Hajameelselt

detsember 21, 2021

Marca siin hiljuti kirjutas, kuidas ta käekotist ilmus pakk suitsuvorsti, ma hooplesin jälle sellega, et olen pool nädalat, võipakk kotis, ringi käinud, aga paar päeva tagasi tegin endale veel põnevamat nalja.

Esinesime KLi töö juures ära, tulen taksoga koju, hakkan maksma ja rahatasku on järsku kahtlaselt vedel, nii vedel, et seal ei saa midagi olulist sees olla, kõikvõimalikke kaarte näiteks. Kaevan käekoti läbi, neid pole ka seal. Vaatan endale pingsalt sülle – mkmm.

Ega midagi üle ei jäänud, lippasin tuppa ja austasin traditsioonilisi soorolle: küsisin mehelt taksoraha.

Toas kaevasin kogu oma koti ja kostüümikotid ja taskud läbi, nihil! nada! zero!

Masendav. Deebetkaart, krediitkaart, ID-kaart ja muud vähemtähtsat pudi-padi. Vaktsiinipass alles, aga mis kasu temast ilma IDta on, ma ei saa enam kohvikusse minna, nutt ja hala! Prioriteedid, eks ole.

Helistasin KLile, et mis ta arvab ja kas ta nägi, äkki puistasin oma kaardimajanduse sinna tema töö juurde.

Tema mäletamist mööda midagi põrandale vedelema küll ei jäänud.

Helistasin AKle, kellega ma kostümeerudes lauda jagasin, ega ta ei näinud, ega ma mööda lauda ei puistanud. Ei, ei jäänud ka sinna laua peale midagi.

Järelikult kaks varianti: kas puistasin esinemasõitmise takso põrandale. Või taksost tõustes sülest tänavale, nagu ma ükskord oma mütsiga tegin.

Selle mütsiga on üldse omaette lugu, ma olen teda eiteapalju kordi kuhugi jätnud ja kaotanud, ja alati on ta minu juurde tagasi tulnud. Tookord ootas ta mind ka mitu tundi hiljem ilusasti sealsamas tänaval maas.

Igatahes helistasin taksofirmasse ja sain teada, et see esinemasõitmise juht on juba koju magama läinud, homme ehk saab midagi teada.

Ja helistasin panka ja panin kaartidele bloki peale.

Siis helistas KL, kes oli vahepeal murelikult tööle tagasi läinud, otsinud toa läbi, otsinud läbi ka majaesise tänava ja mitte midagi leidnud.

Sukeldun veebi, “Märgatud Tartus” ja nii edasi. Ei midagi.

Hakkan lülituma oma tüütule pollyannalikule pooltäie klaasi režiimile, et noh – vähemalt jõudsin tädi ravumite eest ülekande ära teha, kui mul veel ID-kaart oli, ja maakonnaliinil saab tasuta sõita ja bussikaardile saan ma nagunii telefoniga otse raha laadida ja esialgu ei jää mul midagi tegemata ühesõnaga. Elan lihtsat ja süütut elu ilma kohvikuta, nagu tudengina, kui raha ei olnud, elu on seiklus!

Mispeale tuleb eiteakust hiiliv mõte, et kas ma olen ikka 100% kindel, ega mu rahakott juba esimese takso arvet makstes selline kahtlaselt lödi ei olnud. Või kas ma mäletan, milline ta seljakotist käekotti pistes oli?

Lähen vaatan sinna seljakotti sisse. Kõik kaardid ilusasti mööda kotti laiali ja mind seal ausalt päev otsa oodanud, ilma et mina midagi tähele pannud oleks.

***
Tegelikult ei peaks ma üldse üllatunud olema, ega see mul esimene kord pole hajameelne olla, korra õnnestus niiviisi ilma pangakaardita isegi toidukaupa osta, sest inimesed on head ja lahked. Või siis oleksin äärepealt täiesti kogemata leiva varastanud. Rääkimata sellest, et riiete õigesti selga– ja kingade jalgapanek valmistab mulle raskusi.

Aga nii paar tundi tagasi oli nii: sorteerisin riidekappi, panin suvekampsunid tahapoole ja talvekampsunid ettepoole. Ja puhastasin kingad põhjalikult ära, et nad talveks hoiule panna, sest nüüd ma enam ei looda, et äkki tuleb varsti jälle kingailm (kindlasti selle peale kohe tuleb). Sellised tegevused ajavad teadagi silmad märjaks, nina vesiseks ja mind hullusti aevastama.

Kampsunid ilusti kapis, kingad puhtad, ise olen silmad ära pesnud ja vett meelega ninna tõmmanud, et need neetud ebemed välja loputada, ja põhjalikult nina nuusanud. Hakkan võileiba tegema, endal silmad veel märjad.

Ja ise mõtlen, jah, näe, nii hea rahulik on nüüd pärast nutmist olla, nii hea tuju, selline puhastunud tunne.

