Kuidas ma poes käin: hajameelselt
oktoober 7, 2016
Poodi läksin muidugi viimasel minutil nagu alati. Või noh, viimaseks veerandtunniks. Kodupoe värk, kogu aeg on tunne, et “ah, küll jõuab.” Valisin püüdlikult leivakõrvast, leidsin peaaegu vaba kassa, ladusin pool kraami lindile ja siis jõudis kohale, et kott on kahtlaselt kerge.
Viipasin noormehele enda järel, et mingu parem ise maksma, mul läheb aega. Et mul jäi rahakott koju, ma pean kõigepealt koju helistama, äkki veel jõuab. Ja hakkasin oma majoneesi, kurki ja õlut korvi tagasi laadima, teise käega A.-le helistades.
Ei tea, kas ta ikka jõuab järele tulla, arutas noormees. “Ma võin teile laenata.”
Ohoh. Puterdasin natuke, küsisin, kas päriselt, tema ütles, et muidugi; mispeale ma võtsin pakkumise vastu, inimeste kenadusest jahmunud. Helistasin kohe ikkagi A.-le, et ma jõuaks vähemalt kohe tagasi maksta; selleks ajaks, kui me poest üle tee jõudsime, oli A. juba meile vastu jõudnud, nii et ma sain kähku ära klaarida.
Kes ütles, et eestlased on usaldamatud, kinnised ja ma ei tea, mida veel? ma olin ju jumala võõras ja veel narmendava mantliga ja.
ma kommenteeriks kohe pikemalt, aga avalikult ei julge (lõik töösolevast tekstist). aga nii lühidalt ütlen, et eestlased (nagu ka teised rahvad) ajavad enda kohta alatasa haledat möga, mida ei tasu tõsiselt võtta.
nii nunnu!
Kinnised eestlased on tõesti umbusaldavad ja õnnetud nagu ka igast teisest rahvusest kinnised inimesed.Hiljuti tuli Lohusalus metsas minu juurde täiesti tundmatu vanem naisterahvas ,kes oli metsas vastu kändu enda auto ratta puruks sõitnud ja küsis mida teha, ma vahetasin tal selle ratta lihtsalt ise ära ja kujutad ette vabatahtlikult ja tasuta, no ei pea ju arvama ,et telli autoabi või mine …sinna kus on pime. 🙂
oh, see on kah nii tore.
Mind aitas ükskord üks vanem meesterahvas hàdast vàlja..poes jäi paar euri puudu ja ta lihtsalt andis selle raha 🙂
Mul on kaks väga romantilist aitamisjuhtumit olnud. Ükskord tulin Elvas nii meeletu paduvihma käes rongilt maha, et ümbrust ei näinud ei prillidega ega prillideta. Siis ka üks minust märgatavalt noorem härrasmees lihtsalt talutas mind koju. Teine kord olin Tallinnas metsiku tuisu käes, pidin tädlile Tondile külla minema ja nii metsik tuisk oli, et Nõmme poolt tulles jäi rong Järvele seisma. ootasin muideks oma esimest last. Siis ka üks kena vene mees võttis mind käeskõrvale ja kahekesi sumpasime läbi lume Tondile välja.