Pudemed reas ja hunnik hällilaule

Kui ma juba olen hakanud oma lähiminevikust kollaaže tegema, siis jätkan selle pudiga, mis mul viimatist etendust tehes näppu jäi ja millest suurem osa sinna sisse ei läinudki, näe, saate natuke loomingulist köögipoolt näha.

Joobeastmed koos kunstnikuga. Pildi tegi Eneli Silm.

Esiteks tunnistan üles, et avastasin alles pärast tüki kokkupanemist, kui EV oli maskid juba valmis teinud, et seal joobeastmete pildil, millest ma inspireerusin, järgneb lambale hoopis karu, mitte koer. Aga ta oli nii väike! ja käitus koera moodi, vahtides laua ääres, kael õieli!

EV lohutas mind, öeldes, et tema on kohanud küll tekstides ka koer-joovet, ja üldse, selles positsioonis on olnud igasuguseid kiskjaid ja see mask näeb välja sama hästi hundi moodi, kui koer liiga lahja tundub.

Ja sellega seoses lingingi kohe üht artiklit koertest ja sigadest varauusaegsel Saksamaal, kus joomarluseloomadest rohkem juttu on.

Teiseks teavad need, kes tüki kokkupanemise juures olid või etendust nägid, et seal sees oli unelaul. Aga keegi peale A. ei teagi seni, millisel arutul hulgal ma selleks unelaule läbi kuulasin – hullem kui jäämäe veealuse ja -pealse osa suhe: etenduses kestis see kaks korda kaks minutit, aga enne läks ligi nädal, kus ma iga päev pool aega ainult selle ühe lauluga tegelesingi. Algul otsisin itaalia omi, kuni ma polnud otsustanud, et paigutan tegelased kuhugi Katalooniasse, seejärel muidugi katalaani ja üldse hispaania omi. Eriti arutul hulgal pidin selleks ära kuulama mitmesuguste lastekanalite till-tall-kõlle, sest miskipärast sokutatakse need täiesti normaalsete hällilauluklippide algusesse, sageli palju kõvemini kui laul ise. Minu arust kontraproduktiivne.

Unelaulu, mis lõpuks lavale jõudis, ma praegu ei lingi, vaid hoian kiivalt oma jõulupopurrii jaoks – võtsin voli seda laulu kasutada, sest vikipeedia veenis mind, et katalaanid kasutavad vähemasti seda jõululaulu hällilauluks. Jõulude paiku lingin teile siis sellist äiutamiskõlbulikku muusikat.

Praegu panen siia hoopis tõelise tuhksuhkruklipi, olete hoiatatud. Kummitamispotentsiaal on kah olemas. Teisest küljest ei alga ta mingi till-talliga ja laulmismaneer on ise sümpaatne.

Kui ma hakkasin edasi selle laulu teksti guugeldama, lootuses leida mõne infokillu dateeringu kohta – sest mitu veebilehte väitis täpsemalt selgitamata, et teda paigutatakse kuhugi varauusaega – sattusin aga ühe osalt kattuva tekstiga laulu otsa, mis on hoopis teistsuguse karakteriga. Mul oli tõsine kiusatus ka seda kasutada, mis siis, et ei ole unelaul (ega ka katalaani laul, vaid hoopis Leónist) – see-eest on seal juttu karjustest ja muidu lihttöö tegijatest, mis kah nagu temaatiliselt sobis, aga ma andsin muusikutele valida ja nemad eelistasid lõpuks ikkagi jõululaulu. Lingin nüüd heameelega selle “Esta noche ha llovido” siia, sest kuskil tahan ma seda ometi reklaamida. See onu, kes laulab, on oma ebaglamuursuses hästi ehe.

Laulu valimise alguses, aga siiski juba Kataloonia-etapis juhtis mu edetabelit hoopis “El poder del cant”, samuti muuhulgas-unelaul. Kuna mul on juba kombeks samast loost hunnik eri esitusi kõrvuti laduda, siis torkan siia ka ühe latiinonõksuga versiooni (Harmònica brava), mis äiutamiseks enam kuidagi ei sobiks. Ja sama väheunise džässiliku versiooni (Folkincats).

Veel varem, Itaalia etapis sattusin tegelikult õige mitme kena laulu peale, äkki peaks kunagi kuskil ka need ära kasutama. Moosised, nagu itaalia muusika ikka kipub olema, aga päris hea: moos on asi, mida nad oskavad hästi teha, ikka sajandite viisi harjutatud juba. Näiteks juba keskajal, vt “Sia laudato san Francesco” või “Alta trinità beata“.

Nii et “Nana bobò” ja “Nine none” (sellel tuleb küll teises pooles natuke till-tall-tausta sisse, nii et ma ise jätan seal tavaliselt pooleli. Võib-olla see kedagi teist ei häirigi, aga mul jõudis läbikuulatud hällilaulude peale igasuguse till-talli vastu allergia tulla).

Vahepeal komistasin veel ühe täitsa asjassepuutumatu laulu otsa, kui välja arvata see, et katalaani laul – ballaad Lleida vanglast. Kuna seda dateeritakse jälle kuhugi ebamääraselt ammusesse aega, siis saan äkki sedagi kunagi veel ära kasutada.

Ja jälle hällilaulude juurde tulles: Ibeeriast üks Alicante oma, “Dorm te nineta“.

Siis üks, mille maakonda ma enam täpselt ei mäleta, igatahes leidsin ma selle, guugeldades ühe teise laulu rida “a dormir va la rosa”.

Ja Valenciast “La Meua Xiqueta És L’ama“. Ma ei mäletagi, miks ma seda muusikutele üheks kandidaadiks ei saatnud, võib-olla praakisin liiga modernseks. Või oli asi selles, et juttu on tüdruklapsest, aga mul oli etenduses poisslaps. Mitte et keegi publiku hulgast aru saaks, eriti kui muusika on ilma tekstita, aga mulle meeldib sellistes asjades tähte närida – kui mul on rohkem piiraguid peal, on infotulva kergem sorteerida. Ja see on ka põhjus, miks ma jõululaulud jõulupopurriid ootama jätan.

—————————————————————————————

PS: jeerum, avastasin just, et kohalik leht on meist galerii üles pannud.