9 kommentaari Kellele: “Hajameelselt”

  1. ogalik said

    Meenutab mulle hoopis sellist juhtumit teie majakonnas – unustasin oma rahakoti pärast mingit pidu teie juurde tooli peale, aga ise seda muidugi ei mäletanud, ja siis otsisin kaks ja pool päeva hoolega oma kodus oma raha ja dokumente; lõpuks hakkasin juba panka helistama, et kaardid kinni panna, aga siis mõtlesin, et kui prooviks õige veel uurida kohtadest, kus ma olen käinud. A. võttis vastu ja ütles, et jah, juba kaks päeva on mingi lahtine rahakott siin tooli peal – lõpuks leidsin selle samas olekus, nagu ta oli jäänud, sealt teie juurest. Ma tõesti kuidagi eeldasin, et kui majast leitakse tundmatu ese, siis üritatakse välja selgitada, kelle oma see on ja jõutakse omanikuni, see tähendab minuni, ja imestasin väga, et võib ka teisiti olla. Aga küsimus, mis mul pärast kättesaamist jäi ja millele ma ei taibanud vastust küsida, oli see, et kuidas küll kolm päeva selle tooli peale keegi istuda ei tahtnud.

    Meeldib

    • nodsu said

      Vat kus, ma ei teadnudki sellest loost.

      Ma arvan, et A. pidas seda minu omaks, mul vahel vedeleb niiviisi lahtiselt, sest ID-kaardiga kuhugi sisse logides tuleb rahakott kotist välja ja lahti kiskuda ja ma jätan ta siis meelega kuskile nähtavasse kohta vedelema, et ma ise näeks ja et mul tuleks enne kodunt väljumist meelde ID-kaart arvuti tagant ära kiskuda ja rahakotti tagasi panna. Ühesõnaga selline vedelemine poleks meil mingi üllatav olukord.

      Ja noh toolide peal me toas lihtsalt ei istu, need on a) külaliste jaoks, b) et oleks kuhugi seljatoe peale neid riideid panna, mis on pessupanekuks veel liiga puhtad, aga kapi jaoks juba liiga inimesesed. Need ongi niisiis selleks, et seal asjad vedeleks.

      Meeldib

    • ogalik said

      Küsimusi ikkagi jääb, sest sina ju ka nägid seda rahakotti, ma oletan. Kuidagi ei suuda uskuda, et A. on ainuke, kes majas ringi liigub. Kaks ja pool päeva läks ju sellega.

      Meeldib

      • nodsu said

        Kui mu mõtted on kuskil millegi peal, siis ei näe ma suurt midagi. Vt ka, kuidas ma leidsin end tänavalt, ühes jalas punane, teises must king, sest ilmselt mul olid mõtted kuskil ja kingade välimus ei registreerunud.

        Ma võiks suurem osa ajast mingis suvalises saras prügihunnikus elada ja ei paneks tähele.

        See selgitab ka vbla, miks mul pole probleemi rääbakamate kostüümide väljakandmisega – ma keskendun tantsimisele või rollile vms, ma ei näe selle kõrval suurt midagi.

        Lühinägelik muidugi ka, mu prillid ei suuda progresseeruva lühinägelikkusega siiamaani sammu pidada, hoolimata mu vanusest. Ma arvan, et mul on siis, kui prillid ees on, enamasti umbes -2 või -3 nägemine, v.a siis, kui ma olen just värsked prillid saanud.

        Meeldib

      • nodsu said

        kõige kindlamini näen ma midagi ära siis, kui ma tean ette, et ma pean selles suunas vaatama ja x asja tähele panema.

        Il Dottore!

        Meeldib

      • ogalik said

        See kostüümide väljakandmine on muud kui hajameelsus, seal sa fokuseerid mujale teadlikult. Meil on ju olnud teisigi näitlejaid, kes ka on lirumad kostüümid väga hästi välja kandnud. Aga mis puutub majas ringiliikumisse, siis ma fikseerin kohe uued ja muutunud asjad ära, need kohe tõmbavad pilgu enda peale. See on enesesäilitusvaist, oma keskkonnast väga teadlik olemine, täheldan seda ka oma kodulooma juures. Nii et mul on täiega raske ette kujutada, et keegi ei pane tähele. Lühinägelikkus teine asi.

        Meeldib

      • ogalik said

        Ma hakkan aru saama, miks Il Dottore kostüüm on mustad laiad püksid, mustad sukad, lai jakk, lai talaar, ümmargune barett ja ümmargune krookkrae. Ei paista väljagi, kui miskit valesti selga läheb 🙂

        Meeldib

      • nodsu said

        Kassid panevad samuti kohe tähele, kui midagi on muutunud.

        Ma ise tajun ehk selliseid suuremaid muutusi – suur kast keset tuba, ülespandud pesukuivatusrest, mingi suurem mööbel teise koha peal. Aga näiteks tooli ümberpaiknemist enam eriti ei märka, sest see tool (kuhu seljatoele me oma salle ja kampsuneid heidame) liigub üsna sageli mööda tuba ringi – kas jääb kellelegi parajasti ette või on parajasti vaja, et kõik need toolil vedelevad sallid-kamspunid oleks selle vaiba läheduses, kuhu võib veel saabastega minna, siis on hea mõnus riide panna jne.

        Kellegagi koos elades on selliseid pisimuudatusi keskkonnas nagunii kogu aeg, siis jääb see lihtsalt fooniks, võtan teadmiseks, et ahah, ta on kodus või just siit läbi käinud vms.

        Meeldib

      • nodsu said

        Dottore riietumismuredest: jajah, vt ka, kuidas ma olen end tänaval pahupidi või tagurpidi riietega avastanud. Üks neist oli kirju seelik, see on sama hea kui must, kahel poolel erilist vahet ei ole.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: