võimlema – mul on ettekujutus olemas, mis töö peale kandideerida (eks ikka Gravy Train) ja enam-vähem kindel, et ma selle saaks. Saaks suht kerge vaevaga elu esimese põhikohaga töö ja mitu korda suurema sissetuleku. Ainult et jeerum, kesse viitsib – esiteks seda vähestki võimlemist teha, teiseks, issake, siis peaks ju hakkama kaheksa tundi päevas tööl käima. Võeh.

Enamikul välismaale minejatel ei oleks see minek kaugeltki nii lihtne, nii et mugavuse pealt sellega küll hakkama ei saa, ütlen mina kui mugavuse asjatundja. Isegi selleks, et Eestist lahkumata tööd taga ajada – et kõigest pabereid täita ja posti panna -, oli mul vaja üsna meeleheitlikku olukorda sattuda. Ma ei kujuta ettegi, kui hull seis peaks olema, et viitsiks välismaa-asju ajada.

Ma arvan oma asjatundlikult positsioonilt niisiis, et mugavuspagulastest rääkijad ei tea mugavusest midagi. Nad pole õiget mugavat inimest näinudki. Saage tuttavaks.