Tere, päike, tere, teine noorus

september 12, 2013

Ööl vastu eilset – tähendab, ajal, mida mina ööna kasutan – , magasin umbes kuus tundi, sest vahepeal kell kaheksa ajas kass üles ja A. ei viitsinud temaga asjatada, sest ta oli teda juba mitu korda teenindanud.

Ööl enne seda – tähendab, ajal, mida mina ööna kasutan – , ei maganud ma üldse, tegin päeva ajal ainult kolme-neljatunnise pärastlõunauinaku.

Võiks arvata, et täna öösel tuli siis hea uni. Ma saan hoobelda kõigest sellega, et midagi korraks tuli, maksimaalselt pool tundi, ja edasi üleval nagu kägu. Kusjuures produktiivne ja töövõimeline (õnneks olid tööasjad teises linnas kaasas).

Praegu vaatan rõõmsalt päikeseilma – ammu pole nii vara adekvaatne olnud, kui seda nii saab nimetada – ja pole tunnetki, et ära peaks kukkuma. Magama? Mis see veel on?

Peaaegu sama seis, mis maikuus Wrocławis – jõuan bussisena kohale, kaks ööd järjest magamata (see oli üks hea põhjus, miks ma tahtsin juulikuus häälega minna – vähemalt saab sõitmise vahele magada), teen kahetunnise uinaku; järgmisel ööl tervelt kuuetunnise; ja siis leiab organism, et nelja ööpäeva kohta kaheksa tundi saadud, aitab juba ka, ja keeldub järgmisel ööl magamast. Mul hakkas tookord juba hirm, et kas ma selle kunsti üldse veel kunagi uuesti omandan. Vähemalt on nüüd selle võrra rahulikum, et ma juba tean: see kunst ON uuesti omandatav. Küll ma magama jään, varem või hiljem.

*

Kõige selle vahelt ilmutan ma uut taset.

Esimene näide (aeg: üleeile, unedoos: too paaritunnine lõunauinak)

Tulin poest välja ja märkasin valgusfoori ees seistes, et mul on ühes jalas punane, teises must king. See on võib-olla isegi pigem uus mood kui uus tase, minu arust nägi päris hea välja. Üks kajastas pükste, teine kampsuni värvi. Mis võib küll olla lihtsalt tõend minu garderoobi koordineeritud värvipaletist (see on tegelikult vale. Ise oled koordineeritud!).

Teine näide (aeg: tunaeile, unedoos: inimlik, sest siis polnud ma veel oma tavalist uneaega täis töötanud).

Hakkan A. kojuveetud keemiatellisest kõva häälega lugema: “Nii molaarsuse kui ka molaalsuse kollal…” ja saan selle väikese huumoli peale minuteid kestva naeruhoo. Tagasi mudilaseikka ja isegi magamatust ei ole vabanduseks tuua. Järgmiseks hakkan ilmselt inimesi roosade trussikute anekdootidega tüütama või mis nad nüüd ongi, kolm välismaalast, kes õpivad igaüks ühe lause ära ja nii edasi.

—————————————————————————————————————————-
PS: appikene, ma olen päriselt adekvaatne. Või kuidas võtta, see on juba midagi hüperadekvaatsuse kanti: saatsin arve kohe pärast töö tegemist ära. Tavaliselt on mul ennast selleks palju raskem mobiliseerida kui töö enda tegemiseks, tunne on selline, et ma juba tegin töö ära, nüüd võiks raha ise kontole kukkuda.

Võib-olla ei ole mul üleväsinuna prokrastineerimiseks jaksu.

PPS: kas teie näete siin mingit reklaami? WP ähvardab, et midagi nagu oleks, aga oma kroomiga ma ei näe muidugi (teiste pool ei näe ka, kui lugejad muidu virisevad, et mingi rõve reklaam on).

PPPS: ühest küljest on väga äge olla, teisest küljest ei suuda vist reisikirja jaoks piisavalt keskenduda, nii et järjejutu tahtjad peavad ootama. Ainsad reisikirjad, mida täna saab, on teist sorti tripist – ma ei suuda praegu otsustada, kas ma tunnen end rohkem nagu siis, kui ma ühe aine mõju all olin, või hoopis nagu need Sauroni üheksa äratehtud kuningat – need olid pikalevenitatud elu peale laiali määritud. Mul on kah selline laialimääritud ja õhuke tunne, pikalevenitatud päeva peale. Aga eufooriliselt õhuke.

Advertisements

6 kommentaari to “Tere, päike, tere, teine noorus”

  1. Vaatan tulirebasega, ei näe mingeid reklaame.

  2. ogalik said

    Mina näen reklaami, aga ignoreerin edukalt. Kah tulirebane.

  3. nodsu said

    Mida nad siis reklaamivad ka?

  4. ogalik said

    Nüüd enam ei näegi.

  5. Teresa said

    Mina kui hommikune inimene soovitan soojalt sellest seisundist ennast ka hommikuinimeseks keerata. Ma ärkan vahetevahel kella viie ajal, siis kui I alles nii hilja (vara) magama tuleb ja minul selle peale uni ära läheb. Kui ilusad on suvised varahommikud!

  6. nodsu said

    Ma olen praegu kaks päeva järjest hommikul vara ärganud, mis on looduse imetlemise jaoks kena aeg, aga kahjuks olen ma siis väga ebaproduktiivne ja jaksangi ainult aeglaselt ringi loivates loodust imetleda. Söömine jms pisiasjad võtavad nii kaua aega, et tööle ei jõuagi hakata enne, kui ma kuskil pärastlõunal lõunaunne kukun – ja ärkan õhtul kell üheksa ja tööd õnnestub teha alles siis. ja kuna varane ärkamine tähendab, et ka ööuni tuleb varem, siis arusaadavalt ei jõua kell üheksa õhtul alustades teab kui palju tehtud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: