“Orlando” tuleb Tartusse

Kui keegi tahab siinmail näha, millega ma aasta alguses peaaegu lakkamatult tegelesin – õnneks hoolitses taotine tõlketöö terve mõistuse säilimise eest ega lasknud liiga ainitiselt kinni jääda probleemidesse, mis on jätnud märkmikutesse selliseid jälgi nagu “kes surma saavad?”, “kuidas laibad lavalt ära saab?” ja “Kes on Karl Suur?” – siis 16. augustil kell kuus õhtul – 18.00 – teeme seda Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis (Toomel) veel korra. See saal meeldib mulle kangesti.

Meenutuseks, millest juttu – kevadel kirjutasin pikemalt “Orlando furioso” poeemist; etenduse kohta võib lisada, et visuaal ja repertuaar ei ole päris Ariosto enda ajast, vaid umbes pool sajandit hilisemat stiili, lihtsal põhjusel, et sellest ajast on rohkem materjali; osalt jäljendasin 16.-17. sajandi vahetuse intermeediumide stiili, aga kuna mul ei ole tolle aja valitsejate vahendeid, siis laenasin üht-teist ka commedia dell’arte ja Inglise maskimängude kursustel kogetud esteetikast – sest selle puhul saab vähema lavakujundusega hakkama ega pea lisaks kõigele muule pead vaevama, kust võtta nt lainete tegemise masin ja kuidas osatäitja vintsiga lakke vinnata.

Rahvusringhäälingus oli pressiteade juba ära, aga ega topelt ei kärise. Pealegi võib seal hajameelselt lugedes jääda mulje, et etendus on nüüd kohe sel nädalal – aga ei, alles 16. augustil. Ja etenduses ei osale ainult Saltatriculi, vaid esiteks musitseerivad peamiselt Rakvere Fiori muusikud; ja teiseks on laval ka Rakvere Fioretto tantsijaid.

Ja seda FB-teadet võib samuti jagada.

PS: Rakvere kogemuste järgi võib öelda, et etendus oli lastesõbralik.